Vaba eestlane , July 19, 1977

              mm
Nr. 53. Nr. 53 yABA EESTLANE teisipäeval, 19. juuilil 197? — Tuesday. M y 19,1977
Saatekulu
35
35
15
15
40
35
35
35
35
15
15
40
25
25
15
40
25
20
20
85
40
40
40
20
20
20
20
40
15
40
30
30
40
40
40
23
50
40
40
35
|iMehhiko pea-lisin
ma te-fätusime,
„sui
pärast kulu-iiaksta."
Aga
selt käega. '
^/teü. ei pniu-tagasi
minna
|o seltsimehed
itav, tahtis ta
indlikkuse ta-
! ta niiviisi Ca-
5'il? Aga hea
suhu ž>pida-tüki
l ^ i mä-orgu
lasku-
16 Ciudad Me-j
ees. See tm
pinud tal kus-
[i New York!'-
elab 12m*il-selgitas
pool ffiiljo-tmesed,
paar-fc.
d nagu — üt-
1. kuna ülejää-lad
~ si, se-
K'eiJ ei ole vee-fd,
tänavaval-tänavasiUu-kümme-
kaks-söövad
maifii-
[tla teevad lap-
«e, senores.**
Vasakul kullapalavikuaegne tüüpiline kõrts „Red Dog Saloon** Sitkas,-Alaskas. Faremal St. Mlc-haers
Cathedral Sitkas, Alaskas, miües rohkesti hinnalisi Imnsti- ja Ehitatud vene­laste
poolt 1848. a. ja linnarahva poolt pärast tulekahju 196S. a. Muesti restaureeritTiidl.
Heino J3@
Tcipetyci pm]
teimart Meri «Hõbevalge" toetub kirjalike materjalide osas sageli araabia allikatele. Äraab-tod
reisisid palju ja kirjeldasid oma reisimuljeid ning nähtud asju erakordse asjalikkus^
lisamata kristlikele kirjameestele omast hinnangut: kas nähtud asi või sündmus on jumala m ^
lepärane või mitte. Sellest hoolimata oli kultuuride ja arusaamade erinevus tolleaegses maailmas
nii markaiitne, et kirjeldustesse sattus paratamatult mõttelisi vigu. Hilisemad tsiteerijad võisid
neid puhta kullana võttes kujundada läbi sajandite kestnud valemformatsioorie. Üks taolisi on
rinnahoidjlate probleem — eesti naised kasutasid neid Jnaba mitutuhat aastat tagaosi ja need olid
ntetallist.. • ^
Meie esimesefes peatuseks laeva­sõidul
on Ketchikan, mida palju­de
aastate eeskujul endiselt maa­ilma
,;löhekala-peailimiaiks" nime­tatakse.
Nimi räägib iseenda eest,
aga kalalüke on teisigi, mida seal­ne
meri rikkalikult paakub. Kalu­rite
rõõmuks ja piirivalvele nuht­luseks
on kälastusõigus viidud
n p d kuni 200 miilini rannajoo­nest,
mis keelab võõraste laeva­de
sissetungi.
Oma 11.000-'lise elanikeSarvuga
O l i Ketchikan Anchprage ja Fair-banksi
järele Alaskas- kolmas
linn suuruselt, mis väikesest ka­lurikülast
umbes 1885. a. paiku
esimese konservitööstuse; asuta­mise
järele linnaks hakkas kuju­nema.
Kuigi peatulualaks on
praegi^ kalapüük, on sklele li­sandunud
veel vastavas järjekor­ras
metsajtööstus ja turism, kuna
sajandivahetuse moebaigus kul­laotsijate
ja -kaevanduse nfeol hoo­pis
kahanenud on. Lõimapoolt
Aläskasse tulejaile on Ketchikan
esimene suurem asula —j põhjast
süapoole vaevalt inimesi liigub —
jä nii on ta turistidele paratama­tuks
kokkupuutepunktiks.
Ketchikan on aiati olnud ainu­laadne.
Aastaid ja aastaid on sin­na
ainukeseks ligipääsemise või-inalujseiks
olnud veetee, hiljutiselt
ehitatud lennuväli, mis a.sub lin-nalähedal
saarel, ei ole aga veel
Ketchikaniga silla abil ühendatud
ja nii tuleb õhüteelgi tulles vii­mane
reisiosa linna saabumiseks
teha veeteed pidi Abnaki parvega.
. Kui alaiskalasedikiidelda armas­tavad
suurima, pikima, kõrgeima
• • , .1 .
ADVOKAADID
BEBD
ENN ALFRiD
ADVOKAAT-NOTAR
Hmm 1912, Royal Tmst Tower.
ToroBto Domiaion Centre
Postiaadress: P.O. 326, Toroaio
Ont (Bay & Kmg) M5K 1E7
Telefon: 869-m7
24-tuiidi telefoni valveteenistus
ja muu imponeerivaga, siis Ketc-bikani
eriline ainulaadsus on ta
suurim sademete hulk. Suvel ole­vat
nii, et kui jusit parajasti vih­ma
ei saja, siis on vihmasadu iga
minut oodata ja.aastane keskmi­ne
sademete hulk on 14^ jalga.
See on suur hulik vett ja sellega
ollakse harjunud. Kasu on tast
nü palju, et metsakasiv on lopsa­kas,
metsatulekaihjud sealjuures
aga peaagu olematud.
Meie sealolekuks oli antud öi-väline
ilm. Kahenädalalise vihma
järele säras päike selgest taevast
ja keegi ei osanud ära arvata,
milleks meile selline erakordne
õnnistus osaks saanud oli.
Ketchikan — õnnelik kombinat­sioon
minevikust ja oleviku&t —
asub Deer Mountaih mäeaheliku
kaldaserval, laiuseks vaid viis tä-navablokki,
pikkust selle-eest 10
miili, mis asula kasvamisega
veelgi edasi venib. Huvitav on ka
see, et pärismaalasi leidub siin
kõiki: eskimosid, indiaanlasi mit­mest
suguharust ja aleuute, uus­tulnukaid-
valgenahalisi siiski kõi­ge
enam. '
Kuna päike nii kutsuvalt säras,
käisime kuulsas Saxman-Totem
pargis, kus on indiaanlaste origi-na^
alseid ja suuri tootemposte
(totem põles) üheskoos rohkem
kui kuskil mujal maailmas;
Vaatamata tihedale ekskursioo-nikavale
jõudsin külastada ka ko­hapealset
teatrietendust, melo-dramaatilist
satiiri „The Fish
Pirate's Daughter" Frontier Sa-loonis,
mida olevat mängitud ju­ba
üle 250 korra. Vaatamata eel­reklaamile
on etendus nõrk, esi­nejad
väga halbamatöörlikud ja
rõhku pandud nilbuste ja rõve­duste
esitamisele. Pilet tunniaja­lisele
etendusele maksis $5,00 ja
äri sellest oli igaljuihui hea.
JOHN E. SOOŠÄÄR,
Chi.rtered Accoantand
725 Don Mills Rd. Sulte 402
Don r<lills, Ontark
483-6308, 429-4944
Juneau On Alaska pealinn ja
meie järgminepeatus. Kuigi päe-vakorrail
on Alaska osariigi pea-linnaiks
muuta asula enam maa
keskel, kas Pairbanks või Anc-horage,
on Juneau elanikud kind­lad,
et ei kumbki eelmainituist
annaks pealinna-au juba rivalitee­di
tõttu teisele ja nii tuleks uus
pealhma hoopis kusküe nende
vahemaile päris uuena asutada.
Sellest võiks vaid kujuneda Bra-sülia
taoline kunstlikult loodud
üksiklinn, mis juuri ei võta ega,
edenema ei haikka j a selles ollak­se
vägagi teadlik. Nüüd on Ju­neau
Kötohikani ilinnarahva arva­tes
kavalal kombel oma rahvaar­vu
suuremaiks tõstnud kui õigus,
liites endaga kõrvalsaarel, asuva
sõsarlinna Douglase: Nõnda loo­dab
siis pealinn Jimeau suuruselt
kolmandale kohale saada senise
Ketchlkani asemel.
Juneau on väga mägine, sellest
saanud hüüdiiimigi -,,Lifctle San
Francisco". Maakonnalinnana on
siin mitmeid nägusaid valitsus­hooneid,
üks neist koguni 10-
korruseline ja elanikl^onnast %
töötab govemmenditöödel. Suur
' ja lai maantee viib Mendehall
' Glacieri juurde, kuid mitte sealt
' enam edasi ja nii on Juneau en­dist
viisi ainuke pealinn, milleni
pääseb vaid vee- või õhuteed pi­di.
Üldiselt on Alaskas palju era­lennukeid
ja iga 40-nes inimene
elanike koguarvust on piloot. Se­da
on raske uskuda, ent sama
vastuse saan ka teisalt pärides.
Töötasude kohta andmeid ko­gudes
selgub umbes järgmist:
puusepp saab $22.00 tunnis, to-rustikuparandaja
$28.00 tunnis,
sekretäri algpalgaks on ^1000.00
kuus, millele inflatsioonimaks
juurde -tuleb arvestada. Poes
müüja ütles oma palgaks saavat
vaid $4.50 timnis.
Juneaus on ka üks University
of Alaska osakondi Auke Lake
lähedal, Auke järv iseendast on
väga kaunis ja eriline on üldjtun-tud
Log. Chapel, mille esiosa on
klaasist ja imeväärse vaatega
järvele.
Lõhepüük on siingi sport ja tu­luallikas,
kuigi lõhejooütsu jõge­desse
on oodata alles kuu või
paari pärast. Küll aga mainitak­se,
et suurim ja kaalukaim lõhe
126 n. on püütud Juneaus.
(Järgneb)
;e veeteel toimunud
kohtamisi põhjama34elt tulnud
iaevameestega on Idrjeldanud
noor haritud araablane Ibn Fad-lan.
Aastal 921 saadeti .ta Bagda­dist
suure saatkonnaga Volga
keskjooksule Buigarite segarah-vusest
riiki majandusliku toetu­se
hinna eest islami Usku pööra­ma
(kas pole ehmatavalt täna-päövane
.polütilme manööver?)/
Ibn Fadlani tõelisest • taotlusest
ei tulnud midagi vääja,- küll aga
on temalt alles jäänud palju huvi­tavaid
ja 'elavaid kirjeldusi, üks
neist jutustab üksikasjalikult
surnud jõuka laeväkiminga ma­tustest.
: \ •
Mehele paiidi kaasa kõik too­ja
tarberiistad, mis tal sealpool­ses
elus võiks vaja minna. Kodu­loomad,
mis talle kaasa anti, ta­peti.
Kuna tal naist teekonnal
kaasas ei olnud, siis pandi, ta
paari ühe laiovikonda kuuluva
tüdrukuga.
Surnud mehe ja tiidrnku abi­ellumise
pulmakombed on kir­jeldatud
peensusteni ja paljude
nende sugemed esinevad eesti
pulmakombestikus tänaseni.
Pärast naiseks saamist -taipeti
tüdruk ja surnud laevakuningas
koos oma pere, vara ja laevaga
põletati.
Naiste surmaminek koos mees­tega
oli tavaline ja Liivimaa
Hendrik kirjutab massilistest
naiste enesetappudest, et surnud
r meestega teises elus ühineda.
Väljaarvatud enesetapp* sobib see
ka kristlike arusaamadega.
Ibn Fadlani kirjeldus on täpne.
EESTIS TEHTUD „LEIÜTIS"
Eksimusi esineb ainult ühe või
teise toimingu põhjuste hindami­sel
või kommenteerimisel, õn­neks
teeb ta lisandeid suhteliselt
vähe. Ta kirjeldab blondisi, sini-sihnseid
ja sihvakaid iäevnikke
ja nende (nieeste ja naiste) rüe-tust
üksikasjalikult. Kuna see
ajaliselt ulatab tublisti kaugema­le
meie rahvariiete vanusest, siis
langeb kirjeldus kokku - ainult
tublisti vanemate rabaleidudega.
Meeste puhul kirjeldatakse rel-
(Algus lk. 2)
Kui ajalehed vaikivad teie ko­hapealse
elu olematuks, siis
kaob ka teistes keskustes ole­vatel
eestlastel teiega kontakt.
Meie organisatsioonid peaksid
selles osas rohkem algatust
üles näitama, et seda lünka
taita. .
Kuid kas käiks see meüe üle jõu
kui me kõik, kellel veel ajaldite
ei ole tellitud, selle Vancouveri
Eesti Päevadel tellime?- See oleks
oluline, konkreetne ja eeskujuan­dev
samm.
Meie^ käes on mitmesugused
tehnUised sidevahendid: kasett-helilindistajad,
valguspildid, HAM
raadio jne. Kasutame neid või­malusi.
Midagi ei ületa äga isiklikke
kokkupuuteid. .
Kima väga palju noori abiellu­vad
muulastega, siis. peame
enestelt hakitama küsima, mis
on eestlaste omavahelise ä,rmu-magneediga
viga.; Peaksime nii­suguse
rohu leiutama mis paarid
kokku tõmbail^s ja kokku jätaks.
Sidestus teiste eesilästegsi üle
maaihna, kaasa arvatud eest.
lased Kadu-Eestjs, on aidanud
meid tunda ühise Globaalse
Eesti perena.
Ja lõpuks peab meil olema si­de
ja koostöö väljaspool meie
kultuurigruppi olevate inimeste­ga.
Trenti juhtkonna seminaris
paar kuud tagasi leidsid noored,
et tuleks katsuda ühiskondades,
te elame, head teha. Siis tehak­se
ka meile head tagasi ja meie
sõnal on rohkem mõju. Poliitüi-sed
organisatsioonid on arenda­nud
plaanikohasemalt sidemeid
välissektoris, kuid kas meie
selitsid on teinud palju meie si­demete
ja mõju laiendamiseks
kanadalaste ja ameeriklaste juu­res?
Me saaksime palju enam
teha.:
Viiendaks ja kõige oluüsehiaks
Globaalse Eesti j õuks on meie
rahvuslik isetegevt^.
Mida rohkem on meie inimesi
seotud mhvusliku isetegevuse­ga
ja selle plaanitsemisega, se­da
tugevam on meie kogu­jõud.
Peame alati midagi uut otsima*
muidu oleme nagu käimaunune-nud
Veskid.
Meie ühiskonnas. on mitmel
pool tundemärke nagu läheks
meie itöö edasi vaid vana inertsi
mõjul. Peame oma organisatsi­oonide
töömeetodeid ajakohasta-ma.
Kuna meie suurearvulise põ-genikpõÄonna
lainehari on 60.
aasta piires, süs peaks meile il­ma
kahtluseta selgeks saama, et
rahvusliku töö kõige tähtsa­maks
küsimuseks praegu on
uue juhtkonna pealekasvu eest
hoolitsemine.
Me oleme Ida-Kanädas selle töö­ga
alanud ja enne siiasõitu tea­tas
mulle Ontario kultuuriminis­ter/
et ka Ontario provints on ot­sustanud
meid toetada. Ma tean,
et umbes samasuguseid seminari
mõtteid on väljendanud teie
Lääneranniku Eesti Seltside Lii­du
julitivad inimesed ja et prak-vastust,
naiste puhul rilskalikke
ehteid ja rinnalehe või sõle kül­jes
rippuvat pussi.
,^Naisite rimiale on kinnitatud
rauast, hõbedast, vasest või kul­last
šoõr, sõltuvalt mehe jõuku­sest,"
— kirjeldab Ibn Fadlan.
üks teine araablane nimetab se­da
„sõõri" vastavalt oma aru­saamisele
,,karbikesea?s" ja ka­sutab
mitmuses —• „naised kan­navad
rindadel karbikesi..."
Pää^lane Amin "R-azi teeb. mõni­sada
aastat hiljem'' sellest rafi­neeritud
järelduse:
„Naisecll,-: vastavalt oma. jõuku­sele,
valmistavad kullast, hõbe­dast
või puust karbikesi, mida
nad lapseeast alates kinnitavad
riiidadele, et need oma asendit
säilitades välja ei veniks".
Eestlaste leiutatud maailma esi­mene
rinnahoidja ongi valmis.
Mõistelisi kukerpalle on teisigi
ja Lennart Meri selgitab neid
usutavailt. Liivimaa Hendrikult
pärineb kirjeldus, Midas mungad
raiusid saarlaste puujumalad
tükkidieks ja säanlased imestasid,
et haavadest ei jooksnud verd,
Hendrik nägi selgesti, et pealt-vaataijad
imestasid. Miks nad
imestasid, seda ta ei näinud.
Änimistlik hingedeusk, mis sel
ajal valitses, kasutus sümboleid,
talismane ja maagilisi esemeid,
mida ei tarvitsenud tõelisteks pi­dada.-
Nii võisid saarlased imes­tada
munkade naiivsust, kes ar­vasid
sümbolite hävitamisega
võivat /tegelikke hingesid hävita­da.
Võta kuidas soovid!
FOLIITILINE „TRÜKILUBA
Iga Nõukogude Liidus trükitav
raamat peab mingil määral tee­nima
poliitilist eesmärki. Kui
raamat on ikirjutatud näiteks
kasside hingeelust, siis ' leidub
eessõnas kindla,sti märkus, et
pärast kodaniise võimu kukuta­mist
on ikasside hingeelus nendi­tud
tugevat paranemist, loomake­sed
on hoopis vähem salalkavalad.
See on n. n. poliitiline „triikilu-
]3a" — õigustus raamatu ilmu­miseks.
Lennart Meri raamat — mitme­ti
efinev — ei esita ,ytrükiluba"
tilise sammuna leiabki aset peale
neid pidustusi noorte kokkutulek
Mäeotsal.
.Kui me vaatame tagasi sellele,
mis on meie jõudu siin läänes
kõige eiiarn ikasvatanud, siis või­me
jkahtiemata vastata Eesti
Päevad. Lääneranniku eestlas­kond
USÄ-s ja Kanadas on oma
pidustustega daval hoidnud ees­ti
tuld. Alati on olnud põhjus
laulda, rahvatantsu ilüüa, võimel­da,
väliskontakte tihendada, nou
pidada jne. Te oleste seda siiri
teinud keskuste vahel järjekor­ras.
Nii on ka korraldamise ras­kused
olnud kergemad kanda. Ka
on teie Liit selle tõttu dünaamili-semallt
tegutsenud. Sama märka­me
teiste roteemvaite liitude ju­hatuste
juures. Teised liidud, kes
seda teinud ei ole, võiksid siit
midagi õppida.
Küsime ka tfcus oleks eestlus
praegu kui me poMss 1057 haka­nud
korraldama Põhja-Ameerika
Eesti Päevi. N ^ viisid meid
ülemaailmsete Eesti Päevadeni.
Need kokkutulekud on väga pal­ju
meie usku ja jõudiu kasvata­nud.^
.•"
Nüüd ootame kõik põnevusega
võimast Põhja-Ämeerikä eest­laste
lendu Rootsi 1980. See
reis on meile Rootsi kodumaa
läheduse tõttu nagu palverän-
. naloiks.
Ma olen kindel; et see saab ole­ma
'ka vabaduse mere või Lääne­mere
taga olevale eestlaskonnale
oluliseks teadmiseks sellest, et
oleme ikka. Eesti vabaduse sõdu-alglehekülgedel,
vaid 'hoopis raa­matu
lõpus. Vahvate eesti mere­meeste
loetelu raaniätu viimastei
lehekülgedel nimetab neid eest­lasi,
kes Vabadussõja ajal jäid
nõukogude poolele ja sooritasid
seal mehetegusid meresõduritena
ja Jäämere luirijatena.
Kaks neist — Jaan Green ja
August Rull, mõlemad suurtü-kiväe-
ohvitserid, saavutasid
Nõukogude Liidu mereväes ko­guni
admirali auastme.
Endastmõistetavalt on selle
raamatu eesti merekangelaste
nimestikust puudu kõik need me­hed,
kes 1918—1920 jäid Eesti
Vabariigi poolele. Eesotsas admi­ral
Johan Pitkaga oli meil terve
rida vapraid eesti meremehi, kes
eimiiliestiki ehitasid üles Eesti
mereväe ja :feelle osa Vabadussõja
käigu kujunemises olevat koguni
liiga tagasihoidlikult hinnatud.
See ei ole Lennart Meri süü.
Nii nagu Liivimaa' Hendrik tolle­aegse
"(katoliku 'kiriku ametiisiku­na
loma Moonikas teatud asjadest
pidi vaikšmä, nii peab vaikima
ka Lennart Meri Nõukogude Ees­ti
kirjan|kima.
Mina võin küsida nü Hendriku
kiü ka Lennart Meri (irieeste
vahet on 750 aastat) eest:„Kas '
ja millal tuleb aeg, et tõd^ ja
inimese tähtus oh suurem po-littüisest
võimust?"
„Hobevalge" on parim raamat
selgitama, et 'ühe teose hindami­sel
ei ole tähtis selle kirjutamise
ega trükkimise koht, vaid ainii|t
raMaitu sisu. ,,Hõbevalge" on
tegelikult poliitiline ,ylugemiisaü-ba*;
pagulaste jaoks Nõukogude
Eesti kirjandusele. See oiri nii, >
kui tahame ja julgemje veidi oma
ukseesist pühkida.> : •
Kahju, et seda raamatut saa­vad
lugead ainult väga üksikud
pp.gulasnobred, kellele- see; just
ära ikuluks. Ligi 500 lehekülge t i ­hedat,
teksti tugevas (jä meeldi-.
vas) kompressstiilis on midagi
muud kui y:Kevacie" I, miläe pool-sundusliku
lektüürina võid pagu­lasnoorele
pihku pista. ,jHõbe-^
valge" lugemisel võib isegi pagu­luses
kaisvaniid noor eesti harit- •
lane ,,ära surra/'. V
rid. Aga me teame ka> et nemad
on vabaduse sõdurid ning teevad
seda paiju raskemates tiii^imus-tes
kui meie siin. Jah, nad pea­vad
võimule kiitust andma.
ÖlobaMsed eestlasi yõitlevad
föna väiksemates, ikuid teadlike­mates
vastupanu ja võitlusgrupr
pides.
Selleks vajame vastastikust
innustust, toetust ja seda lil-lesidet,
millega Julian Liiv en­nast
ja eesti rahvast kodumaa­ga
kokku tahtis siduda. Vaja­me
oma töõks Jumala õnnis-
; imst,:\::.- ^ : -f'
Ganadian Broadcasting Copor-ration
tegi; I; ülemaaihnsetešt
Eesti Päevadest fiilmd nimega Es-to
'77. Selle lõpuossa nad olid
kokku pannud stseene, pille nad
olid teinud Tallinnas Nõukogude
võimu külalistena ja Torontos
Eesti Päevadel.
Need stseenid näitasid eestlasi
siin ja seaL Näitasid, rahvast
laulmas mõlemal pool ookea­ni.
Näitasid laulmas armastu­sest
kodumaale, vabadusele ja
See rahva laul ei ole lõppenudja
me; kuuleme seda ikka ja .jälle
oma südameis. Me feuuieme seda
laulu sün, XIII Lääneranniku
Eesti Päevadel Vancouveris 1977;
; Tuuled, viige me^ Vancouvä-is
tervitusi kõikidele eestlastele
Globaalses Eestis ja paitage
nende palgeid kellel Oh raske ol­la!
Tuuled minge (üle meie wit-lus^^
jade ja haiidade, meie tun­nete
pühakodade! Meie, eestlased,
ei 'kao! Meie vaim ei ikao! Meie ei
tohigi -kaduda ja lasta kustuda
tuld, .millest uus; vaba,: ja uhke:
•Eesti kord jälle tõuseb! ;
^ J - 'J