Vaba eestlane , June 21, 1977

              IMrfnvmUiif i
„ V 4 B 4 E £ S T L 4 ^ f £ " on
vGbade eesttmfe häähkGndiG
Ilmub 2 korda ncrda/cis
Teisipäeval, 21. juunil — Tuesday, June 21,1977
tB0 Ymm on juffu
01
> WASHINGTON — Valismmisit-rü
Cyms Vanosa oli 4 intlni pilk-fcime
mbirääkšmitie lisraeOi suur­saadiku
Simchas Dmitziga, kes
oma valitsuse nimel loikifcas taga- j
si president Jsmany GartJeri tingi­mused
Iisraeli j a Araabia riikide
vahekorra fcorräiixiamišelks.
WASHINGTON — Riikliku hea­olu
reformiks esitab president
Jimmy Carter Köngresste ette-paiieiku
(korra ikehtestamiseks,
mile põhjal hoolökandetoetus
v^talkse ära islkutjedt, kes ei võta
vastu neEe paikutavat töökohta,
kaasa • arvajtud emad teismeiiste
lastega. j
NEW YOKK — Gallupi ringkü-sitlusei
selgus, et end presidendi
•Richard M. Nixoni populaarsus ei
ole paranenud tema esinemiste
^ puhul ~ televisioonis. Ainult 7
prots. on temast väga heas arva­mises
ja 42 prots. peavad teda
väga halvaks isikute presidendi-kohai.
.
WASHINGTON — Esindajate­koda
kinnitas häältega 242:163 3
büj oni 200 miij. dollari määrami­se
sõjaliseks välisabiks. Hügel-sumanast
saab suurima osa 785
miljonit lisraM ja järgmisena 750
miljonit Egiptus.
OTTAWA — Kanada konserva­tiivide
partei liige Glaude Wagner
tkhendas parlameidis, et ta võ­tab
vastutusele Canadian Broad-casting
Corporationi, kes näitas
teda televisioonisaates halvas
vaiguses ja heitis ta nimele varju.
CBC andis ikahe õhtu kestel eda­si
sensatsioonilise saate Kanada
organiseeritud kuritegevusest
ning saates oli näidatud ka
Glaude Wagnerit, tkeda seoti t i ­hedalt
konservatiivide parteisse
kuuluva parlamendiliikme John
Reynoldsiga, kellel saate kohas^t
on Briti Kolumbias kontaktid
sealse alil-mEJailmaga. John Rey­nolds
on samuti lubanud CBC
vastutusele võtta. Quebeci pro­vintsist
parlamenti valitud Glaude
Wagner on üldiselt tuntud ener­gilise
kuritegevuse vastu võitlejar
na."
OTTAWA — Kanada Cancer
Institute'1 uurimuste põhjal on
nendel meestel, kes tarvitavad
sah^üni, suured võimalused
põievahki haigestumiseks. Uuri­muse
tulemused kavatsetakse
' peatselt avaldada Briti arstitea-dusillkus
ajakirjas Lancetls".
QUEBEC CITY — Inglise keelt
k?õnelevad ' teismelised^ noored
\mtavad Quebecis tumedalt vas­tu
oma tulevikule ning nagu kin-nitav^
ad vastavad uurimused jä
ringkösimu^d, kavatseb suurem
osa neist Quebecist lahkuda ja
sürduda i^eistesse Kanada pro­vintsidesse,
õpilased arvavad, et
kuigi nad valdavad inglise keele
•kõrval -perfektselt ka prantsuse
keelt, koheldakse neid Quebecis
ikkagi teise järgu kodanikena. •
BUENOS AlkES - ArgeBtiina
endise võtaimehe Peroni abikaa-
^ Isabel, kes pärast Peroni sur­ma
oli ka ise lühemat aega pre­sidenditoolil,
viibib juba pikemat
aega koduses arestis, kuna teda
süüdistatakse riigirahade kõrval­damises.
Äsja sooritas Isabel Pe-ron
enesetapukatse, neelates suu­rel
hulgal unerohutabiette, kuid
seda märgati oigel ajal ning en­dine
president päästeti arstide
poolt. Ametlikult poOlt kinnita^
takse, et kuuldused Isabel Pero-nile
amnestia andmiseks ei Vasta
Ä. Ronnif 0 iilof&aslik
Luuletaja ja kunstikriitik ÄIeksis Ramütllfc ilmus New Yorgi uues sunarai I^»«.V«*^^ÄS „i
World" 21. aprilli numbris Mias poolteistme lehekülje pikkune artikkel ,»Eduard Wiiralt, a grest
ludmown" (Eduard Wilralt, tundmatu suurus). ArtikG alul antakse autorist ItiJ^e tutvustav kok­kuvõte
kus Märgitakse, et Esmnit on kirjutanud Wiiraltist mitmes Euroopa ajakirjas ja et Ran-nitilt
ilmub sügisel kogu Eduard Würalt! kunstist saadud inspiratsioonil loodud luuletusi nimetu­sega
^Cantus Mrmus**. Lisaks öeldakse, et neil kahel oH ühin© näitus äsja'^S''^"'''*^ '"'^^-^
vaatlem ar^Mi mSniinigate lihendustega.
Ediuaird Wiirait süindis eeistlas-test
vaoeimaite pojana 20. märtsil
1898 Gubanitsis Venemaail ja su­ri
Nõukogude Liidu ipo<M okiupse-rltud
Eesit maapaguitena Parii­sis
8. jaan. 1954. Ta vanemad
võtsid ta kaasa Eestisse 1909 ja,
hiljem ta võitles vabatöhitlikum
Eesti Vabadussõjas N. Venenm
vastu.
Aastail 1915 kurni 1925 õppis fta
skulptuuri ja graafilist kunsti
Tallinna ja Tartu kunstikooli­des
Eestis ja Dresdeni kunsti­akadeemias.
Ta õppis oma oskusi peamiselt
headelt saksa ja prantsuse vase­gravüüride
trükfealeilt, samuti
Leonardo Lombardi perioodÜ
tehtud joonistustest, Goya hilise­maist
ja Rernbrandti vomsemaist
töödest. Samuti stimuleerisid te­da
meistrid nagu Callot, Melian,
Glouet, Quesnel, Lagausau ja
Watteau. '
Saades'teaduslikuks vaseplaadi,
liitograafilise kivi, puuploki ja
teistest trükitdhiiifcaist/ ei lask­nud
ta oma nooruses kedagi
teist oma plaatidest äratiõmbeid
teha. Trükikunst oma erisuguseis
astmeis ja erilises väljenduse
peensuses oli taile k a s e k s sfeki-momendiks
oma loomingu kuns­tilise
ishtsuse edasiandmist-
Kuigi olles suurte meistrite
joonistuste ja graafika imetleja
ja nende tööde detailse töötluse
hoolikas siünaspidajä, eelistas ta
siiski Schongaueri ja Grünewaldi
Dürerile, kuid imiteeris ainult
Leonardot ja sedagi lühidalt oma
varajasemas otsingus selle man-nerišmi
tabamiseks, arendades
oma ekspressiivse ja viirastusliku
stiili.
1925 ta asus Pariisi, lahkudes
sealt ainult ajutiseks 1926 Itaa­liasse
ja 1938 Marokkosse, tehes
märgatavad t a töödes; need esin­davad
siis võõrkehi kunstniku or­gaaniliselt
jõulises individuaalse
väljendusviisi otsinguis. Palju sel­gemini
avaldub neisit varajase­mais
töödes rahutu, psühhok)ogi^
lisölt .küllastatud realism. Tugev
samal ajal ka lühemaid külastusi', vaimne keskendus Wiiralti kuns-
Prantsuse provintsilinnadesse.
1939 ta pöördus tagasi Eestisse,
kust lahkus 1944 jälle Austrias­se,
et põgeneda teisest N. Liidu
okupatsioonist. 1945—^1946 ta elas
Eduard Wiiralti graafiline töö, mis kujutab palvetavat tüdrulmt.
Nouveau ja Art Deco elemendid et Würalt töötas kaks kuud as­keetlikult
oma „Neegri pea" kal­lal.
•
Kuivõrd imestamapanev oh
graafiline värv — ^skulptuurne ja
ere tugeva valguse ja varjude
mänguga — on WiiraHti aktiivne
huvi inimsuse essentsi vastu,
paatoses ja salajases individu­aalsuses
energias esindatud isir
kus, samahästi kunstniku enese
sisemises pildis, väärtused mis
hüpnotiseerivad meid.
OTTAWA — Ameerika Ühend-j-
ügid on muutnud oma immigrat-siooniseadust,
mistõttu tJhendrü-kidesse
elama siirduvatel kaiiada-lastel
ei ole vaja viisa saamiseks
oodata e^am 2,5 aastat vaid ainult
kuus kuud. Kanada Technical
Service Gouhciri arvates asub
nüüd Kanadast. USA-sse ümber
timduvalt suuremal arvul ininie-si,
^riti ülikooli hariduse saanud
noori, ühendrügid võtavad igal
aastal vastu 20.000 kanadalast
Rootsis ja asus siis uuesti Parii­si
kus ta suri j a on maetud Pere
Lachaise kalmistusle.
Mis iial ta filosoofiline ja polii­tiline
maailmavaade oli (ta iltik-kas
kirglikult tagasi nõukogude
ja natslikud diktaatorivõimud),
tema ülim hingsus kuulus ainult
kunstile. Taritus jai Dresdenis ta
katsetas skulptuuriga, imetledes
sel ajal eriti Ernesto de Fiori
tööd ja otsides võlmalikkiu sün­teesi
Rodini ja Mailoli stiilide lä­hendamisel.
Hiljem Parüsis ja Tallinnas
katsetas ta värviliste monotüü­piatega
Ja värvilise graafikaga.
Lõpuks pühendas ta siiski oma
elu lõplikult must-valge joone ja
musit-haüii tonaalsuse kasutami­sele.
1945. aastal ta ütles Rannitile:
,3t mu hing ja vaim oleksid va­bad,
ja võiksid järgneda ainult
mu oma saatusele, ma ei või abi­elluda."
Et olla iseseisev kunst­nikuna
aktsepteeris ta harva tel­litud
tööd ja neidki peamiselt
raamatuillustratsioonidena või
eksliibriste alal. Ta oli eriliselt
vaikiv, privaatsust armastav ini­mene,
kes,läbis vaid väheste lä­hedaste
sõpradega, kuigi oli us­tav
ja healoomullk. Ta elas suu­res
eraldatuses ja vaesuses, väl­jaarvatud
suur, peaaegu religi­oosne
rikkus lõplilai vormi otsin­gul,
mida niust-valge kunst talle
andis.;
Vastutasuks rikastas ta seda
vahendit uute tehniliste võtete­ga
ja uute varjunditega inime­se
iseloomustamisel.
Väga harvades Wiiralti joonis­tustes,
peamiselt raamatuillust­ratsioonides,
<mis tehtud ajavahe­mikul
1917—1927. on teatud Art
tis on selle sidunud fantastiliste
nägemustega, mis on deemonli­kud
ja sageli ingellikud karakte­rid,
või vähemalt väljendavad
suurt inimlikku õmüst.
' Wiiralti esimeses küpses peri­oodis,
mis hõlmab aastaid 1920—
1930, on märgatav antiklassika-lisus.
Rahutus on seotud detailse
analüütiliste looduse uurimisega,
mis isegi stiliseerituna ei kaota
oma tõepärasust. Varajasem dra­maatiline,
olemuselt Skulptuurne
nägemus, išamuti ®^i kapriisselt
kunstlik jooneefektide kasutami­ne
ja tonaalne voolavus, on läbi­nisti
tunnetatud pühendusJiku
tehnikameelega.
Würallt töötas ditograafilisel ki-vü,
nötmet liiki nietalplaatidel,
linoleumil ja puuplctokidel.
, Pikkamisi ta arendas oma ar­mastuse
kahe peamise mater­jali
vastu, mida ta väsimatult
kasutas: vaskplaat ja puuplokk,
viimane tehtud pähnipuidust.
Nooremehena ta tegi mõned
puu- ja ainoOEõiked, aga hiljem
pühendas ta end puugravüürile,
mille täiusliikkuse ta saavutas
eriliste'tööriistade abil. Sel viisil
ta võis saavutada puus litograa­fiale,
• metsotintole ja vasegravüü-rüe
omased tonaalsed väärtused^
Ta muutis puutoime peenekoeli­seks
maalilikuks tekstuuriks, sa­muti
plüatsi hallikaiks toonideks,
saavutades samal ajal tasakaalu
joone ja tooni vahel.
Oma kahes puugravüüris
oNeegri pea" (1933) j a „Claude"
(1936) on tema puumeediast üle
vanade piiride minek eriti veen­valt
tüüpiline. Neis tõmmetes
tehniliste otsingute vahendid Ja
vaimne investeering, • psühholoo­gia
ja must-valge kunst, hinge
matemaatika ja poeetiline väljen­dus
on muutunud ^üheks. Meele­olud
on muudetud komplekseks
vaimseks olukorraks ja nähtud
sügavuti. Tuleb vaid naeenutada,
Eui „Neegri peas" võime koge­da
mitme sajandi psühholoogi­list
mõtlemist, siis „Claude'i"
Würalt rikastab maksimaalse
psüühilise sügavusega, portree-rides
metapsühholoogUise
laps-ininiese, kes näib olevat
tuhandeid aastaid vana.
Oleme üllatatud graafilise väljen­duse
pehme, rohkem kiirgavama
tektuuri üle.
Teised meistrid, nagu Rem-brandt
ja TJntoretto, samuti mit­med
moodsad graaf ilised kunstni­kud
on sisu intensiivistamiseks
surunud alla detaili, mistõttu lü-kumine
esile tiileb. Würalt aga
jääb detaili juurde, isegi nõrgei-ma
sosina miikrosikoopliise de­taili
on ta suutnud nagu suure
hinguse ja dramaatilise signaali
ning müriseva monumendi regist­reerida.
Wiiraltile meel^dis looduses töö­tada
ja modelli otse ilma ette­valmistatavate
. joonistusteta
vaskplaadile kanda. ,j^iuma ja
panter" (1937) ori tehtud Pariisr
loomaaias. Lisaiks oli tal eriline
tähelepanu antud inimese kätele
ja lasite joonistamisele, :kus tal
ei ole ühtki võistlejat kui võib­olla
Rubens.
, J^äs on veel meeles mimed.
Anna Haava, Müna Hänna.
Aino Tamm?" alustas Om-keste
Olga ja kuigi kõik neist
teadsid, võttis Ärukeste Änni
otsemaid sõna:
«.Muidugi, tuli Ju vpja ko-guteoški
kolmest eesti nai-
* sest, pealkirjas nimed just
nõnda, nagu sa äsja ütlesid."
„Nii. Pandi Mrja eesnimi ja
perekonnanimi/asi oli Idaar.
Äga kuidas on nüüd? Laulu­koor
tegi toreda ..kontserdi,
kus lauldi ka S. Purre ja M.
Müdo uusi laule. Kes nad on?
Miks mitte kavalehele panna
il^a eesnimi ka välja: Salme
Purre, Maimo Miido? Rahvas
j, teaks ja imestaks, et näe, kus
kanged eesti naised!" •:
„Õigus! Ülekohus, diskri-i^
neerimine, naiste au ja edu
mahasalgamine! Ei, aga miks
pannakse meestelegi ainmlt
kirja J. Aavik, Ä. Kapp — ol­gu
needki oma väärikuses:
professor Juhan Aavik, Art­hur
Kapp ja teised!*^
„TÕsi. Nimi on inimesele
tähtis. Kohe tervikuna oluli­ne.
Ja kui juba laululoomi-^
sest juttu, siis näe, tehakse
ülekohut meestelegi. Oot,
ma räägin! Üks meie oma
muušikatalendiga mees tegi
hiljaaegu ilusa laulu. No meel­div
meloodia, üks lauljatar
võttis kätte ja komponisti
nõusolekul laulis seUe kiri­kus
maha. Rahvas kuulas ja
imestas, kena laul, ei tea kel­le
tehtud? Seda ei olnud kir­jas.
Laulja nimi küll, mitte
aga se^, kelle loodud. Oleks
pidanud olema, eks ole!"
Häda nimedega! Vahest on
nad põhjusetagi tähtsad .ja
vahest ei peeta neist midagi.
Igavesti äraneetud on see
^ajakirjanik, kes lastepeo te­gelased
kõik üles loeb, ent
ühe nime välja unustab, või
spordivõistlustel mõne vahe­le
jätab. Tõuseb hirmus kisa
ja pahandamine, papad-mam-mad
aga eriti — kohe küsima,
et kas süs minu laps teistest
halvem oli, et...
Vastsündinule nimepane-mine
on sageli üks suur mu­re.
Tahaks ikka seda kõige
kenamat ja paremat ja üle­üldse
sellist, mis on kõigist
teistest erinev ja etem..... .....
Taevas hoidku küll selle
erinevuse eest! Kui laps ise
juba suuremaks |aab, siis
koolis tahab ta tingimata, et
oleks ikkagi selline iiimi, na­gu
teistelgi, mida kerge on
tarvitada ja meeles pidada.
Äga siis Oli vanemailgi lüga
hilja sellele mõelda.
Vanasti olid tüdrukutele
kenad nimed sellised nagu
Rosalie, Lisette ja Miralda,
aga kui neist puudus tuli, siis
semad, nagu Veranda, Ölo-sette
ja Singer. Kes neid kõi­ki
teab. Kui siis meie omar
keelepärased nimed yäga
moodi tulid, sai mõni laps
ristitud Ellerheina, PõlluüUe,
Tõivelemb, Ubliklend, Bahu-leid
ja muud taolist. ipUiske
meeles pidada, et kas on Põl-lüheina
ja Ellerlille või Eller^
heina ja PõUuliUe? Või jälle
Tõivelend ja Libliklend või
hoopis vastupidine kombinat­sioon?
Vahest jäid omadega vahe­le
ka need vanemad, kes tä­hendusega
nimesid panid.
Nimeks pahdi Maimuke või
Tillu ja tüdruk kasvas suu­reks
kai elevant^ yöi oli ni-meks
õie ja noorlkustpeast
tuli välja, et on hoopis karu-ohakas
ja õnne-nhnelisel ei
paistnud õnne sugugi olevat,
virinat aga üsna omajagu.
Vennastepaar Rahu ja
Mait kasvasid poisikesiks ja
olid otse vastandid: Rahu oli
kui säde ja teda jätkus igale-poole
ja paha-peale oli ta eri­ti
kärmas — päris poisimait
kohe ja rahust polnud juttu­gi.
Mait selle eest oli unistaja,
vaikne vüulimän^a, pikatoi­meline
ja pidanuks õigusega
Rahu nime kandma. Äga ni­mi
ei riku meest.
Paljud ^limed on kohe al­gusest
peale nõnda seatud, et
kutsumiseks on teistsugused
ja õrnemad-hellamad, kui
need ristitud on. Igaüks teab
otsemaid, et Julm on Juhan
ja Kusti on August, Aleksand­rit
kutsutakse Sass, Eduardit
Eedi ja Marit jällegi Mann.
Nõnda on ka hea ja et see
noorepõlvenimeline kasvama
ja arenema peab, kinnitab
üldtuntud ütlemine: „Mida
Juku ei õpi, seda Juhan ei
Isanime j^eetakse sageli vä­ga
tähtsaks. Äga kui pojale
isa nimi pannakse ja isa
omas nooruslikkuses pojaga
samaaegselt veel kaua mõt­leb
elada, siis on ^sellest ai­nult
segadusi ja eraldamiseks
lisatud junior ja senior tee­vad
asja keeruliseks.
Vanasti peeti isanime nii­võrd
tähtsaks, et see pandi
tingimata passi pi^alegi kirja.
Jüri Jaani poeg Äruke ja nõn­da
edasi. Ema nime ei pee­tud
vajalikuks ega millekski
ja ülimalt piinlikkust tüni^id
sõjaväes vallaslapsest sõdu­rid,
kes küsimusele: ,3^is on
isanimi?" vastama pidid näi­teks
..Liisr*. Nüüdsel n^ste
üheõigusluse ajastul sedasi ei
küsita. Nõn^a palju oleme
oma nimekasutanüses .edasi
jõudnud. Või kas oleme?
Suurlinnad vähenevad
Lõpuks Rannit vaatleb Wii­ralti
sidemeid kaasaegsete Pa­riisi
kunstnikega ja käsitleb
üksikuid töid.
Ajalehes on avaldatud fotod
plüaitsijoonistusest „Paivetav tü­tarlaps",
puugravüür ,kaameli
pea", etsing „Mehe pea","puugra-vüür
„Glaude", otsing „Paiiter ja
puuma", monotüüpia „Vana mees
ja kass" ja puugravüür „Neegri
pea". /
• Kuna artikkel ihnus sündikaadi-lepirigu
alusel, siis ihnus see ka
Noor poiss-alligaator võrgutab
juba tükk aega noort tüdruk-alli-gaatorit.
Kui see ikka ja jälle
tõrksalt pead raputab, ütleb
poisss-alligaator pahaselt:
. „Sa tead küll, et meid on pan­dud
väljasurevate loomade nime­kirja,
ja sa ikkagi tõrgud!"
Vanaproua seisab bussi peatus­kohas,
küna sajab tihedat vihma.^
Kitsas vihmavari ei ulata kaitsma
ta ümaraks paisimud keha. Jook-supjoiss
sõidab jalgrattal mööda
ja hõikab:
— Tädi, vihma sajab selga!
— E i sellest pole midagi. Selg
on kaheksäkmBmend aastat vana,
aga kübar on uhiuus.
teistes, ameerika ajjalehtedes.
Oma kahe artikliga'on Rannit
andnud väga tõhusat kaasabi
Eestit ja eesti ikultuuri tutvusta­vale
tööle. '
Rahvaloenduse büroo Washing­tonis
viimane aruanne kõneleb
suurlinnade olanlkkonna vähene­misest,
eriti cmaä põhja-ida ja
keskosades, "feiimase 5 aasta jook-sui
on näiteks New Yorgi elanik»
kond vahenõud 7.795.563 isikult
7.481.613 isikule. Selles arvus on
aga märkimaita • ebaseaduslikult
maal viibijad.
Vaatamata märgitud väheriemi-sele
jääb Nev\r York ikkagi USA
kõige suuremaks linnaks.. T^^mäle
järgnevad Chicago, Los Angeles,
Phüadelphia, Detroit, Houston,
Baltimore ja Dallas. Edasi tulOr
vad suurelt kasvanud San Diego
ja San Antonio, missugused on
ette läinud Washingtonist ja
Clevelandist. i
Kõige suurema elanikkonna; vä­henemise
on iläbi teinud St. Louis,
mille elanike arv vähenes viie
aastaga 15,6% ja Oleveiland, kus
vähenemine ön olnud 14,9%.