1986-06-04-08 |
Previous | 8 of 12 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
Lk,
1. mail kogunes arvukas
juitialateenistust kiriku seltskoridlikk
tähistada emadepäeva. Saali sisenev
t Tuareeginaised oma mustades rüüdes on süngeilmeliseks ijcš Sahara kõrbelii^al,
•k - t
5
t
il
t
f
1
Timbuklu, 15. veebruar 1986.
Oleme nüüd Timbuktus, umbes
20.000 elanikuga oaasilinnakeses
Sahara kõrbe lõunaosas ja ehkki
siit see tohutu liivalagendik alles
algab, pole juurdepääs sellessegi
paika alati kerge. Igatahes õnnestus
meil' siia jõuda just viimasel
minutil, päev hiljem polnuks see
enam võimalik. Siinjuures on vajalik
-väike sel{*itus. Mall pealinnai^t
Bamakost on Timbuktusse umbes
1200 kilomeetrit. Sinna viib Niigeri
jõi, mis ei ole. aga kõigil aastaaegadel
täies pikkuses laevatatav ja
ni,aanteed; viletsad nagu _need on
kõikjal Malis, muutuvad kõrbe piirkonnas
samahästi kui olematuiks.
.Nii siis jäi ainsaks võinialusek.s
lennata ja siselennud ei ole Malis
kunigi korrapärased.
Bamako lennujaama viidi meid
juba kella nelja ajal varahommi-kui,
ootasime seal mitu tundi ja
siis teadis keegi ütelda, et lend on
üldse ebatõenäone. Miks? Kas
ehk liivatormid? Ei, aga Mali riiklik
lennuliin olevat läinud pankrotti.
Otse päevapealt, kuigi ametlikult
ei ole seda kinnitatud. iCella
üheksa ajal selgus siiski, et üks
lennuk veel lendab, aga see jääb
esialgu viimaseks — seni kuni mõni
helde välisriik lennuliini jälje
rahahädast välja aitab; Mali valitsusel
on siselendudeks mõned nõukogude
Iljushin tüüpi lennukid,
kuid nlieie oma juhtus olema prantsuse
päritoluga. Vahepeatus tehti
Moptis, kust võeti peale üks ameeriklastest
reisiseltskond. Kaaslasteks
oli veel grupp turiste Jaapanist,
vastandina teistele ülirahulikud
inimesed, kes süvenesid vaikides
oma reisilektüüri ja matka
päevikuilsse.
Sahara eelse pooikõrbe kohal laskus
lennuk madalale ja sageli
troostitu maastik jättis sellest alti-tuudišt
oma harva kidura põõsastikuga
mulje nagu suurest kollakast,
mustade habemetüügastega
näost, Mõtlesime, et kuumaastik ei
'saaks vi^t olla sellest palju elutum
ja siis maandusimegi päris, sujuvalt
Timbuktulennurajal.
Timbuktu tundub mõneli nagu
mingi vana, oma võimu ja varanduse
kaotanud monarhina, või põlualune
targana, kelle õpetusi uus
põlvkond enam millekski ei pea,
Se tärkas 12. sajandi alguses tua-ireegide
külana, kõrbes nii tähtsa
hooldas lahke naine Buktu. Ja kuna
kaev on tuareeg.ide keelpruugis
,,tim-\ andiski nende kahe sõna
kombinatsioon nime paigale, mis
sai hiljem kuulsaks islami kultuuri
keskusena ja tähtsaima peatus-paigana
üle Sahara.kõrbe kulgeval
karavaniteel. Neljateistkümnendal
sajandil tekkis siin suur soolamüü-gikeskus,
kuid noil aegadel ei
makstud soola eest muidugi 10 centi
kilost, nagu nüüd naistele Senega-lis,
vaid seda asendamatut ainet
vahetati kullk, orjade ja hobuste
^vastu. Soolakaevandused töötavad
Sahara kaugaladel endiselt. Seal-
.se maailmast eraldatud eluga me
kahjuks tutvuma ei pääse. Kulda
aga enam ei leita' ja muidugi pole
>sool tänapäeval enam' kaugeltki
kulla alusel.
Ühteaegu kaubanduse õitsenguga
kujunes Timbuktus ka islami õpetlaste
tsentrum ja tulundustegevus
ning intellektuaalne elu kulgesid
kõrvuti. Mitmed sealsed kuulsad
islami targad olid omandanud teadmised
Mekas ja Egiptuses, ning
õpilasi kogunes Timbuktusse kaugetest
kohtadest. Maroko vallutas
Timbuktu kuueteistkümnendal sa-jandü,
sealsed kuulsad õpetlased
vahistati ebalojaalsuses kahtlusta-tuina
ja hukati või saadeti Marokosse.
Väike Maroko garnison oi
suutnud Timbuktut kuigi kaua oma
valduses hoida ja seda valitsesid
kordamööda tuareegid ning mitmed
teised suguharud kuni Prantsusmaa
okupeeris linna 1893. a.
Aastal 1%0 sai Timbuktust vastse
Mali vabariigi osa. Nii kõneleb lühidalt
ajalugu.
Ja nüüd? Ehkki siia saabub talvekuudel
endiselt väiksemaid kaamelikaravane
soolalastiga ja sool
toimetatakse kõrbelaevade-kaame-lite-
turjalt jõelaevadele lähedal asuval
Niigeri!, on Timbuktu lakanud
eksisteerimast nimetamisväärse
kaubandusekeskusena. Elanike hulgas
leidub nüüd ka vaid mõningaid
üksikuid elatanud araabia
kirjatarku. Üks kroonik, kes sai-tus
Timbuktusse 1828. a., kirjutas:
„Kõik neegrid Timbuktus oskavad
lugeda koraani ja on selle teksti
osaliselt koguni pähe õppinud. Oma
lastele hakkavad nad seda juba
varakult õpetama". Seda meenutades
küsime, kuidas on lood' praegu.
Kas need mudilased, kes siin
kõikjal ümber jooksevad, üldse
kuskil koolis käivad? Meile vastatakse,
et-: • kobliharidüst, saab^ nen-;
dest umbes kolmkümmend protsenti
ja lisatakse nägu pahaselt:
,,Näete ju ise kui vaesed nad on.
Mis sellest kooliskäimisest sellises
olukorras välja tuleb.
Vaesus vaatab tõepoolest igalt
poolt vastu, kuigi see ei ole selline
vile tlsüs nagu Indias või Nepaa-iis.
Maaviljelejäist fuareegid kasvatavad
riisi, hirssi ja juurvilja, ning
ei nae sugugi alatoidetud välja.
Elamistingimused rnudaOnnides ja
kõrbe telkides on primitiivsed, ktiid
algelisi vajadusi rahuldavad.
Kõnnime Timbuktu liivastel tänavatel;
vaatame elupilti ja kuul-susäegadest
säilunud- hooneid. Silmapaistvaim,
nendest - on suür-moshee,
mille laskis ehitada' sultan
Mansa* Musa, 14. sa jandil ja millest
tõsiusklikud sunniidid mööduvad
kuulekalt viis korda päevas. See on
ilmatusuur ehitus, nagu niingi ha 1 -
likaspruun kõrbemoristrum. valmistatud
.kivist ja mudast pal-müürpaimipalkidest
sõrestikule
mille otsad müürist välja ulatudes
suurendavad selle sürrealistlikku
ilmet. MoSheel on sakmetega müürid,
koonusekujulised tornid ja pühamu
kaheteistkümnes löövis, kus
jalad vajuvad sügavale liiva, käib
ikka veel paivelisi.
Timbuktu pakub huvitavaid näidiseid
üdsest kunstist kasutad^a
muda ehitusmaterjalina, nagu see
on pruugiks kogu maailma kõrbe-asulates.
Mosheede ja muude suuremate
hoonete iüüres on muidugi
tarvis ehitusmeistri kätt ja oskusi,
kuid tavaliste onnide püstitamisega
tuleb iga pere omal jõul loime.
Mudatelliseid valmistatakse käsitsi
liivast^ savist, veest ja puruks-hakitud
õlgedest. Liiv annab pea-massi,
savi nidususe ja õlepuru
väldib pragunemise, ning kindlustab
ühtlase kuivamise. Seinad ehitatakse
tavaliselt kahe jala paksused,
ning kaetakse ka väljaspoolt
mudakröhviga; mis ; sadudes pehmeneb
ja tuleb pärast vihmai^
perioodi taastada. Kõrbeelanikud
avastasid juba aniniustel aegadel,
et muda on ideaalne isolaator, ab-sorbeerides
päeva ajal päikesekuu-must
ja jahenendes pikkamööda
.•öösel.
õhtu eel kui juba varjud hakkavad
kõrbeliivaie laskuma, joome
tuareegidega kombekohaselt kolm
topkaklaasi suurust tassi teed, igaüks
nendest erineva magustusast-
^võõrus-•
Seltsi esimees^ Herman Mölder,
tervitades kokkutulnuid, puudutas
põgusalt emadepäeva kujunemise
lugu ja palus õp. 0. Gnadenteichil
öelda söögipalve, mille järel koguneti
• Miili Borgströmi juhtimisel
valmistatud rikkalikku kohvilauda.
Päeva puhul vala.s kohvi välja
meessugu — teenindamine oli ees-i-
kujulik.: '-^v^^r:^:
Järgnevalt Miili Borgström deklameeris
Asta Joštmani poolt luulevormis
kirjutatud pühenduse kõikidele
emadele.
Toronto Kolmainu Koguduse lau-luahsambel
esitas Vaiki Meltsi
juhtimisel nelilaulu: „E m adele* •,
T. Vettiku „Suveöö", E .Võrgu
„Lauliku Mu" ja Brahmsi
,,Hällilaulu'*, lisapalaks rahvalaulu
„Sarvehääl'*. Klayeril saa-liis:
koguduse orgamist G. Hoekst-ra.;.
•
Aktu se kon e pid a s noor ee st i e m a -
dr Anne Kõresaar-Altosaar Torontost,
kes oma sisukas sõnavõtus
rõhutas emade osatähtsust meie
elus. Ta avaldas eesti emadele tunnustust,
kes paguluse algaastaist
peale pn hoidnud elavana eesti kee
le ja meele meie kodudes. Kõneleja
arvas, et- tänapäeva moodsas maa
ilmas vajab laps ema rühke»i kiij
kunagi varem. ,,Anname lastelt:
seda, mida väljendas Lydia Koidu-;
la sõnadega — üks paigake siin
ilmas on .;. / ' l õ p e t a s kõneleja
Kõnele järgnes ühislaul „Ema sü
da" 1. Ahermaa klaverisaatel.
Helgi Kramer esitas'luuietubt
,,Kui lapsena lustilla luhas . . .";
mille järel lauldi koos, ,,Mu mee-leh
kuldne kodukotus'\ Koosviibimisel
austati ka Jaan Tähte, kes
oli üks neist eestlastest, kes Pet-togradis
demonstreerides nõudsid
Eestile vabadust Vene ajutiselt va-
•:iitsuselt,;-V-'-^^
Pärast mitmeid rahvuslikku vä-lisvõitlüst
käsitlevaid teadaandeid
{t)R0 allkirjade aktsioon, küüditamise
tähistamine jne.) esitas Millš^
Borgström veenvalt üh^ eesti ema
.^Usutunnistuse", müle oli sõnastanud;
Saima Va rangu. Sisukas aktus
lõppes Eesti hümniga.
VÄBÄ M
n
tajate esinemisi. Naised üleni mustas
skandeerivad ühetooniliselt ja.
troostitult midagi meile võõrast ja
moistmatutv ning mehed oma sügu^
harurüüdes, mõõkadega vööl; tantsivad
pisut. Sellele aga piiudub hoog
ja näib, et nad ei püüa end meie-tunnustuse
pälvimiseks just üle
pingutada;. Seda agaramad on aga
kaubitseiad. kes käratsevad, topi-:
vad sulle igasugust meenete pudipadi'
kas või otse taskusse ja oleksid
"kindlasti veelgi meelheitiiku-mad
kui nad teaksid, et see oli
sedapuhku viimane lend ja niipea
ei ole enam uusi. turiste oodata.
Meie äg a muretseme hilje m hotell
litoasy et kas sel pankrotti läinud
lennuliinil ikka jätkub pisa vait bensiini
hommehommikuseks tagasilennuks.
Siis kustuavd tuled, elektrivooluga
käiakse siin üljsäästlikuU
ümber; Ja ma mõtlen, et; kui järgmisel
hommikul; keegi )ütleks' et:
ni öödunüd sekeldusrik as. \'äšit BV
päev oli ainult unenägu, jaaksin
seda vist päris valmilt uslaima.
Ilmar K/ulvet
• (Järaneb)
Foto;-Vaike Külve!
I
m
Object Description
| Rating | |
| Title | Vaba eestlane , June 4, 1986 |
| Language | et |
| Subject | Estonian Canadians -- Ontario -- Toronto -- Newspapers |
| Publisher | Estonian Pub. House ORTO |
| Date | 1986-06-04 |
| Type | application/pdf |
| Format | text |
| Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
| Identifier | Vaba e860604 |
Description
| Title | 1986-06-04-08 |
| OCR text | Lk, 1. mail kogunes arvukas juitialateenistust kiriku seltskoridlikk tähistada emadepäeva. Saali sisenev t Tuareeginaised oma mustades rüüdes on süngeilmeliseks ijcš Sahara kõrbelii^al, •k - t 5 t il t f 1 Timbuklu, 15. veebruar 1986. Oleme nüüd Timbuktus, umbes 20.000 elanikuga oaasilinnakeses Sahara kõrbe lõunaosas ja ehkki siit see tohutu liivalagendik alles algab, pole juurdepääs sellessegi paika alati kerge. Igatahes õnnestus meil' siia jõuda just viimasel minutil, päev hiljem polnuks see enam võimalik. Siinjuures on vajalik -väike sel{*itus. Mall pealinnai^t Bamakost on Timbuktusse umbes 1200 kilomeetrit. Sinna viib Niigeri jõi, mis ei ole. aga kõigil aastaaegadel täies pikkuses laevatatav ja ni,aanteed; viletsad nagu _need on kõikjal Malis, muutuvad kõrbe piirkonnas samahästi kui olematuiks. .Nii siis jäi ainsaks võinialusek.s lennata ja siselennud ei ole Malis kunigi korrapärased. Bamako lennujaama viidi meid juba kella nelja ajal varahommi-kui, ootasime seal mitu tundi ja siis teadis keegi ütelda, et lend on üldse ebatõenäone. Miks? Kas ehk liivatormid? Ei, aga Mali riiklik lennuliin olevat läinud pankrotti. Otse päevapealt, kuigi ametlikult ei ole seda kinnitatud. iCella üheksa ajal selgus siiski, et üks lennuk veel lendab, aga see jääb esialgu viimaseks — seni kuni mõni helde välisriik lennuliini jälje rahahädast välja aitab; Mali valitsusel on siselendudeks mõned nõukogude Iljushin tüüpi lennukid, kuid nlieie oma juhtus olema prantsuse päritoluga. Vahepeatus tehti Moptis, kust võeti peale üks ameeriklastest reisiseltskond. Kaaslasteks oli veel grupp turiste Jaapanist, vastandina teistele ülirahulikud inimesed, kes süvenesid vaikides oma reisilektüüri ja matka päevikuilsse. Sahara eelse pooikõrbe kohal laskus lennuk madalale ja sageli troostitu maastik jättis sellest alti-tuudišt oma harva kidura põõsastikuga mulje nagu suurest kollakast, mustade habemetüügastega näost, Mõtlesime, et kuumaastik ei 'saaks vi^t olla sellest palju elutum ja siis maandusimegi päris, sujuvalt Timbuktulennurajal. Timbuktu tundub mõneli nagu mingi vana, oma võimu ja varanduse kaotanud monarhina, või põlualune targana, kelle õpetusi uus põlvkond enam millekski ei pea, Se tärkas 12. sajandi alguses tua-ireegide külana, kõrbes nii tähtsa hooldas lahke naine Buktu. Ja kuna kaev on tuareeg.ide keelpruugis ,,tim-\ andiski nende kahe sõna kombinatsioon nime paigale, mis sai hiljem kuulsaks islami kultuuri keskusena ja tähtsaima peatus-paigana üle Sahara.kõrbe kulgeval karavaniteel. Neljateistkümnendal sajandil tekkis siin suur soolamüü-gikeskus, kuid noil aegadel ei makstud soola eest muidugi 10 centi kilost, nagu nüüd naistele Senega-lis, vaid seda asendamatut ainet vahetati kullk, orjade ja hobuste ^vastu. Soolakaevandused töötavad Sahara kaugaladel endiselt. Seal- .se maailmast eraldatud eluga me kahjuks tutvuma ei pääse. Kulda aga enam ei leita' ja muidugi pole >sool tänapäeval enam' kaugeltki kulla alusel. Ühteaegu kaubanduse õitsenguga kujunes Timbuktus ka islami õpetlaste tsentrum ja tulundustegevus ning intellektuaalne elu kulgesid kõrvuti. Mitmed sealsed kuulsad islami targad olid omandanud teadmised Mekas ja Egiptuses, ning õpilasi kogunes Timbuktusse kaugetest kohtadest. Maroko vallutas Timbuktu kuueteistkümnendal sa-jandü, sealsed kuulsad õpetlased vahistati ebalojaalsuses kahtlusta-tuina ja hukati või saadeti Marokosse. Väike Maroko garnison oi suutnud Timbuktut kuigi kaua oma valduses hoida ja seda valitsesid kordamööda tuareegid ning mitmed teised suguharud kuni Prantsusmaa okupeeris linna 1893. a. Aastal 1%0 sai Timbuktust vastse Mali vabariigi osa. Nii kõneleb lühidalt ajalugu. Ja nüüd? Ehkki siia saabub talvekuudel endiselt väiksemaid kaamelikaravane soolalastiga ja sool toimetatakse kõrbelaevade-kaame-lite- turjalt jõelaevadele lähedal asuval Niigeri!, on Timbuktu lakanud eksisteerimast nimetamisväärse kaubandusekeskusena. Elanike hulgas leidub nüüd ka vaid mõningaid üksikuid elatanud araabia kirjatarku. Üks kroonik, kes sai-tus Timbuktusse 1828. a., kirjutas: „Kõik neegrid Timbuktus oskavad lugeda koraani ja on selle teksti osaliselt koguni pähe õppinud. Oma lastele hakkavad nad seda juba varakult õpetama". Seda meenutades küsime, kuidas on lood' praegu. Kas need mudilased, kes siin kõikjal ümber jooksevad, üldse kuskil koolis käivad? Meile vastatakse, et-: • kobliharidüst, saab^ nen-; dest umbes kolmkümmend protsenti ja lisatakse nägu pahaselt: ,,Näete ju ise kui vaesed nad on. Mis sellest kooliskäimisest sellises olukorras välja tuleb. Vaesus vaatab tõepoolest igalt poolt vastu, kuigi see ei ole selline vile tlsüs nagu Indias või Nepaa-iis. Maaviljelejäist fuareegid kasvatavad riisi, hirssi ja juurvilja, ning ei nae sugugi alatoidetud välja. Elamistingimused rnudaOnnides ja kõrbe telkides on primitiivsed, ktiid algelisi vajadusi rahuldavad. Kõnnime Timbuktu liivastel tänavatel; vaatame elupilti ja kuul-susäegadest säilunud- hooneid. Silmapaistvaim, nendest - on suür-moshee, mille laskis ehitada' sultan Mansa* Musa, 14. sa jandil ja millest tõsiusklikud sunniidid mööduvad kuulekalt viis korda päevas. See on ilmatusuur ehitus, nagu niingi ha 1 - likaspruun kõrbemoristrum. valmistatud .kivist ja mudast pal-müürpaimipalkidest sõrestikule mille otsad müürist välja ulatudes suurendavad selle sürrealistlikku ilmet. MoSheel on sakmetega müürid, koonusekujulised tornid ja pühamu kaheteistkümnes löövis, kus jalad vajuvad sügavale liiva, käib ikka veel paivelisi. Timbuktu pakub huvitavaid näidiseid üdsest kunstist kasutad^a muda ehitusmaterjalina, nagu see on pruugiks kogu maailma kõrbe-asulates. Mosheede ja muude suuremate hoonete iüüres on muidugi tarvis ehitusmeistri kätt ja oskusi, kuid tavaliste onnide püstitamisega tuleb iga pere omal jõul loime. Mudatelliseid valmistatakse käsitsi liivast^ savist, veest ja puruks-hakitud õlgedest. Liiv annab pea-massi, savi nidususe ja õlepuru väldib pragunemise, ning kindlustab ühtlase kuivamise. Seinad ehitatakse tavaliselt kahe jala paksused, ning kaetakse ka väljaspoolt mudakröhviga; mis ; sadudes pehmeneb ja tuleb pärast vihmai^ perioodi taastada. Kõrbeelanikud avastasid juba aniniustel aegadel, et muda on ideaalne isolaator, ab-sorbeerides päeva ajal päikesekuu-must ja jahenendes pikkamööda .•öösel. õhtu eel kui juba varjud hakkavad kõrbeliivaie laskuma, joome tuareegidega kombekohaselt kolm topkaklaasi suurust tassi teed, igaüks nendest erineva magustusast- ^võõrus-• Seltsi esimees^ Herman Mölder, tervitades kokkutulnuid, puudutas põgusalt emadepäeva kujunemise lugu ja palus õp. 0. Gnadenteichil öelda söögipalve, mille järel koguneti • Miili Borgströmi juhtimisel valmistatud rikkalikku kohvilauda. Päeva puhul vala.s kohvi välja meessugu — teenindamine oli ees-i- kujulik.: '-^v^^r:^: Järgnevalt Miili Borgström deklameeris Asta Joštmani poolt luulevormis kirjutatud pühenduse kõikidele emadele. Toronto Kolmainu Koguduse lau-luahsambel esitas Vaiki Meltsi juhtimisel nelilaulu: „E m adele* •, T. Vettiku „Suveöö", E .Võrgu „Lauliku Mu" ja Brahmsi ,,Hällilaulu'*, lisapalaks rahvalaulu „Sarvehääl'*. Klayeril saa-liis: koguduse orgamist G. Hoekst-ra.;. • Aktu se kon e pid a s noor ee st i e m a - dr Anne Kõresaar-Altosaar Torontost, kes oma sisukas sõnavõtus rõhutas emade osatähtsust meie elus. Ta avaldas eesti emadele tunnustust, kes paguluse algaastaist peale pn hoidnud elavana eesti kee le ja meele meie kodudes. Kõneleja arvas, et- tänapäeva moodsas maa ilmas vajab laps ema rühke»i kiij kunagi varem. ,,Anname lastelt: seda, mida väljendas Lydia Koidu-; la sõnadega — üks paigake siin ilmas on .;. / ' l õ p e t a s kõneleja Kõnele järgnes ühislaul „Ema sü da" 1. Ahermaa klaverisaatel. Helgi Kramer esitas'luuietubt ,,Kui lapsena lustilla luhas . . ."; mille järel lauldi koos, ,,Mu mee-leh kuldne kodukotus'\ Koosviibimisel austati ka Jaan Tähte, kes oli üks neist eestlastest, kes Pet-togradis demonstreerides nõudsid Eestile vabadust Vene ajutiselt va- •:iitsuselt,;-V-'-^^ Pärast mitmeid rahvuslikku vä-lisvõitlüst käsitlevaid teadaandeid {t)R0 allkirjade aktsioon, küüditamise tähistamine jne.) esitas Millš^ Borgström veenvalt üh^ eesti ema .^Usutunnistuse", müle oli sõnastanud; Saima Va rangu. Sisukas aktus lõppes Eesti hümniga. VÄBÄ M n tajate esinemisi. Naised üleni mustas skandeerivad ühetooniliselt ja. troostitult midagi meile võõrast ja moistmatutv ning mehed oma sügu^ harurüüdes, mõõkadega vööl; tantsivad pisut. Sellele aga piiudub hoog ja näib, et nad ei püüa end meie-tunnustuse pälvimiseks just üle pingutada;. Seda agaramad on aga kaubitseiad. kes käratsevad, topi-: vad sulle igasugust meenete pudipadi' kas või otse taskusse ja oleksid "kindlasti veelgi meelheitiiku-mad kui nad teaksid, et see oli sedapuhku viimane lend ja niipea ei ole enam uusi. turiste oodata. Meie äg a muretseme hilje m hotell litoasy et kas sel pankrotti läinud lennuliinil ikka jätkub pisa vait bensiini hommehommikuseks tagasilennuks. Siis kustuavd tuled, elektrivooluga käiakse siin üljsäästlikuU ümber; Ja ma mõtlen, et; kui järgmisel hommikul; keegi )ütleks' et: ni öödunüd sekeldusrik as. \'äšit BV päev oli ainult unenägu, jaaksin seda vist päris valmilt uslaima. Ilmar K/ulvet • (Järaneb) Foto;-Vaike Külve! I m |
Tags
Comments
Post a Comment for 1986-06-04-08
