Vaba eestlane , March 20, 1984

              VABA EESTLANE teisipäeval^20.märtsü Nr. 22
K D
VABADE EESTLASIE HÄÄLEKANDJA
VABA £ E S T L A N E
•VÄJAANDJA: G/Ü Vaba'EesÜane, 1955 Lesüe St. Don
. OntM3B2M3
TOIMETAJA: Hannes Oja
TOIMETUSE KOLLEEGIUM: Karl Arro, Heino Jõe, Olev Trass
TELEFONID: toimetus 444-4823, talitus (tellimised, kuulutused,
i ekspeditsioon) 444-4832
: TELLIMISHINNAD Kanadas: aasta $51.—, poolaastas $28.—.
ja veerandaastas $15.—
TELLIMISHINNAD väljaspool Kanadat: aastas $65.—p pool­aastas
$35.-— ja veerandaastas $18.-^
Aadressi muudatus 70 c. trksiknumbri hind 70 c.
KUULUTUSTE HINNAD Uks toll ühel veerul:
kuulutuste küljel $4.75, tekstis $5.—, esiküljel $5.
FREE EST
Fubiished by Free Estonian Publisher Ltd.
1955 LesUe St. Don Mills, Ont. M3B 2M3
S S i l i l i l i l l S l l l l l J l i l l l l l i l i i l l l l l i l l l l l i l l l l l l l l l l l l l l l l l l l i l l l i l l l l i E I I J S I i l l i l l S l l l l l i l l i i l i l ^
N. Liidu uus Juht partei peasek=,
iretär Konstantin IHsheni^^
äsja avaliku kõnega, milles tai
käsitas sisepoliitiliste' probleemide
kõrval ka välispoliitilisi Idisimod^^
eriti vahekordi Ühendr^
Läänemaailmas on seda sõnavõttEi
põhjalikult anälüiisitud ja otsitud
sealt vihjeid praeguse M
lise pinevuse yähendamiseks niiiig
Ida ja Lääne vahe! mingisugp°
se koostöö vormeü leidmiseks.
Kahjirics jääb-anal^^
väga vähe: teri, kiiha Tshemenko
kõhe OÜ niivõrd üldsõnaline ja va­nade
kidunud ettepanekute ja fraa­side
kordamme, et Ühendriikide ^
välisnunisteeriumÜ ei oie seal£ pal­ju
võtta, mülelst kurni hakata või
kuhu oma jalga toetada.
Suur osa N. Liidu Juhi šÕnayõ-tifist
pii pühendatud tlhendiiikide
Mtiseerimisele, kuigi peasekretär
hoidus ilmselt president Reagani
atakeeilmisest. Ameeriklasi ^ süiidjs-tati
militarismis ning= rahvaste Õi­guste
ja vabaduste vägistamüses
Grenadas,: Lübanonis ja Nikaraa^
guas ning nõuti neüt 1970-nendatel'
aastatel sõhnitnd kpingute ratifit­seerimist,
eriti maa-aluštel katsetel
i^malaengiite suuruse püranust.
Täiendavalt oli Tsherhenko pro­grammis
kõigi tuumarelvade katr
sete lõpetamme nmg keemiliste Ja
maailmaruumi relvade keelu!stami-m*
ühendriikides on varem neid
ettepanekuid kaalutud ja leitiid, et
iflii Venemaa ei nõustu kõigi nen­de
ettepanekute puhul vajaliku
kontrolli ja järelvalve teostami­sega,
siis ei saa Wäšhirigtoii EÕiis^
to^ nende rakendamisega.
Kuid Tshemeinkol öli veel mida­gi
reservis — nimelt detente po­liitika
taaselustamine! Partei pea­sekretäril
oli selleks ka bmare^
sept valniis: ühendü-iigid peav^^
algatama tegelikke Isamme, mis
kuulutaksid mõlema riigi yafae!
Mate süiete alustamist.
Ehkki Washmgtonis vaadatakse
võrdlemisi ülevalt alla Tshernenko
kõnele, ei saa president Reagan ja
adjninistratsioon eelolevate presi-dehdi
valimiste aasta tõtitu peasek-fetäri
sõnavõttu täielikult ignoree­rida.
Pealegi on Jugoslaaviast tsaa-bünud
värsl^i^ informatsiooni põh°
|al nüüd, pärast kuuekuulist perioo­di
saabunud taas aeg, kus N. Liit
on võimelinö otsuseid tegema, Kui­gi
Kreml püüdis seda piinlikult
varjata^ on nüüd selgunud, et And-iropov
oli iile poole aasta täielikult
ptsustamisvõimetu ning et poliit­büroo
ajas riigiasju lihtSsalt päe-vast-
päeva, vältides suureHöate ja
põhiliste otsuste tegemist. Pärast
uue juhi valimist on J^emlis asjad
JäÜe laudagi liilq^ hakanud
ning Tshernenko koos teda toeta­vate
meeste grupiga OE võimdirie
ühendriikidega läbirääkimisi alus­tama
ja vajaduse korral isegi Änd-mpovi
pplütMifet liini muüfEsaa.
Ehkki Tshernenko kõne ei sSsal-i
danud midagi uut ja selles ei leidu
konkreetseid ettepanekuid, on see
pannud Ühendriikides liikuma
suured jõud, kes nõuavad läbirää^
kimiste alustamist venelastega.
Kaaluvama argumendina esitatakse
väide, et Ühendriikidel ü ole teist
valikut. „N. Liit eksisteerib ja on
üks maailma feiuiirjõude," väidavad
selle poliitika eestkostjad.„Meie
peame Moskvaga läbirääldniJsi pi­dama
ja kokkuleppeid sõlmima, et
Isäilltada rahu^', lisatakse täienda­valt.':-
Mõlfeid jca V€gicifliisf
Sellistel airgumentidel on
pooldajaid mitte ainult pahempo<^-
setes ringkondades, vaid ka ärilises
ja kaubanduslikus maailmas. Neu"
de ringkondade aktiivsuis ning nei­le
antud suur toetus massimeediu­mides
jätab president Reaganile
vähe mänguruumi, eriti veel kui
praegu käunasolevas presidendi va­limisvõitluses
atakeeritakse teda |a
ta välispoliitikiat pidevalt kõigi de-m4>
kraatliku partei presidendikan­didaatide
poolt. I^lline õhkkond
nõuab president Reaganilt oma kõ­nedes
üUmat ettevaätükkust ja
sunnib teda N, Liidu juhtkonna
polütika kritilseerimisel tagasihold-
IMusele. President peab näitama
vahnisblekut kompromissideks ja
olema näUiselt valmis N. Liidu uue
juhi Konstantin Tshernenkoga
kohtumiseks, et vähendada prae­gust
pinevust kahe suurvõimu va­hel
ja leida teid ja võunalusi vas­tastikuseks
relvaistuše vähendami­seks.
•
Kuidas president Reagan sellest
oli^orrast välja tuleb rahvapära­selt
väljendades >,hundile süüa
andes ja lambaid terveks jättes''
Valgele Majale kahtlemata prae­gu
üheks suuremaks probleemiks.
Reagani välispolütilme heliredel
Moskva ja Washingtoni kohtumise
korraldamiseks on seda lühem, et
Kremlist ei ole pärast Andropovi
surma tulnud ühtegi vihjet ega et­tepanekut,
millest võiks järeldada,
et venelased on valmis mõlema
suurriigi Vahel mõistliku ja taga­järgi
andva dialoogi alustamiseks*
Moskva tardunud hoiak leidis eri­list
allakriipsutamist äsja Moskvas
toimunud Tshernenko ja Lääne-
Säksamaa sotsialistide partei juhi
Hans^Jochen Vogeli vahelisel koh­tumisel,
kus partei uus peasekretär
mamis, et N. Liit on yahiiis kohe­selt
Ühendriükidega läbirääkimisi
alustama ja detente polütikat taas-elustania
kui Washington eliminee­rib
nõupidamistele etteveeretatud
takiistused, . loobudes esmajoones
uute rakettide ülesmpnteerimasest
Laäne-Eurõopas.
Selles jahedas õhkkonnas, kus
kumbki pool näiliselt teist ei usal­da,
ei ole tõenäoliselt niipea ette
näha vahekordade paranemist ja
koostöö leidmiseks nõupidamiste
korraldamist. Kremli nõiidmised
on sellekis liiga suured ja kaugele­ulatuvad,
et Washingtonil oleks
neid võimalik aktsepteerida^ Mosk­vas
nähtavasti loodetakse, et Val­gesse
Majja võib Reiigani asemel
pääseda mõni teine mees, kellega
lihtsam on asju ajada. Vahepeal
tuleb aga Reagani elu teha nii M-bedaks
kui võimalik ja tembeldada
ta sõjaässitajaks jä rahu vaenla-jseks,
millega loodetakse mõjutada
Ühendriikide valijaskonda enne
PrantsusmaG
iseseisev
kaitsepoliitika
Nüüd kui on öeldud mõned krii-tUised
sõnad NATO valmiduse koh­ta,
mida mitmes ringkonnas on se-^
ni tabuks peetud, on tähelepanu
langenud NATO kõrval Prantsus­maale
ja selle kaitsesüsteemile.
Samal ajal, kui kaitseküsimused
kipuvad tüli tekitama läänemaail­ma
riikide vahel, on hanilduseks
Prantsusmaaj tänu selle iseseisva­le
tuumarelvastuse polütikale, mis
võib õnnistuseks^ saada ka NATO-Prantsusmaa
on ainus riik väljas­pool
kahte suurvõimu, kes on oma
kaitse ehitanud õhust, merest ja
maapinnalt tulistatavatele raketti-delCj
kuna 1984. a. eelarves on et­tenähtud
summasid kahele uuele
tuumaenergiaga töötavale aHvee-
Eesti Vabariigi 66. aastapäeva aktuse vümaseks osa ks oli skautlike noorte esinemme lippudega skm. Enn laevale ja uuele generetsioonUe
Kiilaspea juhtimisel, mis Jätriš pärast haarava mulje. taktikaUstele tiiumalaenguga ra­kettidele
aastaks 1990.
18 betoon-silos tuumalaenguga
raketti on Älbion platool Kagu-
Prantsusmaal, igaüks 3472 km len-nuiilatusega,
mis juhitud N. Lüdu
tööstus ja elanikkonna keskuste
suunas.
5 prantsuse tuumaenergiaga all­veelaeva
kannavad 80 raketti, 33
Mirage IV reaktiivpommitajat on
tuumalaengutega löögivalmis ja
Prantsusmaa oh arendanud, aga
mitte veel valmistama hakanud,
heutroonrelvä, ilma et selle kohta
oleks sellist lärmi tehtud kui
USA-s._:-: ;
Prantsusmaa kaitsestrateegia ha-seerub„
Prantsuse varjupaiga"
teooriale. Iga rünnak, mi konvent­sionaalne
või teistsugune otse
Prantsusmaa territooriumi vastu
peab maksma nü kallist hinda, et
vaenlane ei hakka katsetama nen­de
ründamisega.
Aga Prantsusmaa on ka ainus
riik Lääne liidus, kes ei kuulu sõja­liselt
seotuna NATO'sse. President
Charles de GauIIe tõmbas end väl­ja
1966, deklareerides et Prantsus-ma
üksinda tahab otsustada, mil­lal,
kus ja kuidas kasutada oma
sõjajõudusid. NATO sõjajõud ope­reerivad
ühise ülemjuhatuse all,
mis nõuab kõigi osavõtvate rükide
kokkulepet enne, kui tuumarelvi
võib kasutusele võtta.
Kuna Prantsusmaa väidab, et te­ma
tuumarelvade arsenal on ise­seisev
ja „amult kaitseks" nfag on
väite võrreldes USA ja N. Luduga,
siis Prantsusmaa pole lubanud
oma üksusi sisse arvestada Ida —
Lääne relvastuse vähendamise lä­birääkimistel.
N.Lüt on pidevalt
nõudnud, et 162 Inglismaa ja
Prantsusmaa raketti tuleks arves­tada
läbirääkimistel Lääne poolses
rakettide koguarvus.
Lääne keeldumine oüiiks põhjus,
mida Moskva nimetas läbirääki­miste
progressi puuduseks nüüd/
lõpetatud relvastuse vähendamise
arutlustel. Washington on toetanud
Prantsusmaa positsiooni ja Prant­susmaa
on omakorda olnud tuge­vaim
toetaja NATO poolt paiguta-tavaile
USA rakettidele Lääne-Eu-roopasse.
Kui Prantsusmaa tõmbus välja
NATO SjSjalisest liidust, Washing­ton
ja ülejäänud lütlased süüdista­sid
de Gaulle nõrgendamast NA­TOlt
ja ohustamast maaUmarahu
oma lühinägelikkuses kunagise
„aupaiste" taastamise sihiga, oma­le
väikese manööverdamisruumi
saamise]ks.
Intervjuud Prantsuse" kaitsemi­nisteeriumi
allikatega, iseseisvate
Prantsusmaa kaitse analüütikute
ja teiste Lääne allikatega näita­vad,
et Prantsusmaa kaitse panus
poleks kunagi nii kõrgele tõusnud,
kui nad jääimks osaks NATO sõja­lise
ülemjuhatuse all.
Tuumarelvade iseseisvus on
Prantsuse uhkuse allikas, mil on
tähelepanuväärne pidevus, vaata­mata
et sotsialistid võitsid viima­sed
valimised 1981. Aastate jooksul
Prantsusmaa sotsialistid ja radi­kaalid
on loobunud opositsioonist
oma tuumarelvastuse vastu.
24. veebruari on 'peetud Eesti
Vabariigi sünnipäevaks — ja see
on ka õige. Sellel päeval 1918. a.
sWdis eesti rahva iseseisev vaba­riik
— õiguslikult, juriidiliselt;
kuigi eesti juristide eneste seas on
ohmd ka neid, kes on leidnud, et
see pii juba kolm kuud, varem, sel
teel et Eesti Maapäev novembris
1917. a. kuulutas-ennast kõrge­maks
riigivõiniuks Eestis. Enne
veebruari oli ja tegutses ju ka ju­ba
Maapäeva vä-lisdelegatsiooii,
eesotsas Jaan Tõhissoriiga, välis­maa
pealinnades, ^selleks et Maa­päevale
välisriikide tunnustust saa­da.
Tähtis on siiski, et iseseisva
vabariigi sõnaselgelt väljakuuluta­mist
^Manifestiga kõigile Eestimaa
rahvastele" 24. veebruarir 19.J^.
a. oleme lugenud Eesti Vabanigi
sünniks ja nii see meile ka oa.
imiss.
:.K. A. :
ei Maapäeva otsusega ega
-24. veebruari Manifestiga ei saa­dud
veel tegelikku iseseisvust, ei
oldud veel iseseisev ja ei saadudki
iseseisev oUa. Saksa okupatsiooni
ja segaste; aegade tõttu ei saadud
igal pool Eestis iseseisvust veel
avalikult välja kuuhitadägi. Järg­nes
raske ning ohvreid nõudev Va­badussõda
ja võit rohkem kui ühe
vastase üle, selleks et ^Ijaiuuluta-mises
öeldud sõnad ja sihid lõpuks
ka tegelikult teoks said. Nii oli ise-.
seisvase tulek ja iseseisvus ise pal­jude
tegurite, nii väliste kui sise­miste,
ühine tulemus. Tegurid, mil­liseid
pii peale väljakuulutamist,
aga ka teisi, mis olid juba enne
•seda.'
Laiemast perspektiivist vjiadatü-nä,
iseseisva riigi sündimine algas
juba möödunud'sajandil ärkamis­ajaga.
Algas rahva liikmete majan­dusliku,
rahva kultuurilise, hari­dusliku
iseseisvusega, ja rahva kui
terviku ise-olemise tunde kujune­misega,
mis rahvast ette valmistas
iseseisvuse saavutamiseks kui ka
hiljem saavutusteks iseseisvuse
ajal. Selles aja^arengu raamis öli
üksik-tegüreid palju, palju rohkem,
et me neist kõigist,^siin korraga
kõnelda suudaksimegi. tJks on süm­bol,
mis nieie rahva ise-olemise,
iseteadvuse, ühistunde ja ka ise-seisvusegi
kujunemisele on olnud
asendamatu väärtusega — liieie
rahvusvärvid, sinine-must-valge.
Meie rahvuslipp, mille sünnist
käesoleval. aastal möödub sada
aastat. Sellest kujunes ka riikliku
iseseisvuse sümbol — Eesti Vaba­riigi
smi-must^valge riigilipp.
Riikide lipud oh sündinud väga
mitmesugusel viisil. Mõned on
kunstlikult loodud. Teised on võe­tud
varasemast ajast, sidemest või
sündniusest. Mõne tekkhnise jiiur-de
on loodud müüte, nagu näiteks
Taani lipp, mis seUe müüdi Järgi
pidi olema taevast langenud Tailin-na
all võitlevale taani sõjaväele
tema kõige raskemal ja ohtlikumal
hetkel. Aga on ka lippe, mis on
kasvanud selle sõna õiges mõttes,
väikesest algest saanud ajajooksul
üldtuntuks j a üld-omaseks, vaiel­damatu
ideritsuse ja ühtekuuluvuse
sümboliks. Sarnasel jühül pole ta
mitt^' ainult VäHne märk, ta väl­jendab
tõeliselt rahva hinge.
Eesti sini-must-valge kuulub
nende viimaste liiki. Ta on lihtne,
horisontaalne trikoloor, ta.on kas­vanud
ja teda on kasvatatud eesti
rahva hinges. Seda näitab meüe
eesti rahvusvärvide ajalugu.
Kõige tabavamalt võib öelda, et
eesti rahvusvärvid sündisid eesti
ärkamisaja vaimust. Need kes sel­le
omaks võtsid, või isegi valisid,
olid Eesti Ühõpilaste Seltsiks koon­dunud
veel väga vähesed- eesti üli­õpilased
Tartus, kes arkariiisaja
vaimust haaratuna tahtsid eestlas­teks
jääda tolleaegses ülikooU õhk­konnas,
mis oli saksakeelne ja
saksameelne. Saksa üliõpilastel
olid nende korporatsioonid vappi­de
ja värvidega, eestlastel ei ol­nud.
Eesti üliõpilased otsustasid
luua Oma eesti korporatsiooni,
võrdõiguslikuna sakslaste omadega,
ja andsid selleks oma avalduse
ülikooli valitsusele: Selleks oli va­ja
ka oma eesti värve, ja nõnda
koosolekul 29. septembril 1881. a.
otsustati selleks sinine, must ja val­ge.'
'v^
Mispärast smine, must ja valge?
See oli juba ammugi tuttav ja ko­dune
kodumaa looduspilt: põhja­maa
sinine taevas, must viljakan-dev
mullapind ja valged lumeväl­jad
talvisel ajal, värvipilt millega
koos ja mille sees oli eesti rahvas
põlistest aegadest peale elanud.
Nõnda võiks ka öelda, et ei vali­tudki,
vaid võeti see, mis oU juba
põliselt olnud. Must värv oU ka
meenutamaks eestlaste rasket mi­nevikku,
ja samuti seda musta ka­levist
kuube, mis „kaLttis eesti me­he
rinda". Need olid värvid, mis
olid kasvanud sellest kargest, rahu­likust
jä harmoonilisest. isamaa
-looduspildist kui ka samasuguselt
kargest, rahuükust ja harmoonili­sest
rahva hingest. See oli eriline
ilus värvikolmik, oli tõepoolest
oma eesti värvikolmik ihna mingi­suguste
väljast tubud mõjustuste­ta.
Baltisaksa-meelne ülikooli valit­sus
ei andnud aga luba ja nende
värvide tarvitamine koguni keelati
Tartus. Aga, poolteist aastat. hiL-jem,
vahnistati suure-mõõtmelme
siidriidest smi-must-valge lipp, sõi­deti
sellega Otepääle ja õnnistati
eesti lipuks Otepää kiriklas 4. juu­nil
1884. a. Seega oli see esimene
eesti smi-must-valge lipp. Õnnista­mise
talitusel öeldi sõnad, mis
peaksid kostma tänase päevani:
„Isamäa sa, helde, puha, kuule
meie palveiha, meid su hoidjaks
pühitse!",
Tänavu saab sellest sada aastat.
Jällegi on, kogu kodumaa kohal,
mitte ainult keeld, vaid sinirmust-valge
kasutamine on seal tehtud
karistatavaks kuriteoks. Seda enam
on vabadel Väliseestlastel mitte ai­nult
vabadus, väid lasub kä kohus­tus,
oma rahvuslipti saja-aasta juu­belit
väärikalt tähistada. Teame, et
see toimub Rootsis, Inglismaal,
Saksamaal, Austraalias, Ameerikas
ja Kanadas, ka Belgias, Taanis,
Hollandis ja Argentiinas ja mui­dugi;
ESTÖ-84 raames Torohtps
eeloleval juuUkuul. Just praegusel
tunnü, Torontos kuulutatakse
1984. aasta „Sini-Must-VaIge Li-:
pu Aastaks"/Kanadas.
Kuidas siis arenes sini-must-val­ge
ajalugu peale 1884. aastat? Siin
toodud algatusest võttis kogu eesti
rahvas sini-must-valge oma rahvus­värvideks.
Esialgu oli see mitmesu­guste
märkide, hndikeste, rüetus-eseniete
ja nauute taoliste näol
rahva kokkutulekutel, pidudel j a
ka perekondlikel sündmustel.
Kümme aastat hiljem, eesti üld­laulupeol
Tartus' 1894. a. oli lau­lupeo
väljak ehitud sini-must-val-gete
lintidega ja kaks laulukoori
sini-must-valge lipuga. Kaks aastat
peale seda, üldlaulupeol Tallinnas
1896. a. vene tsaarivõim keelas
sini-must-valge tarvitamise. Vaata­mata
sellele vähemalt kolm laulu­koori
olid tuhiud oma sini-must-valge
lippudega. Üks Läänemaalt,
teine Tartumaalt ja kolmas Võru­maalt.
Tähendab, sini-must-valge
oU eesti rahvusvärvidena juba
tuntud üle kogu maa. Pisut hiljem
ka Venemaal tol ajal olevate eesti
asunduste laulupidudel — Narvas
1912 ja Suhhumis, Kaukasuses,
ning Krimmis 1914 — tarvitati
sini-must-valgeid märke ja oli lau-•
lukoore sini-must-valgete lippude­ga.
Sini-must-valget märici tarvita­sid
eesti sportlased Stokholmi
olümpiaadil 1912 ja seda tegi eest­lasest
raskekaalu-maadluse maail­mameister
A. R. Aberg New Yor­gis
1915 ja 1916. Need on ainult
üksikud momendid sellest arengu­teest,
millega sini-must-valge kas­vas
eesti rahvusvärvideks.
Alles 1905. aasta revolutsiooni
päevil toodi esimene. Otepääl
kakskümmend aastat varem pühit­setud
lipp, avalikult välja Tartus;
seda kanti rahvusliku demonstrat-siooni-
rongkäigü ees. Muulastest
üliõpilased ja teised vasakpoolselt
häälestunud mässulised tungisid
käsitsi ja kive loopides lipukand-jaile
kallale, kusjuures Jaan Tõnis­son
ja kirjanik K. E. Sööt said
kehaliselt haavata. Villem Reiman,
ainult tunniks ajaks haiglast väljas,
pidas ÜlikooU ees rahvuslikult vai­mustava
kõne. Seda-momenti on
peetud smi-must-valge lipu saami­seks
meie rahvuslikuks poliitilise
Võitluse lipuks. Suurel eestlaste
rongkäigul tsaaririigi pealinnas
Petrogradis 1917. a. märtsis, mil­lest
osa võttis üle 40,000 eestlase
ja millega: Eestile nõuti poliitilist
autonoomiat, oli juba palju sini-must-
valgeid lippe. Ka eesti sõja­väelased
ning eraisikudki kandsid
smi-must-valgeid märke. Kui Ees­tis
moodustati esimesi eesti sõja-väeüksusi
juba siis rakendati sini-must-
valget ka väeosade ja auast­mete
tunnustena, hiljem mindi Va­badussõtta
juba smi-müst-valgete
lippudega ja jnärkidega. Vabadus­sõja
ülemjuhatajal kmdral J. Lai­doneril
oli õigus, kui ta hiljem
väitis, et Vabadussõda võideti
sini-must-valgete värvide all. Ka
Vabaduse Risti kohneks põhi-vär-vitooniks
said sinine, must ja val­ge.
Juba ajutme Eesti Vabarngi va- ^^^^ ^.^^^^^ konservatüvše-htsus
^yottis rngdipuks sini-^^ üus-gauUeistidega ja kesk-pa-valge
lipu, mis heisati Pika Her- .empoolsete liberaalidega, et tu-mamn
torm, kus ta Idivis kogu kaitse on vajalik üha
(Järg lk. 3) (Järg lk; S)
3
; . A •
Nr. 22
24. ja2S.mär
dr. R. VaJ
31. mädsil jaj
' 4. iviärisil
Balri Liidu j)
rahvasle doihl
«aatkonna ecs|
kulcppo tühisl
sid osa Monj
mees P. Mol
Võitlejate ÜH
berg, Montrj
mees R. Leilil
rikümnc rin^
rislsajast Ininj
•sid kahte Ees
E. RuberJ
EcHti saatuse]
lehtede levital
Läänlast
koosolel
Läänlaste
nõupäev toij
aprillil kell
jas klassiruul
teadaannet vi
hatus palub
tulla, kuna
RSTO '84 :
Palgotuj
Boishoif
MOSKVAI
üks ajaleht
on häirinu(
aastaid. Nin
balletiteatris]
umbes 40-lil
töölise Vaif
nõuab tähts!
et neile pUvj
segatakse ci
üks tantd
kes keeldus
teda äratati
da öösel en|
tantsimise
sekka hiir II
MA J 4
palk ja
Lähemaid a
du kantselei
teisip., kõll
—12.
Eesti Kodul
ScarboroügI
Kommi
agressiivsel
polütikale
on toetanud
misi Läänel
munistlik J
tuumarelva
näeksid, (53
lud üksnes!
poole.
Ja kui ml
turnise väi
ja Põhja I
vel, l*iant
hõlmas v;
Ainult poIi
munisüd
asctamisclj
president i
sialistlikus
tika länim
Pran(su{
litsuse all
liini Q^mii
mtikas - •
prantslase
onnislusec?!
„MeU 0
palju KUI J
ega niiti of
seda",
riami mi