Vaba eestlane , December 20, 1977

              Library 56255
. • - j a h v a s , kes käis pimeduses/on simrt
; Ägust näiwd; M kes elasid sunna-
^rarjü maai;on valgus paistrmd." :
KMkuaknast ^paistis valgus. Kuuskedel süüdati
.^uluküünlad. üle lumise välja kostsid pühalikud
kellahelid kaugele, kaugele. >. Palvelisi nad kut­susid
pühakotta. Tuletasid meelde,, et jälle on
jõuludp Biümureväljal laulis ingel õnnistegija
sünnist Süs kogunes vana auväärne Jumalakoda
täis kirikulist. Äriiassd orelihelid ja otsekui tor­miks
paisus võimäls jõululaul. Hingesse tungisid
evangeeliimii s^nad, mida jõulutiüede säras luges
õpetaja: ,,Äga see sündis neil p ä e v i l . . J a oli
tollel rõõmusõnumil imelik jõud, mis muutus
külmag! südame soojaks. Oli tunne nagu Õitseksid
jäisel ning himisel lagendikul kõige kaunhnad
lüled. Olid iilendayad nood hetked kallil õhtul
püliäkoja vanade võlviäe a l l.
Ent süs, IvUi vzfikis laul ja rõõmsad orelihelid
saaisid kirikust lahkujaid, sooviti üksteisele õn­nistatud
jõulusid ning pühalikus harduses sanimu-ti
alla-kiriloimäest. Koju viisJõuMumine teelähi
metsade, ülp uinuvate talunurmede, üle soode ja
liUtude. Ja koduski oli välgust, soojust, hellust ja
õnne rohkem Imi kunagi varem. Olid alanud jõu­lud,
kallid ning rõõmsad rahupühad.
Nii cli see kord ^ s t a t e eest. Ent nüüd on kõik
teisiti. Kodukiriku aknast ei paista enam tuld.
Kella vaikne suu on suletud. K i r i l i on varemeis.
Tõuluõhtu kogi^dus. endistest aegadest on laiali
paisatud võõrastesse maadesse. Paijud head ini­mesed
on ära läinud surmavarjude maale. Rahvad
käivad piniedus(es. Küsivad valguse järele. Oota^
väid päikese tõusu. Igatsevad tõelist rahu, mis
parandaks rasked haavad ning teeks terveks pu­rustatud
südamed.^Ent kuskile käUgele — otseloii
tühjusse ~ k^ob ränduri küsimus: „Valvur, ons
palju veel ööd?" lEi anta vastust. Tundub hagu
muutuks öö veel siingemaks. Isegi näljast kuju­tatakse
Ja räägitakse. Otsitakse kodu kodutule.
On tõesti nagu elaksime surmavarju maal. Kõik
näib olevat ääretidt pime meie ümber. Yaga ta­bavalt
kirjutab kusljiil kodumaa kirjanik Ä. Mälk:
,Pilvede all on vaähest väga pime. Seal on siis kõi­ge
pimedam, kui inimesed on eemal oma kodude
valgusest ja täeyas nende peade kohal on võõras
ning öö nende ümber kuri."
See ön meie saatus. Nüsugune on rada, mida
peame käima. Oleme nagu rändurid hallil lõputa
tee!. Kuhu see'koijd.kulgeb,-ei tea. Aga sääraseid
teekäijaid on lõpmata palju. Tuhanded teed
tulvil koduta inimesi. Seal oh liiehi ja naisi, jalu­tuid
ning väsinud noori j a nutvaid sülelapsi. Kõik
nad kannavad rasket risti, mille asetanud nende
õlgadele aastaid väldanud kohutav sõda. Samane
räiinäk pole midagi muud kui käik pimeduses ja
elu surmavarjude maal.
Kuid kuskilt ilusamast maailmast tõuseb
imekaunist unenäost muistse tõotuse hääl,
„rahvas, kes käis pimeduses, on suurt valgust
näinutJ; nende üle, kes elasid surmavarju maal, on
.valgus paistnud." ;. , / : _ . ' ' ,
Too prohvetlik Imulutus aastatuhande kaugusest
osutub elavaks sillaks, mis ühendab Petlemma
pülia öö sündmused muistsete tõotuste aegadega.
Jõululapse sünd on Jumala tõotuste täideminek.
Prohvetlil^e ennustuste radadelt piihitakse ära
unustuse tolm. Muistsete karjaste Juurde tuli Ju­mala
käskjalg ja ütles neile:„Ärge kartke? SeSt
vaata, ma loiulutan teile suurt rõõmu, mis saab
osaks kõigele rahvale; sest teile on sündinud täna
Taaveti linnas Õnnistegija, kes on Issand Kristus."
Selle pühaliku rõõmu säras muutub süda hel­laks.
Hing tunneb, et Jõuluevangeeliumil, jõulUr
laulu Ja jõuluvalgusel on siiski ka tänapäeval veel
imeline jõud, mis teeb kartliku südame julgeks
nlhg rõõmsaks, toob meie pimedasse ellu vai
Suletud uks avaneb. Keset valusaid mälestusi am-.
miikadunud jõuluõhtust kodukirikus, keset pettu­must,
häda, kurbust, vaeva Ja viletsust elustuvad
lootused pääsmlsest, valgijstatud kodurandadest
ja jõululuioijstest tuttavatest teedest.
Äkki ununeb kõik valu. On nagu pattaks päikene
ränduri kahvatuid palgeid, ööst huig pimedusest
kulgeb tee hommikusse. Üle surmavarju maa
paistab valgus. Jälle on püha öö. Sunnib Jõulu­laps.
Ootab kannatav maailm lunastust, armu
halastust... Külm süda: peab jälle soojaks saama,
Peab tundma, et uut elu ei ehita viha, vaen, usal­damatus,
kättemaks. Ainult armastus loob ja ehi­tab
üles kodu, mis seisab varemeis, parandab sil­lad,
mis on veel katki.
•., Selles usus ka meie elame, kajuiatame, loodame.
Selles ilusas ning maailmavõitvas usus,, et ometi
kord Jälle saaks uuesti üles ehitatud põletatud ja
mahakistud koda, et kodukirilqi aknast paistaks
valgiis, et Jõulukuuskedel süüdataks küünlad...
Ja üle lumise välja kostaksid pühaUkiul Mriku-
• \kellahelM;kauge!ep kaugde.;.• • •
, ,Ämuran, Amüran, kuhu tõttad sa tähakiirgust täis
Säraval rajal? Sinu lambad kas heitnud on magama, et poi®
Neil etiamsind vaja? Ja miks hõljub nü palju valgust me
Eele, nagii läheiks päike kuldsa^
„Ära päri; vaid tule minuga, ©t otsida vastsündind v
Kuningat, näe — .kõik karjused tulevad kaasa! Taevastel
Tuulitel helgivad kuldinglitel kuiikiirtest flöö
Ön kuldsarved' huultel... neist kõlavad meie söödid."
„Amuran,. on tõsi, see valgus küH pole just öölügist
Ja kõik tõttavad'nagu ootaks neid pidu. Aga kuningat otsid sa
Millisest riigist, tulles keset lammaste ridu?". .
,>Cõrgustes põleb veel tuhat ]'5ket ja ingel käskis meid
Minna jä otsida Last, kelle kätes on Kuninga sau, veel hiilgab
Alla taeva saadiku rada, ingel ütles, minge ja. andlce Tal a u ! "
^^.muran, nüüd minugi kõrvu kõlab viis läbi tuulte ning
Mu süda saab virgeks, et otsida vaja, seda imelist tähtedest.
Kroonitud väikest, keüe läbi öö muutunud valguse kirksaks."
Nad läksid.... mida kaugemal karjas, sääl pimenes rada,
üks täht ülal võttis neid juhatada... vana hütt, vana sõim.
Kuivand õlgede kulla leidsid laotatult üle põrandamulla.
I<;a.rjas koju jäetud väetid veised j a uted, noore naise
Fale, mis Imame ja nutet^ ning ses. vaesuse hütis,
Tuultel, üks Lapsxjke magas naeratiis huul^^^^^
Viivu seisid ka;rjused tummalt mures, kes olid nad kaotanud
. Valguse lätte? Ent ime! Täht paistis korraga Lapse kohalt, üle Ta
Lauba, iile ta käte. Sääl avas Laps sumad nü selged, nii pühad.
Jõulutähe niinetuse aiU tuixneb
eesti mütoloogia heledat tMite,,
inis paistab meil jöuiu 'ajal idas
õhtui umbes 20 Icraiadi teõrgusesl
horisondilt. Täht 'kuulub Veomer
he tähtkujusse j a kannab astro^
noomias nimetust Käpella, Jõulu­tähe
nimetuse on ta saanud meil
"ilmselt asjaolust, et ta jõulude
ajal on heleda tähena iiäha, mee-nutades
seega . evangeeliumi ju-,
tustust tähest Betlehema kohal.
MilliBe oli tõeliae evangeeliumis
jutustatud jõulutäiit, sele kohta
on avaldatud mitmeid iiksteisele
vaistukäivaid uurimusi. Kepler öll
veendumusel, et tegemist ei saa^.
n u d o l a mitte kinnistäbtede ega
komeetidega, vaid planeetidega.
Ta uuris planeetide konjunktsi--
oone minevikus ning esitas väite, '
et Matteuse evangeeliumis, maini­tud.
Betlehema tähe realiteeti võib.
seletada Jupiteri ja Saturni väga -
lähedase konjimktsiooniga meie.
ajaarvamise järele 7. aastal enne j
Kristust. Sama väidet kinnitas
veel. prof Hennig 1936. pärast
põhjalikimiaid uurimusi. Ta mär­gib,
.et kahe heleda planeedi väga
lähedane asend või lõunamaa näh­tavuse
juures;neid inderytifitsfei-da
ühe heleda tähena, K u i smcM i
nõnda, siis jõuab autor otsusele,
et Kristuse sünniaeg on tegelilmlt.
meie aj aar/amise algusest 7 aas-tat
varem.
Olgu mainitud, et meie ajaarva­mine
aj alooliselt põhineb naunl?
Dionysiuse annitisteie, kes' ©las
530-te aastate ümber. Tema järgi
toimus Kristuse sünd 753. a. .pä­rast
Rooma linna asutamist. Kuid
teiselt poolt on ajalooliste täht­päevade
kaudu selgunud, et Kris­tuse
sünd pidi toimum^ vairem:
On saadud nimelt andmeid He-rodese
surma kohta, mis loimus
4. aastal enne. Kristuse sündi,
meie ajaarvamise järgi. Teiselt
j poolt on teada, et Kristuse sündi-/
mine evangeeliumi järgi pidi toi­muma
Herod^e elua j ai. Sellega
näib tõestuvat ka Keplejri väide.
i 1