Vaba eestlane , July 12, 1977

              VtiirSitliSiH^iiliiiiJSiif^ iili. • tiirgiiiäšs (5i :;:-,lät>
VABA EESTLMiTE teisiptoal, 12. jü^497? —'I^^«iay^Wy 12,^m^ . 51
Ivar Ivask, Verikivi. Viies ko­gu
luuletusi. 1973—1976. E K E
1976. 86 lk.
Ivar Ivaäk tõi esimesed eksemp­larid
oma uuest valmikogust; „Ve-rikivi"
juba aastavahetusel To­rontosse
ikoos valllaiga itä kuju-tavtounstiUstešt
töödest. Saaiiail
õhtul ta andis põhijooned oma
uuele kogule ja tähenduse nimes­se
peidetud mõistele. Nüüd on
olnud aega selle lahtilugemiseks,
mis esimesel feoikikupuuteil näib
olevat väga lihtne, süvenedes aga
avab vägagi komplitseeritud loo-jaisiksuse
oma pihtimusliku tun-
Luuletuskogu ori jagatud nelja
tsüklisse. Esimeseks „Golorado
kangastused 1973", edasi „Iiri
jõuiud 1974", .yKreeka lihavõtted
1975" ja „Nörmani naasmised
1976". Need on neli eluaastat ja­gatud
maade vahel kus luuiletaija
neä aastail on olnud. .Verikivi
kaudu on need sümboolselt siiski
seotud Eestiga, sünnimaaga ka
veel siis, ikui päritud isa leerisõr-miise
kaotas. Pikad reisid on
maailma imõiste vähendanud,
uusi elamusi andnud, aga side
päritolumaaga on punnud, see
on koguni sügavama mõiste saa­nud,
kus autori isiklik tundemaa­ilm
end avab intiinisemaljt ja pai-jastavamalit
kui üheski ta eölmi-
S8S kogus. Lai maailm jäitab ko­dutule
ja juuretuse tunde, aga
selle kõrval on itolmimud uus
juurdumine Normani kuhu naas­mised
on kojumineku meeleoluli-
• sed.
Kuigi luuletada on neli eluaas­talt-
valinud, siis nende aastate
jooksul läheneb ta itägasivaatavallt
oma noorusmaale, aninnes juurte-nüdikeste
kaudu sele pinnani,
kust esimesed elumüljed pärine­vad.
Ta tunneb, et ta on jõud­nud
oma eluea keskkohta, kui
mitte juba üle ja registreerib se­da
nukrusega. Sellesse on käidud
tee surunud alateadvusse elamus­te
lademed, mis läbipõimunud
välismaailmast saadud muljetega,
I millest ,,luuietaja seab äõnu ritta
edasi" Olk. 15). Vaatlused Colora­dos
on sisepinnalised enese ja
sünnimaa heiastused, kus praegu­ne
aeg ja üks eemal olev aeg on
poeetilise tundeküllusega tasakaa­lustatud,
ikus ,,pagulane on õhu-juurtešga
mangroov" (lk, 23) kes
muiatagi edasi kasvab. Selles
raamatus on süski tundeid, kus
„pinge ja ängistus, haigus ja
surm/ nad palistavad sumeda
äärena/ sinugi rohelist vaikelu
päevade lembuses" (lk. 24).
Colorado heiastuste aastale
järgneb pikema ^reisi aasta, „ i i ri
jõulud mi". Sm on ikogutud
muljeid mida ta oana ligi kolme-
'kuulise Iirimaal oleku ajaü tal­letas.
Selles aastas on k a külas­käik
Tallinna pärast 30-aaata pik­kust
vaheaega, kus „v(õõrad võt­sid
vastu/ võõras keedes, võtsid
ära luuletusi/ neile võõras kee­les"
(ilk. 36) ja kust „siis sina lah­kusid
laupäeva keskel/. tänades ja
alatiseks. Kuhu? Koju,/ mis ko­ju?
Mis Kodumaale? Ära/ üiksin-.
dusse, tundmatusse. Alatiseks"
(lk, 37). See on raske resingnatsi-oon,
kogemus kus ,mõm näitas
elu liivapõhja" (kuhu seni ulme-pidi
ikka sooviti minna.
„Kredka lihavõtted 1975". on
sõbra Ä. Aspeli.mäliestusele pü­hendatud,
sobides oma ortodoiks-iiku
ja antiikkreeka usundlikku-sega.
Selles surematus Hedlla^
tõuseb esile elu ja surma mõtte^
käik, ikui sõber ja isa surevad ja
sunnivad luilletajat küslma„Xs-sand,
Issand, kas oled koolnute/
või eilavate saar?".
K u i t a Tallinna sadamas lahku­des
tundis, et lahkub sealt koju,
siis Norman on saanud selleks
kohaks kus on jälle kohtumine
kodu fmlõistega, itundega, kus on
elu igapäev koos perekonnaga ja
loominguga ja ikus mõtted lade-meina
„ilaiua^ahtlisse koltuvad".
Just siin on aega verekivi motiivi
arendada, selle' kaitsvat toimet
küsida ja kadunud kivi jäädvus­tada
sõnadesse, ikuigi ta ütleb, et
,jmis muud on olnud minu luule/
kui üks ainus tohukiri —" ininie-sele
kes ,yraamatukaašikus vee­dab
oma päevi, /kuni paistab täh­tede
tähendus." (ilk. 71).
Kogu on neli aastat loovisiku
mõtteist, tähelepanekuist, mis
keerlevad ta enese ümber, kus on
aga kilde võõraiat maadest, mida
ta on kandnud enesega. Ta sise­maailma
talub ikaotusi, tunneb
leina, aga jõiiab kodu ja armas­tuse
mõistete juures selguseie,
mis tähendus on Normani väike­linnal,
ta itöödöl ja töömeeleoau-del
,^kum vpre tuksuv leek/ ku­mab
kergelt/läbi valge lehe" (lk.
79). See iseloomustus oma loo-,
mingu tekköloole avab Ivaski luu­le
sügavuse, suutes valgele pabe­rilehele
panna elama oma vere-tuksed.
Need on soojad ja kaasa­haaravad,
mis muudavad ta luule
mõtiäkleva ja. analüüsiva sisuga
vabavärsi väga lähedaseiks ja
nauditavaks. Just selles on Ivask
loonud orna stiili (kus ülimas Üht­suse
vormis on sügavat elutunne­tust.
:
HANNES OJA
A R V I Kom
22.
Kanada IŽ-cendilisel kirja­margil
on kujutatud parla­mendihoone
.keskmine osa,
mille junires domineerib
Peace Töwer. Torni tipus
iehvib Kanada lipp.
Foto: Canadiän Govern­ment
Traveil Bupsau
VABA EESTLASE" TALITUSES
müügil.
Soome 19-aastane jooksuiiüe Ari
Paunonen jooksis 22. juunil Kölnis
peetud kergejõustifeuvõistlusel uue
noorte maailmarekordi 3000 m
jooksus. Tema aeg 7.43,2 on parem
Lasse Vireni nimel olevast aasta
tagasi saavutatud Soome rekor­dist.
Paunose tagajärg oli nii hea,
et ta parandas sellega ida-sakslase
Hansjörg Kunže nimel olevat
maailmarekordi 13,2 sekundi võr­r
a / Kunze jooksis selle rekordi
möödunud aastal. Vaatamata tule­musele
oli ta võistlusel siiski kol­mas,
jooksu võitis, lääne-sakslane
Karl Flesch ajaga 7.41,2.
Ari Paunonen ei läinud Kölni
mitte 3000 m jooksma, vaid hoopis
5000 „ m, mis sõidu ajal muudeti.
Nagu treener: Pekka Pirilä ütleh,
oh midagi sellist oodata. Kölni
võistlus oli Faunosele ettenähtud
hooaja viimaseks pika distantsi
jooksuks. Selle järgi algavad har­jutused
1500 m distantsil. 5000 m
jooks võiks aga toimuda veel juu­likuul.
• '*
Odaheitjäist pole Soomes puudus.
Praegusest maailma kümnest pa^
rimast odaheitjast on soomlasi
viis, kolm ungarlast ja aiisült paar
meest teistest rahvusist on sinna
hulka sattunud. Noor odaheit ja An-tero
Puranen heitis Saarijärvel
peetua yõistlusel oma pairima 86.50.
Uueks 80-meetri meheks on Esa
Utrlainen tulemusega 81.38, jäädes
selle tulemusega neljandale kohaJ^.
Kant tses peetud võistlusel hüp­pas
Jj^n Ripley teivast 5.59. 20-
aastane Houston McTear jooksis
Norwalk'is, Kalifornias 100 m aja­ga
10,14, Hasely Crawford oli teine
10,22 ja Steve Williams kolmas
10,32. ,
Naiste tipptulemuseks tänavu on
inglase Andrea Lynchi tagajärg
100 m jooksus 10,9, mis Ori parem
naiste 100 m maaümarekördist
11,01, mis kuulub läänesakslaseie
Annegret Richterile.
o • »
Hind
0
Saatekulu
(Algus lk. 2)
„koore all"' iKa noored on küllalt­ki
tundillkud otsökiüsitiuste puhul.
Võis märgata, ©t funktsionääridiki
sellast mõjuätusid, püüdes jätta
endast head ja sõbralikku muljet
tõendamaJks, et nad on hoopis
teisest puust (kui vanemad pagu­lased
neid tutvustavad.
Sovjetisüsteemil on aega Jaüll
ja vahendeid anitanesuguseid pma
kavade pujnumisekis pfea aja pea­le
ette. Järeldus esimesest ikursu-sest
on nüsugune, et okupatsioo­nivõimu
funtetsiohäärid ja orgar
nid juba ikaua aiega ette püüavad
luua sidemeid selle pölvikonnaga,
kes varöm-hiljem töö j a juhtimi­se
vabaduse läfeluses üle võtavad.
Nende eesmärgžbs on juba nüüd
noppida välja ,vkaaididaat8" ja
alusitada mingit sorti koostööd.
Kas neil see töö ifca õnnestub, see
Oleneb muidugi ixoorusest vabas
maailmas. Meie ipeame õppima
meie enda huvides ära kasutaima
kontaMi^küsimuiSte ja suhtlemi­se
võtteid.
Saabuvate aastatega võib ette
näha toursuste jätlcaniisi j a osa­võtjate
ika&vu. Võib isegi olla
kindel selles, et yarätiipeale' toi­mub
selektsioon: ühte võetatose
vastu, teist mitte. Sellega mängi­takse
noori üksteise vastu. Võib
ka arvata, et soovatakse kursus-lasteks
saada neid, ikelle teadmi­sed
M keelest ija ajaloost on ka­sinad
v5i nõrgad. Neid on k a ker­ge
hullutada. Rikkalikud lauad,
jooke niipalju kui soovid, ilusad
tüdruikud ümberringi, partyd ja
peod. See kõik ei jäta mõju aval­damata.
Ja varstipärast võidakse
ka kodumaal märgata, et eksiil-noorus
on ,,kahtlane" noorus —
tema eest tuleb ennast eemale
hoida. Negatiivse mulje tekitami­ne
vabaduse noortest on kindlasti
üks eesmärke suhtlemiskomitee
kartoteegis.
urne Ivandi — Pargi
Kuldne tammetõna ~ Näidendid ja
ettekanded noortele
L. Wahtras — LÜvaklass
Ravimtaiiieä, 250 retsepti
Enn Nõu—Vastuvett
Aima Ahmatova — Marie Ünder —
H. Miehelsoü ^ Škaiatlikul teel
H.Michelson — Noorsootöö radaä^
Hi Michelson — Eesti radadelt
Eduard krants - Lumeliitla$ed (luuletuskogu)
lona Laaman — Mis need šipelgai^^^:':
(luuletuskogu)
Estoiiaa Offficiäl Guide . .: /
Paul Laan — Mõttelend — Püfte ja
Herbert Salu — Utoopia ja laturploogia
Karin Saarsen — Lohengriii lahkoiBiiiKB
«
K. Inno — Tartu
A. Kubja — Kadnnnd kodud — mälestused
A. Kubja ^ Mälestusi kodusaarelt
A. Kubja — Palukesed
E. Uustalu ja R. Moora — SooMepisii
426115. + 643k. fotosid
Leho Lumiste — Alamuse Andres - biograafi­line
jutustus kirjanik Oskar Lutstsst
L. Lumiste — Atlandi aknal
L/Luiniste--lillad Mlas
2.50
2i0
2.50
5.-
3.50
3.-
3.-
5.-
4.50
450
1.25
8.50
L.50
Z5
15
40
35
35
35
35
15
15
40
25
25
25
6.65
2.10 40
A. Vonam
A. Vomm
A. Vomm
Aats Voaii
K. Eerme
Ristsõnad I ^
• lUstsõnad H
Ristsõnad m
RistsõnadlV
— Minu hing (luuletuskogu)
- Somnd laevad ja elavad
2.50
m
2.25
.255
1.S
20
40
K. Eerme — Päevata päevad ja ööta ööd 1
S. Ekbaüm — Ajaiar (luuletu^gu)
Aarand Roos Jumalaga, Ears {a Erzuruik
J. Piitka — Rajusõlmed
T. Tamm —Need teod süüdistavad 13
A. Käbin — Vaim ja muld
Urve. Karuks — Kodakoninr (luuletMskogu). .
m
5.-
LO.-
30
40
40
40
RAAMÄTUIB. LASTELE":
Kalevijpoeg — õppe- j a tööraamat lastele .50
õpeta mind lugema E — (Õppe- ja tööraamat
eelkooüealistele l a s t^ yärvitr^^ 3.—
C^eta mind lagemall — õppe- ja tööraamat
eelkooliealistele lastele värvitrükis) 4.—
EesM keele HarjEtiiistik I . ;> 2.25
50
40
85
Kohvreid meü ju kanda ei ol­nud,
aga mustajümeline hotelli-poiss
tuU meile seUegi poolest teed
juhatama. Ta viis meid üle laia,
lilledega palistatud sisehoovi ühe
rauaga lÖe löödud ukse juurde,
mis välja, nägi nagu mõne munga-kongi
oma. „Põr favor, senores",
ütles fta, avas meüe ukse ja hoidis
siis kätt Õieli ees. Andsin talle pee­so
— see talle vist õieti ei meel­dinud,
peeso on ainult kaheksa
senti — aga mida oli ta meie^
heaks hiljuti temud? Nagu öeldud,
kohvreid meil kanda ei olnud ja
toa oleksime numbri järgi ise ka
üles leidnud.
Tuba ei olnudki nü vilets ja väi­ke,
kui ta väljast paistis. See koos­nes
õieti kahest ruumist — ees­toast
ja magamistoast, eraldi van-nitoanurgaga.
õhu jahutust küll
pobud, aga kliüna ^oli sün niigi
mõnusalt jahe. Jääkapp jookidega
oli nurgas, nagu igalpool Mehhi­kos.
Tõmbasin joogikapi lahti ja
leidsin seal küllaldaselt fcühna
õlilt. Tegin eindale ühe lahti ja and^
sin teise Kiivile.
„Mis sa arvadi et talle juhtus?"
muretses Kiiv, „ järsku langes ta
meie sõprade kätte? Ta ei paistnud
eriti suli moodi sell, et ta oleks
lihtsalt oma käe peal ära aura­nud."
'
Jah, see oli kummaliBe küll.
Pool raha oli tal ju ka veel saada.
Muidugi, kui ta lüitsalt otsa ringi
pQöras ja Acapulcosse tagasi ^qitis
— seal võib ta meie asjad prof üdi
eest maha müiia, teades et ega me
sinna tagasi tulla ei julge, ta jälgi
otsima j a talle kjätte. maksma.
Võibolla läheb teatab isegi Don
Vittorio'le, kus me nüüd oleme?
Ja korjab meie eest mõnedsajad
peesod pearaha?
Viskusin nü nagu olin, poncho-jakk
seljas ja uued saapad jalas,
eestoas asuvale sohvale, Tõmbasin
kübara siknile ja torkasin Colt-püstoli,
kuul.rauas ja kaitsevinn
peal — „cocked and locked", —
padja alla.
„Ärata mind õhtusöögilcs, por
favor", ütlesin Kiivüe ja sulgesin
sihnad. Mu öö oli olnud võrdlemisi
lühike — Kiiv oli hommikul kaua
maganud, las ta peab valvet.
Kui ärkasin, oli väljas kottpime.
Kõrvaltoas yükus valgus, seal lu­ges
Kiiv küünlavalgusel ingliskeel­set
ajalehte.
„Mis on juhtumas, Küv?"
, , E i midagi erilist. Pool tundi
tagasi kustus järsku toH ära. See
tunneb. Aga meie ei lähe niööda
pimedat linna teda öösel taga ot­sima,
see on täiesti kindel.'*
„Aga senor — teil pole tarvis
teda linnast otsima minna. Ta on
siinsamas — hotelliaias!"
Ah nii, hotelliaias. No hea küll
siis.
„Kiiv", ütlesin sõbrale, „jää sa
sna ja julgesta seljatagust. Ma lä­hen
siis räägin selle Jefega mõned
oleva siin igapäevane asi, öeldi.
Mägedes olevat võibolla torm, ja
elektriliin on sellepärast katkenud.
Või on ehk kohalikud revolutsio­näärid
mõne relee-torni õhku lask­nud.
Seda juhtuvat vahetevahel."
Nii nii. Ja Luisist ikkagi veel ei
iihtki elumärki?
Suus õli paha maitse. Poolik õl-lepudel
laual oli leige ja lahtunud.
Otsisin just jääkapist uue õlle
järgi, kui keegi ukse taga. kratsis.
„Senores . . . ssst,. senores, par
favor?"
Torkasin püstoli vöö vahele ta­gasi
ja läksin ukse juurde, käsi
relvakabal.
„Kes seal on?"
„Luis, Senor Camarada."
Oli M U Luis'i hääl Tegin ukse
lahti.
„Kuhü põrgu sina kadusid?"
„Pole praegu aega seletada, Se­nor
Camarada. Peate kaasa tulema
— ei Jefe soovib teid näha."
„MiUine ei Jefe? Tunneb ta
meid?"
„Võibolla ta tunneb — kes võib
teada. Ta tahab teiega rääkida."
Kõhklesin pisut. Müigisugune
müsteerüine ei Jefe tahab meiega
rääkida. Kuskü müsteerüises pi­medas
linnas. E i ;tule kõne ahagi.
„Luis, sõber", võtsin ma meie
autosohvrü särgikaelusest kinni,
, ,ära mängi meiega peitust. Räägi
ära, kes see selline Jefe on, ja üles, Oolt ikka veel käes. Pole mõ-miks
ta meid näha tahab?" tet enne relvi maha panna, kui ab-
Sammusih Luisi kõrval läbi pi­meduse,
püstol lahtiselt käes. P i ­medas
ta seda niuidugi ei näinud.
Läksime üle siseõue, läbi värava-kaare
alt, mööda munakividega
sülutatud kitsast tänavat. Paremal
pool oli mingi m p r ja allpool vil­kusid
tuled — nähtavasti läksime
mööda hotelli-aia serva ja alt
paistsid majades vilkuviad küün­lad.
Muidu oli terve linn pime­dasse
mattunud.
,,Ssst", sisistas Luis hammaste
vahelt. '
Tume vari kerkis meie kõrvale,
pimedusest veelgi pimedam. Mida­gi
kõva tõugati mulle/ ribikontide
vahele.
„Käed üles, Mister!"
Kustkohast olin ma selle häälega
tuttav? Aga kaua polnud mul aega
selle iile-arutada, sest ihnselt see
kõva asi mu ribide vahel oli püsto-lisuue.
Tõstsingi siis oma käed
Luis rabeles mu haardes.
; „E1 Jefe — kohaliku parteiraku-kese
ülem, noh. Ta soovib teiega
jutelda, soovib teile võibolla oma
abi pakkuda."
„See ön itemast väga kena. ütle
talle, et ta võib meiega — ütleme,
hotelli baaris kokku saada ja seal
soluutselt tarvilik, eks ole? Mida
ta ei tea, see ei tee talle ka hai­get.
•
„Ainult pühas formaalsus, Mis­ter",
ütles hääl ja keUegi käed
patsutasid mu taskuid ja külgi, „t€
ostsite endale enne revolvritupe,
ja sellest tuleb arvata, et teil on
äõnad vahetada, kui ta huvi ka revolver olemas."
„Mitte revolver, sa tohnuahv",
vastasin, „vaid Oolt automaatpüs-tol,
1911 US. (Jovernment Model."
Ja nende sõnadega kopsasin ma
poisile selle raske riistaga lagi­pähe.
Ta kukkus ohates põlvili ja
kaotas vaheks ajaks huvi muu
maaihna vastu. Torkasin LuisMle
oma relvaotsa ribide vahele.
„Sina ära palju liiguta, või juh­tub
õnnetus."
Luis tardus kangeks. Patsutasin
ta, taskud läbi, äga tal polnud min­git
müristajat. Tõukasin ta endast
veidi eemale j a ' lõin tikust tuld.
Mu jalge ees tänavaservas konu­tas
mu äsjane tuttav saapamüüja,
kes mulle muuseas ka püstolitupe
oli müünud. Patsutasin ta taskud
läbi ja võtsin talt ära ita tuiiriista,
mis tal sõrmede vahelt tänavale
oli libisenud — .38. [ kaliibriline
Smith-Wesspn Chiefs Special.
Poiss näitas juba elumärke ja ta
silmad tulid fookussie tagasi.
Kuulsm pimeduses, kuidas Luis
naeru kihistas.
„ütlesin sulle, Camarada, et niu
Companero on Moskvast ja mitte
Buffalost, nagu sa paistsid>arva-vat."
Ilpiselt ei pinud Luis üldse minu
peale pahane. Aga mina tema pea­le
küli Olin nüüd võrdlemisi häs­ti
relvastatud, teine tukk teises
käes. •
„Luis — kus see ei Jefe On, kes
minuga rääkida soovis? On see
õnnetushunnik siin teie Jefe?"
„E-ei ole, tema on ei Jefe ihu­kaitse."
• ', : ,/ .
„Siis minge viige Jefele sõna, et
tal on paremat ihukaitset vaja!"
Nende sõnadega j ä t ^ ma sellid
sinnapaika ja pöörasin ringi, et
oma hotellitoa poole tagasi minna.
„Aga ei Jefe?" ehmatas Luis,
„kuida& temaga saab?"
„E1 Jefe Võib vahepeal oma pea
vihma veetünni pista", arvasin
mina.
Läksin pikkamööda ja ettevaatli­kult
meie toa poole tagasi. Pidin
kaks korda tikust tuld lööma, enne
kui õige ukse üles leidsin. Kratsi-sin
ukse taga ja Kiiv tuli avama.
Ulatasin talle äsja saagikssaadud
„Sün, Kiiv — nutsid enne, et
sul pole kaitserüsta. Nüüd on. Pu­hu
küünal ära, istume siin väljas
ukse kõrval — nüvüsi kuuleme,
kes on kuskilt tulemas. Sest meil
on veel külaskäike oodata."
Sealsainas ukse ligidal • siseõuel
asusid kiyüaüd ja mõned pingid.
Läksime istusime seal, enam sõna­gi
rääkimata, aga relvad laskeval­mis.
Varsti kostsidki pimeduses
ettevaatlikud sammud. Sammud
peatusid meie toa ukse taga. Keegi
koputas tasakesi.
„Ssst — senores .,,."
'Astusin tumedale kogule selja
taha, asetasin talle 'käsivarre kõ­rile
ja surusin püstolitoru selga.
„Külma ära — või murran su
kaelaluu!"
Tume kogu kähises hädiselt. Pat­sutasin
ta rüded läbi — ei midagi.
Luis ta ei olnud. Tuli välja, et ta
oli mu hea tuttav Senor Saapa­müüja.
,,Mis sa veel tahad?"
„La Pistola; Mister — tuim oma
püstolit tagasi tahtma. Por favor?"
m
Nr. 51
.5: <
•f. &
Johann
j a loöil
JohJ
i 20.
Säägi
Beachi
ke(päe\
Juut
djjärv^
meri \J
täiendi
liõpeta
vidberii
ta 192|
riiklua
viisi a
veterii
kaks
na veti
hai kj
jaoskJ
Juul
KaibsJ
Vabad
skaudi
hiks
javäotj
aastail
Säägi
tegevij
Loomi
Risti
sonis
gi tal
ajaileM
kaastl
„Võr|
omarj
j a wFJ
repoJ
ka aj
. „Maij
on j i
p i ^ i J
pataj
kooli
dr. 1
Eesti
liku
" kuik^
rahv]
Sp|
vait
Valgj
kergl
tadej
mitrl
kaasi
kevõi
Jul
list
idarl
1944]
sõua
Si E|
dus
kenil
lõi
nin^
gudi
TJ
Eesi
te t l
KarJ
meel
liigel
RVlI
nisal
kusj
onia
rusj
abil]
ja A