Meie Elu = Our life, January 28, 1982

              ) 1982
!1 Elu" nr. ,4
ERN
Ker-'
Ciinst-kohta
st^i-tunäi-eesti;
Eesti
käiv
Aru ja
te aii-ladast
nadasV
eest
lubi.
eeris
etud
koos-lldaar-
^anda-aarsu-esin-toetu-ralda-raegu
kogu­tavale
us anv
arsuse
s aval-mivas-nen-arsuse
ämisel
P. E.
kusaa-te
osa
sinda-usi
aksu
etused
,Uudis-öprade
it Pik-
Don
i need
a liik-
Hilja
Ha-r
Mitt.
ühtlasi
vasta­nd
on
hetust
'ädvus-eb
sel-
Uudis-se
lõp-aamat.
le veel
id ees-olulise
itajate
li min-
ITT
finiiiinimi
EGA
1911.
üililiillillR
emi
us
b käes-kavändi
e saä-aadres-kujul,
. ESTO
i valiku
tud üh-
(üks sa-
• • \: • ' '
saldama
1
iimaluse
kui ne-t
ja vai-kasuta-dis
kui
ust-val-starbeks,
ühel. või
teliselt
ATUS
rk), 958
0, Onta-
H E U A F Ä E V Ä L , 28, JfMNUAR52- _ THURSDAV, lÄMÜAt¥ 2S
' : * ^ ^' ^•^'•
•1% ,i
• *
I i
Eesti Keskarhiivi kogud Kanadas, täienesid äsja haruldaste trü­kistega.
USÄ-s elunev läti ajakirjanik ja eesti kirjanduse tõlkija
Lea Svarcs anneta^ ,,Meie Elu" toimetuse vahendusel arhiivile
kaks enam kui sada aastat tagasi ilmunud Carl Robert Jakobson!
õpikut: ,,Kool! Lugemise raamat" esimene ja teine jagu.
Neid Eestis üldiselt', kasutatud
õpikuid veel mitmed mäletavad oma
noorusajast. Leo Svarcs valdab va­balt
eesli keelt. Ta on õppinud Tartu
• õpetajale Seminaris . kus teda val­mistati
ette eesti keele õpetajaks
Läti piiriala koolidesse. Ta töötas
ajakirjanikuna Läti telegraafiagen=
jt uu ri s LETAS j a oli mõnda aega ka
tlarlus ilmunud „Postimehe" kaas-
'tööline Riias. On läti keelde tõlki­nud-
rohkesti eesti 'kirjandust, eriti
tAugust; Gailiti. teoseid.
I Praegu-Leo Svarcs elab Seattk's
kus kirjutab läti väljaannetele ja on
ka „Meie Elu" kaastööline. Tema
poolt Eesti Keskarhiivile Kanadks
annetatud teosed on: C. R. Jakobsoni
,,Kooli lugemise raamat" esimene ja­gu,
trükitud Tartus 1871. a. ja teine
jagu, trükitud Tartus 1875. a. Mõle­mad
„H. Laakmani kulu ja kirjade»
: ga . .
Raamatute vastuvõtmisel Keskar­hiivi
juhataja Richard Antik palus
edasi anda tänu annetajale ja mär°
kis huvitavat kojkkusattumust. C. R.
Jakobson valmistas end ette kooli­õpetaja
ametile Valgas Zimse Semi­naris
ja Leo Svarcs enam kui 60 aas­tal
hiljem Tartu Seminaris. Mõle­mad
oma hilisemas tegevuses täheleo
pandavad isiksused.
M P C I
\m^^ \mU !Di¥|U 0i|aci\v i^t ^Mwidt wm U\\^ ••
sim Diiüh mmm piic,^ m mia r=i^'
ajab iüiKiU mmm lüiSa^ )M\\h U in^in^i mi riiuo=.,^
Htani ia ^^^'^^'"^^^ \mm\itli u^\ll^\
lypjnj^iini.
p^^ete ärkamisaja suurkuju €arl Robert Jakobsoni (14. VII 184!
«--7. III 1882) surmast on möödumas 100 aastat. Koolimehena
rahvusliku võitlusareenile asudes puudutas ta esmalt kodumaa vi­letsaid
koöllolusid, mis edasi varsti laienesid koolipoliitikasse ja
üldpoliitiliste uuenduste nõudmistele, väites, et rahva vaimne ja
majanduslik elu enne paranema ei hakka, kui mõisnike ja kiriku
ainuvalitsust kodumaa sise-ete 'si kaotata ning näitas, kes süüdi
talupoja vaesuses*
Rootsi aeg 17. sajandil püüdis vai- e. rahvuslane iprofessör-akadeemik
mulike ja riigi keskvalitsuse kaudu Johan Köler.
edutada ja ergutada rahva valgusta- Koolimehena esijoones asus ta J.
mist ja haridust, ühe helgema mo W. Januseni ajalehes „Eesti Posti»
mendina B. G. Forseliuse (1660- mees" hariduse tähtsust selgitama ja
1688) avas kuninga käsul Tartu, külje õhutama. Need kirjutised arenevad
all Piiskopi mõisas 'kooliõpetajate peagi kooliolude parandamise nõud-seminäri,
kust 4-aasta tegevuse kes- misena ning rünnakuiks valitseva
tel (1684—88) läks rahva sekka 160 aadli eesõiguste vastu. sulges ra-jioormeest,
keš said lugemisõppimi- huarmastaja Jannsen, kes heas la­se
edutajaiks ja rahvakoolide raja- bisaamises tahtis olla ülemustega ja
jaiks. ühe nõudena koguduste õpe- arvas, et olud kodumaal on parane-tajaile
seati, et köstreiks oleksid nud ja veelgi saavad paranema lää-
' rahvakeelt mõistvad, kes peaksid nes vabamate voolude imbumisega,
^köstrikooli". Mobsonile lehe veerud
18. saj^andi alguks Põhjasõda kat- j ^ ^ ^ varemad ,.E. Postimehest"
kestas Rootsi "algatuse. Kull mõne- kärpimisedlja üm.
de edumeelsemate mõjut,a d,a k,o olide õpaestuatj,aa mte isptu, udeepüit h^Tr^.^,^,,_r^eT u.d.-i ^g_e. er-im. ..i s. e_d/ „ olid, .p ah.a nd, anud
misel
te olla ja ta taotles omale Peteilxi-
.1 • 1 " ,^'T'"'f;,t^;cpr^^ ^^^^^
pruutlugemisel ja leerile votm^ ilma oma ajaleheta ei saa ta töö eduJ
saaKs toimuaa j'Ka eeiopveius, n^ui i .
Hind 15.00. Postiga tellides saatekulu 87 Cc
OKSE
suurema moju 794- 98 x v^. ^.^^^^^ ^^^^
ta 1 -nes e. olnud uh k. talako^^^^^ i5p,ik„„
ainut neljas oh koole enanvvahem enam südame asjaks. Mit-koohnoudeile
vastavad. Kool. tase mekordse luhtumise järele see saa-oh
madal ja see pnrdus vaid krtu kümneaastase ootamise Jä-huvidega,
lugemisoskuse omandami- ^^^y J
se, kirikulaulude ja katekismuse
õpetamisega. Ooteaega kasutas ta eesti koolidele
Järgneval sajandil olukord vähe- õperaamatute koostamiseks. Tema
haaval paraneb nii Aleksander I ajal kooliõpikud, õpetusnõuetele vastava-valgustusaja
mõjutusel maksma- mad, loovad uue ajajärgu koolikir-pandud
ühtluskooli nõuded ja vai- janduse alal, lõplikult väTja tõrjudes
mulike-estofiilide '(Rosenplänter, muulaspastorite eesti koolidele õpi-
Roth, Marpurg, eestisoost 0. W. Ma­sing
jt.) ergutusel ning talurahva
seaduse (1849 ja 1856) kehtivusel ül-
. dise rahva olukorra paranemisega
kuid kooli peaülesandeks jäi ometi,
et anda tarvilikku eelharidust leeri­le
ja kristliku koguduse ellu astu­miseks.
Vallakoolides vaid lisandus
kirjutamine ja rehkendamine. Vas­tavalt
koolikavale kujtmes üldiselt
ka õpperaamat, enamalt jaolt muu°
laspastorite hoolel.
Esileküündivam neist on kahtle­mata
Põlva pastori J. G. Schwartzi
toimetatud, võiks ütelda suurteos,
kaheksaosahne ,;Koli-'ramat" 1352—
, 1861, milles 1. osa käsitab õpetus õi-gestkirjotamissest,
2. arvvamisse ehk
rehkendamisse ramat, 3. õppetus
Jummala lomadest, 4. tervishoidmis-sest,
5. keograhvi,' 6. visika, 7. ja 8.
sündinud asjade juttustaminne.
Koostajaiks Schwartzi kõrval mit­med
saksa-soos pastorid, väljaarva­tud
4. osa F.R. Kreutzwaldilt.
Selle ulatusliku teose eessõna ise­loomustab
aega ja õpetust ning seab
ülesandeks õpetada „taevaIikko asja­de"
kõrval ka „mapeälse asjade sel-letamisse
ja Õppetämisse', mis „las-tele
vägga tarvis lähheks,kolmeist-ritele
võiksid juhhatäjaks olla, ka
-vanna innimestele, ikes ommas aja- >
likkos ellus ja niapeälses seisuses.
ru,mmal on, se ei või ka iggavesse ei-lo:
te peal targaste pia".
Sajandi 60-ndate aastatest alates,
hadtud eestlaste, eriti kooliõpetaja­te
osas, arvu kasvades, on kooliraa-mat
eestlaste hoolel ning ühtlasi ka
suureneva õpetamisnõudeile vasta­vamad.
CARL ROBERT MKOBSOM • ;
G. R Jakobsonil (14. VII 1841— 7:
"Ui 1882) oli hea pedagoogiline ha­ridus.
Lõpetanuijl Torma kihelkonna
koli, õppis Valgas Zimse Õpetajate
seminaris (3-me aastane kursus) ja
selle lõpetamisi järel oli oma isa
järglasena Tormas köstriks ja ki-helk.
kooli õpetajaks (1859). Zimse
oli tuntud läti rahvuslane, kes aren­das
õpilastes laiemat silmaringi ja
vaatlemist, muuhulgas tihtikordse-te
märkustega iVihjates võitlusele,
mis Saksamaal oli käimas kiriku
võimu pooldajate„klerlkalismi" vas­tu.
Seminarist mõtleja inimesena ja
kodumaal ringi vaadates pidi ta tun­nistama
ebanormaalset seisi^korda,
milles eestlased elasid. Köstrite eba­normaalne
seisund pastorite piiritu
võimu ali; kiriku eestseisja von Lip-hardi
just mitte rahulolu õppetöö­ga,
mis mõisnikule tundus liiga
moodne ning lõpufes tühine piiritüli
mõisnikuga, pidas J. paremaks lah­kuda.
Ta sai 1861. a. koha Jamburis
saksa kolonistide kooli, kuhu ka ei
jäänud kauaks. 1863 on ta juba Pe­terburis,
täiendas oma seminari ha­ridust,
tegi saksa keele ülemõpetaja
eksami (1865), oli õpetajaks güm­naasiumis
ja sai ka paremtasutavaid
eratunde kõrgemais ringkondis, ise­gi
keiserlikus perekonnas suurvürst.
Konstantin Nikolajevitshi tütre Ol­gale,
pärastisele Kreeka kuninganna-
•le* • • - ' •
Peterburis kujunes J-i lõpule kuju­nemine
s^urimaks ärkamisaja eesti
patrioodiks ja võitlejaks. Ta oli sel
ajal 25 aastane. Kokkupuuted Peter­buris
esto- ja letof iilidega, saab te­ma
mõjutajaks ja suunajaks tuline
kute sepitsemise. Teiseks J-i kooli­raamatud
aitasid kaasa
UUE EESTI KIRJAVIIS . .
• Uue kirjaviisi loojaks pii Kuusalu
pastor Eduard Ährens (1603—1
C.ir! R ü b c r t l a k o b s o n.
kes oma grammatikais ^Grammatik
der Estnischen Sprache Revalschen
Dialektes"; (I jagu: vormiõpetus
1843 ja sellest teine trükk koos II
jaoga: lauseõpetus 1853. a.) vabastas
eesti kirjakeele senisest n.n. vanast
kirikukeele kirjaviisisi, mis oli tarvi­tusel
17. sajandist peale, arenenud
saksa ortograafiast.
Vastuseisu tõttu see uus kirjaviis
pääses lõpliku; võidule alles peale
Ahrensi surma, tema üksikute innus­tatud
toetajate ja eesti haridustege­laste
pooldamisel (muide vana Jann­sen
jäi oma- „E. Postimehega" vana
juurde). Jakobson võttis uue kiirja-viisi
omaks ja tegi suure teene selle
maksvusele pääsuks, mis tänaseni
bma põhilaadilt on meie kirjakee­leks.
Peterburis olles asutas oma aja­lehe
loa saamist oodates, kooliraa­matute
kirjutamisele. Esimesena il­mub
,yUus AiaMt^äraamat" 01867),
milles tarvitusele võetud häälcjamis-meetod:
Autor märgib eessõnas, et
seni;lugema õppimine on võtniid ae­ga
kuni kolm aastat, oma meetodiga
on ta äga seda teinud 3—4 nädalaga.
Samal aastal ilmub „Kooli lugemise-raamat
I", ,80 pildiga, 244 lk. ning
see võeti kodumaal koolides suure
Innuga tarvitamisele, | hoolimata
kooliülemuste;pastorite Ivastuseisust.
Raamatu eesti ijeele hääldamise kir­javiisi,
huvitavuse, piltide ja meetodi
totu. Noore huvipiirkonnast ja kodu=
ümbrusest lähtudes on selles püütud
avardada lapse vaatevälja ning autor
tahab anda raamatu, „mille üksikud
jaud. nõnda ette sülaksid; et nad üht
tervet ja korralist pilti kõigest
maailma elust ja olemisest annak­sid".
Raamatu tiitli ihistis ja kõik
pildid on autori venna, pildilõikaja
Eduard Magnus Jakobsoni (1847—
1908) tehtud, kes oli baltiftiail ja Pe-teH>
uri& tuntud ksülograaf ja illust-'
raator j a kelle tekstiköhased pildid
kõigis Carl Roberti raamatuis on
köitvad.
MSAKALÄ" ;
Peterburis olles ilmuvad veel „Tea-dus
ja Seadus Põlhil" 1S69) ja „Wei-kene
Geograafia" (1870) koos „Kooli
Atlasega" ning se;alt Tartu Vaiiemui-
S©£ alljärgneva, kirjutise
on eestikeelne vaste Korporatsioon
Sakala järjekordse väljaande ladina­keelsele
tiitlile ^Verbum Habet Sa­kala",
300-Ieheküljeline koguteos
mitmekümne sakalaanuse koostöös.
Saatesõnas märgib toimetus, et s€fe
korp! Sakala 70. aastapäeva tähista-miseks
väljaande sisu kajastab te­ma
vanust ja pikka väga ohvriteri­kast
teekonda mälestuste kujul vii­mase
40.ne aasta tegevuse kohta. <
Sõjamälestusi ja olukordi kirjel­dav
osa on koguteoses ulatuslik.
Tsükli ^Kaitsesõda 1941-45" sisse­juhatusena
märgib Jüri Remmelgas,
et korp! Sakala perest kerkis möö­dunud
sõjapäevil mitmeid silma­paistvaid
sõdureid ning kirjutised
nendelt on teatavas mõttes ajalooli­sed
dokumendid, kirja pandud
meeste poolt, kelld kirjeldatud
sündmuste kujunemisel olnud täita
juhtiv J4 määrav osa. Karl Kimmel
kirjutab ,JLahingud. Ülila jõujaama
pärast", mida 1941. a. Jsuvel hävitus-pataljon
kavatses õhkida ning mida
omakaitse ja metsavennad suutsid
vältida. Edasi Valentin Reose'elt
„Harald:Riipalu poolt võidetud kol­mest
lahingust ja temast endast".
Need Merepalu, Auvere ja Sinimä­gede
lahingud saavad mõisteks kui
traagilisemad ja autor leiab, et nen­de
lahingute tõttu Eesti lõplik loo­vutamine
pikenes pjaari kuu võrra,
võimaldades paljudele veel põgene-mise.
H. Riipalu ejiese kirjutistest
on avaldatud käks: j,Auvere lahing"
ja ,JKui saabus rahu". Viimases on
kirjeldatud päeva Taanis, mil Taa-nile
jooksti tormi kahest küljest.
Ida poolt venelased olid jõudnud
Bornholmi ja kiirustasid Själlandil
ja pealinna jõudmisega. Võimalik, et
selle õnnestumisel Taaiiigi oleks läi-ses
peetud .jKoltn Isaimaa Kõnet"
(1870) .
Leides, et eemal olles kodumaast
ta küllalt intensiivselt eesti- elust ei
saa osa võtta, vabastab J. end Pe­terburis
tulutoovast gümnaasiumi
õpetaja ametist ja asub Tallinna
(1871) , võttes aktiivselt osa e. seltsi­de
elüst ja jätkates, õpikute koosta-'
mist. Ajalehe lliba ikka ei tule ja ta
asub ühe oma venna juurde Vändra.
On seal yallasökretäriks ligemale
kaks aastat, "ostab siis suure Kurg ja
talu, seab selle soome eeskujul kor­da,
organiseerib põllumajand. selt­se,
peab kõnesid kuni tuleb hiba 1878
„Sakala" käimapanekuks j millega
algab võitlusrohke ajajärk eesti õi­guste
eest. „Sakala" saab Jakobsoni
toimetusel ilmuda vaid neli aastat,
selle aja sees võimude poolt suletud
6-eks kuuks, kui' suri toimetaja ol­les
41 aastane. Tema surma puhul
helistati üle maa kirikukellasid ja
paljud tema vastased pidasid vajali­kuks
tunnustada lahkunut.
Kodumaa päevist on veel J-ilt i l ­munud
,;Kooli Raamatu" II ja III
osa (1875), eraldi tütarlaste-koolidele
,,Heimed" (1880), näidend „Artur ja
Anna ning kooliküsimused koos ees­ti
keele eesõiguse Ja teiste õiguste
eest võitlemisega seisavad ikka esi­plaanil.
Tema kooli-õpikud aga püsi­vad
koolides ve^Lmeie sajandil algu-pbole
ja kohati kuni Eesti iseseis­vaks
saamiseni olid levinud rahva­raamatutena.
• RICHARD ANTIK
nud rahvademokraatiate teed. Tei­sest
küljest kiirustasid inglased, et
venelastest ette jõuda, sest oli tul­nud
murrang Uitlaste senises suht­lemises.
Inglased tegid õhudessandH
Kopenhaageni lähisele lemiuväljale,
seega oli Taani päästetud. Veel lei­dub
kirjutis Ain Merelt „Vabariigi
aastapäeva pühitsemine Narva jõe
kaldal" (1944), Ilmar AinsaareU
„Tserkassõi" (Narva pataljoni ret-ketest)
jt. lühemaid kirjutisi.
Kaks kirjutist vüvad tagasi Eesti
Vabadussõja juurde —- Jüri Rem­melgas
„Valged kohad Eesti Vaba­dussõja
ajaloos" ja Hans Meret
„ViI! Artur Sirk, VR II 3". Reimnel-gas
mainib, et E. Vabadussõja aja­lugu
valmis „valksel ajastul" Ja sel­leks
jälgiti piinlikult ülemalt poolt
antud direktiivi nhig märgib siis vii­maseid
oma suva kohaselt (alust, al­likat
mainimata). Ta ütleb: „POhja-likku
arvustust selle teose kohta po­le
seni ilmunud ega ilmu arvatavasti
ka enam, sest et neid, kes selle krii­tikaks
oleksid erapooletud või puht-teaduslikuli
objektiivsed, enam ela»
vate hülgas ei leidu."i Lugejale jääb
küsida, miks J.R. tuleb välja alles
nüüd oma „valgete kohtadega" kui
neid teisi asjaosalisi „enam elavate
hulgas ei leidu"? Kas peab jääma ai­nuõigena
J. R-ga'väide: „Teost Ees­ti
Vabadussõda 1918—1920 peab
vaatlema kui vaikiva ajastu üht ka-hetsemisväärset
nähet ja näidet..."
ja sellisena „ . . . ühes iutemses väl­jaandes,
kus need on kindlalt säilita-tavad
tulevastel põlvede ajaloohuvi-
Uste jaoks?" Mõneti pareerib vast
Verbumi toimetuse märge, et aval­datud
polütilised ja ideoloogilised
seisukohavõtud (väljendavad iga au­tori
isiklikke arvamisi ega kajasta
Korp! Sakala teirvikliku seisukohti.
H. Mereti kirjutis pealkirjale vas­tavalt
annab põgusa pildi Artur
Sirklst, tuues ette abadusristi
Vendade rivi, Iniis, 12. märtsil 1934
segi löödi. Ta maiiiib, et iga rahva
ajaloos esineb aegu, kus tagasivaa­tes
selguvad poliitiliste vigade ja ek­situste
nähteid. Mis ka ei julitunud
meil^neil unustamatul! aegadel, tu­leb
rääkida meestest ja aegadest,
mis väärikad ajaloolises miljöös. Au-tor
tahaks näha, et kimagi sobival
ajal ja vastaya väärikusega korral­datud
akusel toimuks pühalik
loendus, kjus Vabadusristi Vendade
nimed oleksid koos II maailmasõjas
võidelnud kangelaste nimedega, j
Muus osas on huvitavaid kirjel­dusi
H. Möldrelt „Mälestuste rada­delt"
Saksamaal DP-na ja sealt Ka­nadasse,
V. Riismandel kirjutab eiie»
se „Teekonnast Ameerika kohtuniku
toolile", Reino Sepalt põhjalik ja
huvitav uurunus ,jVlida lauldi Tar­tus
sajandi alguses?", H. Visnapuu
isamaa lüürikast kirjutis Paul Am-bürgilt
1939. aastast, August Kirsi-mäe
1929. a. ilmunud romaanist
hastustuli" (Looduse romaanivõist­lustel
I auh.) katkend ja, muud.
üldiselt meie akadeemiliste orga­nisatsioonide
tegevus avaldub nende
oma vä^aannetes. Mainitud teosed
on seotud enamasti orgide tähtpäe­vadega
ning sisaldavad oma orgi te­gevuse
kirjeldava kõrval ka rahvus­likke
probleeme haaravaid artikleid
ja teaduslikke uurimisigi. Nendega
on rikastimud meie rahvuslike pä.
rimuste, ajaloo, kuItAiuri jd sünd­muste
varamu mitmetuhande lehe-e
võrra.