Vaba eestlane , February 1, 1977

              Nr. 8 Hr. 8 YÄ3Ä ES^TLANE tefeil^ai, hyed>w^ ^^T? — Tuesday, F e b m a ^ l,WJf
-•r : • •
3S
35
15
15
48
35
35
35
35
15
15
49
25
25
85
25
4Õ
49
4Ö
20
20
20
20
40
IS
4a
30
30
40
40
35
5. Vibase! kee-muud
tüe,
iile. ust Natu-ta
mehe
Jhanges maga-
|ta abi mujalt
la talve edasi
Ila reisida, mis
idmes ja oma
tas ka samojee-v^
ta. SeUei
J puhkas ta va-:
lud tundras i a -
lest nõrgalt Ja-fedi
telgis, või
iviletsas onnis,
finapragude va­hendas
tuulest.
Jirasukäs oli ai-
(ikavalt külma
vanin'l tundra,
i>ilnas üht ande-la
keeleteadus-
[:iü et viimane
tba palusid ko-pdlase
juurest
teekond paral-
?a ja ta jõudis
maailma ma-,
^cest. Silm vae-bnda,
puhkas
lagendikul, kus
hsid vahetpida-phjamaade
Ee-vateaduseuurija
}ud, kuna koha-tõttu
avBr
>ida siia kok-keelemur-
ENN ÄiFREP
AÖYOKAAT-NOTAR
Room 1912, Ro^al Trust Tower,
Toronto Dominion Centre
Postiaadress: P.O. 326, Toronto
Oat. <Bay & King) M5K 1K7
Telefon: 869-1777
^4-tundi telefoni valvetesnistus
Ch£.rtered Äccoimtant
725 PonIvmis Rdi Saite 4p2
Doa RIills, Oatari©
483-6308, 429-4944
übkete sõnade ja loosungitega „suurte sammudega komm
poole" minekml om Ilmseid ^nudjääke ja tagasiminekuid; eriti jas6
Majanduselus. Kuigi pagulastele suunatavais propagandaväljaaim®-
tes kujutatakse koliioose nagu paradiise oma linnalike keskostegs,
on tegelik pilt mitte ainult lätnke^ vaid üsna palju erinev. Seda kiir-jeldatakse
aasta lõpul ilmunud „Rahva Hääles", tuues pildi Saair^
maa Jkuulsast „Kommunisnai" nime kandvast kolhoosist
© Alan Tömson, ÜSA leitnant, kes
lõpetas kuulsa West Pointi sõja­kooli,
viibis eriväljaõp;per majan­dusalal
Indianas, millisel kooli ta
nüüd lõpetas parimate hinneitega.
Ta läks komandeeringu lõppemisel
tagasi oma üksuse juurde.
e c «
Artur Ädson koos abikaasa lOTletaja Marie IJnderiga pildistatud
(Algus lk. 2)
kaalühaku 'kuivaine moodusta­miseks,
reageerivad positiivselt
kunstväetisele, ei lamandu ja on
vastupanevad taimehaiguste ning
kahjurite vastu.
Kolmanda tegurina ühenduses
püüdlustega toitainete totaaitoo-dangu
tõstmiseks nimetasime
animaalsete produktide vähenda­mist
inimtoidus. Animaalsed pro­duktid
pärinevad suurel määral
loomapidamisest j ä baseeruvad
taimesaaduste ümbertööüemisele
lüomaorganismis. See transfor­meerimine
on söödaenergia kasu­tamise
seisukohalt: suhteliselt
väga ebaefoktüvne protsess.; Ai^
nult 5—257o sööda energiast
saab nimelt ära ikkšutatud ani­maalsete
produktide sünteesiks.
MIS PUUTUB TÖÖSTÜŠMAA-.
DESSE,
süs põUupüina ulatuslikum
kasutamine vegetabiilsete toitai­nete
produktsiooniks mitte ainult
võimaJik.vaid kaugemas perspek­tiivis
tõenäolikult Ica vajalik. See
puudutab ehJi eriti piimatooteid,
millistest üks osa on praegu^
keemilise .tehnoloogia arengu
juures peatselt võimalik asenda­da
täisväärtusljkikude vegetabiil­sete
toitainetega. Sellist arefigut
on osa teadlaste poolt peetud
soovitavaiks k a piiht toitlus füsio­loogilisest
seisukohast lähtudes.
EELNEVAT KOKKUVÕTTES
nähtub, et kui arvestada varuks
oleva põliupinna suurusega 3,8
miljardit hektarit, keskmise hek-taxi
saagiga 3000 kg teravilja aas­tas
jä päevase (toite-energia tarbe­ga
11,4 M J per cäpit^ j a et inim­kond
lepiks taimetoiduga, j'at-kuks
maaihna põHutoodangust 45
miljardile inimesele. K u i rajame
arvestuse praeguse tarbimise
koosseisule, s. it. 10% animaalseid
ja 90% v^etabislseid toitaineid,
leiame et kogutoodang oleks kül­laldane
30 miljardi inimese toit­miseks.
Sellest pusaks seega neli
korda suuremale elanikkonnale,
kui see, mis prognoosi kohaselt
on aiktusahie aastal 2000. Märki­da
tuleb, et ülaltoiiKiud arvestusse
ei ole ikajasa võetud need varuks
oletvad toitainete tootmisevamd.
. mis põhinevad mSkrobioloogilis-fcele
ja pu^t-sünteetilisteile menet­lusele
j a (mis on ikiirel väljaarene­misel.
K a ei ole arvestatud mere-s^
dustega, 'mis praegu kajtavad
imibes 2% kogu toitaineteenergia
tarbest.
SELGITUSEKS:.
MJ=:rMega Jõule — ralivusvaheli-ne
energia mõõtüiksus.
i ka)lor=4.19 joule
1 miljon .kalorit=i4,19 M J :
(FROP. H . NÕMMIK,TElATiUA)
Sänna trubaduuri maine matk
on lõppenud. On .sündinud see,
mida luuletaja juba 1968. aastail
kirjutanud luuletuses ennustas
ja kartis.
„ . . . kui süüme muiitass
pooless,
©t.üts meisit ära iääp
nliig töine ^ilma h o o l^
nü ütsipäisäs jää^r
See on, me teame, elu paraita^
matus. Artur Adsonile pii antud
kõrge vanadus —- t a olel^ varsti
saanud 88-aastasefes. J a kõik need
aastad polnud kerged, eriti.viima­sed.
Aga juba t a 1920. aastal i l ­munud
iuuletuskogiis «Roosi­krants"
oli „PaiIve vannu inemis-te
peräst", mis algab nii:
„Issand, võta hõlm-a alla,
vannu inemisi!
kae, kuis neid hüdütedäs
hirmsist hinnust,
abituse mõistmatusen vaiitva
aegu imelisi,
šilmä' kuivass iket, ohkamise',
vällä ohat." .
Luuletajad on sageli kirjuta,
nud noontele ja noortest, ülista­nud
noorust. Artur Ädson on üks
neid väheseid, kes juba oma noo-rusepäevail
nägi vanu, tundis nei­le
kaasa. Nagu oleks ta juba siis
ette teadnud ja tundnud oma aas­tate
hulga ja mis see endaga kaa­sa
toob.
Aga üldse oli Adson mitmeti
erinev „Siuru" peres, kelle hulgas
ta esmakordselt avalikkuse ette
astus. See oli ikka selsamal revo-hitsiooniaastal
1917, k u i Marie
Underi ^Sonettide" ja Henrik
Visnapuu „Amorese" kõrval i l ­mus
ka Artur Adsoni; ,,Henge pa-lango".
Sellessanias Sänna mur­des,
millele ta siiamaani oma luu­leloomingus
on truuks j äänud ja
mis talle k a tõi Sänna trubaduuri
aunimetuse. Aga Adsoni luules
puudub juba algusest peaile see
siurulaste suur vabadusejoovas­tus
ja üsna varsti/hakkavad sel­les
kõlama nukrad toonid, juba
ammu enne kui ta neljas luuletus­kogu
saabki endale nimeks ,,Ka­duvik".-
See erinevus hingelaadis,
isegi mitte võrumaine murre, e i
talvista siiski ka Adsoni esikkogu
ilmumast koguni kolmes itrükis
mitte just ha^rjlik nähe- meie
luulepõllul.
Nukker kaduvikumeeleolu —
see on Adsoni luule ilks külg. Se­da
on aastate jooksul kõigis kir­janduslugudes
vaiiest kõige roh­kem
rõhutaitud. Vähem on esile
tõstetud selle teist vastupidist
palet—. Adsoni huumorit. Ja
ometi on k a see olnud kogu aeg
olemas, sellest peale^
,;kui elli ma vill Sänna
(koolimajan,
Kon trepi iin m a hõise tädi
tsska
ja sitikpuhman marju otse
aian
nink kana manrt är aije (kurja
•kskka, -
ke minu arviist liiga tek iks
kanal.''
Muidugi võib öelda, et siin ai­tab
kaasa jnurde tarvitamine, l i ­sades
nagu tahitmatut naiivsust.
Aga midagi ei juhtu kogemata, ja
et luuletaja ise selles oli väga
hästi teadlik, seda tunnistab luu­letus,
mille ta on välja noppmiid
oma valikkogu „Värsivaka" ava-luuletusetks.
,;M[U värsi omma saanat
vanna muudu,
ei ole sõnnu rikkalt
ka riimgi egäliord ei oie paras
nii kuidas kehva valla kiil om
liitidu."^- •
See.iuuHetus on õigupoolest al­gupäraselt
ilmunud kogus ,,Iiehe-küig
ajaraamatust", mis jäi Ad­soni
viimseks Eestis ilmunud
lüuletuskoguiks. Alles 1973 sai
ilmuda t a viimne, kaua valminü-sel
olnud luuletuskogu. „Raihumäe
kainnel", mille nkni viitab ta k u ­nagisele
eluasemele tallinna ilä-hištel,
mille ta pidi mal^a jätma
1944.ä asta sügisel.
oaeme tejunud kõnelema Ad-sonist
eismajoones kui luuletaoašt.
Aga ta viimase raamatu tagakaa­nelt
selgub, et arvuliselt. on kõige
ees ta näidendid. Alates 1923. aas­tal
ilmunud ekspressionisitlikust
inimelu kokkuvõtvast draamast
„Lähei) mööda" on neid raamatu­na
iimunud tervelt ühelcsa. Kõige
jäädavamalt meie kirjanduse- ja
teatriajalukku läheb niuidugi t a
soojasüdameline ^Lauluisa: ja
Kirjaneitsi", äga küllap väärivad
mõnikord meeldetuletamist ka ta
•teised näidendid, eriti ajalooilised
„Toomapäev" ja „Neli kuningat^',
mida meil kalijuks ei ole palju
väljavaateid enam laval näha.
Aga miks mitte alati aktuaalne,
popkultuuri piitsutav „Iludusku-ninganna"?,
J a ikuhu on küE jää­nud
ta „Maarahva laulik''?
Ka seEepöolest erines Adson
teistest „Siuru" kirjanikest, et ta
enne grupi sündimist po'lnud aja­nud
kirjanduspõllul ainustki vao­kest.
Toepoolest tuli üllatusena,
kui kirjarahva lahke võõrustaja
ja tunnustatud kohvikeetja osu­tus
k a luuletajaks. I
Sellest oma elu anonüümsest
algperioodist on Adson jutusta­nud
alles paguluses, oma mäles-tusraaanatutes,
millest esimene,
„NeIi veskit", ümus juba 1946. a.
Siin viib Adson meid oma Japse-põlvekodudesse
Võrumaal. Päris
algus jääb küll k a siit välja, sest
teistel andmetel on Adson, Kiiri
Artur, sündinud Tartus 15. veeb­ruaril
1889. T a mälestuste teine
^köide, ,Väikelinna moosekant",
viib meid juba sajändivahietuse
Võru iinna ja kolmas, „Ise idas
—- silmad läänes" sellisesse kir­janduses
. väihetuntud miljöösse
nagu Pihkva maamõõdukool. N i i
ebapoeetiline oli siis tulevase
Sänna trubaduuri kodanlik elu­kutse.
Selle praMiline tähtsus tu­leviku
suhtes oli kalligraafiline
käekiri, miile tõttu tekkis ta esi­mene
side luulega Marie Underi
luuletusfbe ümberkirjuitaimisesl.
Adsoni mälestusraamaitute
krooniks tuteb muidugi pidada
„Siuru raamatult'*, mälestusteost
ja saimail ajal k a asendamatut al-iikmaterjall
sellest omapäraselt
õžtsevast ja leegitsevast, .perioo­dist
meie kirjanduses. Nagu juba
nimetatud, ei 'tähendanud see ai­nult
seesmisit leegitsemist ühes
\'äikses loovisifcuite grupis, vaid
haaras ibaasa k a laiema lugejas­konna.
Aga ikka meenub lause, õige­mini
ainult osa ilau-^est Adsoni
esimesest mälestusraamatust
.,Neli veskit". Päriskodu mul ei
olnud, viibisin ikka toaliegi juu­res..
; " See meie kultuuriloos
mitte just harukordne saatus
.saab kuidagi nagu refräänüks
Sänna trubaauuri maisel matkal.
Kord näib juba, et it^ siiski lõ­puks
on saavutanud oma kodu.
„Bahumäe -kandle" esimene tsük­kel
kaamabki xiSme i —
Nüüd on mul 'perispark nink
paiga pääl on maya
ja majan elät kõige päält j a
fcõigen s i n a . . ."
Aga ainult mõni aasta —- ja am­mu
enne kui see kogu saab trü­kis
ihnuda, on seegi kodu kaota­tud.
Järgnevad pikad niaaipao.
aastad, uus kodu Mälai'imäel, mis
arusaadavalt iklm jäi ainult aju­tiseks.
Ja seilestki kodust pidi
luuletajapaar vüniaiks lalikuma.
Õn iseloomulik, et luuletaja
siiski ühes oma viimases luuletu­ses,
kirjutatud märtsis 1971, Võib
öelda:
Kord õnnetii tõi kokku meid —
sai elu pikk täis päevi häid;.."
See heidab nagu uut valgust
peale muu ka Artur Adsoni tööle
arvustajana, kus tal samuti on
seljataga pikk tööpäev, olgu teat­ri,
olgu kirjanduse alal, ilcka,ni­memärgi
all ArA. E i oie siis ta
rangus ja nõudliikkus arvustajana
tingitud islldikust kibedusest
korduvate saatuselöökide . taus­tal,
vaid . millestki suuremast ja
kõrgemast — printsiipidest ja
iseloomust, mis ei tunnusta
kompromisse. Nü läks ta alati
kindlalt oma teed, püüdmata
odavat populaarsust.
See vankumatu truudus kuns­tile
saab konkreetse kuju ta aas-tatepükikuses
hoolitsemises oma
elukaaslase Marie Underi epsti,
mida tunnistavad poetessi enda
sõnad:
„Me sööme lihisest roast,
sa kergitad mu patja,
sa ajad kärbseid, mu toast,
sa oled mu seljajlsaitja."
Ja ei tohiks jääda saladuseks,
et just tänu Adsoni vaevale ja
eneseohverdusele sai lõpuks
teoks „Marie Underi eluraamat"
nü hilja'kui 1974.
Mis veel ötlda? Paljugi jääb üt­lemata,
sest need read saava-d
pakkuda ainult oiksikuid jooni
Artur Adsoni elust ja loomingust,
eriti ta loomingust, mis ongi suu­rem
osa ta elust, nii nagu iga loo­va
inimese puhul. Olgu seekord
lõpetuseks toodud veel luuletaja
enda soov, väljendatud juba viie­kümne
aasta eest:
' „Varju)liste puie all
igaveste puie all,
kui-mi ärä läämi sist,
olgu meile haud ninilc rist:" •
Artur • Adson on sündinud
15. 2. 1889 Tartus, õppinud Tar­tus,
Võnimaal^- Pihkva maamõõ-dulkoolis,
Tartu ülikooli filosoo­fiateaduskonnas.
Töötanud maa­mõõtjana
Venemaal, TaiUinna
lüina planeerimiskomisjonis, aja­kirjanikuna,
dramaturgina j a f i l -
miinspektorlna (alat^ 1935). Põ­genenud
1944 Rootsi, töötanud
Kungl. Biblioteketis Stokhdimis.
Luuletuskogud: Henge palango
(1917), Vana «laterna (1919),
Roosikrants (1920), Kaduvik
(1927) , Katai, kibuvits ninik kivi
(1928) , Pärlijõgi (1931), . Lehe­külg
äijaraamatusit (1937), Rahu­mäe
kannel (1973), Värsivakk
(valiMcogu 19^). Näidendeid:
Läheb mööda (1923), Toomapäev
(1926), N d i kuningat (1931), Lau^
luisa ja Kirjaneitsi (1930). Lühi­proosa
kogu Käsikivi (1922).
Avaldatud eesti totri ajaloo
Teatriraamat (1958) ja seitse köi-det
mälestusi (1946—1954). Arvu-kalt
kirjutanud teatri- j a kirjan-dusarvusitusi
ning aittiklejd, tei­nud
ohtralt tõlkeid.
KAEL RISTIKIVI
. • (EPL) •..
„Kingissepa (end. Kuressaare)
Rajooni Rahvakontxoili Koniitee
ai-utas karja talviseks pidäiniseks
ettevalmistamise käiku ja noorkar­ja
olukorda „Kommünismi" kol­hoosis.
Vastuvõetud määruses
konstateeriti, et rahvakontrolörid
avastasid. vajakajäämisi ning et
ainult: tänu pikale ja soojale sügi­sele
pole loomadega juhtunud tõsi­semaid
äpardusi.
Veel novembrikuu keskpaiku
olid noorloömaläütades vajalikud
šänitaartööd tegemata. Takistas
lautadesse kuhjunud sõnnik, mida
õigel ajal välja ei veetud, töökäsi
on vähe ning töökorraldus lonkab.
Seepärast oia nnõnikorcB pidanud
sõnnikuhargi kätte võtma ka fa^-
mijuhataja ja veterinaararst,
kuigi neil oleks sama! ajal vaja
teha palju oiwMsemat.
Ka noorkarja söötmine ei vasta
nõuetele. Loomad saavad ka kõlb-niatuks
muutunud põhku. Karja
täienduseks kasvatatavad loomad
aga saavad isegi kuni 2 söödaühi-kut
sööta: päevas vähem, kui sööt-misplaanis
ette nähtud. Selliae
söötmine muidugi head karja jä­relkasvu
ei tõeta. PaaritusilÄa
jõudnud loomad on alakaalulised,
Rahvakontrolörid avastasid lauta­de
juures ka riknenud põhku ja
silo. Kurevere ja Tagala lauda
noorloomad on nakatunud püga-jafaigi
(loomade nahahaigus). A l ­guse
sai see Kurevere karj^malal
vübinud loomadest, kes hiljem
vüdi ka, teistesse lautadesse. Ved-nika
laudas peetakse 1—6 kuu va­nuseid
noorloomi suurtes sulgudes.
Viimased oiu Määräus&udl, laisda»
on suur raumikitsiMs.
Esineb kõhulahtisust, mÜle ravi­miseks
aga dieetsööta pole. tJle-kooimatud
ön Tamme noorlooma^
laul. Kerge pole selles ega ka teis­tes
nöprioomalautades talitajate
töö. Palju tuleb teha käsitsi.
Et seemendustehnik läks pike­maajalised
puhkusele, ei seemen­datud
1. okfoobrist 1. detsembrini
Kuruvere ja Pidiüa laudas ühtegi
lehma. Mullikad aga on samal aja­vahemikul
kõikides lautades see;-
mendämata.
Noorloomade pidamise tingimu­sed
on majandis juba pikemat ae­ga
halvad püsinud. Veelgi enam —
need on rajoonis kõige halvemad.
üheteistkünme aasta Jooksul ei
ole majandis ehitatud ühtegi uuS
veisekasvatushoonet. Praegu käi-gusolevad
9 noorkarjalauta elavad
aga oma viimseid päevi. Majandi
ehitusmehed jõuavad neist vaid
ühe aastas korda teha. v ,
Nende ja veel mitmete teiste
puuduste eest hoiatati majandi esi­meest
Eino Heinmetsa ja peazoo-tehnikut
Helje Tihikut. Rahvakont­rollikomitee
andis tähtajad olukor
r a parandamiseks;"
VARRAK nr. 12 - 1976, Inglise
keelelise piirkonna kuukirjas kirju­tavad
M. V. Randla artikli „Esi-mene
detsember", Tiiu Ässar luu­letuse
, ,Esimene detsember'', Th.
Talvak „Aasta punaarmees", H.
Kuusik„Põrgurännakult", E . Aa­vik
„01iõnistlik sadestus", 0; Laa­manni
mälestuste järgi „Eestlased
Krimmis", M. Under „Jõulutervi­tus
1941", Mall Künnapuu „Jõulu-de
ootel". Nendõ vahel lühemaid
kirjutusi, nalju, lugejakirju^ välja­võtteid
teistest ajalehtedest, male
ja ristsõna. Sõjamälestuste aval­damisega
teenib ajakiri kindlasti
omale kauaks püsima jääva koha,
olles ainus kiis sellised isikupära­sed
kirjeldused ruumi leiavad.
BALTIMORE EESTI ORGANI­SATSIOONIDE
BtJ-LLETÄÄN nr.
115 ---,1976. Esto '76 aastal kõigile
eestlastele tuttavaks saanud Balti­more
linnas ihnuv ajakiri toob
oma jõuluntim;bris Lilian Maiste
luuletuse ,Jõuluöö niõtted", Liiii-
Anne Parlo Jõuluöö ulm". ,,Eest­laste
väärikas esinemine rah^vKis-vahelisel
foorumil Baltimores",
„Laulumeesite juubeliaasta ball",
„E.E,L.K. Markuse koguduse pere­konnaõhtu'',
löhekülg noortele, l i ­saks
palju lühemaid' teateid, kuu­lutuni,
pühadeõnnitlusi jä uudiseid,
RAHVUSLIK KONTAKT ;nr.^
(72) — 1976. — Veerandaa^tati
muv ja oma> 20-dat aastakäiku, tä­histav,
Ropt^ - Eestlaste ;p3sinduse
ajakiri toob oma -aasta yiimasaš
nunibris K, Meikopi luuletuse
„Jõ\ilukeli.kutsub"^ õp. K. Laantee
palvuse REE 20. aastapäeva is­tungil,
H. Kalari „KõJl6ktüvrie lü-tumine",
A. Pae ,,Esindus
aastane", E. Tarjuse \,Laul —
meie rahva võitlusrelv", Ä. Kippa-ri
^Nõukogude kultuurisidemete
ofeiisiiv", K. Meikopi jJKefelekur-sus";
V^ -Kurese,,Koltunud- doku-^
mendid jutustavad suurtest aega-desit"
ja Jv Adila ,,Spionaazh sta-tosfääris".
Lisaks toimetuse tänu
20-e aasta jiooksul abiks - olnud,
kaastöölistele ja tabel j,Muudatusi
supervõimude strateegilises jõuva-hekorras
alates 1982 kuiii 1Ö75", .
fsdised
suifsyfyssdadyso ning
^^^^ • L^^
Peakontor: 21--25:M^a;Äve..ToroQto:l^^^^
Laod: Toronto, Montreal
ÄRI: Toronto, M(mtreal, Ottawa, Kiteheiier,
Bwlingbn, Hamilton, St. Catharines,
•i •;•
mu
y •