Vaba eestlane , September 9, 1982

              ?ABA EESTLANE neljapäeval, 9. septembril l^^^l — .Thursday, September 9, 1982
WAMAm IXSTLASTE HMLSKANBJA
VABASeSTLANi
VÄLJAANDJA: O/Ü Vaba Eestlane, 1955 Lesüe S t Don Miila,
Ont M3B 2M3
TOIMETAJA: Hannes Oja
TOIMETUSE KOLLEEGIUM: Karl Arro, Heino Jõe, Olev Träos
TELEFONID: toimetus 444-4823, talitus (tellimised, kuulutused,
ekspeditsioon) 444-4832
TELOMISHINNAD Kanadas: aastas ^45.^^, poolaastas $24.—
ja veerandaastas $13.—^.
TELLIMISHINNAD väljaspool Kanadat: aastas $55.—pool­aastas
$29.?—ja veerandatstaa $i3.--s
Aadressi muudatus 50 c. — Üksiknumbri hind 60 c.
FREE ESTONIA
Published by Free Estonian Publisher Ltd.,
1955 Leslie St Don Mills, Ont M3B 2M3
Publikut Suviharja ühislõkkel Rootsis
Nixon ja detente
Maailma poliitilisi sündmusi ja
airengusnundi jälgivatele Inimestele
o n iselge, et detente ehk pingelõd-venduse
poliitika vaimud ei ole
Ida ja Lääne vaheliste vahekorda­de
korraldamisel veel kadunud,
vaid elavad rõõmsalt ja elujõuliselt
edasi Lääne-Euroopa riikides.
Kuid mitte ainult Lään^Euroopas
vaid ka Kanadas ja Ühendriikides,
kus detente poliitika paljastami­seks
ja ajaloo kolikambrisse heit­miseks
on. suuri pingutusi teinud
praegune Ühendriikide president
Ronald Reagan, kuid kelle poliiti-
^ e on palju antagoniste nii polii-ttikute
hulgas km Ika Ühendriikide
välisministeeriumis.
Viimasel ajal on Ühendriikides
i h e silmapaistvama detente poliiti­ka
kaitsjana e^ile kerkinud endine
president Richard Nixon, kes tea­tavasti
koos temaaegse välismi­nistri
Henry Kissingeriga olid de^
iente poliitika ideoloogid ja selle
rakendajad. Vaatamata Watergate'i
skandaalile, mis sundis Nixoni pre-tsldehditooült
lahkuma, peetakse
tema seisiikohti väga kaaluvafeks,
mõjuvateks ja tugevateks, eriti ku­na
Nixon on suutnud enda ümb-ritseda
välispoliitilise eksperdi
oreooliga. Sellest tulenevalt pühen-datal^
e tema välispoliitilistele sõ-nayõttudele,
kõnedele ja artiklitele
eriliist tähelepanu ning nendele
omistavad eriti suurt kaalu meed
poliitilised ringkonnad ja massi­meedia
kommentaatorid, kes läk­isid
pimesi kaasa Nixoni-Kissingeri
detente uimaga.
Pma seiskohtade selgitamisekis
j a pingelõdvenduse poliitilise filo-
«soofia kaitsmiseks avaldas Nison
hiljuti Ühendriikide ja Kanada
ajakirjanduises kaks pikemat artik-
Kt^ mis CTiti p i i i i ^ ^ kriip^-
tada seUe poliitika rsd^endamise
aluseid ja kasulikkust Lääneriiki­dele.
Nixon on püüdnud oma sei­sukohti
avaldada kainelt ja põh­jendatult,
millega ta taotieb öma
teooriatele vajatiku sügavuse ja
kaalil andmist. Kahjuks jäävad te-sna
poolt esitatud seisukohad hõ-iredaiks
ja lünklikeks, ta näited ei
ole veenvad, kuna ta käsitab ai­dult
olmä seisukohti toetavaid
sündmusi, ning ta argumendid ei
oma kandvat loogikat^ mis rahul­daks
aioalüiisivat mõttelõng&o ^
NixOni Idrjutiste lähtealuseks on
väide, et i^ga d s e ^ p<>»
liitikas vald selle rakendamilse
moodustes, Ta väidab, et pinge­lõdvenduse
piolütika tulemusena
vähendati 1970-nendate aaistate al­gul
Ida ja Lääne vahel valitsevat
pingelist olukorda, suurendati vas­tastikust
kaubavahetust, loodi ti-
Ihedamaid kontakte Ida ja Lääne
vahel, saavutati liberaalsemaid elu­tingimusi
Ida-Euroopas ning rednt-seeriti
tumnasõja puhkemise ohtu.
See kõik tulen<^ sellest •-- ütleb
Nixon, et Ühendriigid arendasid
kõvakäelist detentepoliitlkat, mis
baseeinas sõjalisele tugevüisekj ve-nelastele
soodustuste tegemisele
nende korraliku käitumise ajal ja
nende karistamisele üleaisahüppa-mise
puhul. Nixon väidab, et kõ­vakäelise
detente rakendamise ajal
1970-nendate aaistate algul ei kao­tatud
N . Ludule ühtegi teist rüM.
Mis puutub kaubavahetusse, siis
olevat see detente perioodil olnud
mõlemale poolele kasulik. Nixon
üüeb, et need teoreetikud ja polii­tikud
eksivad, kes arvavad, et nad
saavad majanduslike sidemete kat­kestamisega
kiirendada kommu­nistliku
süsteem! kokkuvarisemist.
Hoopis vastupidi — selline majan­duslik
surve tiivustavat kommu-nistlikka
rezhiiml veelgi tugevami­ni
elanikkonda pigistama. Mida
rohkem Ühendriigid eralduvad ja
külma sõja radadele suunduvad,
seda suuremal määral anname või­malusi
sõjaliiselt tugevale N . L i i ­dule
oma mõju maksmapanemi­seks,
kuna ineil ei ole võimalik sa­mal
aj^ välja mängida öma
trumpkaarti meie majanduslik­ku
tugevust, arvab endine presi­dent
ja detente poliitika isa.
Iseloomustades elava kaubava^-
hetuse vajadust N . Liiduga, argu­menteerib
Nixon, et siin tuleb
Moskvaga mängida pUtiikult ütel­des
„meeli^mi^e ja malga" polii­tikat
— venelastele tuleb kaubava­hetuse
raamides anda suurtes ko­gustes
neid kaupu, mida nad soo­vivad,
kuid samal ajal nõnda ka
midagi vastutasuks. Elava kauba­vahetusega
seoSes tekkivat kä tihe­damad
kontaktid Ida ja Lääne
inimeste vahel, mis omakorda või­maldavat
Läänes valitsevate idee­de
ja elustüli sijssevalgumist raud­eesriide
taha. Oma väidete kinni­tuseks
mõõnab Nixon, et ta nägi
omähiljutiseLEdilaiskäigul neljas
Ida-Euroopa riigis arengut suure­mate
majanduslike, poliitiliste ja
sotsiaalsete vabaduste suunas.
Kommunistliku rezhiimi all ela-vatele
inunestele on selgej et N i ­xoni
väited on teoreetilised ja kan­navad
akadeemilise arutelu ja mõt-
, temõlgutuste pitsatit. Nixon peaks
teadma väga hästi, et tema ja Kis-singeri
poplt rakendatud pingelõd­venduse
polUtika ei andnud kaur
geltii! loodetud tulemusi ni$}g tõi
kaasa ainult Ühendriikide sõjalise
ja poliitiliise mõju vähenemise
ning N . Liidu togevuse kive kas­vamise.
Nixon eksib kui ta väidab,
et tema pmgelõdvenduse poliitika
ajal ei langenud N . Lüdu kontrol­li
alla ühtegi rüM. Sel ajal šald
Ühendriigid just oma suurema sõ­jalise
ja poliitilise kaotuse osali­seks,
kuna Lõuna-Vietnam langes
Moskva sõjalise ja majandusliku
toetuse tagajärjel N. Liidu satel­liidi,
Põhja-Vietnainikontro al­la.
Kaubavahetus N , Liiduga võt­tis
detente hiilgeperioodil peaaegu
kontrollimata mõõtmed ja venelas­tele
müüdi ja aati NkoBai vöMtse-rock-
muusika lööb N. Liidus laineid
Laulud väljendcivadfaõukoguden
ühendriikide pealinna suorajaleht „The Washington Post" avaldas oma 15. augusti numbris poolele-heküljelise
artikli eesti rock-muusikust Gunnar Graps'ist ja tema üle terve Nõukogude Liidu laineid löö­nud
rockmuusika orkestrist „Magnetic Bänd". ArtikU autoriks on „The Washington Post'i" Moskva kor­respondent
Michael Dobbs.
Tollipikkuste tähtedega pealkiri,
mis ulatub üle terve lehekülje, üt­leb:
„Moskva Mick Jagger rõõ­mustab
kuulajaid, teeb aga peava­lu
valitsusametnikele". Selle all
olev pealkiri kõlab: „Kodukasva-nud
rock-muusika täht pakub teis­melistele
maitset läänelikest lõbu­dest".
Tsiteerime artikli algusest:
„Gunnar Graps on uut sorti nõu­kogude
inimene — kodus kasva­nud
rocki täht, kelle lavalised vi­gurdamised
rõõmustavad noori
muusikahuvilisi, aga samal ajal
teevad muret Kremli kultuuriko-missaridele.
Tiheda pruuni Ikarva juufeselaka
ning karedalt seksika häälega
30-ne aa^ane Gunnar Graps on
kui Mick Jaggeri jä Mod Ste-
: • :wardi ristsugustuS, . : \ v V •
Tema populaarsus näib tulenevat
ta võimest veendai kuulajaskonda,
et ta „teeb oma asja" ning annab
kuulajatele/vaatajatele „rtiekki"
varem keelatud olnud läänelikest
lõbudest.
nšise U J H U jpvcuu«/guji IÜUJIAIC,
nende süda igatses. Samal ajal aga
ajas Moskva häbenematult' edasi
oma maailmayallutamise polütikat
ning Brezhnev deklareeris avali­kult,
et N . L i i t toetab globaalses
ulatuses kommunistlikke revolut­sioone.
N . Lüdu-Ühendriikide kau­bavahetuse
ulatust ja iseloomu jäl­gides
jääb küll mulje, et Nixon ja
Kisšinger mõtiesid ainult „meeH-tamise
ja malga" poliitikast koid
nad ei suvatsenud või ei suutiUBd
seda kunagi rakendada.
Kahjuks ei räägi Nixon oma
kujutistes midagi detente poliitika
suuremast fiaskost — Helsingi
kokkulepeteist, mis kirjutati küll
aUa Nixoni järglase^ president
Fordi ajal, kuid mille isadeks olid
Nixon ja Kissmger. Selle naiivse
kokkuleppega andis Läänemaailm
N. Liidu sõjalistele vallutustele ja
annekteerimistele leise maäihna-sõja
ajal oma kinnituse kuid d
^ a n u d vastutasuks mitte inidagi.
Kokkuleppe tulemused kummita­vad
veel praegugi pikkadel jär«il-konverentsidel,
kus N . Liit avalik
kult ignoreerib allakirjutatud le°
pmguid. Ja lõpuks — kui Nixon
väidab, et ta on Ida-Euroopa riJM-des
viimasel ajal näinud majan­duslikke,
polütilisi ja sotsiaalseid
vabadusi, siis on ta kas väga naÜY-ne
ja kogenematu vaafleja või e|
ole tal kommimismišt ja selle res-hiimi
põhiolemusest vajalikke
teadmisi ega ülevaadet.
Nixoni ja teiste detiente poliiti­kute
seisukohti võib diskuteerida
ja nende ümber ilusaid sõnu tel^g,
kuid elu on näidanud, et selle po­liitikaga
kasvatatakse tääneriiäjo
dele ainult massihaiBa: kaevajaid. '
Ansambel „MagnetiG Band",
mille juhiks on Graps, on üks
mitmest tosinast rock-orkestrist,
millised on endaga kaasa toonud
suure muudatuse nõukogude pop­muusikas
^ viimase paari aasta
jooksul. Magnetic Bändi hiljutisel
kontserdil Moskvas hüppasid sa­jad
teismelised noored püsti, õõt­sutasid
end käsi kokku lüües muu­sika
rütmis, ja peksid rusikatega
õhku olles täielikus muusikalises
ekstaasis." (tsitaadi lõpp).
Artikli autor Michael Dobbs
nendib, et nii nagu paljud teised
Lääne moed, on rock-muusika saa­bunud
Venemaale Balti vabariikide
kaudu, kust see siis on levinud ida
poole.
: Mitmed kõige paremad nõuko­gude
rock-ansamblid, kirjutab
„The Washington Posti" Mosk­va
korrespondent Dobbs, asuvad;
v,::Eestis,, • -
mis inkorporeeriti Nõukogude L i i ­tu
alles pärast Teist maailmasõda.
Eesti on senini jäänud palju roh­kem
läänelikumaks kui Vehenaaa.
Gunnar Graps kirjutas ja kom^
poneeris rock-laule kuus aastat,
enne kui talle anti võimalus: nen­dega
avalikkuses esineda. Graps *
möönab, et teda on mõjutanud
Lääne muusika, eelkõige muusiku-tegrupp
„Heayy Metal".; Kuid ta
toonitab, et seejuures; On ta katsu-nud
välja arendada oma isikupä­rase
stiili. Ta loodud laulud käsit­levad
ühiskondlikke teemasid jä
inimestevaheüsi suhteid. Paljudele
isikutele mu muusika aga siiski ei
meeldi, lisas Gunnar Graps naera-
..tade^s... -'^^-S' ;
tJhendrükide ajalehe korrespon-dent.
intervjueeris Gunnar Grapsi
pärast Moskvas asetleidnud kont­serti
lavataguses riietusruumis.
Rock-muusikatäht ja „The Mag­netic
Bändi" juht ütles, et tema
unistuseks on, et muusikat võe­taks
poliitikast lahus-seisvana,
ning et muusika üle langetatav
hinnang peaks lähtuma. muusika­listest
kriteeriumiiest.
Edasi kirjutab DobbSj et Nõu­kogude
Liidu valitsuse ringkonnas
ollakse kahevahel kuidas suhtuda
rock-muusikasse. Üheltpoolt katsu­takse
rock-ansambleid taltsutada
sel teel, et neile antakse esinemise
võimalusi, mida siis kontrollitakse
ametlikult sõlmitud esinemislepin-gutega.
Teiselt poolt rünnatakse
aga rock-muusikat ajakirjandüses,
kui ideoloogiliselt kahtlast ja isegi
subversiivset. Vastavalt nõukogude
dogmale ei pea kunst mitte ainult
peegeldama elu, vaid peab mängi­ma
ka aktiivset osa sotsialismi
ehitamisel.
Paremad nõukogude rock-an­samblid,
nii nagu Grapsi Magne­tic
Band", näivad aga seda dog­mat
ignoreerivat, kirjutab „The
Washington Post".
Nende laulud ja muusika väl­jendavad
nõukogude nooruse
rahulolematust ja nördimust,
kajastades soovi individualistliku
tunnetuse järele ja märgivad võõ­randumist
ühiskondlikust süstee­mist.
'V^;>
Üliendriikide ajakirjaniku arva­tes
seisab Moskva ametlik kultuu­ripoliitika
rock-muusika osas suure
dilemma ees. Siis, kui rock-an-samblitele,
millised on noorsoo
hülgas yäga. populaarsed, ^tehakse
juhendamise ja restriktsioonidega
elu raskeks, võivad nad siirduda
piltlikus rnõttes põranda alla, ning
üks osa noorust võõrandub
rohkem nõukogude süsteemist.
Kuid rockmuusikud ise seisavad
samuti dilemma ees, arvab Mic­hael
Dobbš.
Suur osa nende kaasahaaravu-sest
ja noorsoole meeldivusest
põhineb muljel, et nad on vastu­olus
valitseva süsteemiga.
Kui rock-änsamblid aktsepteerib
liiga nõusolevalt ja varmalt ameti­võimude
juhendava hoolduse oma
esinemiste ja programmi osas, siis
riskeerivad nad kaotada oma
pooldajate lojaliteedi ja huvi.
: „The Washington Posfi" kor­respondent
mainib, et „Magnetic
Bändi" heliplaate olevat Moskvas
võimatu leida, neid ei lasta võhnu-de
poolt müügile. .
Nr. 67
Koinmentaarid
Näib, et okupeeritud Eestis ei tu­le
hädadele üldse lõppu. Hüüd kur­dab
ajaleht „Rahva Hääl", et pea-gi
saabub aeg, kus metsades ei ole
enam isegi marju, kuna marjamet-sad
j a -maad kaovad kiiresti bois-hevistliku
majandamissüsteemi ta­gajärjel.
Ajaleht mamib, et ulatuslik suur­te
soomassüvide kuivendamine on
kahtlemata jätnud jäljed jõhvika-saakidele.
Kus ilmuvad raielangid,
sealt kaob varsti mustikas, mis va­jab
metsakaitset. Möödub oma 40
aastat, enne kui metsa all mari
taas kasvama hakkab, mainib oma
„Käs jätkub marjametsi?" pealkir-ja
kandvas artüdis marjasaak!
vaatlev Jllo-Peep Pademik. Lage­raielankidelt
kaob ka pohl — pikka­de
tüvede kokkuvedamisel, okste
kokkuriisumisel oksarehadega hä­vitatakse
alustaimestik. Pealegi
kasvab pohl vanemates ja hõreda-mates
metsades, seepärast lütumi-seldadvaoksad
kasvavad kokku)
kaob sealt ka pohl ja tuleb tagasi
alles siis kui mets juba küllalt
küpsesse ikka on jõudnud, kirjutab
Paldemik, kes näib olevat marja-metsade
eriteadlane.
Pademik väidab, et kui oskame
metsade poolt pakutud varandusest
heaperemehelikult lugu pidada,
võime muuta oma toidulaua hoopis
mitmekesisemaks. Kuid — väidab
artikli kkjutaja— korraliku teede­võrgu
ja erasõidukite arvu kasvu
tõttu, samuti suurte erinevuste tõt­tu
turuhindade ja ametlike kokku­ostuhindade
vahel, on metsamar­jade
kokkuost varumispunktides
pidevalt Vähenenud. Ometi olevat
vabariigi tööstuse ja kaubanduse
vajadus aastas ligikaudu 2200.tonni
Jõhvikaid ja 2000 tonni pohli.
Kuidas sellist saaki garanteeri­da?
Padernikul on siin ka oma ette­panekud
valmis. Ta mamib, et ko­gu
vabarügis on vaja säilitada ole­masolevaid
marjamaid nmg taga­da
seal metsamajanduslike abinõu­dega
(kasvõi metsa hõrendamise,
võsa raiumisega) hea saagikus.
Seal, kus on.tulemas tõesti korralik
saak, tuleb ieha võimalikult ette­vaatlikult
lageraieid, võtta puid
maha mitte ühekorraga vaid järk­järgult,
seda võimalikult talvel.
M-süs, jälle toidulaua küsimus»
Nagu sellest kirjutisest nähtub, tee­vad
venelased Eestis mi põhjaliku
laastamistöö, et isegi metsamari ei
söanda enam oma nina maa seest
välja ajada ja eelistab maakama­rasse
peitu
Paistab, et Mart Laanemäe oli
endale valed prillid ette pannud,
Icüi . ta tuli Seedriorule va.atama
Baltimore Eesti Seltsi Teatri esita­tud
«Roosasid prille". Oma arvus­tuses
(15. juulil) ironiseerib tä
meie teatripubliku üle, et see on
endale eesti teatrite etendustel
..roosad prillid" ette pannud ja võ­tab
kriitikata yästu kõik, mis täile
pakutakse. •
Ag2L muidugi, meie teatripubli­kul
on küllalt arusaamist, et ta ei
tule asjaarmastajatelt nõudma vii­mistletud
kunsti osavate näitlejate­ga.
Nad tulevad, et näJia näidendit
h saada meelelahutust. Ja Balti-more
Teatri asjaarmastajad-näitle-iad
• pole kunagi pretendeerinud
ni illelegi muule, kui et tuua lõbu­sat
meeleolu publikule.
leiab, et Raudse­pa
,,Roosad prillid" oü BESrile
üle jõu ja väidab, et üldse jäetagu
Raudsepa komöödiad kutseliste
jaoks mängida. M. Laanömäel
peaks teada olema, et Eestis män­giti
Raudsepa kx)m<x)diä kõige
rohkem just maa näiteringide
poolt ja suure eduga. Ka Eesti
väikelinna teatrid koosnesid pea­miselt
asjaarmastaj atest-lavahuvilis-test
ja seal mängiti innuga, komöö­diaid
ja draamasid rahvale, kes
tuli kokku hulgana ja oli tänulik.
Aga Eestis ^ leidunud nii snoobi
teatriarvustajat, kes oleks tulnud
neile keelama Raudseppa mängi-.
' da. Niisiis ei ole ka kuritegu män-gida
Põhja-Ameerikas Raudsepa
komöödiaid vilumata näitlejatega.
Pealegi on siinsetel näiteringidel
tähtis rahvuslik ülesanne: ergutada
(Järg Es. 7)
President Ronald Reagan on sun­nitud
Valges Majas kogema, et ta
ei saa olukordade sunnU kõiki pea-letormavaid
küsimusi lahendada ja
otsustada oma tõekspidamiste ja si­semisi
tunnetuse järele vaid peab
sageli tegema kompromisse ja mõ­ningatel
juhtudel tegutsema hoo­pis
vastupidiselt oma senistele dek­laratsioonidele.
Nii nägime hiljuti, et president
taganes oma seniselt rangelt ma­janduspoliitiliselt
joonelt ning tõs­tis
vaatamata paljude kohservatii-vide
ja oma seniste poliitliste toe­tajate
vastuseisule makse^ mis
peavad andma riigUe 98,3 miljardi
dollarilise lisasissetuleku ja aitama
vähendada rügi eelarvesse tekkivat
suurt puudujääki. Presidendi otsus
on täielUmlt vastuolus tema se,nise
poliitikaga, mis üritas maksude
aiäijidamisega ostujõu ja investee­ringute
siiUrendamist ja sellega
majanduselu eltistaihist.Äsiad ei
aretienud kavandatud plaanide ko­haselt—
majandus ei võtnud kuida-gi
jalgu alla ning jäi stagneeru­nud
olekusse. Kui Reagan jõudis
veendumusele, et eelarve defitsüdid
võivad tulevikus veelgi suureneda
ja intressimäärad ei lange, nõus­tus
ta lõpuks uute maksude raken-damisega
rügi sissetulekute suuren­damiseks.
'
Umbes sama lugu on Ühendriiki-de
jä Taivani vahekordadega. Pre­sident
oli Valgesse Majja asumisel
suur Taivani toietaja kuid järk-jär-gult
andis ta järele nendele nõu­andjatele,
kes soovitasid Ühehdrii-kide
ja kommunistiiku Hiina vahe­liste
suhete tugevdamist Taivani
arvel. Seda seisukohta põhjendati
Väitega, et Ühendriigid ^ajavad
Etüna toetust N^Lüdü ekspansio­nistlike
afääride pidurdamiseks.
Nmg selle uue polütika tulemuse­na
avaldas Reagan koos Himaga 17.
augustil ühise kommünikee, milles
deklareeritakse, et Washington vä­hendab
relvasaadetisi Taivanile ja
kavatseb need tulevikus hoopis lõ-
(Järglk. S)
Ni?. 67 i
.•r •
*A\
InfI
n . ja
dr.l
18. ja
dr.l
Eest
dlusj
Eesti
TäiendJ
958 Br
del, 17.
Gümi
neid, k
Eesti B
teise ee
oma ee
neliste
nud ta,
vastav J
1 ästumi
esimes*
Torör
• tab ree
?") \. duskool
kohand
vdue a
maldab
\ 'i • . '•• • ^ projeKi
ringide
seks or
Teeme
petada.1
sessiool
et komi
vani i l
• - • ainult i
mainivi
yvasnun
kÕrvalJ
!'"-, J • rükido j
anna sj
de ja 1
c •
. kui Pel
ameeril
r n i c f Tl , mis i .11
mainib
peahääj
hoiataJ
Hiina-Tö
. ole yed
kuid j
\ .
J d Vallil
suunan
7 ipppeui
lähema
Washiri
:j • •
\': . . et Rea
gaasijn
passe (
juurde.
tud teg
le suur
riikide^
kuhuo
juba Sl