Vaba eestlane , November 23, 1982

              Lk. 2 VABA EESTLANE teisipäeval; 23: lioyem 1982 - Tuesday, November 23, 1982 \ . Nr.-
VABADE EESTLASTE HÄÄLEKANDJA
VÄOAANDJA: O/Ü Vaba Eestlane," 1955 Leslie St. Bon Mills,
/ • Önt.M
TOIMETAJA: Hannes Oja •
TOIMTUSE KOLLEEGIUM: Karl Arro,^Heino Jõe, Olev Trass•
TELEFONID: toime^^^ 444-4823; talitus (tellimised, kuulutused,
ekspeditsioon) 444-4832
TELLIMISHINNAD Kanadas: aastas $48.—, poolaastas $26.—
ja veerandaastas $14.—
TELLIMISHINNAD väljaspool Kanadat: aastas $58.—, pool­aastas
$31.—ja veerandaastas $16.—
Aadressi muudatus 50 c. — Üksiknumbri hind 60 c.
E
Published by Free Estonian Publisher Ltd.
1955 Leslie St. Don Müls, Ont. M3B2M3
fiiiiiiniuiiiiiiiiiiiiiiiiHiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii^
Bl HB
Helsingi kokkulepete järelkonve-rentsid,
millede eelsmärgiks öm
kontrollida kokkulepete täitmist ja
juhtida tähelepanu esile kerkinud
väärnähetele, on kujunenud oma­ette
koomilise ooperi kokkutuleku-iöks.
Juba 1977. aastal Belgradis
toimunud järelkonverentsil selgus,
et N. Liidu ja lääneriikide vahel
valitsevad suured lahkhelid kokku­lepete
tõlgendamise alal ning need
eriarvamised kerkisid veelgi terava­malt
esile Madriidis käfcs aastat ta­gasi
alanud järelkonverentsil, mis
kandus üle käesolevasse aastasse
nmg jätkub nüiid pärast pikemat
Vaheaega uue hooga.
Helsingi kokkidepete aluseks oli
teatavasti Euroopa Julgeoleku- ja
koolstöönÕupidämine, miUest osa
võtnud 35 riigi kprgemad võimu­kandjad,
nende hulgas 33 Euroopa
riigi esindajad, kirjutasid pärast li­gemale
kolm aastat kestnud eel-nõupidamisi
1975. aastal alla laia­ulatuslikule
koostöölisele kokkulep­pele,
millega lääneriigid andsid
kaudselt tunnustuse N. Liidu Teise
maailmasõja aegSsetele vallutustele,
kuid lootsid vastutasuks kindlusta­da
N. Liidus ja Ida-Euroopa kpm-nnunistlikes
riikides inimõiguste
printsiipe.
Helsmgi lepete allkirjutamisele
järgnevad aastad kinnitasid, eti
I Moskva oli isaavutanud oma ees­märgi,
kuna lääneriikidel tuli jär­jekordselt
käsi laiutada lekkiva kü­na
juures. Teisitimõtlejate ja inim­õiguste
nõudjate tagakiusamine
ning nende sunnitööle saatmine N.
Ludus näitas, et Moskva oli tõota­nud
amult lääneriikidelt kontses­sioonide
väljameelitamiseks oma
kodanikele põhiliste Õiguste kind­lustamist
ning niipea küBi tint oli
kokkulepete allkirjadelt kuivanud,
algas Yenemaai ja allaheidetud rii­kides
kibekiu-e ja julm Õiguse
nõudjate jälitamine ning nende ar­reteerimine.
Järjekordselt venelaste petlike
lubaduste ja valede võrku kukku-
Eud lääneriikide diplomaadid ja
riigimehed hakkasid Belgradis toi"
munud järelkonverentsil N. Lütci
kokkulepetes ettenähtud lubaduste
Murdmise pärast tagasihoidlikult
atakeerima, kuid Moskva elsinda-jad
lükkasid need etteheited kül-m^
t tagasi ning ladusid vastukaa­luks
lääneriikide õlgadele igasugu­seid
põhjendamata süüdistusi.
Konverentsil esilekerldnud lahkhe-
Disid ei suudetud lahendada ja nõu­pidamised
lõppesid võrdlemüsi ja-liedas
õhkkonnas.'
Madriidis 1981. aastal alanud
Helsingi kokkulepete järelkoiiy^
irentsil olid eriti ameeriklased N.
Ludus aset leidvate inimõiguste
rikkumiste esile toomisel hästi ette­valmistatud,
Isaades sealjuwes tun­duvat
abi ka vabas maailmas te-igutsevatelt
balti rahvusgruppide or­ganisatsioonidelt.
Nõupidamiste!
esitati süüdistus! ja. vastusüüdistiQsä
ning konverents venife tunduvalt
pikemale kui see esialgu oU kavat­setud.
Möödunud märtsis tehti
nõupidamistele vaheaeg selles loo­tuses,
et aeg annab arutust ja või­maldab
pärast vaheaega hakata
uue hooga koostööd otsima. Kuid
siis tuMd Poola sündmi^ed, mille
seedimine muutus Washingtonile
üha raskemaks ning veel mõned
kuud tagasi valitses Ühendriikide
juhtivates poliitilistes ringkondades
selline meeleolu, et Madriidi kon­verents
on jäädavalt maha mae­tud.'..
.
Detente elu^misest unistavate­le
Euroopa riikidele see seisukoht
ei meeldinud. Madriidi konverent­si
küsimus võeti ÜhendriJkidega
läbirääkimistel uuesti päevakorda
ja pärast pikemaid arutlusi nõustu­sid
ameeriklased Madriidi sõitma
ainult sellel tingimusel, kui teised
NATO riigid toetavad nende ette­panekut,
et Molskva peab lõpeta­ma
väUs-raadiojaamade saadete se­gamise
ning andma tunnustuse va­badele
ametiühingutele.
Lääneliitlased arutasid oma uusi
Madriidis rakendamisele tulevaid
strateegilisi plaane septembris Os­los
ja oktoobriis Lissabonis toimu­nud
nõupidamistel. Oslos avddasid
ameeriklastele eriti tugevat survet
Lääne-Saksamaa esindajad, kes
väitsid, et Bonn pooldab Madriidis
venelalstega l^pukommüioikee koos­tamiseks
kokkuleppe saavutamist,
kuna see kommünikee sisaldab ve­nelaste
ettepanekul ka ühise seisu­koha
desarmeerimise konverentsi
korraldamiseks, mida sakslalsed pi-kisUmi
ootavad. Ühendriikide esin­daja
Max M. Kampehnan esitas
omalt poolt nõudmise, et Poola
küsimust ning in^õiguste problee­me
raudeesrüdetagustes riikides ei
tohi konverentsil unuistada |a lää­neriigid
ei saa minna täielikult ve­nelaste
liinile, mis taotleb konve­rentsi
raskuspunkti viimist desar­meerimise
konverentsile.
Läänelütlaste vahel saavutatud
kompromiss sai oma toetuse
Ühendriikide yälikniništeeriumilt,
kdtsemmisteeriumilt ja Julgeoleku
Nõukogult Venelastele on need
kompromissiettepanekud, mis käsi­tavad
Poola küsimust, vabadele
ametiühingutele tegevusvabaduse
andmist, välis-raadiojaamade sega­mise
lõpetamist ja inimõiguste ra-kendamüst
kindlasti vastuvõtmatud
ja nad katsuvad neist mööda libise­da
nagu nad on teinud seda eel­mistel
koosolekutel. Kuidas lääne­riigid
sellesse suhtuvad, on omaet­te
küsimuseks. Washingtonis arva­takse,
et NATO riigid Isäilitavad
konverentsil ühised seisukohad
ning ei hakka venelaste huvides
üksteist mineerima, kuid see ei ole
praeguste meeleolude juEres, kus
ühendriikide suhted Euroopa riiki­dega
on võrdlemisi jahedad, kau-
Stokholmi eestlased tähistasid kirjanik Karl Ristikivi 70, sünnipäeva. Pildil vaade Stokholmi Eesti Majas
korraldatud ku-Jandpsõhtust osavõtjaile. Foto: H. Trummar
anfakse Lääne-Sakscimaa valdusse
i sealseid maf-erjalekas^^^^^
WASHINGTON — (,,Vaba Eestlase" kirja^^ — Nii nagu kummitustena minevikust kerkisid
Ameerika Ühendriikide mõjuka päevalehe „Washington Post" veergudel üles kaks omavahel teatud mää­ral
seosesolevat uudisteartiklit. Ühes neist teatab ajalehe väliskorrespondent Bradley Graham Lääne-Ber-liinist,
et Reagani valitsus, on langetanud põhimõttelise otsuse üleX^anda Lääne-Saksamaa valitsusele kõik
dokumentaalsed materjalid, mis paiknevad ameeriklaste halduse<s plevasBerlüni Dokumentatsioonikeskuses.
Selles keskuses on Teise maail­masõja
lõpust saadik talletatud üle
25-miljom eriühiku, mis pärinevad.
Hitleri rezhiimi arhiividest ja mis
puudutavad Rahvussotsialistlikku
parteisse ning SA ja SS organi^at-sioonidesse
kuulunud isikute nime­kirju
ja toimikuid. Lisaks sellele,
on seal ka •muid materjale, nagu
hatsi-arhiividest pärinevat Jcirjava-hetüst,
Hitleri-vastasesse vastupä-nuliikumisse
kuulunud isikute koh­tuprotsesside
toimikud jne.
Teiseks uudiseks on John Loftü­se
poolt kirjutatud raamatu „The
Belärus Secret" ilmumine New
Yorgis, tuntud kirjastuse Alfred A.
Knopf väljaandel. Ühendavaks nii­diks
mõlema uudise vahel on USA
Kohtuministeeriumis juba mõnda
aastat tegutsev Allan A. Ryan'i.
poolt juhitud Eriuurimišosakond,
mUliiie uurib sõjakuritegusid Ja
tõstatab kohtuprotsesse nendes
süüdistatud isikute vastu, kes
elunevad praegu Ühendrükides,
eesmärgiga neilt USA kodakondus
ära võtta ja neid deporteerida^
Äsjailnnunud raamatu „The Be­lärus
Secret" (,3elarussi saladus")
autoriks on ameerika jurist John
Loftus, kes teenis Washingtonis
kaks ja pool aastat Kohtuministee­riumis,
samas Eriuurimisosakon-nas,
mida juhatab Eespoolmainitud
Allan A. Ryan, Raamatu pealkir­jas
olev „Belarus" on valgevene-;
lastest koosnenud Relva-SS bri­gaadi,
Valgevene Leegioni nime­tus.
Teatavasti ofid peale eestlaste
ja lätlaste diviiside Saksa sõjaväes,
Reiva-SS koosseisus oma üksused
valgevenelaste kõrval ka mitmel
teisel Nõukogude Liidu rahvus­grupil
,
Raamatu autor John Laftus, kes
on varem esinenud' samasuguste
süüdistustega Ühendriikide televi­sioonis,
väidab, et pärast sõja SÕppu
toodi immigratsiooniseadusg rik­kudes
Ameerika Ühendriikidesse
üle 300 endise „Belarusi" SS-brigaadi
sõduri ja ohvitseri
ja lisaks neile veel paljuid valgeve­nelasi,
kes teenisid juhtivatel koh­tadel
Teise maailmasõja aja! saks^
laste poolt ametisse pandud oku­patsiooniaegses
omavalitsuses Val­gevenes.
Tervet seda salajast operatsiooni
sakslaste kollaborätööride — jiasu
väidab Loftus— Ühendriikidesse
ebaseaduslikul teel sokutamises oli
juhatanud USA \ luureohvitser
Frank G. Wisrier, kes töötas tollal
USA Välisministeeriumi alluvuses.
Seda aktsiooni olevat toetanud ka
:USA Kaitseministeeriumi vastuluu-reosakond
ja CIA, kusjuures moti­vatsiooniks
ameeriklastele oli väl­tida
valgevenelastest antikommu­nistide
Väljaandmist Nõukogude
Liidule ja selle asemel neid kasuta­da
informa.tsiooni allikana puhke­vas
Külmas Sõjas Moskva' vastu.'
. Raamatus on sellega seoses juttu
mitte ainult valgevenelastest, vaid
ka ukrainlastest ja lätlastest, kes
samuti olid teeninud, kas Saksa sõ­javäes,
kohalikes pblitseiüksustes
või sakslaste poolt ametisse pan­dud
omavalitsuste organites. :
Ka!s Loftus oma raamatus ka
eestlastest juttu teeb, see on veel
teadmata, sest raamat saabus
müügile alles neU päevil ning
ajaleheartikkel eestlasi ei maini.
Samuti pole Loftus oma varasema­tes
esinernistes televisioonis eestla­si
maininud, küll aga on ta rünna­nud
mitmeid lätlaste ohvitsere, kes
teenisid relva-SS üksustes.
,,Washington Post", tsiteerides
sellest raamatust, ütleb' küll järg­mist:
„Wisner tõi Ühendriikidesse
peagu kõikide natside poolt ame­tisse
pandud nukuvalitsuste juhti­vaid
tegelasi Balti merest kuni
Musta mereni." Loftuse arvates oli
terve see Frank Wisneri poolt lä­biviidud
operatsioon rnitmet pidi
USA seaduste vastane, pealeselle
moraalselt vale, kuna see andis
varjupaika natside kaastöölistele ja
vältis nende karistuse alla andmist.
Mis puutub Lääne-Berliinis asu­vasse
; Dokumentatsioonikeskusse,
kus säilitatakse Hitleri:.Saksamaa
miljoneid ürikuid, natside ja SS-meeste
nimekirju jne., siis ütles
Kohtuministeeriumi Eriuurimisosa-konna
juhataja Allan Ryan ajalehe
„Washington Post" korresponden­dile,
et tema asutus kasutab pidevalt
sealleiduvat andmestikku kohtu-menetiuste
ettevalmistamisel sõ­jakurjategijate
ja sakslaste kolla­borätööride
vastu nendelt USA
kodakondsuse äravõtmiseks.
Nüüd, kus otsus olevat langeta­tud
Dokumentatsioonikeskuse üle­andmiseks
Lääne-j^aksa valitsusele,
tahavad ameeriklased enne seda
valmistada ; endile kõikidest seal
paiknevatest ürikutest dublikaadid
nende mikrofilmimise teel. ,,Wash­ington
Posti" korrespondent Brad­ley
Graham, vesteldes Berliinis
selle Dokumentatsioonikeskuse ju­hataja
ameeriklase Dan Simoniga,
teatab viimase andmetele põhine­des,
et mikrofilmimisega alustatak­se
järgmise aasta alguses, aga see
töö olevat nii ulatuslikj et see võib
võtta kolm aastat aega.
Keskuse juhataja Dan Simon üt­leb,
et seal paiknev andmestik on
leidnud pidevat kasutamist. Umbes
65 protsenti kasutamisest langeb
Lääne-Saksamaa mitmete valitsus­asutuste
arvele.
Samuti on sealolevad ürikud
kättesaadavad kvalifitseeritud
teadlastele, kes omavad soovitu­se
teaduslike asutuste poolt.
Peale selle on Dokumentiitsiooni-keskuse
materjale' lubatud kasuta­da
kõikide USA-sõbralike riikide
valitsusorganitel. See tähendab,; et
kommunistlike riikide valitsustele
on Dokumentatsioonikeskuse and-l
mestik senini olnud suletud. Nii
on, näiteks, korduvalt ära öeldud
Ida-Saksamaa valitsuse palved Do-kumentaisoonikeskusest
andmestik­ku
saada. ^
Nüüd aga selgub üllatusena, et
on üles kerkinud kava Dokumen­tatsioonikeskuse
materjahde ava­miseks
ka kommunistlikele riikide­le.
Keskuse juhataja Dan Simon
teatas ,,Washington Posti" korres­pondendile,
et tema ise on esita­nud
soovituse USA. Välisministee­riumile,
.et tuleks lubada ka kont-munistlikele
valitsustele sealsete
materjalide kasutamist. Oma soovi­tust
põhjendas keskuse juhataja
asjaoluga, et Nõukogude Liidu ja
Ida-Euroopa maade võimud on
abistanud ÜSA Kohtuministeeriu­mi
Allan Ryani poolt juhitud Eri--
uurimisosakonda omapoolsete and­mete
isaatmisega, ning et sellepä­rast
tuleks ka ühendriikidel nende­le
omakorda vastutulelikkust and­mete
kättesaadavuse osas ülesnäi-data.
Lugeja kiriutab:
Folekuhygi minna?
Kas on tõesti Torontos nii eba-informeeritud
inimest, kes ütleks
et „ 17^21-aastastele . . . pole üht­ki
nädalase kestyusega suvist üri­tust"?
(vaata VE, 23. sept.) Kui
ma olin 18-aastane läksin ma suvel
nädalaks ajaks metsaülikooli. Seda
tegin ka kui olin 19-, 20-, ja 21-
äastane. On palju teisi minu vanu­seid
seal. Vimiase 16 aasta jooksul
on eesti noortel, alates 18-aastas-test
olnud võimalik osa võtta met­saülikoolist
või möödunud aastal
Loomingust. Tõsi küll Mü pole
mingi suvekodu tegevuse jätk, vaid
mõeldud neile noortele, kes on nii­võrd
täiskasvand, et nad ei vaja
ainult teha vaid ka teada.
MܻIane
Ö Pämulaste Ühing pidas märtsis
oma aastakoosoleku. Endine juha­tus
koosseisus Lola Puusepp, Ago
Pärtel, Ellen Olsoon, Elmar Kold,
Ants Mihkla ja Arnold Jürisso va­liti
tagasi. Peale koosolekut kõne­les
kalanduste adlane Hindrek
Toots Zimbabwest, näidates diapo­sitiive
sealsest elust ja kalanduse
arengust. Hiljem vesteldi kodulin­na
mälestusist.
Läänemaailma fUmieksperdid
mainivad, et kommunistlikul Vene­maal
näevad vahetevahel maaUma-valgust
ka sellised fUrnid, mis ei
vasta kaugeltki vene propaganda-aparatuuri
soovidele ja eeskirjade­le.
Üks sellistest filmidest on näi­teks
Torontos pikemat aega linal
oInud„Oblomov*S mis kujutab küll
tsaariaegse Venemaa elu, kuid tõs­tab
eriti esile venelase laiskuse,
mugavuse, ükskõiksuse ja apaat­suse,
eriti kui selle vastandina al­la
kfüpsutatakse tolleaegse saksa
päritoluga töösturi ja ärimehe et­tevõtlikkust,
algatusvõimet, leidlik­kust
ja energiat.
On muidugi huvitav küsimus,
kuidas lavastajad selliste filmide
valmistamisega hakkama saavad?
Venemaa range tsensuuri juures ei
ole see kerge ülesanne, kuid suure
produktsiooni juures on mõeldav,
et lavastajad lasksid ühte-järgi tu­rule
terve rea Brezhnevile meelq-päraseid
fUme ja teevad siis ühe
kõrvalhüppe, mis üldise propagan-dalaviini
sisse kuidagi ära kaob.
Sageli ei tööta see taktika siiski
loodetud kujul välja, kuna näiteks
armeenia fUmimees Sergei Parad-janov,
kes lOGO-nendatel aastatel
llavastas dissidentidesse sümpaat­selt
suhtuva fümi ,,Meie unustatud
esivanemate varjud", saadeti selle
eest 1974. aastal sunnitööle.
Nõukogude filmitööstus saadab
igal aastal turule umbes 160 fil-
|mi ja selle suure produktsiooni
liulka võib sattuda mõndagi, mis
võimumeestele ei meeldi, eriti kui
mõned filmid käsitavad nõukogude
süsteemis esinevaid puudusi, mille­ga
kaudselt kritiseeritakse ka par­tei
võimumehi;
Nõukogude filmid on oma põhi­laadilt
kaugel Hollywoodi mitme­kümne
miljoni dollarUistest lavas­tustest
ja sealsed fUmimehed pea­vad
oma loomingu linale toomisel
arvestama keskmiselt 600.000 dol­larilise
eelarvega. Kuid sealjuures
ei saa unustada, et lavastajad saa­vad
kasutada suurte masslavastus-te
väntamisel ametivõimude abi.
Ja nõukogude filmistaarid?
Kahtlemata elavad nad nöukojuide
olustikus paremini kui teised koda­nikud
ning on ümbritsetud erilise
aupaistega, kuid neUe ^i jookse ra­had
kaugeltki nii libadelt kaukasse
kui lääneriikide filminäitlejatel.
Kui näiteks Ühendriikide super­staariks
tembeldatud Marlon ^rän­dele
makstakse piltlikult välje^ida-des
juba selle eest miljon dollarit
kui ta filmilinal korraks haigutab,
sus vene filminäitlejad peavad tõ­sise
tööga oma leiva ära teenima
kuna neile makstakse ühe suure
fümiosa eest vaid selline tasu, mi­da
Hollywoodi staar on harjunud
saama ühe päeva eest. Nii maks­takse
N. Liidu suurte kogemuste­ga
tunnustatud näitlejatele päevas
ainult 56 rubla^ mida sünse stan-'
dari järele võib pidada liivateraks
mere ääres.
Moskvas jookseb praegu kõige
suurema menuga Mihalkovi film
„Suguläsed", mis on mõeldud toi­dupuuduse
taustal viimasel ajal
moodi läinud maaelu propageeri­miseks,
kuid mis samal lõikab va­lusalt
sisse nõukogude argipäeva
ning kirjeldab, dramaatiliselt linna­des
levinud joomist, seksuaalset
lodevust Ja sisemise jõu puudu­mist.
Kanada riikliku televisiooni saa-tejaama
CBC (Canadian Broadcas-ting
Corporation) president Pierre
Juneau tutvustas hiljuti Torontos
ajakirjandusele antud jutuajamisel
avalikkusele neid probleeme, mil­lega
tuleb tegeleda kanada televisi-oonisäadetel.
Esinevad raskused on
võrdlemisi suured, kuna Kanada
televisioonikultuur on tugevasti
mõjutatud Ühendriikide saatejaa-made
saadetest ning senised pmgu-tusqd
iseseisvuse saavutamiseks ei
ole andnud loodetud tulemusi.
CB€ president väitis, et kuigi Ka­nada
televisiooni šaatejaamad on
saavutanud häid tagajärgi päeva­uudiste,
spordi ja päevaprobleemi-de
j käsitämisel-analüüsimisel, on
saadete meelelahutuslik osa jätnud
palju soovida. Oma väidete kinni­tuseks
esitas Juneau statistilisi ar­vusid,
millede kohaselt kaks kol­mandikku
ingliskeelseid meelela-hutuslUike
programme on produt­seeritud
väljaspool Kanadat ja
kolm neljandikku televisiooni õh­tusest
saateajast on pühendatud
väljaspool Kanadat valminud loo­mingule.
(Järg lk. 3)
Nr. 87
27. ja
dr.
4. ja 5.
dr.
Alar
Tarri
Yrjo
söl tööl
kujunenl
tavani ai
tatud
draanin
vastaja
siendi oi
Kavaj
andmeid
kohta oi
osalist
Torontol
on esin(
re lavi
Theatre
„ART/)
nud ka
CBC-T>
nHangii
Enno
kunsi
New
ClocktI
novembij
lel esinel
nikku.
Rootsi kl
New Yoj
Nende
dasid pai
esmes nl
lane EJ
Rootsi K'|
na.
Clockti
hätta ni
Broadwij
Franklii
Galerii
Näitusi
ka, kunst
Komi
Prcsidl
' tegelikul!
juba aa^
Kanada
ditc pi
televisioi
tudest
tud. Mil
raske
duvad li
mad se
miseUs
rahval
määral
võimetel
võisteldi
siirduval
paistvaij
ÜIP Uymi
neid ooll
töötasuta
Oli
Ta/^aj
visiooni
Ühend ri
jalt im
saatel'],
kokku i
või mahl
suurcMn:
masid,
kuvõiin;'
„show'rl
tustc,j,'i'
vorinill
mis V
kergo s
ümbnr
dc kana
Kõif^i
toomisel
kanadall
saadet:
riklastej
piiri oh
siis olcl
lelcvisi(
vaateid
miseks
andmist
tamatull
nadalnsi
tuuriga'!
tel ülik|
vallast.