Meie Elu = Our life, November 29, 1984

              NELIAPÄEVAL, 29.
Igaüks teab ju, metsas elab metsa-onu.
Tal on pikk valge habe ja
juuksed, peas kõrge kasetohust kü­bar,
paksust rohelisest samblast
kuub ja jalas puukoorest viisud."
„Metsaonü...?" kolm silmapaa­ri
vaatasid vanaisa uskumatult, kes
suvilas mpnusalt tugitoolis istudes
lastelastele juttu pajatas.
„ A g a vanaisa, kui metsas elab
metsaoiiu, miks meie teda kunagi
läinud ei o l e , . .?
„Kas teie ol^gi veel metsaonu
kohtanud...? Kas ta ei ole leile
metsavahel vastu tulnud ^..? küsis
vanaisa sootuks imestanult ja kuu-ajaid
muhedalt seirates. „Muidu-
§i, teie ei ole teda näinud, sest
metsaonu elab sügavas metsas,
kaugel kaugel inimestest. Ta on
küll alati siin ja $ieal, käib ja vaatab
oma riiki ja alamaid, sest kõik loo-nnad
ja linnud on tema hoole all. Ta
aitab väikest kitsetalle, kui see on
emast eeniiale läinud, hoolitseb vi-gasäanud
linnukeste eest ja ka las­te
eest, kui nad metsas eksinud on.
Ega teda ei näegi, ta astub tasa, tasa
ja kui inimest näeb, kaob põõsaste
või puude taha. Ainult siis, kui ini­mene
on siiures hädas, siis ta ilmub
lagedale ja aitab."
„Aga vanaisa, kas ta hoolitseb ka
kurjade loomade, huntide ja karu­de
eest...? ,
„Ka nende ^est kannab ta hoolt.
Ka nemad on tema riigi alamad.
Hunt ja karu on kurjad siis, kui nad
on näljas, siis nad murravad seda,
mida söövad. Muidu ka nemad ar­mastavad
omi poegi ja on head
imendele. Metsaonu töö ongi vaada­ta
kõikide heaolu eest. Temal on ka
abilised ja! need on lilleneiu, mar-jatä^
i, seene- ja pähklionu."
„ V a u . . . ! Kuidas nemad siis väl­ja
näevad? ja miSj nende tööks on?"
„Ah nende töö . . .? Noh lilleneiu
hoolitseb, et kevadest talveni met­sas
ja aasadel lilli oleks tema ise
on õrn ja õhuline nagu üks lille­kene.
Marjatädil on lehist kleit ja
peas kannab ta vaarikate ja maasi­kate
ajal puhast tahu, kui aga mus­tikate
ja põldmurakate aeg tuleb
vahetab selle tumesinise vastu. Ta
juhatab häid lapsi rikkalikule mar­jamaale,
kust nad emadele moosi­keetmiseks
marju leiavad. Seene-ja
pähklionu kannavad aga sambla-rüüd.
Seeneonul on suur seene-müts
ja pähkHonul pähklikoorest
kaabu peas. Nemad hoolitsevad, et
metsas oleks õigel ^jal ml seeni,
kui ka pähklid, mis on talvetoiduks
loomadele ja lindudele ja muidugi
ka inimestele. Vanasti inimesed
korjasidki palju talvemooiia met-kassil
on uhke nimi — Sylves-ter.
Ta kaalub 12 naela, on halli- ja
mustatriibuline kassiiludus. Ta on
meile palju läinud maksma.
Kord talvel, kui tal õues külm hak-
- THÜRŠOAY, NOVEMBER 29
Ühel esmaspäeval
oli ilus hommik. Läksin heas tujus
kooli. Tulin lõunaks koju ning läksin
uuesti tagasi kooli. Pärast koolitunde
tegin kodutööd,; nagu harilikut, siis
läksin sõbradega mängima ja jalgrat­taga
sõitma. Hiljem olin sõbra kodus
ja mu jalgratas jäi tema õue.
Kui koju hakkasin minema, ei leid­nud
ma enam oma jalgratast seah,
kuhu ma ta asetasin. Kodus rääkisin
oma perele, mis juhtus. Meie helista­sime
politseile ja siis läksime kõik
koos ratast otsima.
Mitmed sõbrad tulid kaasa ja aitasid
meid otsimisel, aga me ei leidnud
ratast.
Hiljem, peale õhtusööki läksime
uuesti vennaga ratast otsima, aga
asjata otsisime, kuni kell oli üheksa
„Meie Elu" nr. 48 (1813) 1984
l^illllllllllBllDHBlllliOllDII8lllll«llBIIDIIBll«IIIIIIIIIIIOHOII8llllllllBII»tlD!^^
,,Aga vanaisa," kolm lastelasl
kuulasid vanaisa juttu hinge kinni
pidades, „millal oleks õige aeg met­sa
minna, et meiegi võiksime talve-moona
koguda ja heal juhul kedagi
meist kohata . . .?"•
„Hõmm!" Vanaisa mõtles veidi.
„Lilli on aina metsas, maasikate
aeg ja vaarikate aeg on kahjuks
juba möödas, aga just nüüd ongi
aeg seenele minna. Ega midagi, ot­sime
korvid ja noad ja läheme met­sa."
, J • ; • , ' •
Vanaisa läks ees ja hüüdis: „See-neonu,
seeneonu, tulime seenele.
Seeneonu, seeneonu, tulime see­nele!"
Korjajate vägi jõudiski noo­re
kuusemetsa äärde. Vanaisa
tõstis kuusel oksad üles ja oh
i m e . . . ilusad punakollased kuuse-riisikad
olidki seal. Neid oli küll
suuri ja väikesid, oli neid, misalles
maa seest tõusnud. „Need tilluke­sed
ongi just kõige maitsevamad,"
õpetas vanaisa korjajaid. „|a vaa­dake,
et te ühtegi ussitanut korvi ei
pane."
Kuuski oli palju, korvid saidki
täis ja rõõmsal seeneliste väel oli
aeg koju minna. Aga vanaisa peatus
veel korra: „Noh vaadake ka päh-kliohul
on meile midagi kaasa an­d
a . „ J a tõepoolest, tee ääres oli
põõsa8,millel palju toredaid pähk­leid
küljes. ;
„Vanaisä, me arvasime/see oli
ainult muinasjutt, mida sa i;ääkisid,
aga nüüd me enam ei teagi, on see
tõsi, või on ikkagi ainult muinas­jutt?"
„S(Be ongi muinasjutt," ütles va­naisa.
Kogu elu on meil suur ja ilus
muinasjutt, kui me seda nii võtame.
Kui me oma elu kaunil jutfiviisBl
elame, siis on meil sellest jrõõm.
Aga nüüd, enne, kui metsasj (välja
läheme, ütleme ka oma tänü." Va­naisa
pani seenekorvi maha, võttis
mütsi peast, ristitas käed palveks ja
ütles: „Täname nüüd ilma Loojat.
Metsaonu, õnnetoojat. Seeneonu
tänu sai. Pähklionu pika pai."
Naerdes ja kilgates läks seenelis­te
vägi kodu poole.
VA. KIMBERG-KOTKAS
kas, puges ta meie auto alla, kohta, y^^^i
mis on nagu lai toru. Selles kohas on olin juba magamas, kui keegi ko-mingi
puhuja, mis keerleb. Isa ei pujas me uksele. Seal oli mu sõbra
teadnud, et kiisu seal, on, ja käivitas vendkoos mu rattaga. Tema oli leid-auto.
Siis Sylvester oli nii ehmunud, mu kadunud jalgratta kauge-et
pidime ta loomaarsti juurde viima, mait, ühelt ehitustöö kohalt.
Muidugi ei. olnud ehmumine loo­maarsti
juurde minemise ainuke põh­jus.
Kiisu üks silm oli verine jäta
kaotas osa oma vuntsist, mis; aga
hiljem tagasi kasvas.
Sylvester oli haiglas kogu nädala­lõpp,
arst arvas, et elulootust on 50%.
Kiisu jäi ellu, aga see seiklus maksis
meile S191.00. { ; >
Teine kord ta kakles ühe võõra
kassiga ja paistis, et ta oli saanud
haiget. Siis viisime Sylvestri jällegi
loomahaiglasse. Seekord maksime ta
ees umbes 1^100.00.
Ta on umbes kahe aastane ja sel­lest
ajast on ta maganud pool oma
elu;
Eelmisel suvel oli ta väid üks kuu
maal, see oli augustikuu. Siis ta püü-'
dis seal 10 hiirt, 3 lindu ja 5 vöötora­vat,
aga nad kõik said Sylvestri käest
minema. See sündis niiviisi: kui vöö­torav
oli kiisu suus, siis vöö'toräv
mängis, et ta on surnud. Sylvester,
kes seda uskuma jäi, pani oma saagi
maha ning vöötorav jooksis kiiresti
minema.
Kas kiisul tulevikus^ ka sellised
seiklused on ja selliseslt tegutseb,
seda ma eiytea, aga vähemalt ma
loodan, et ta meile jälle ei lähe
maksma nii palju raha.
MATI P A |0
Toronto E. S. Täienduskool
Kui ootasime
Esto '84.^^
A A D A M MEDRI
Toronto E.S. Täienduskool
m
m
£
w
S
m
2
a
5
õ I'
š
ä
õ
õ
S
D
§
Õ
Õ
5
5
5
5 '
5
õ
§
5
5
5
3
§
a
5
5
õ
3
5
õ
õ
õ
õ
5
õ
5
5
5
5
5
5
õ
§
5
a
õ
õ
CD
a
ä
a
5
õ
õ
u
õ
ä
9
9
S
1
O)
»a
ü
S
s
IB
a
S
1
a
2
u
i
s
3
S
5
3
5
5
«
Oli veebruarikuu 1984, kui Eslo
lõhn oli õhus. Koolis õppisime Eslo
laulupeoks tugevasti laule. \
Märtsikuu mÖÖdus sama töötahe
all. Pühitsesime ka mu isa neljaküm­nendat
sünnipäeva.
Kevad, aprill! Lilled õitsevad ja
lõhnavad ja koolitöö" läheb edasi.
Mai. Oli tore emadepäeva aktus
eesti koolis. Laulsime juba Esto lau­le.
uuni. Ma lõpetasin Toronto Eesti
Täienduskooli kiitusega. Nüüd oli
vaid üks kuu veel oodata, kuni kõik
eestlased vabast maailmast saabu­vad
Torontosse, et pühitseda Eesti
Päivi.
Juuli. Möödus maailma-laager. Oli
' tore saavutus! Ometi algasid ooda­tud
Eesti Päevad. Heiskasime Eestl-ja
Kanada lippe. Oli palju esinemisi,
palju eestlasi igalpool. Kiiresti möö­dus
see tore nädal. Mulle jäi meelde
ühelt kogunemiselt, eriti meelde, ühe
tugeVa häälega eesti mehe sõnac
,,Meie eestlased oleme täna siia ko­gunenud,
et näidata venelastele oma
vabaduspüüet. Meie Eesti saab va­baks!
Meie võitleme ja nõuame ta
vabaks'.'
Voimsamah, kui kunagi varem,
kõlas Eesti hümn.
{ RICKYHIIR
Toronto E.S. Täienduskool
jalgpall on minu lemmiksport. See
sport võtab palju energiat ja oskust.
Meie meeskond on päris hea. Me
võitsime esimese mängu, vahekorra­ga
3 - 1 .
Sel aastal sõidame meeskonnaga
Virgimasse ja järgmisel aastal arva­tavasti
läheb sõit Californiasse;
Meil on palju harjutusi ja võistlus­mänge.
Mulle meeldib selles kambas
mängida, sest seal oi) võimalus sõita
mitmesse uude paika.
Harrastan ka teisi sporte. Nendest
on meeldivimad tennis, korvpall ja
võrkpall.
MÄRT MATSOO
Toronto E. S. Täienduskool
SÕNAVARA
. Mitu väljendusi on sõnadel paks ja
peonikonp?
• PAKS: Paks. jäme. rasvane, turs­ke,
ümarik, matsakas, sõõrik, kõhu­kas,
rinnakas, totsakas, kopsakas,
lopsakas, lihav.' priskd,' täidlane,
tüse, rammus, kerekas, mürakas, jne.
PEENIKENE: Peenikene, kõhn,
lahja, kleenukene. kiitsakas, kondi­ne,
kuivetu, nääpsukene, sihvakas,
sale. jne.
Meie emakeele sõnavara on rikka­lik!
a
3
a
a
5
E
D
5
•
5
5
5
B
5
õ
•
5
õ
5
õ
n
5
5
õ
iis Ütlen head ööd,
kui kiisuale hiirest muinasjuttu olen vestnud,
käed, kaela,näo, hambad puhtaks pesnud. -
Ma klaverit harjutahd, kõik koolitööd valmis -
arvan, olengi jõudnud oma õhlupalve salmiks.
J
Siis märkan, veel vedeleva(| riided ripakil,
kooliraamatud, vihikud siiri-seal õige lohakil.
Tean emasilm sõnatult jälgib mu tööd,
et täielik kord valitseks vastu ööd.
Nüüd riputan riided kiirelt, kähku kappi
ning raamatud ma korralikult koolikotti lapin.
Uuest taiun, et olnud ma pailaps, hea
ja pehmele padjale peidan puhkama pea.
Panen kokku käed Taeva Isa vaikseks palveks,
mu kodu; kalleid, et alati v a l v a k s . ..
Lõpetud tööd. Head ööd! S!aabub unetund.
Head ööd! Imelist-unenägu! Magusat und!
tn
a
ca
3
3
Sa
S
m
n
n
ä
m
tx
a
rä
13
ii
HELLA LEIVAT
n
•1
ü
e
ü
ä
ü
u
n
u
H
B
n
n
n
n
D)
n
m
m
5
CD
lOiiaiiaiiiiiiaiiiiiiiiiiiiiiiiDiiDiioiiDiioiiDiiDiioiioiiDiiDiiDiioiioiiQiioiioiiBiiBiiaiioiigiiaiiaiiQiioiiiii^ir
Z a c h a r i a s Topeiius
SAMPO
LAPPELILL
MUINASJUTT
• SOOME LAPIMAALT
Hind $10.00,
Postiteel tellides lisada säatekukr
Kanadasse 11.70, USA-sse S4.24i
MÜÜGIL
KAS TEAD, ET 0 • 0
I I
958 Broadview Ave.
Toronto, Ont. M4K 2M
Kordu¥ keskustelii
.[.. Austraalias elutsev väike Koala
kunagi ei joo vett. Kõike, mida ta
omaks toiduks tarvitab, saab euka-lüpti
puu lehtedest. Kui Koala joob
vett, on märgiks, ta varsti sureb.
Koala karistab ka omi poegi, neile
peksa andes.
Sõidan igal teisipäeval Mihkli ja igast eesti lapsest sirguks emakeelt
aaguga koos eesti kooli. Vahest sõi- kõnelev eestlane."
dutab meid nende ema, teinekord Vanaema katkestas mu sõnavõtu
meie isa. Läinud koolipäeval istusid ja targutas: ,,Egas noored ju ise eriti
mu sõidukaaslased koos oma emaga õppehimulised pole. Neid peab ikka-varakult
meie elutoas, kus poiste gi vanem emakeelsete raamatute
ema meie vanaemale kaebas; „Olek- juure suunama ja kontrollima, kas ka , - . , . „ , • •• • J
sime pidanud omad poisid möödunud eesti kooli kodutöö on tehtud. Alles yoMle udemepafjad
suvel ka laagrisse panema, seal nad hiljuti rääkis härra Nõmm, et nende hallatand habemes märjad.
oleksid ikka midagi õppinud. Olid Andrus ei oleks mitte kiitusega eesti
teised tädi Erna juures maal. Tädi kooli lõpetanud, kui tema poleks nii
juures nad tegid, mida aga pähe tuli. järjekindlalt oma poisi kodutööd'
Tädi eiraatsinud keelata ja poisid on kontrollinud."
Elas kord mees. kes arvas, terve
maailm pn kuri ja seda eriti tema
vastu. Ta arvas, tema üksi oli hea ja
ainult temal üksi oli õigus. Teised
olid pahad,hobjimatud, tigedad, ühe
sõnaga, kõik ilmas leiduvad pahed
olid kurjade inimestega tema vastu
pt)ördud. Ta ei tahtnud enam selliste
° inimestega koos elada ja otsustas:
läheb hoopis üksi metsa elama, mis
on kaugel kurjustest, kus on ainult
rahu ja headus.
Mees leidiski metsas koha, mille
lähedal oli ka kivide vahelt voolav
allikas. Elu oligi tore, kedagi ei olnudj
kes ieda tigeda pilguga oleks vaada­nud,
ei ainust halba sõna, ei lärmi,
ega valet. Ainult tuule kohin, lindude
laul ja allikast voolav veevulin. Sin­na
ta läks igal päeval, asetas kruusi
maailm
kivide vahele ja ootas, kuni see veega
täitus.
Ühel päeval, kui ta jälle allikalt
vett võttis, juhtus, et ülevalt voolav
vesi kruusi ümber lükkas. Mees ase­tas
kruusi tagasi, aga jälle juhtus
sama. Kui kruus juba mitmendat
korda ikka ümber kukkus^vihastas ta
ja virutas jalaga. Kruus lendas kau­gele
ja purunes. Mees istus tigedalt
allika juurde ja mõtles, siis ta taipas;
see oli hoopis tema ise, kes oli tige^
halb, hoolimatu ja seda kõikide oma
kaasinimeste vastt^. Selle tigeduse oli
ta ka metsaiakusesse endaga kaasa
toonud. Ta mõistis,' ei olnudki mõtet
metsa erakuks pageda, vaid tuli en­nast
šeestpidi parandada.
Meeldivaim värv
Minu lemmikvärv on roheline.
Mulle just meeldib roheline värv, sest
looduses on eriti palju rohelisi toone.
Mulle meeldib roheline värv ka
seepärast, sest ka raha on sama vär­viline.
Minu toas on roheline vaip ja mul­le
väga meeldib selle vaiba peal la­mada
ja lugeda.
Ainult üks asi, mis on ka roheline,
ei meeldi mulle sugugi ja see asi on
Kas sulle meeldib roheline värv?
EERÖLAANSOO
Toronto E.S. Täienduskool
nüüd nagu väikesed metsalised."
Ma teadsin küll, et nad varemgi
olid,,metsa poole", muidugi vaikisin
taktiliselt, aga vanaema ohkas.
Küll nad võtavad kasvades ka
uued kombed omaks," arvas mu
. ema. "
,,Loodan, et koolis õpetakse tarku­se
kõrval ka käitumist, korda ja
hoolt," soovis Mihkli ja Jaagu ema.
Mu ninatark õde tuli oma tarkusega
esile ja tähendas minu kohta: ,,Meie
Toivo näitas varem ka keelt ja tor­mas
poriste jalgadega otse tuppa,
nüüd ta seda enam ei tee!"
Oh seda tüdrukut oma lobaga! Ei ta
suuda midagi endale hoida. Teeskle­sin,
nagu ma ei kuulnudki õe mär­kust.
Jäljendasin oma isa ja mainisin:
;,iEesti kool on eestkätt selleks, et
Vaatasin poiste poole, et kas ne­mad
ka sellest jutust midagi taipa­vad.
^
Mihkli huvi keskpunktis oli hoo­pis
mu õe angoora kass Purr. Ta
tahtis talle nööri kaela siduda ja jalu­tuskäigule
viia. '
Jaak aga askeldas me koera Trul­laga.
Pakkus talle õunu ja teadis
kõnelda, et iga mõistlik koer söövat
õuiia suhkruga, mis tegevat koera
sõnakuulelikuks.
,,Kõigepealt olge,ise sõnakuuleli­kud",
noomis poisse nende ema ja
minu vanaenia lisas: ,,Ütelge kind­lasti
hüvasti viguritele ja vallatustele
ning olge tublid eesti poisid!"
Umbes sellist keskustele kuulen
pea igal teisipäeva õhtul enne kooli-sõitu.
HELLA LEIVAT
Viimsena metsaraal tammub tuul,
kus kollane leht langeb puuL
Veel lehti ainult pajus,
valenduvad kasetüved sajus.
J u lennanud, lahkunud haneparv.
Päiksepilk pilve vahelt harv.
„Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: Hella Leivat ja Valeria Kotkas. Toimetuse
^aadress: c/o Hella Leivat 16 Cortland Ave., Toronto,
Ont.M4R 1T8
Mootorratas
Mu mootorratas on väike, punane
rattakene. See on mu suvine ajaviide.
Olin suvel Kotkajärvel laagris. Tore
laager oli, eriti sest seal oli jalgratta
sõitutee. Tahtsin sinna viia ka oma
mooiorratta, kuid ema arvas, et see
ouTumal idee. '
Mijltmele inimesele ei meeldi mu
, ratas,sest see on vana, aga ma ikka
hoian seda ratast. Varsti me kolime
Thornhilli. Ma saan siis oma tuppa
uue mööbli, aga pean oma mootor­ratta
ära müüma. Mina aga ei taha
seda teha, sest inimene, kes ostab
selle ratta,arvab et see on vana asi ja
viskab ta ära . . .
. ' ARNOTÜRK
Toronto E. S. Täienduskool.
! 1
„Meie
$5
Möödl
tat pära]
meistri
kodumai
Paul Kei
Rõtova
mai", T(
iil.)
MälesI
Paul Koi
tuttavad]
maailmal
vinnik,
rosjan, I|
teid Ken
lud fotot
Loomi
Kerese nj
kümne d
ükski, tel
te hulka,|
Peagu I
autorid l |
ganlse vii
hoidlikkf
liikus lo(|
sekind)iul
sevalitsel
ükski oh
.semisteli
le ja hinj
rata matil
sisu oli
ma leia uil
vastu või
Paul
male suij
teada, et
se mängi
aasta ko
Paarismj
hinnangi
saanud
tennises]
nagu mai
le mäng\|
lise treei
ta impöi]
välise ell
binatsiod
sus(,^ga'
hutuse k|
harjutuse
pikaajali|
mistega.
Kaasal
maailma
Keres k(
laarsem
aa Ise te v|
kui lasei
nad mõtlj
teda hini
tikleist iil
tusi iseli
kajastub
.,Nelikl
vatasPail
jäi sinna
helendan]
nuniipoj
delevate
„Paul
randi; vi
ükski teil
uPaul
teadmisil
kultuurigi
kuuluvad
u Ajava]
tas Pau!
meistri
malejõu k|
See hämi
kus teeb l|
tugevainii
,,Kui nj
formaalfe
põhjal, va|
sus malel
metada in|
mameistr
mata jälgj
legi kuuli
panteonis]
Paul Kei'"tj
Mitmet
jatel tihti
Keresest t|
mängitud
toomisega
Mõniki
olukorda!
• siiski mnj
kauaks aji
nimeta m{
karjääris
ebaõnnest)
jõuab Spi
Keres oli ,|
tu võimeti
sel võivadi
misel süuj
tähtsust 01
jaolud.Nd
V
' u'' V
^ -i