Vaba eestlane , June 11, 1986

              RISTSÕNA NR.::i2g7
LAHENDUS v;:.':::.:^^
Põlkread: 1. Corelli, 6;
11^ Aaspere; 12. Eliamak,^
!tasu» 14. Eskimod, 16. Ädam, 19-
Pidu. 21. -Redel,: ;23. ÄhOv 25. Su^
kis, 26; Doolv 27. Tiirr2^^^^
JO; JEös, 3^2^^
Ehee, 39. Vamhola, 43. Nurgake,
44: :RMšsist, 4^
::47;:;Loivama,-
PüsJread: 1. Caesar, 2. Relvad.
3. Lame. 4. Laast, 5. I^ak, 6.
Leem, 7.: Errör, 8. Meid, 9. Igavik,
10. Uputus, 15. Ich. 17. Defoe.
18.- Medea. 19. Purre, - 20. Dinee.
I 22. Lon, 23. Ale, 24. Öts, 25,: Sjk.:;
28. Prints, 29. Šherri, 31. Orb, 33.
Ehtima. 34. Kehtna, 36. Takka, 37.
Pluto. 39.. Vasä, 40. Meel, 41. Orel, -
|:;42:;A5ti.::;..
I teade, et Ekuadoris on toi^^^
sõjavägede vastuhakk, ent soovitud
[.riigipööret pole sii^kKsündinud ja :
lennujaam on ajutiselt suletud. Rei­sibüroo
ei teadnud 'sellest midagi ja •
kui meenutasime rrrib^
Ameerika reise, siis tuli meelde see­gi,
et neid riigipöördeid (ehk
..coupe'*) on olnud seal mujalgi,
eriti varemalt Argentiinas. Nii jai <
seekordne Elcuadonornagi^^ü tä­helepandamatuks
sündmuseks ja
kohapeal sellest erkõneldüdki.
\ Meie tuiit algab sõiduga Mianiist
Ecuatorian lennuliiniga Ekuadori
|i Vabariiki. Väljasõit hilineb, peale
selle tehakse teel pikem peatus ja
sihtkohta, pealinn Quitosse f
3^tunnilise hilirienfiisega.
kirfanöus 0 kunst muusika
0®
« • • 1 • * • • • • 0
maas y 01
1
'kuid: see
seisis altari ees iseeneste loorberS-Künstkärner
Laurentius LaurisV te aU^^ kahe püü kroonid
son, hiljerai aiaäri :„F-a Laurisson olid pügatud südamete küjuusteks,
ja poeg^^ ainuomanik ja esimene Selle tõttu sündis aasta pärast
direktor, pii mees selles linnas, kel- kunstkärneri kolmandat põlve ja
lelt loorberipuid pidulikeks juhtür^^^^d
deks üüris nii koo!^ kirik kui kont- keseks pärijaks tüdruk, kellele pü-serdisaal.
^^^^^^^^^^^^^^^^^^^ fc^ nimeks anti Laura.
Puuld olid portatiivsed ja kasva- Just Laura oli see, kes pani fir-sid
suurtes, halliks värvitud laud- male krooni pahe/ Vaevalt jõudnud
potti^des, niillede vitsad ja sangad vastu võtta küpsuštuMnistuse güm-pärast
igakordset laenutustehingütnaasiunii aulas, kaunistatud aktu- VettC j a l g l Cl jaa,
uuesti mustaks raudianitL^^^M
§use jnomentidel komplementeeri- isaisa loorberitega> ta läks enne-sid
ekspresside erepunased mütsi- aegselt mehele kilutööstur Änder- On ai
põhjad suurepäraselt puude kera- soni pojale sellest linnast,
jäte kroon de tumerohelist. Loor- Kui „F^a Laurisson poeg,
bereid kandvate ekspresside turjad 1888" Lauritsapäeval 1940. a. nätr
Vajusid küiiruaasta-aastaltM sionalis^erili, ei leitud selle kasvu-enam
ja enam, sedamööda kuidas hooneist enam mitte lihtainustki
puud kasvasid Ja üha avaramais lo^ väimees oli need le-pottides
ikka rohkem Ja rohkem hekaupa, kuigi kiiruga, kilukarpi-mulda
vajasid. desse soolanud.
'! lCuid':;ei^^^^k mitte ainult; - Noor : mitshurinlane::;: Laverenti
kunstkärneri loorberipuud, _ vaid Änrejovitsh aga, kes möödunud
iende varjus ka „F^a Laurisson ja pühapäeval väikesel piknikul, mit-pöeg*',
asut. 1888" ainuomaniku ja te kaugel mere rannast selles lin•
esimese direktori poeg,: asut. 1898,: ,naš, istudes: spordipükstes .noorel
äri pärij^, kuriagi isa nimega Is- liival armunult imetles liigutust,
sanda nimesse ristitud, ent aegade millega tütarlaps Loretta tõmbas
muutudes Lauriks moondunud noor läbi suu kilukarbist leitud loorberi-
Laurisoo. Noormese ei kavatsenud lehe nii võluvalt, et pool pipratera
asa loorbereil ei töötada ega puh- ta alumisel huulele kleepus, mišpü-kärna
jääda, kuid isa äk
ühelt ja noorhärra kristlik kasva- korduvalt limpsama keelt, õhukest, j^gg jgg teeks
tus teiselt poolt tõmbasid kriipsu ^^p^^
läbi selle kavatsematuse. Olles ise tea vähematki
kasvanud loorjberite all pidi . ta „F-a Laurisson ja poeg, i
nüüd uusi loorbereid peale kasva- saatusest. • ;
:tama.: Olles: unistanud vainuipõllüf: Vanaema Lavrinsonis,
loorbereid lõigata pidi ta nüüd ai- ris, vaikis oma kurbades
nult firma loorbereid lõikama. Siästematiliselt kogu mineviku ma-
Kuid mitte iseenesele r ^ lõike- ha.^ .;
okstest said mitnied maadlejad Kuid Loretta oli ilus
selles Innas loorberipärjad pähe, aeles ainult ekspressi
Lauri Laurisoolt sai pärja pähe
ka Loori, üks neiu sellest linnast;
kellegi jälgedes,
a on jälk.
gija aga ei tunne
\ :üks kord . näis^- talle isegi, et ;ül
sohvapadja kollase siidi veeres
MEMORANDUM ' • ^ must pisar nagu ämblik, kes en-.:,
nast teolt tabatuna peitis padja»
iust süs kui Alfred hakkas säat-ääriskrpoke voltidesse. Otsimiseks
ma pikal lainel lülitas Vanda vas- sirutunud Vanda valged sõrmed
tuvõtja lühikesele. Vanda armastas leidsid ainult üheainsa mulhise
vanatantsumuusikat. Alfred aga jambi, kuiva kui egpituse konn,
soovis ainult dzhässi, kuid raha lõhnaga.
Kummalised raginad ja sfäärUis-" Siis puudutas ta õrnalt Oma kärb-te
kreissaagide vingumine täitsid sejalgadega pikendatud ripsmeid:
Vanda kuulmeid kogu öö. Kogu need olid niisked, kuidmitte ambli-ruum
oli täis tina ja kõigil meloo- kust.
diail puudusid kadentsid. Kui saade hommikuMõppes lan-
Alfred lõikas vanad plaadid kor- ges Alfred nagu laip vaibale mik-rapäratuiks
tükkideks la monteeris rofoni ees. Käed» mis alles olid
need siis ennekuulmatuiks lugu* täitnud maailmaruumi, lebasid
deks kokku. Selle rütmituse rütm murdjooneliste diagonaalitükkidena
ajas säärasesse hasarti, et ta pool- põrandal, kusjuures vasakut,
tühjas stuudios jaluli toolile tõusis kramplikult haaranud mikrofoni
ning hoogsalt vehkides nagu maa^ statiivi, ilüstas kaugelt üle nime-ilmaruumi
omä jäsemetega täitis, tissõrme teise falangi ulatuv valge
dirigeerides hoopis hullemas kui mansett. Mees magas ku-glikult ja
armuuimas. Kuid ta vaev jäi asja- lõplikult^
tult eetrisse rippuma. Vanda la- Et saate algus teisel õhtul viibis,
mas diivanil, jalad kõveras kõhu sis avastati laip, millel ei
all ja ootas. puudunud ükski seitsmest lagune»
. Võrkvoolu uuendamise mpnofoo- mise tunnusest. |
nia ahvatles ta korduvalt unede Kogu löö sügav rumalus sulgus
magusasse võrku, kuid pärast iga tõika, et Vanda horoskoobis juba
tukastust paisus koryallainelthet- sündimisest saadik oli talle määra-keks
läbilööv võõras saade ta kõr- tud armastada ainult Alfredi,
•'vu:. kadeda ••naise': Eallisto' nime.. : Vorkuta, 1951 ^
te, teate,
-sijbe-'/^^ ioö^šete
sus
s vastu
:s teie
on kõrged müürid?
I .et
TAEVAKARVA MÜSTEERIUM • •: ta, kas tead, meestel need kasva-;
: • - :\V::-:. ''vad^rinna
pärisblönd preüi õrnade Ta tõstis karva galantselt huui-ja
sulnite sõrmenukkidega, tele, suudles seda ja jätkas:
lõpmata noor, kuid oma vanuse ,,Meil maal on hobustel kevade-kohta
haruldaselt tark, oli kasva- ti . -
nud oma väga vabameelse isa ja „Aga eeslitel?" küsis Rita tööni-veel
usud alatl kurvameelse ema ga, mis Raouli ehmatas; kuigi ta
.. . - l j - erilise hooleta, mispärast võis jätkas saagi suudlemist;
sa ise tuurid. minna magama, millal ainult tah- Rita aga tõmbas ootamatult mõ-iis.
^ lemad sukad üle põlvede alla nii,
-:,':;::.- : ' S e e tegi suuri raskusi Raoulile, et ta saledate ja siledate jalgade
noorukile korraliku lugemuse/ kuid saladused kogu oma õrnas toonis
• ea
ja trammi käšipiiü, kui nägi veel konarliku kogemusega, sest avanesid.
mind ja loobus astumast vagunis- alati tate^^^^^^R^^
läb! se. Meie mõlemad, kõnelemata sõ-^^^^^m^^ säärel
tiema tram- põleda oma saladuslike silmade ei olnud karva udetki.
V >,Äinult Väike-Äasias siinniva^ turidsm^^ s^ Mes kuuenda taga platvormil tuld poisi ja^^ kogeles Raoul ent
säärased väikesed lood,** ütles här- viilinud ü ^ näis meile mõlemale olevat kiillalt duses. tüdruk tõmbas juba sukad jalga
raEgon j ^ jutustasr millised ta kord vihahoos lahutas, tunglmst. Oodates võõrad, me osu- Kuid veel enam kui igatsus selle ,,Höbüstel . . . " alustas Raoul
l ,,Eioielis ma šattonud peatuskö-^^^^M^^^ Siis tusimesün visa vis tuttavateks. tule järele võlus Raoli fakt, et Ri- nüüd uuesti, kuid tüdruk ^
lia^ juhtumisi mitte ühe tu^^^ Ma ei kohanud teda selle suve tal olid saledaimad ja siledaimad nud teda lõpetada:
tõstja ette, ma^^p^^ raske veeranfkes^^^^ kui kolmkümmend jalad maailmas, õhtuhämaru
senud tr^mitrepilt tägäplatvor samm^ hüppa§
mile, a i s k i i i ü t u l eÄ kuumad ja tõstjaist ei ideelise tooni. Nii olid nad noor- liikuvale trammile ja iäi väsa võ«
jjgaosütiisin tihedalt^^^^^^^ vastamisi s^fe määrases võimatus tiheduses? ole.Türgis puudust. mehe mõttemaailmas kõigiks star- luvalt hingeldades seisma sildi all:
Kemali keelust hoolimata te^ tideks ja fmishiteks. JUHIGA RÄÄKIMINE KEELA-kandva,
kuid muidu eüroopalikult^^^^^^^^^^ iialgi. Kord• te^i ta: oma veerand-, J^Ü^^^^^ :.
riietatud nwedaam^^ raskejõustikust. OT^ tuuletu sireli all, Rita näoira lään-^^^^^^^^^ S^
kuum suvi ja kõik kand^ de, Raoul itta. Veel väheses vide- jäi Raoul maha veel kahest järg-^
ning kleite nii õhuke^^ Härra Egon ohkas. vikus märkas poiss^^^^^^
võimalik tegin enda huka^^^o^^^^^^^
maks kui öskasinv et mitte liiga sinur näppude nagu ainult juuksekarva otšasi
tungivalt lvajuda vastu noore naise ees tühjenes. Tema ei kohendanud ^"sis keegi vana elumees kuulaja- pintsettide vahele ja vaatas: leid Siin rippus nüüd samuti Raouli
keha. Ja ometi olin sunnitud mõtle- loori ega vaadanud kordagi tagasi. ^® seast. , oli lopsakas, kuid mitte blond, noore, suure armastuse saatus kar­ma
ainult Diotima müüdile! ' Kaks hommikut hiljem ma^und- "^^^ tunnesa seda," ütles härra Oma lapikuil külgedel ta murdis va otsas.
Järgnevas peatuses surus enda sira ta ära samas peatuskohas, kus Egon. „See on soome-ugri fraas, ja peegeldas nii nelja silma kire Kuid mitte juukse,
trepile nähtavasti üks veelgi raske- tõstesport mulle toona teene oli Vaike-Aasias seda ei ole. loojuva päikese kiiri. Mis asja karvavõrragi ei paran-ma
kaalu tõstja Neid on Türgis ©sutanud. Ta oli juba haaranud • ^ Vorkuta 1951. „õnnekarv!" sosistas Raoul. „Mi- danud. Vorkuta 1951
t;uaan hommikusöögil.
j)