1986-02-26-07 |
Previous | 7 of 12 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
I . »
•'0 ' ."
» \ \
» » \
Nr. 16 EESTLANE kolmapäeval, 16,
^iigi pärandas
[anadaMole-löderotsioonifj^
10.000
Kanada maleajakiri „En Pas
Int" avaldas oma veebruarinumb-
I (nr. 77) „President s Message"
I esimesena teate, et Kanada Ma-jföderatsioonile
(GFG) oi*
jO.OOO-lise tsheki üle andnud Tiiu
ligi, mis oli olnud endise CFC
[esidendi Kalev Pügi pärandus
liess Foundation'ile, mis tehtud
Igimusega, et fondi võidakse käitada
stipendiumide andmiseks
lortele maletajaile nende ande
lijaarendamišeks.
JOma aktiivsel maletaja aastail
l.lev Pügi oli alati õhutanud ma-
Jiiängijaid, et nad teeksid selleko»
Iseid annetusi oma testamendis,
jiti tä oli huvitatud noorte male-hte
edutamisest ja ta õpetas ise
Illi aastat lastele malet. Tema pät
id näitab, et ta ei olnud tühjade
Inade tegija. See on tähelepandav
lel, selletõttu, et Kalev ei olnud
j:te rikas, kuid annetatud summa
J olnud küllaltki suur osa tema
jrandist.
iKaleVi panus Kanada malele on
fca suur. Teda peetakse tõeliselt
lodsa CFC isaks, organiseeris sel-
1 nkorporeerimisei büroo, alustas
Icmete vahelise maleajakirja ja
Itas mitmesugust tegevust ning
listas mitme, veel praegu kasutu-
1 oleva programmiga.
iiiiiiiiliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiHiiiiiiiiniiiiiJiiniiiiü];
IMUS ,
AARLASTE ÜHING
TORONTOS
956—1986
pnd $5.— pluss saatekulu
iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiniiiiiiin^
iiiinHiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiiiiiiin
)iB peaaegu alati kodus vanema-
Ijuüres; kui ta vahel harva üll
)li-linna' sõidab, saadab ta Irma-piltpostkaarte,
mida see koolis
.usega näitab. Elšbet.tunneb sa-ist
kadestust irnia üle^ sest tema
jtajad on kõik alles koolipoisid;
ta uhkustab nende hulgaga:
on neid igast poissiastekoolist
|ü. Teised naeravad vahel mõle-kütleja
üle aga mõnigi tunneb
James nende üle kadedust. Pea-u
ainuke;^ keda Irma-ja Elsbeti
l^d liigutada ei suuda^ on Aman-
Allik^ teda^
isamad põrmugi, sest et ta juba
••aastase plikana otsuse tegi, vali,
druk uks jääda; tema palavam
jv on keedukursustele minna ja
iäpidamjst õppida. Amanda vas-on
Ella Elling: see unistab
1 Isusest ja suurest tulevikust; kola
ualaekas õpperaamatute all
tal siniste kaantega vihik pei-
I: ta oleks ammu mõne oma luü-jstest
ajalehetoimetusele avalda-
[eks saatnud;; aga tä häbeneb
V inetut „lapse"-käekirja.; Ella ei
[vi k s mi dagi nii väga siini Imas,
ilusat käekirja, /
Jälgige
iegeyusf
1^ Parm
DI
IS
T.E.R.R. „Kungla" lahvatantsulavastusel satemuusikat mängiv ansambel,
kult esireas Tõnu Voitk, Urve Voitk, L. Nieländer, teises reas Paul Kii
Sild, Voldemar Gustavson, Alfred Kuus ja Peter Sõrra.
yasa-
, Eduard
Lsnukfii Ystävät (Lsiulu Sõbmd) mu-tati
jmM 1914. aasüal. Koorijuhiks on aastast 1981 oMud
faldanud ool, nii
nässe, ungansse ja
Oma repertuaari kõrval on koor
abistanud paljude suurte vokaalteoste
esitamist linnaorkestriga
kontsertidel aastast 1927 alates ja
viimati 1985. aasta detsembris.
Koor on üle 60 aasta laulnud uusaasta
vastuvõtul Turu Toomkiriku
trepil, samuti 1. mai vastüvõtiil ja
isamaalisil pidustusi! 5. detsembril,
Soome vabaduspäeva eelõhtul.
Laulun Ystavät tegevuse üks tähelepandavam
sündmus oM möödunud
septembris toimunud he|i-plaadistamisreis
Göteborgi. Koor
laulis sisse seal asjatundjate arvates
edukalt koos Göteborgi sümfooniaorkestriga
Neeme Jjärvi juhatusel,
kevadel Torontosse tulevate
solistide Karita Mattila ja Jorma
Hynnineoiga. Sellele lisaks helilin-distati
muud Sibeliuse orkestrile
seatud meeskooriteosed nagu „Jää-kärimarss*'
ja „Tulen synty".
lisse
kuuluvad vcsejl kõik Sibeliuse a ca-pella
meeskoorilaulud. Kavas on
pikem ringreis Põhja-Ämeerikasse
1987. aasta talvel koos Göteborgi
sümfoonia orkestriga.
Praegu oa koori lähemaks eesmärgiks
kontsertreis 70-mehelisena
Torontosse, kus see esineb koos kohaliku
soome ja eesti meeslauljatega
3. mail Roy Thomson Hall'is
Sibeliuse Kullervo-sümf(w^
nada esiettekandel CJRT orkestriga,
keda juatab Paul Robihson; Solistidena
laulavad sopran Ritva
Auvinen ja Esa Ruuttunen, kellega
kooril on kogemusi juba detsembris-
:hea : arvustuse; saanud:
esitusest
Kullervole lisaks annab koor
kaks iseseisvat kontserti^ üks neist
kirikukontsert, niille peatööks on
Luigi Cherubini „Requim**. Teisel,
ilmalikul kontserdil lauldakse peamiselt
Sibeliuse ja Kuula helitöid.
Koor ootab palju eelolevalt reisilt.
Kutse koorile saatis Canädian
Friends of Finlandj kuhu kuuluvad
ka mitmed eestlased. Koor tahab
omalt poolt teha kõik, et kanada-lased
saaksid nautida täiemõõtme-lisi
esitusi Sconie kultuurielust ja
selle kõrgest tasemest, et nad
saaksid ehitada silla Kanada ja
Soome vahele kultuurisuhete tu-
Helmi Herman
NEW YORK —
päeva silmapaistvaim
Soome täna-a
Mariti Talvela on saanud erisuguse
tunnustuse oma esinemiste eest
Metropolitan Ooperis. Mariti Talvela,
Vladimir Horowitz ja James
Levihe, Metropolitan Qoperi orkestrijuht
on kolm kunstnikku, kes
möödunud aastal on jätnud supri-ma
mõju New York Times^i muusikaarvustajale
Donald Paoahille.
Bass M. Talvela sai selle märkimisväärse
tunnustuse osade eest Mus-sorgski
ooperis „Hovanhtshina"i
kus ta oli munk Dosifei osas. Ha-nahan
kiidab ka õhtu dirigenti Neeme
Järvi osa, kes kõlavalt toi esile
partituuri neid finesise, mida ei ole
Shostakovitshi poolt elimineeritud
versioonis.
¥ana Andrese koguduse kiriku ülakorrusel
toimus 16.-T-17. veebr,
kunstinäitus, millel esitati Helmi
Hermani ja Eirc Pehapi kunstiteoseid.
Suures saalis oli H. Hermanilt
õlimaale, akvarelle, pastelle ja keraamikat,
kokku 30 maali ja 20 ke-raamUist
tööd. Eric Pehapilt nägime
18 maali koos raamitud graafikaga
ja üksiklehtedena väga suurel
arvul graafikat.
H. Hermani: õlimaalid olid .peamiselt
lillemotiivilised, kus neis
pearõhu asetas kunstnik lillede
värvirikkusele, lillede õrnusele ja
haprusele. Akvarellis mõ
ma lilled õrnalt värvisäravaina.
Akvarellides oli esitatud maastikke,
peamiselt Toronto ja USA motiivistikuga,
mis mõjusid kergelt
ja selgeilmaliselt tabatuna vastavalt
nägija meeleoluga. Pastellid
mõjusid kuivemalt. Lisana esitas
kunstnik keraamikat.
E. Pehapilt; oli esitatud temale
omaseid motiive mitmesuguses tegevuses
inimesist, kus peamise
rõhu asetas ta temale omaselt naiste
kujundusele. Neile lisandusid
maastikud Euroopast, Torontost ja
mitmed tagasihoidlikud abstraktsed
väljendused õlis. Graafika
osas oli esitatud mitmeis tehnikais
üksiklehti, mäleštusina kodumaalt
kui ka mitme värvilisi paljudes mo-
Teater on kui teatav harjumus
või harrastus, mis ahvatleb ja võrgutab
ilma, et selleks põhjusi sele-tadagi
oskaks. Mõnikord meelitab
teater tuttava või loetud lavatüki
tõttu, mõnikord ahvatleb lavastaja,
keda oled mitmeis häis lavastusis
näinud jä vahest on see teatav
näitleja, kelle vastu huvi on ärganud.
Mõningate aastate eest silmapiirile
kerkinud filmitäht Glenn Close
jäi kuidagi eriliselt meelde filmides
„The Big Chiir' ja „Jagged
Edge" (mõlemaid vaatasin kahel
korral), pež^e nende on ta mänginud
veel teisteski filmides, ent ot
seselt filmi asemel teda laval näha,
selleks ei olnud siin palju loo-tusi.
New York sellise võimaluse
praegu siiski pakub, kuna Broad-wayl,
Brooks Atkinson Theatres
niängitakse Michael Frayn'i ,,Be-nefaetofs"
(„Heategijad**), nelja
osalisega, tõsiste ideedega komöödia,
milles peategelasiks on eelmainitud
Glenn eiose ja Sam Wa-terston,
kes on meeldejääv eriti
filmist„The Killing Fields**, mille
eest ta eelmisel aastal Oscar-au-hinna
saamiseks esitati.
Näidendi tegelasiks on kaks abielupaari
Londonis: arhitekt D avid
— Sam Waterston ja ta ontropoloo-gist
naine Jane — Glenn Close
ning nende majanaabrid Colin ja
Sheila (Simon Jones ja Mary Beth
Hurt). David on noor ja edukas
arhitekt, kelle uusideeks on plaan
lammutada ümbruskonna ühepere-konnaelamud
ja madalmajad ning
nende asemele ehitada elanikkonnale
moodsate korteritega kõrgehi-tused.
Miks ka mittey kuna arhi-tektuuriala
ön ju „olukordade
muutmise elukutse" arvab David,
minetades elulähedased olukorrad,
rahva harjumused ja traditsioonid,
mis uüsideid kergesti pealesundida
ei lase ja Davidi töö ebaõnnestumisele
viivad.
Teiseks ja veel teravamalt esile-,
toodud probleemiks on vahekord
nõudliku naabripaariga, kellele
David ja Jane kujunevad alalisiks
heategijaikš, mida kadedad ja vähem
edasijõudnud naabrid igati
ära käsutavad üma ühegi vastuhü-vituseta.
Colih — Davidi ülikoolikaaslane
— inimpõlgliku naabrina
aitab om a~väheste oskuste kohaselt
siiski rööpailt maha veeretada
kõrgmajade projekti ja ta haiglaõest
naine Sheila omas lihtsameelsuses
toob olukordadesse enim koomilist
elementi.
Tegelased üldiselt on väga head,
vaid Golini osakandja on liialt sordiini
alla surutud, enam vist küll
näitejuhi kui omaenda tahtest.
Glenn Close, keda nii väga näha
tahtsin^ oli tõesti külgetõmbav, esitas
Jane osa imessideni läbimõeldult
ja meeldis veel enamgi kui filmides.'
• •
Näitus oli teretulnud neile, kellel
puudusid nende kunstnike teosed
ja jõudsid nüüd mõnegi kunstiar-mastaja
kodusse. Kahjuks jättis
soovida väljapanekute raamimine,
ka lähema valiku tegemine graafikast
ning nende mitte mattidele
asetamine. Kuid igaühel on sel juhul
võimalik ise valida vastavat
raamio
Näident on huvitavalt üles ehitatud,
kiirete püdivahetuste ja rohkete
monoloogidega, milles üksikte-gelane
ette astudes kõnetab kuulajaskonda
oma sisemise mõttelõnga
esitamisel, teised tegelased aga
jäigastavad oma positsioonidesse.
,,Benefactors:' oli hästiminevaiks
lööktükiks Londonis 1984. aastal
sama näitejuhi lavastusel kui
Broaäwaylgi, ent siin täiesti uue
tegelaskonnaga ja erinevaist perspektiivest
rõhutatuna. Oleks olnud
ääretult huvitav neid kahte erinevat
näha ja võrrelda, müleks kahjuks
võimalused puudusid.
Seekordselt jõudsin New Yorgis
vaadata Metropolitan Operas ka
ühe ooperi — Charles Grounod
„Romeo et Juliette", mis kahtlematult
muusikalise elamuse pakkus.
Hea lavastus, ent ajaliselt oli
ta liiga pikk, kestes üle kolme ja
poole tunni. Ei mäleta, et endisel
nähtuil oleks selline pikk ja ulatuslik
proloog matusestseenist enne,
kui algab I vaatuse ballipilt.
Viimase vaatuse armastusstseen
on läbi viidud laias voodis, nüüdisaja
filmide eeskujul ülimoddne ja
erootiline, oleksin eelistanud ajastukohaselt
tagasihoidlikumat esitust.
Ka tundsin puudust nii tavakohasest
II vaatuse balkonistsee-nist,
kus Juliette oma Romeole
alla viskab roosiõie, see oli asendatud
armastajate käeulatamisega,
mis väljasirutatunagi siiski ei koh-
Mängitavaist muusikalidest olin
suurema osa juba näinud, mitmeid
koguni enamgi kui ühel korral.
Need lavastused on kallid ja jooksevad
sageli väga pikka aega.
Eelmisest aastast jäi meelde
muusikal ,,Sunday in the Park
with George", eriti meeldis selles
noor peategelane Bernadette Pe-ters,
keda siis nägin esmakordselt.
Tänavuseks uuslavastuseks oli sama
lauljatariga muusikal „Song
and Dänce" ja nii käisingi seda'
vaatamas just Bernadette Petersi
pärast, kes seUes I vaatusena annab
„ühe-mehe-teatri" laulus ja
tantsus, kuna muusikali II vaatus
koosneb peamiselt headest tantsu-etteasteist
konstertmuusika taustal.
See meeldis. Meeldis eriti väga
just Bernadette Petersi näitlejata-lendi
tõttu, mida ta oma laubette-kandeiski
osayalt kasutada oskab.
Üks sõnalavastus, üks ooper ja
üks muusikal — seda ei olnud just
palju ühe New Yorki reisi kohta,
ent— parem seegi, kui ei midagi.
Tagasi jõuc'es ootasid Torontos
ees St/ Lawrence Centres David
Frenehi komöödia ,,Jitters", mida
juba mõningad aastad tagasi nad,
Tarrängonis Harold Pintersi hästi-mängitud
triloogia ,,Other Places",
ooperikomnaniilt 0'Keefes „Salo-me"
ja „The Mikado" nmg muusikalidest
noortekohane „Annie",
mis kõik kuhjusid lühikesele ajavahemikule.
Ei või sugued öelda, et meie siinsed
teatrid ei pakuks küllalt, vaid
otse vastupidi ning vaheldusrikka
ja rohke kava kõrval võib väita, et
tõusnud on ka esitatava kvaliteet.
<IIIMHIIMKB»0«EtMMDI^K9B3HHM]HI4mH><aiM>^^
VABA EESTLAN^"
on valvel eestlaskonna
üldhuvide eest!
.)MBi><><iix>(i<aiiM><aiiNKnB>«>ai^
H '• y I J \ >
Object Description
| Rating | |
| Title | Vaba eestlane , February 26, 1986 |
| Language | et |
| Subject | Estonian Canadians -- Ontario -- Toronto -- Newspapers |
| Publisher | Estonian Pub. House ORTO |
| Date | 1986-02-26 |
| Type | application/pdf |
| Format | text |
| Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
| Identifier | Vaba e860226 |
Description
| Title | 1986-02-26-07 |
| OCR text |
I . »
•'0 ' ."
» \ \
» » \
Nr. 16 EESTLANE kolmapäeval, 16,
^iigi pärandas
[anadaMole-löderotsioonifj^
10.000
Kanada maleajakiri „En Pas
Int" avaldas oma veebruarinumb-
I (nr. 77) „President s Message"
I esimesena teate, et Kanada Ma-jföderatsioonile
(GFG) oi*
jO.OOO-lise tsheki üle andnud Tiiu
ligi, mis oli olnud endise CFC
[esidendi Kalev Pügi pärandus
liess Foundation'ile, mis tehtud
Igimusega, et fondi võidakse käitada
stipendiumide andmiseks
lortele maletajaile nende ande
lijaarendamišeks.
JOma aktiivsel maletaja aastail
l.lev Pügi oli alati õhutanud ma-
Jiiängijaid, et nad teeksid selleko»
Iseid annetusi oma testamendis,
jiti tä oli huvitatud noorte male-hte
edutamisest ja ta õpetas ise
Illi aastat lastele malet. Tema pät
id näitab, et ta ei olnud tühjade
Inade tegija. See on tähelepandav
lel, selletõttu, et Kalev ei olnud
j:te rikas, kuid annetatud summa
J olnud küllaltki suur osa tema
jrandist.
iKaleVi panus Kanada malele on
fca suur. Teda peetakse tõeliselt
lodsa CFC isaks, organiseeris sel-
1 nkorporeerimisei büroo, alustas
Icmete vahelise maleajakirja ja
Itas mitmesugust tegevust ning
listas mitme, veel praegu kasutu-
1 oleva programmiga.
iiiiiiiiliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiHiiiiiiiiniiiiiJiiniiiiü];
IMUS ,
AARLASTE ÜHING
TORONTOS
956—1986
pnd $5.— pluss saatekulu
iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiniiiiiiin^
iiiinHiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiiiiiiin
)iB peaaegu alati kodus vanema-
Ijuüres; kui ta vahel harva üll
)li-linna' sõidab, saadab ta Irma-piltpostkaarte,
mida see koolis
.usega näitab. Elšbet.tunneb sa-ist
kadestust irnia üle^ sest tema
jtajad on kõik alles koolipoisid;
ta uhkustab nende hulgaga:
on neid igast poissiastekoolist
|ü. Teised naeravad vahel mõle-kütleja
üle aga mõnigi tunneb
James nende üle kadedust. Pea-u
ainuke;^ keda Irma-ja Elsbeti
l^d liigutada ei suuda^ on Aman-
Allik^ teda^
isamad põrmugi, sest et ta juba
••aastase plikana otsuse tegi, vali,
druk uks jääda; tema palavam
jv on keedukursustele minna ja
iäpidamjst õppida. Amanda vas-on
Ella Elling: see unistab
1 Isusest ja suurest tulevikust; kola
ualaekas õpperaamatute all
tal siniste kaantega vihik pei-
I: ta oleks ammu mõne oma luü-jstest
ajalehetoimetusele avalda-
[eks saatnud;; aga tä häbeneb
V inetut „lapse"-käekirja.; Ella ei
[vi k s mi dagi nii väga siini Imas,
ilusat käekirja, /
Jälgige
iegeyusf
1^ Parm
DI
IS
T.E.R.R. „Kungla" lahvatantsulavastusel satemuusikat mängiv ansambel,
kult esireas Tõnu Voitk, Urve Voitk, L. Nieländer, teises reas Paul Kii
Sild, Voldemar Gustavson, Alfred Kuus ja Peter Sõrra.
yasa-
, Eduard
Lsnukfii Ystävät (Lsiulu Sõbmd) mu-tati
jmM 1914. aasüal. Koorijuhiks on aastast 1981 oMud
faldanud ool, nii
nässe, ungansse ja
Oma repertuaari kõrval on koor
abistanud paljude suurte vokaalteoste
esitamist linnaorkestriga
kontsertidel aastast 1927 alates ja
viimati 1985. aasta detsembris.
Koor on üle 60 aasta laulnud uusaasta
vastuvõtul Turu Toomkiriku
trepil, samuti 1. mai vastüvõtiil ja
isamaalisil pidustusi! 5. detsembril,
Soome vabaduspäeva eelõhtul.
Laulun Ystavät tegevuse üks tähelepandavam
sündmus oM möödunud
septembris toimunud he|i-plaadistamisreis
Göteborgi. Koor
laulis sisse seal asjatundjate arvates
edukalt koos Göteborgi sümfooniaorkestriga
Neeme Jjärvi juhatusel,
kevadel Torontosse tulevate
solistide Karita Mattila ja Jorma
Hynnineoiga. Sellele lisaks helilin-distati
muud Sibeliuse orkestrile
seatud meeskooriteosed nagu „Jää-kärimarss*'
ja „Tulen synty".
lisse
kuuluvad vcsejl kõik Sibeliuse a ca-pella
meeskoorilaulud. Kavas on
pikem ringreis Põhja-Ämeerikasse
1987. aasta talvel koos Göteborgi
sümfoonia orkestriga.
Praegu oa koori lähemaks eesmärgiks
kontsertreis 70-mehelisena
Torontosse, kus see esineb koos kohaliku
soome ja eesti meeslauljatega
3. mail Roy Thomson Hall'is
Sibeliuse Kullervo-sümf(w^
nada esiettekandel CJRT orkestriga,
keda juatab Paul Robihson; Solistidena
laulavad sopran Ritva
Auvinen ja Esa Ruuttunen, kellega
kooril on kogemusi juba detsembris-
:hea : arvustuse; saanud:
esitusest
Kullervole lisaks annab koor
kaks iseseisvat kontserti^ üks neist
kirikukontsert, niille peatööks on
Luigi Cherubini „Requim**. Teisel,
ilmalikul kontserdil lauldakse peamiselt
Sibeliuse ja Kuula helitöid.
Koor ootab palju eelolevalt reisilt.
Kutse koorile saatis Canädian
Friends of Finlandj kuhu kuuluvad
ka mitmed eestlased. Koor tahab
omalt poolt teha kõik, et kanada-lased
saaksid nautida täiemõõtme-lisi
esitusi Sconie kultuurielust ja
selle kõrgest tasemest, et nad
saaksid ehitada silla Kanada ja
Soome vahele kultuurisuhete tu-
Helmi Herman
NEW YORK —
päeva silmapaistvaim
Soome täna-a
Mariti Talvela on saanud erisuguse
tunnustuse oma esinemiste eest
Metropolitan Ooperis. Mariti Talvela,
Vladimir Horowitz ja James
Levihe, Metropolitan Qoperi orkestrijuht
on kolm kunstnikku, kes
möödunud aastal on jätnud supri-ma
mõju New York Times^i muusikaarvustajale
Donald Paoahille.
Bass M. Talvela sai selle märkimisväärse
tunnustuse osade eest Mus-sorgski
ooperis „Hovanhtshina"i
kus ta oli munk Dosifei osas. Ha-nahan
kiidab ka õhtu dirigenti Neeme
Järvi osa, kes kõlavalt toi esile
partituuri neid finesise, mida ei ole
Shostakovitshi poolt elimineeritud
versioonis.
¥ana Andrese koguduse kiriku ülakorrusel
toimus 16.-T-17. veebr,
kunstinäitus, millel esitati Helmi
Hermani ja Eirc Pehapi kunstiteoseid.
Suures saalis oli H. Hermanilt
õlimaale, akvarelle, pastelle ja keraamikat,
kokku 30 maali ja 20 ke-raamUist
tööd. Eric Pehapilt nägime
18 maali koos raamitud graafikaga
ja üksiklehtedena väga suurel
arvul graafikat.
H. Hermani: õlimaalid olid .peamiselt
lillemotiivilised, kus neis
pearõhu asetas kunstnik lillede
värvirikkusele, lillede õrnusele ja
haprusele. Akvarellis mõ
ma lilled õrnalt värvisäravaina.
Akvarellides oli esitatud maastikke,
peamiselt Toronto ja USA motiivistikuga,
mis mõjusid kergelt
ja selgeilmaliselt tabatuna vastavalt
nägija meeleoluga. Pastellid
mõjusid kuivemalt. Lisana esitas
kunstnik keraamikat.
E. Pehapilt; oli esitatud temale
omaseid motiive mitmesuguses tegevuses
inimesist, kus peamise
rõhu asetas ta temale omaselt naiste
kujundusele. Neile lisandusid
maastikud Euroopast, Torontost ja
mitmed tagasihoidlikud abstraktsed
väljendused õlis. Graafika
osas oli esitatud mitmeis tehnikais
üksiklehti, mäleštusina kodumaalt
kui ka mitme värvilisi paljudes mo-
Teater on kui teatav harjumus
või harrastus, mis ahvatleb ja võrgutab
ilma, et selleks põhjusi sele-tadagi
oskaks. Mõnikord meelitab
teater tuttava või loetud lavatüki
tõttu, mõnikord ahvatleb lavastaja,
keda oled mitmeis häis lavastusis
näinud jä vahest on see teatav
näitleja, kelle vastu huvi on ärganud.
Mõningate aastate eest silmapiirile
kerkinud filmitäht Glenn Close
jäi kuidagi eriliselt meelde filmides
„The Big Chiir' ja „Jagged
Edge" (mõlemaid vaatasin kahel
korral), pež^e nende on ta mänginud
veel teisteski filmides, ent ot
seselt filmi asemel teda laval näha,
selleks ei olnud siin palju loo-tusi.
New York sellise võimaluse
praegu siiski pakub, kuna Broad-wayl,
Brooks Atkinson Theatres
niängitakse Michael Frayn'i ,,Be-nefaetofs"
(„Heategijad**), nelja
osalisega, tõsiste ideedega komöödia,
milles peategelasiks on eelmainitud
Glenn eiose ja Sam Wa-terston,
kes on meeldejääv eriti
filmist„The Killing Fields**, mille
eest ta eelmisel aastal Oscar-au-hinna
saamiseks esitati.
Näidendi tegelasiks on kaks abielupaari
Londonis: arhitekt D avid
— Sam Waterston ja ta ontropoloo-gist
naine Jane — Glenn Close
ning nende majanaabrid Colin ja
Sheila (Simon Jones ja Mary Beth
Hurt). David on noor ja edukas
arhitekt, kelle uusideeks on plaan
lammutada ümbruskonna ühepere-konnaelamud
ja madalmajad ning
nende asemele ehitada elanikkonnale
moodsate korteritega kõrgehi-tused.
Miks ka mittey kuna arhi-tektuuriala
ön ju „olukordade
muutmise elukutse" arvab David,
minetades elulähedased olukorrad,
rahva harjumused ja traditsioonid,
mis uüsideid kergesti pealesundida
ei lase ja Davidi töö ebaõnnestumisele
viivad.
Teiseks ja veel teravamalt esile-,
toodud probleemiks on vahekord
nõudliku naabripaariga, kellele
David ja Jane kujunevad alalisiks
heategijaikš, mida kadedad ja vähem
edasijõudnud naabrid igati
ära käsutavad üma ühegi vastuhü-vituseta.
Colih — Davidi ülikoolikaaslane
— inimpõlgliku naabrina
aitab om a~väheste oskuste kohaselt
siiski rööpailt maha veeretada
kõrgmajade projekti ja ta haiglaõest
naine Sheila omas lihtsameelsuses
toob olukordadesse enim koomilist
elementi.
Tegelased üldiselt on väga head,
vaid Golini osakandja on liialt sordiini
alla surutud, enam vist küll
näitejuhi kui omaenda tahtest.
Glenn Close, keda nii väga näha
tahtsin^ oli tõesti külgetõmbav, esitas
Jane osa imessideni läbimõeldult
ja meeldis veel enamgi kui filmides.'
• •
Näitus oli teretulnud neile, kellel
puudusid nende kunstnike teosed
ja jõudsid nüüd mõnegi kunstiar-mastaja
kodusse. Kahjuks jättis
soovida väljapanekute raamimine,
ka lähema valiku tegemine graafikast
ning nende mitte mattidele
asetamine. Kuid igaühel on sel juhul
võimalik ise valida vastavat
raamio
Näident on huvitavalt üles ehitatud,
kiirete püdivahetuste ja rohkete
monoloogidega, milles üksikte-gelane
ette astudes kõnetab kuulajaskonda
oma sisemise mõttelõnga
esitamisel, teised tegelased aga
jäigastavad oma positsioonidesse.
,,Benefactors:' oli hästiminevaiks
lööktükiks Londonis 1984. aastal
sama näitejuhi lavastusel kui
Broaäwaylgi, ent siin täiesti uue
tegelaskonnaga ja erinevaist perspektiivest
rõhutatuna. Oleks olnud
ääretult huvitav neid kahte erinevat
näha ja võrrelda, müleks kahjuks
võimalused puudusid.
Seekordselt jõudsin New Yorgis
vaadata Metropolitan Operas ka
ühe ooperi — Charles Grounod
„Romeo et Juliette", mis kahtlematult
muusikalise elamuse pakkus.
Hea lavastus, ent ajaliselt oli
ta liiga pikk, kestes üle kolme ja
poole tunni. Ei mäleta, et endisel
nähtuil oleks selline pikk ja ulatuslik
proloog matusestseenist enne,
kui algab I vaatuse ballipilt.
Viimase vaatuse armastusstseen
on läbi viidud laias voodis, nüüdisaja
filmide eeskujul ülimoddne ja
erootiline, oleksin eelistanud ajastukohaselt
tagasihoidlikumat esitust.
Ka tundsin puudust nii tavakohasest
II vaatuse balkonistsee-nist,
kus Juliette oma Romeole
alla viskab roosiõie, see oli asendatud
armastajate käeulatamisega,
mis väljasirutatunagi siiski ei koh-
Mängitavaist muusikalidest olin
suurema osa juba näinud, mitmeid
koguni enamgi kui ühel korral.
Need lavastused on kallid ja jooksevad
sageli väga pikka aega.
Eelmisest aastast jäi meelde
muusikal ,,Sunday in the Park
with George", eriti meeldis selles
noor peategelane Bernadette Pe-ters,
keda siis nägin esmakordselt.
Tänavuseks uuslavastuseks oli sama
lauljatariga muusikal „Song
and Dänce" ja nii käisingi seda'
vaatamas just Bernadette Petersi
pärast, kes seUes I vaatusena annab
„ühe-mehe-teatri" laulus ja
tantsus, kuna muusikali II vaatus
koosneb peamiselt headest tantsu-etteasteist
konstertmuusika taustal.
See meeldis. Meeldis eriti väga
just Bernadette Petersi näitlejata-lendi
tõttu, mida ta oma laubette-kandeiski
osayalt kasutada oskab.
Üks sõnalavastus, üks ooper ja
üks muusikal — seda ei olnud just
palju ühe New Yorki reisi kohta,
ent— parem seegi, kui ei midagi.
Tagasi jõuc'es ootasid Torontos
ees St/ Lawrence Centres David
Frenehi komöödia ,,Jitters", mida
juba mõningad aastad tagasi nad,
Tarrängonis Harold Pintersi hästi-mängitud
triloogia ,,Other Places",
ooperikomnaniilt 0'Keefes „Salo-me"
ja „The Mikado" nmg muusikalidest
noortekohane „Annie",
mis kõik kuhjusid lühikesele ajavahemikule.
Ei või sugued öelda, et meie siinsed
teatrid ei pakuks küllalt, vaid
otse vastupidi ning vaheldusrikka
ja rohke kava kõrval võib väita, et
tõusnud on ka esitatava kvaliteet.
|
Tags
Comments
Post a Comment for 1986-02-26-07
