Vaba eestlane , February 23, 1984

              Öcn. AcquisitlonB Scction
OTTAWA^. Ont.^^^^ m
HSMÜBIGAL TEISIPÄEVAL
JANEUAPXEVAL
Mr. 15 (3032) XIMÖ aastekäik NeljapäeVal, 23. veebroarH Febroaiy 23,1984 ükaknianbri hind 70 ceati
Slnme, must Ja valge' lipp on Eesti rahvale vabadise'gim-boi
.värvides. Need värvid sündisid seal, kus sündis Kalevipoeg
— Eesti rahva südames, hinges ja tahtes; Nad sündisid luule
ihas, l«]id šelleist ihast sai tegii ja teost tõusis Eesti Vabariik,
mis kuulutati välja 24. veebruaril 66 aastat tagasi.
Neisse yärvidesšfe — shiisessek^ musta
Eesti mulda ja minevikku, ja valgesise Eesti vabaduse ihasse
--- on ppunitud kõik, mida tunneb ja nõuab Eesti süda* Need
vämd on pühendatud meie kodumaale vande ja verega. Nad
konluvad sinna ja saavad kord vüdud tagasi vabale Eesti pk-nale.
Meid seob vanne, mis anti sini-must-valge lipu all 100
aastat tagasi: ,,Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei
•võida" ''-y'--'--^^^^^
_ Kima 4. juunil 1984 täitub 100 aastat sM-niuIšt-valge lipu
õnnistamisest Otepääl ja tema pühendamisest Eesti rahvale, siis
Eesti Vabariigi Au-Peakonsul Kanadas, Eestlaste Kesknõukogu
Kanadas Ja Smi-must-yalge Lipu 100 äalsta Juubeli komitee
tahavad seda ajaloolist moihent! tähistada austusega, kooS
: Eesti 'rahvaga, Ja kuubitavad selleks. üMselt' aasta 1984 Sini-must-
valge Lipu Aastaks Kanadas.
LAASLEIVAT:
Eestlaste
;: V Torontos, 24; ve^^ 1984o
ILMAR-riEIN^ • • ::
Eesti Vabariigi
Au^Feakonsul KanaW
IJDO PEIEKSOO
Smi-must-valge Lipu
lopa. Juubeli Komitee
;esimees'
See Ikõlk^. rnagU'; sümboliseerib'
jpraegust ajastut ja maailma mO"
malset unmiikat — samal ajal kui
meie koguneme vabas maailmas
aiktiistele ja koosvübimi^ele, et
meenutada Eesti Vabariigi aja.^
ja eesti rahva vägivaldset painala-mist
moskoyiitide ülönvaJitsiise
alla -—samal ajal kogunevad pal­jude
riikide peaministrid, pre^den-did
ja isegi kroonitud pead MosI:"
yasse, et langetada leinameeleolus
<oima pead ja avaldada austust ma­nala
väravatest sfejse astunud tü-irannivaÜteuse
juhüe, kes kandis
elust lahkumise momendU N. Lii'
du presidendi ja kommunistliku
partei peasekretäri tiitlit Sellise
silmakiijaliku käitumise vabandor
seks võib Ju ette tuua, et Juri
Andropov Oü maailma ühe suure­ma
riigi juht, Joiid ise^ ettekääne
tundub verevae!sena kui võtta ar­vesse,
et Andropov juhtis 15 aas­tat
N. Liidu poliitüise politsei apa­ratuuri
KGB-d ning tenmsdgatnse!
saadeti tuhanded siiütn^^ inimesed,
Esende hulgas paljud eestlased, sur­malaagritesse
ja hullumajadesse;
Nende immelste aiims süü seifis
selles, et nad oid nõudnud alge­liste
ja põhiliste inimõiguste keh­testamist
ja vabaduse taastamist
Ioma-rahvale.
' Seistes /Eesti Vabariigi 66.
tapäeva tähistamise künnisel, ole­me
sunnitud konstateerima, sellest
pikast perioodid langeb Eesti ise^
seisVuse aastatele ainult 22 aastat,^
kuna 44 aastat on eesti rahvas ja
meie maa territooriumi olnud võõ^
ffaste võimude valduses. Kui meie
vaatame oma riigi loomise tähista­mise
aastapäeval abiotsivalt ringi
Ja küsime, millest on see tingitud,
et ühele elujõulisele ja võimekale
rahvale ei lubata ega võimaldata
iseseisvalt elada ega oma elu ise
korraldada, siis annab sellele kui
mitte täieliku, siis vähemalt osali­se
va!stuse demokraatliku lääne­maailma
k^epaiksus, mille klassi­kaliseks
näiteks ori äsja Moskvas
toimunud türanni matus paljude
läänerükiäe riigipeade ja teiste
kõrgete võimukandjate osavõtul.
Sellest kahepaiksusest, mida (sa­geli
nimetatakse ka „reaalpoMiti-kaks",
on ka suurelt osalt tingitud,
et lääneriigid on osutunud väga
apaatseks Ühinenud Rahvaste 'Or­ganisatsiooni
põhikuja. Helsingi
kokkulepete ja teiste vene kommu­nistliku
rezhiimiga sõlmitud lepin­gute
tingimulste täitmise nõudmi­sel.
Kui meie võtame vaatluse alla
Eesti riigi ja rahva kurva saatuse
viimase 44 aasta jooksul, siis näe­me,
et sün on kõiM rahvusvaheli­si
kokkulepped ja isätteid, inim­õiguste
printsüpe jä enesemäära­mise
õiguise põhialuseid kuhjaga
rikutud ning Läänes ei ole seni­ajani
leidunud jõudu^ kellel oleks
olnud julgust ja moraalset kindlust
meie rahvale tehtud ülekohtu kä­sitamiseks
rahvusvahelisei fooru­mil
ning ettepanekute tegemiseks
selle ülekohtu heastamiseks.
20. teajandil oh olnud vähe neid
rahvaid, kes vene puhaste võimu­kandjate
terrori tulemusena mii
palju on kannatanud kui eesti rah­vas.
iEešti, rahva hävitamisoperät-sioonid
on toimunud süstemaatilise
järjekindluisega ja äärmise põhjalik­kusega,
mÜleks nähtavasti üksik-asjälilsed
plaanid olid koostatud ju­ba
enne nõukogude baaside raja­mist
Eestisse 1939. aastal. 1941.
aasta küüditamisega^ mis hõlmas
10.000 inimest, hävitati peaaegu
täielikult eesti rahva juhtkond ja
suur osa Intelligentsist ja 1949.
aastal toimunud eeisti põllnmehe
seisuse likvid^rimisega saadeti Si-hfi
Ngastesse asumisele juba
kumised tuhanded iiümeseä. Peale
selle on toimunud väiksemad arre-teeslmislalned
ja mõrväoperatsioo-nid,
iKilledel alati on ohiud üks
pöhiiine eesmärk — hävitada eeisti
raiuvast ja liita põliseid eestlaste
elsmisalasid igavesti smire Vwie-raäaga,
..v^aegu on. EestisvV^^ eeštiaste
ülekaal-- talid kui kauaks? Vene­laste
sissevool Eelsti aladele jätkub
pidevalt ning Põhjä-Eesti piu-kon-di,^
niis asuvad teisel pool põlevki­vi
kaevandusi, peetakse juba täie­likult
venestunud aladeks. Moskva
talitab Eestis sama põhimõtte jä­rele,
mida kasutab Iisrael okupee-rited
äiadel oma rahvulsest mi-mesi
suunatakse järjekindlalt mas­siliselt
okupeeritud pürkondadesse,
et valmis olla selleks puhuks kui
tõesti maailmas olukord muutub
ning okupeeritud aladel korralda­takse
erapooletu rahvahääletus.
Nimg paralleelselt venelaste ja teis­te
rahvuste arvu suurendamisega
Eestis' kasutab N. Lüdu kommu­nistlik
partei oma eesti füiaali toe­tusel
kõiki vahendeid ja võimalusi
seleks, et eesti rahvale ei sirguks
uusi võunelisi poUitUisi juhte ning
et eestlased kaotaksid venelaste ja
yenemaa kolgastest Eestisse too­dud
rahvusgruppide hulgas oma
rahvuslUoi identsuse. Need, kellel
ön võimalust olnud siin välis-ntöaijiiiafe
jälgida okupeeritud Ees­tis^
Ariuyaid stiöremaid kommu­nistlikke
ajalehti võivad konstatee­rida,
et nendes lehtedes räägitakse
väjga vähe eestlaste vaimBJõust ja
kultuurilistest saavutustest, vaid et
seal kirjutatakse peamiselt amult
eelstl lüpsjatest, karjatalitajatest,
vabrikutöölištest autojiditidest ja
kolhoositegelastest. Nõnda näeme,
et eestlane surutakse jällegi samm­sammult
moonaka seisusesse, mis
meenutab mõneti balti aadli või-mutsemilse
ajal eksisteerinud feo-liastu
mentaliteeti.
Taas möllab Ümber sõjaoud,
mis homme toob, ei tea.
Taas yastastikku tõed ja tõud
ja jäliekoiiut mõistab j õ u d—
kas meidki puutub pea?
Ei talia võita võõraid maid —
saab küllalt põhja paest,
Et kodunurmi kaitsta vaid,
mis tööga enda omaks said,
me peame püssilaest.
Kui ringi silmapiir on must,
on väikse rahva tee
kesk vihkamist Ja hävitust
truult täita dm a kutsumust "
t ö ö kohustus on see.
1:
i mitu tuult meist üle käind,
näind ründel ida, läänt,
ja õigust siiski võitmas näind; |
kes ülbelt tuli, löödult läirid
me maa on meiIe j ä än
Ei jää me hoolsus tühiseks -
meid juhib kõrgem aim.
Mis tormid veel ei mühisekž
üks tead mi he jääb üh iseks:
meid kannab vaba vaim.
ilmus 24. veebr. 1940 „Rahvalehes"
f RESIDENT K. PÄTSI KÕNE
õle- kaiitlust aeg töötab
pidevalt meie kahjuks. See sunnib
meid üksikasjalise kaalumise alla
võtma meie senise vabadu$võiüuse
taktika ja strateegia nmg leidma
võimalusi meie vabadusvõifluse or-ganisatisioonide
tegevuse tõhusta­miseks.
Uute ideedej võtete ja jõu-^
dude rakendamine on seda häda-vajaükum,
et maailmas on palju
viiniaste aastaküninete jooksul
muutunud ning kogemuste põhjal
pannakse eesti ja teiste balti rah­vaste
tagasihoidlikud nõudmised
oma õigustele paberikorvi või jäe­takse
need lihtsalt kalevi alla ve­delema
kuni need aeguvad ja oma
akuutsuse kaotavad. Süt lähtudes
kerkib küsunus — kas meil po­leks
aeg muuta oma yabadusvõit-lust
dünaamilisemaks ja agressüv-semaks,
koordineerida kõik tähtsa­mad
algatused ühiseks aktsiooniks
koostöös teiste balti rahvastega,
mis annaks neUe rohkem jõudH ja
tugevama seljataguse?
Eelolevas juulis toimub Toron­tos
tJiemaaümsete Eesti Päevade
ajal ülemaailmne eeštiaste Rahyus-kohgress^
millest võtavad osa eesti
keskorganisatsioonide esihdajad nii
siinselt tnahdrilt kui ka teistelt
kontinentidelt. Kas ei oleks mõel­dav,
it sellel kongressil võetakse
nxtiinikohaste resolutsioonide vas-tevõtmlse
kõrval üksikasjaliselt
ariitiisele ka meie vabadusvõitiuse
tõhustamine ja katsutakse leida
ieid ja võimalusi eesti rahvale teh­tud
ülekohtu maaUma rambivalgu-seisse
toomiseks? Eri maade keskor­ganisatsioonid
võiksid oma ettepa-
Fickud juba nüüd üksikasjalikult
ial)! töötada ja-mõelda materjalile,
12. veebruaril s.a. pühitsesime
meie sõjavägede ülemjuhataja
kindral Johan Laidoneri 100. a.
sümiipäeya. Meie Vabariigi 66. aas­tapäeva
eelõhtul tähistame ka meie
presidendi Konstantin Pätsi 110.
sünnipäeva. Sel puhul võiksime
meenutada üht- K. Pätsi kõnet, mis
on ettekantud ühel poliitilisel koos­olekul.
See kõne on heliplaadil
jäädvustatud ja neid plaate võib
leida mi mõneski pagulaseestlase
kodus. Käesolev tekst on täpne
ärakiri plaadilt (V. Avarlaidi heli:
plaatide kogust), .kus president
võrdleb eesti rahva ja eriti meie
põllumehe visadust tammepuuga:
„0n mmul väikene ja armas ko­hakene
sün linna külje all, soo ja
lüvakimgaste vahel, tuiskliiva sel­jandikul.
Männijändrikkudega segi
kasvavad seal mõnikümmend tam­me,
nad oh võõrale pinnale sattu­nud,
valge lüv toidab vaevalt män-da,
kuid tamme toiduks on seal
kehv laud kaetud; Tammele omase
sitkusega ei jäta nee^ lüvakingu
võõrad-lapsed oma elu eest võitle-mida
eeloleval suvel Rahvulskomg-ressUe
esitada. Ettepanekutest va­litakse
välja loomulikult paremad
ja sobivamad ning nende alusel tu­leb
koostada üldine koordineeritud
vabadusvõitluse plaan või pro­gramm.
Meie vabadusvõitlusele
uue süsti andmiseks on viimane
aeg ja kui meie seda nüüd ei tee,
^ seisame tulevikus olukorra ees,
kus peame tunnistama^ et oleme
oma asjaga hiljaks jäänud.
Pühitsedes Eesti Vabariigi loo­mise
aastapäeval on aja käsuks, et
meie ei mõtte nüvõrd oma r^va
ja riigi minevikule kui just olevi­kule,
ja tralevikuliB. ' . ,
K. A,
mata. Vaevalt tollipikkused kasvud
suudavad nad ladvast välja rõhu­da.
Oksad ronivad neU mööda
maad, kuid tüvi on kõva ja oksad
paendumata. Mõne tõru kannavad
nad ka. Ja igal sügisel puistavad
nad oma lehed pinnale, väetades
ja mullapmda tekitades, miUest
nende juured suurt küll veel ei suu­da
ieida,^ kuid mis järeltulevale
põlvele kindlama püsipaiga loob.
See tamm« sugu võitleb, kiratseb^
kuid ta ei kao.
See on kujutus; meie kehvast Ja
looduse annete poolest vaesest ko­dumaast
ja tema visast võitjast,
meie põUumehest. Vaevane on see
pind kuhu saatus meid on paiguta­nud,
kuid sügavale oleme oma juu­red
siin ajanud. Iga loadõhe, soo-mülka,
raba ja lüyakmgu sisse on
meie tahtmise teräsjuur puurinud.
Ja süt ei kisu teda mingi jõud väl­ja.
.... . . . . .
.Meie isade higiga on see pmd
rammutatud. Meie isade ja meie
põlve verega on ta vabaks võidel­dud.
Kõiki jõudu pingutades loome
sün oma iseseisvat riiki. Täis rõõ­mu,
Julgust, tahtejõudu Ja uhkust
oma Ja rahva vastu teeme seda
tööd adraga ja kui tarvis sus ka
mõõgaga. Midagi pühamat, kalli­mat,
Uusamat ja armsamat ei suu­da
meie mõttelend ette kujutada,
kui seda on meie isadem aa sün tõ­sise
mere kallastel. Temale olgu
pühendatud meie südamete puhta­mad
tunded, meie mõistuse võidud,
meie tahtejõu sitkUvS. Tema pind
Jäägu igavesti vabaks ja meie rah­va
omaks, et rahuükult võiksid te­masse
nmüda põlved, kes sün oma
tööst suurt väsimust ouhkab. Tema
õnneks oleme valmis ohverdama
kõUü, sest kaduv on meie tööviU,
kuid igavesti jääb püsima õnneliku­na,
vabana, iseseisvana meie isa»
demaa — meie Eesti!"
•'IV