Meie Elu = Our life, July 3, 1986

              a95) 1986 „M.eie Elu',.nr. 27 (1895) 1986 3. JUULIL
OKT
, JULY3
l i i ' :
lati
ips hea or°
mes palli,
is. Kõikjal
[sipõnger-ledes
süü-
[smaterjali
lah tuld.
|e ka vana
kus lauldi
Iie ümber,
kaunis va-
[etsa hävi-ancouveri
ma võikas
pi4ä ja on
psplekutel
iga aega ei
)gunes ligi
Ire Kiriku
leisata Ka-line
üritus
lail Kiriku
il, kus oli
js töödega
koos Ka­ma
panna
Inudsellest
\m organi-ine
ettepa-lOrganiisat-
)il, kus ko~
Nõukogu
Itüd sellest
[dWalmar
vnis Tusar.
listasEino
materjalid
|ast ja jtree-olid
anne-ning
Aino
Fondi esi-ileElsbeth
mkandjäks.
'ommy Ve-
^das endine
juhataja El-
Irrastealust
ja, asetades
naa mulda,
rnaad, kust
on võrsu-nnaks
seal
ab ja ootab
[ub ka üles-aga
pühit-id
lippe, ja
Id (Kanadat
ugen Ruus
ie trikolori
eeles pida-eie
maa ja
asutas roo-štatud
vette
kombe ko­sti
Edmund
Ühendatud
;)rgu.Eesti
juhtimisel,
folf Olljum,;
fceeti sutnu-pte
osavõtul,
korraldusel
. Korjandus
[teenistusest
lesseadmise
pter kirikus-kees
juba üle
Iive. :
V.J.
9
J L J
0
1. mail loimusTorontos uue tant­suteatri
„pance Workshop
Theatre'i" esimese lavastuse „Ä
Special Event" esietendus. 29 tant­sijat,
nende hulgas eestlannad Val­ve
Kivilo ja Karen Rammul, esine­sid
Ryersoni suures teatrisaalis 12
korda. Peale eelnimetatute tegid
eestlastest lavastuses kaasa Linda
Saaliste trükiste kavandajana ning
fotograafidena Lembitu Ristsoo ja
Alar Kivilo. Valve Kivilo oli ühtlasi
ka kompanii mänedžer. i
Suurlavastuse kriitika oli küll ko­hati
heatahtlik, kuid samaaegselt ka
negatiivne. Tantsijad ise väidWad, et
neile kuulus publiku poolehoid. Jä­relkajad
ei ole aga Veel kaugeltki
vaibunud.
• 5. juunil avaldas ,,The Toronto
Star" kirjutise Bill Taylor'i sulest,
milles on tsiteeritud ka Karen Ram-muli
seisukohti, millede kohta Karen
isekinnitab, et ta ainult vastas esita-ytud
küsimustele, kusjuures tal oli
mulje, et küsitletud oli ka teisi tantsi­jaid;
Suur pealkiri on sõnastatud
..Täntsuõpilased leiavad, et nende
Unistused on tükkideks purustatud."
Väljendus, mida Karen enda kinni­tuse
kohaselt pole kunagi kasutanud.
MAJANDUSLIKUD RASKUSED
The Dance Workshop ,,Star'i" ar­tikli
kohaselt on stuudio (mis oma-
' korda toetas teatrit) ,,uksed sulge­nud,
keegi õpilastest pole oma luba-'
tud $30,00 esinemisõhtute eest kätte
saanud, osa renti olevat Ryerson Ins-,
.titute'ile tasumata ning keegi ei, tead­vat,
kus võiksiidölia lavastuse kaks
^oreograaf-näitejuhti Dennis Mic-haelson
ja Louis-Andrä Paquette."
•Valve Kivilo on hiljem eraviisiliselt
kinnitanud, et mõlemad viibivad To­rontos
ning ta, on nendega kontaktis.
Samas kirjutises väidab Karen
Rammul, kes ise kaasa tantsis igas,,
välja arvatud.ühes-29-st, produktsi-ooni-
numbris, et „meil oli suur tun­deline
kiindumus Dennise ja Louis'i
vastu.' Nad olid suurepärased õpeta­jad,
nad meeldisid meile, me hooli­sime
neist ja me usaldasime neid.
Nüüd on nad meid maha jätnud njing
meil pole mingit ideed, kus nad onvõi
mis on toimumas."-
. Järgmisel päeva
veelgi taunivam
6. juunil, ilmus
artikkel äjalehös
.jTheGlobe and Mail", mille autoriks
on Deirdre Kelly, kes oli intervjueeri­nud
kolme tantsijat. "Nende seletuste
kohaselt olevat The Workshop ma­janduslikes
raskustes ning ,,ilma ko­duta".
.
Pääsmete eelmüügi korraldaja rf.].
Soltau lugejakiri 21. juunil ,,Star'is"
püüdis olukorda asetada positiivses­se
valgusesse, väites, et ajakirjandus
ei ^.olevat õigesti tõlgitsenud tantsu-õpilaste
seisukohti. Ta kirjutab, et
neid ei olevat kunagi valele teele
juhatatud ning nad olid alati olnud
inspireeritud oma juhatajate artistli­kest
võimet-est.
KOOL SULETUD
Õpilas-tantsijad kogunesid nädal
pärast etendusi uuteks tundideks.
Mõni aeg hiljem selgus,' et kool su­latakse
ajutiselt. Nii vähemalt oli
käsitsi kirjutatud stuudio uksele.
Varsti ilmus selle sildi asemele teade,
et kool on suletud terveks suveks.
Kokkutulekul, küs arutati stupdio
ja tantsukompanii.pröbleeme pärast
lavastuse väljatoomist, esitas^aren
Rammul küsimusi ja arvamisi, mis
Ilmselt ei leidnud tantsujrupi kunsti­liste
ja majanduslike juhtide heaks­kiitu
ning Karen Rammul paluti lah­kuda
stuudiost.
Hiljem on peaaegu kõik noored
tantsijad liitunud teiste tantsustuu­diotega,
kusjuures näiteks Studio
DanceTheatre on rinle Dance Work­shop'iie
ettemakstud õpperahade ar­vel
lubanud kuu aja jooksul prii klas­se.
Seda võimalust ei ole kõik suurla-vastusest
osavõtnud tantsijad siiski
kasutanud. Lahkhelide ja arusaama­tuste
tõttu jei ole veel praegu selgu­nud,
kui mitmed Dance Workshop'is
osalenud noored oma vanas stuudi­os,
võimalikus uues kompaniis või
järgmises lavastuses kaasa teeksid.
Nii '^alve Kivilo kui Karen Ram­mul,
tnõlemad aastate kogemustega
noored tantsijad, on korduvalt väl­jendanud
oma suurt kiindumust tant­sukunsti
vastu, nende isiklikku pü­hendumust
ning töötahtelist osavõt­tu
kõikidest Dance Workshop'i üle­sannetest.
Mõlemad loodavad oma
kunstilisi pürgimusi ühel või teisel
kujul edaspidigi arendada ja täienda­da,
saamaks võimalikult täielikku
kunstilist eneseteostust ja rahuldust.
ne Runge loeng
esti rahvakunstisi
Vancouveris
6. juunil toimus Vancouveri Meie
Kodus Eesti Kultuuri Ühing Kanadas
poolaasta viimane loenguõhtu. See­kord
oli külakosti toojaks Ene Runge
Torontost, meie tuntumaid asjatund­jaid
etnograafia alal. N i i oligi ta vali­nud
oma ettekande teemaks „Eesti
rahvakunst", i
Ligi sajapealine kuulajaskond jäl­gis
huviga esitatud referaati ja sellele
järgnenud pildimaterjali ekraanil.
Kuigi ülekaal oli naissool, olid me­hed
samuti kuuldust-nähtust haara­tud,
eriti kui referent neid üles Kutsus
oma esiisade kunstimeelt jätkama ja
,, küünalt vaka alt" välja tooma. Näh­tavasti
naispere on olnud edukam
rahvakunsti säilitamisega.
Tehniliselt kõrgetasemeline pildi­materjali
tõi silmade ette meie rahva­kunsti
määratu rikkuse ja ilu, mille
salvestamist ja edendamist Ene Run­ge
oma etnograafilise ringiga Toron­tos
on suurepäraselt teinud. Sõbralik
ühiskond, milles me läänemaailmas
elame, on tegelikuh rahvakunstili-selt
kahjulik sissesulamise ohu tõttu.
Seevastu vaenulik õhkkond, nagu
see .on Kodu-Eestis, tekitab trotsi ja
vastupanu, nii et rahva vaim avaldub
'rahvakunstis. Viimane on spetsiifi­line,
nii Põhja-Eesti lillkiri kui Lõu-na-
Eesti geomeetrilised motiivid, et
tunneme selle kohe ära kui osa oma
traditsioonist.
Huvitavale .ettekandele järgnesid
küsimused, samuti kviteeris kuula­jaskond
aplausiga lääneranniku rah­vakunsti
asjatundja Ene Möksi koha­lolu,
kes koos teiste kaasmaalastega
oli saabunud Seattlest.
Edukas ohtu lõppes tavakohaselt
rikkaliku kohvilauaga paljude osa­vate
käte korraldusel, mille eest kol­gile
suurim tänu. ' .
Eelteatena reserveerige 19. sep­tember,
mil laudkonnavestlusgene-ratsioonidevahelistest
- probleemi­dest
on plaanitsetud ,,Meie Kodus".
HMH
palume talitusele anda KUNI
KL. 5 ESMASPÄEVA ÕHTUL,
et kindlustada nende Ümumin©
Järgmises lehes.
kaasa võtmiseks ja ph
kerg@suitsuvorstiid, vorstid griiSimasiiks
Jne..
Susi: Sarviku sulased IL
Tõsiromaan. 240 lk. Eesti Kir­janike
Kooperatiiv, Lund 19S5.
Kaas: 0. Mikiver.
Heino Susi 1985.a. kevadel ilmu­nud
„Sarviku sulased"! osa algas
22. sept 1944. a. sündmustega Tallin-eas,
sõdurite pagemisega läände
ning sealsete olukordadega ja võit­lustega
kuni aprillikuu kolmanda
nädalani 1945, millal Eesti Diviis
veel kord juba lootusetus olukorras
idarindele. „ . . . p u n a v ä e vastus,
mille ohvitserid sõitsid ameerika
„jeep'ides", mille järelvedu toime­tasid
ameerika Dodge'd ja Stude-bakerid,
mis sõi Ameerikast pärit
munapulbrit ja „spam'i". Punaväe
vastu, mida Ameerika Hääl hommi­kust
õhtuni kiitis kui Euroopa va­bastajat
ja demokraatia taastajat".
(S.S.I, lk. 196). '
Sealt edasi hargneb nüüd eesti
sõduri-yabadusvõitleja kannatus-teekonna
ajaloolise täpsusega mi­na-
vormis antud kirjeldus kuni 6.
märtsini 1946, millal Winston
Ghurchill pres. Trumani külalisena
Missouris, Fultoni ülikoolis kõnel­des
tõdes: „Keset Euroopa mandrit
on langenud raudne eesriie...
Kommunistlikud parteid, mis Ida-
Euroopa riikides olid väga nõrgad,"
on tõstetud juhtivatele kohtadele
ning püüavad kõikjal saavutada to­talitaarset
kontrolli. . . " On täiesti
omal kohal, kui autor kõrvutab sel­lega
sama Winston Churchilli 22.
juuni 1941.a. raadiokõnet: „ M a
näen vene sõdureid seismas oma
kodumaa piiridel, kaitsmas põldu­sid,
mida nende esiisad on luge­matuid
aastaid harinud... me an­name
Venemaale ja vene rahvale
kõike võimalikku a b i . . . Ma kut­sun
üies kõiki meie sõpru üle terve
maailma sedasama tegema. Kuni
lõpuni käime teed, mida oleme ot-sustnud
ustavalt ja julgelt käia!"
Kas need piirid ja vene soldati „esi'
isade poolt lugematuid aastaid ha­ritud"
põllud asuvad Poolas, Lee­dus,
Ungaris ja Eestis? küsib autor.
Ja küsime temaga koos meie.
ifirschberg, Riesengebirge (Su-deedimäestik),
Oberfalkenhaini
paruriiloss,Turnau,Tannwald, Lie-benau,
jung Bunzlau, Goblenz,
Praha, inimtapamaja Melniki, Elbe
ja Moldau kokkujooksukohal, Zit-tau,
Görliz, 140 km. jalgsireis Rie-sani,
MuMe-jõe ületamine piirina
punaste ,,vabastajate" ja valgete
„risti§õdijate" ajutiste haldusala­de
vahel, siis Gerase põgenikelaa­ger
jalõpuks täielik pilt „ristisõdi-jaist",
nagu Eisenhower neid oma
1944. a.Bvjuüni läkituses tituleeris,
soovides „liitlasarmee ristisõda-lastele"
Jumala õnnistust ,,selles
suures ja õilsas ettevõttes."
Raamatu ühe tõhusaima peatüki
„Ristisõdijate küüsis" juhatabki
autor sisse selle „maailma natside
käest päästja", „ristisõdijate"
ülemjuhataja Eisenhoweri motoga.
See, mis me tshehhide kuklalas­kude
alt pääsnuina „vabasse" lään­de
jõudnud väheste eesti sõdurite
kui „natslike sõjakurjategijate"
küüditamisest Weideni politsei-kartserisse,
sealt pärisvanglasse ja
edasi üle 400p „sõjakurjategijaga"
,,Flos8enbürgi" end kontsentrat­sioonilaagrisse
loeme, näitab
ameeriklasi faktide alusel venelas­test
ja tshehhidest veel halvemas
valguses, Laagrielu osati omaalga­tuslike
asjatundjate mitmealaste
loengutega teha väljakannatata-vaks
ja autor suudab anda sellest
lalshaardeliselt kujuka pildi, kaasa
arvatud kindral Pattomi reformid
pärast vangide üle kaheksakuist
näljaelu.
Jättes siin eraldi refereerimata
kujukad pildid repatrieerimispro-pagandat
kahe revolvriga noore
ameerika leitnandi käes, skriini-misest
ja eksirännakuist, väärivad
veelkordset meenutamist raama­tus
eesti keeles antud tsitaadid
Winston Churchilli kõnest, mille ta
pidas 6. märtsil 1946 Truhiani küla­lisena
Missouris, Fultoniš. Nüüd
oli see kaugel 22. juuni 1941.a. kõ­nest,
milles sama Ghurchill lubas
„Venemaale ja vene rahvale kõike
võimalikku abi" ja kutsus „üles
kõiki meie sõpru üle terve maailma
sedasama tegema."
„Tumedad varjud on langenud
maadele, mis alles hiljuti pühitse­sid
liitlaste võitu", julges nüiid
Ghurchill avameelselt tunnistada.
„Põiki üle Euroopa mandri, Stetti-nist
Läänemere ääres kuni Triesti-ni
Aadria mere ääres lasub raudne
eesriie. Kuulsad linnad nagu Wars-saw,
Berliin, Praha, Budapest,
Belgrad, Sofia koos neid ümbritse­va
elanikkonnaga on mitte ainult
nõukogude mõju all, vaid järjest
tugevamaks muutuva Moskva
kontrolli a l l . . . Möödunud juunis
Ameerika ja Briti väed tõmbusid
tagasi lääne suunas, vastavalt va­rasematele
lepingutele, kohati ku­ni
150 miili (240 km) neljasäja-mii-lisel
rindel (640 km), jättes venelas­te
okupatsiooni alla hiigelterritoo-riumi,
mis oli algselt vallutatud lää-neliitlaste
poolt.. .Need on faktid.
Mis nüüd on tõeks saanud, ei ole
mitte niisugune vabastatud Euroo­pa,
mille eestme sõdisime . . .Kom­munistlikud
parteid ja viiendad ko­lonnid
ohustavad kogu kristlikku
kultuuri..."
Kui autor oma tõsieluromaani II
köite lõpuosas langetab otsuse, et
mitte eesti ja teiste Euroopas hä­vitatud
vabade riikide oma maa ja
eluõiguse eest võidelnud sõdurid
ei teinud seda Sarviku sulastena,
vaid sulasteks Sarvikule olid teda
toitnud, relvastanud, tema eest
verd valanud ja teda hiigelterritoo-riumitega
varustanud lääne „risti-sõdijad,*^
siis on see naelapea taba­mine.
See muudab „Sarviku sula­sed"
iganemata väärtusega teo­seks,
kuigi autor näit. oma mono- ja
dialoogides on keeldunud tähele­panu
juhtimisele (I köite puhul),
vaatamata pöördumast talutavama
keelepruugi juurde. Kas on möödu­nud
40 aasta jooksul sulaste peres
midagi muutunud? Alles hiljuti
avaldati USA-s nn. „Final Gonsoli-dated
Wanted List" või „The Gent-ral
Registry of War Griminals and
Security Suspects (Non-Germans)",
mis 25 Euroopa rahvuse kohta si­saldab
2550 nime — Sarviku poolt
antud andmetel, kelle verenälg
nõuab aga kokku 10.000 süütut eu­rooplast
USA-st ja tuhandeid Ka­nadast.
Ning just äsja viidi eestlas­test
vanglasse väike reservlipni-kust
tegevteenistuses oma kodumaa
kaitsele asununa automaatselt
noorem-leitnandiks tõusnu. Uued
kokkulepped Sarvikuga on põle­valt
kavas ja ennustavad sülastelt
uusi teeneid. Oodatavate üllatuste
eelõhtul on igati oma kohal varase­mate
faktide meenutamiseks „Sar-viku
sulaste" värskendav üleluge-
Vancouyeri
esti Seltsi Teatriringi
aastapeakoosolek
peeti esmaspäeval,.Eesti Kodus" al­gusega
kell 7.30 õhtul. Kohale oli
ilmunud vähe üle 10 inimese. Aasta
tegevusaruandest selgus, et on pee­tud
5 juhatuse koosolekut ja korral­datud
1 õhtu kireva kavaga. Peami­seks
teemaks koosolekul oli Lääne­ranniku
Eesti Päevadega ühenduses
olevad probleemid otsida sobiv näi­dend
ja leida sellele siis ka tegelas­kond.
Teatriring on olnud väga edu­kas
näidendite muretsemisel ja on
saadud ka mitmeid ühe ja kolmevaa-tuselisi
näidendeid muretseda.
Juhatusse valiti: Laine iviääb —
esinaine; Viktor Remmelg, Tommy
Vesik; Jaan Vister, Herta Laanela,
Aino Pungar ja Hedy Vister — liik­med.
Toimkonda valiti Konstantin
Rannaoja ja lvi Valgre. Koosolek
lõppes kell 9.
V.J.
mine. JOHANNES KAUP
KX3^KI2»1Ki:j»IKX»<)«t>ll«at>UCZ>l>4Sm><IJM)<n»<l«B»U4B»4>«m
„MEIE ELU" asutas Eesti ühiskond
seisab eesti ühiskonna teenistu­ses.
esindaja
Vancouveris omi
VALLY JOHANSON
(604}684-9911
mmnmimimnmimšk •
Heldur Kuusik
kaitses esiküti tiitlit
T.E.Õ.I.K. korraldusel toimus 24.
mail 1986. a. laskevõistlus haavli-
. püssist. Esikohale tuli Heldur Kuu­sik,
kaitstes seega klubi 25. aasta
juubeli rändkarikat 1986. aastal. Tei­sele
kohale tuli Eric Püss ja kolman­daks
Ilmar Sambla, järgnesid Edgar
Püss, Henry Sõrmus"; M. Veskimäe ja
, . Merelaid.
Klubi kevadisel havipüügi võistlu­sel
Simcoe järvel Cooks Bay'l, 7. juu­nil
1986.a. tuli esimesele kohale Hel­dur
Suurna 3 k. 930 gr. haugiga,
millega H. Suurna kaitses T.E.Õ.j.K.
juhatuse pooltväljapandud rändkari­kat
1986. aastal. Teisele kohale tuli J.
Summa 3 k 940 gr., kolmandaks E.
• Martinson 2 k. 940 gr., järgnesid A.
Vaher, H. Kore ja A. Tomband.
Võistluse kestel püüti kogusummas
32 haugi. Järgmise klubi üritusena
korraldatakse teine kalapüügi võist­lus
sel aastal Simcoe järve Royal
Beachi vetel laupäeval, 12 juulil.
Võistlus toimub klubi 25.aasta juube­li
rändkarikale ja klubi poolt välja­pandud
auhindadele. Kogunemine
kell 7.00 hommikul Royal Beachi
mineva peatee veerel, just lõunapool
Hõbe talu piiri. Võistluse algus kell
8.00 hommikul. Paadid palutakse
vette lasta Virginia Beachist, uus
paatide vettelaskmise koht $2»50.
Paate on võimalik rentida Pefferlaw
silla juures asuva restorani omani-kuh
või Sibbold Point Provincial
Parkist. Peale võistluse lõppemist;
palutakse koguneda Hõbe talu õuele.
Informatsiooniks palutakse helsitada
tel. 42ä:9978.Lähemat informatsioo­ni
võistluse korra kohta antakse ko­gunemise
kohal.
Teine Klubi liikmete vaheline las­kevõistlus
haavlipüssist korralda­takse
laupäeval, 23: augustil, alguse­ga
kell 10 hommikul Läti Jahiklubi
„Berzaine" laskerajal. Võistlus toi­mub
rändkarikale ja klubi poolt väl­japandud
auhindadele. Laskemoona
on.saadaval kohapeal. Palume kõi­kide
laskehuvilist osavõttu.
lUHATUS
4 M
pegakoor dr.
emas.
y. Johanson
KAUPLUSES
Käisime abikaasaga mööda Tallin­na
kauplusi, kaasas asjade nimekiri,
mida tahtsime Iisraeli kaasa võtta.
Nagu tavaliselt, kauplused olid kau­pa
täis, kuid neid ei osteta, sest .pole
see mida vajatakse...
Viru värava juures nurgamajas
asub Eesti Kunstifondi kauplus, kus
on müügil suurepäraseid asju, kuid
heites: pilgu nimekirjale selgus, 'et
meie jaoks polnud seal midagi.
Veendunud, et müiija oli eestlan­na,
pöördusime tema poole ja sele-'
tasime, e\ kavatseme sõita Iisraeli ja
tahame midagi kaasaVjõtmiseks osta.
Vastuseks müüjanna naeratas ja palus
meid tsipa oodata ning kadus kusagi­le.
Mõne minuti pärast tuli ta tagasi^
daamiga, kes kuulates meie soove,
pani kõik kirja. Nädala aja pärast
saime soovitud asjad kätte.
, Otsustasime ka teistes kauplustes
käituda sama moodi ja tuleb nentiday
et täiesti võõrad inimesed osutasid
meile suurt abi,
Tõsi küll, kord põrkasime kokku
müüjannaga, kes valdas suurepära­selt
eesti keelt, kuid osutus venelan­naks.
Meie repliigile, et Meie sõi­dame
ära", vastas ta klassikalise ve-neelse
sõimuga. See juhtum tegi meid
ettevaatlikuks, ning sellest peale
pöördusime müüjate poole alles pä­rast
seda, kui olime veendunud, et
tegemist oli tõepoolest eestlastega.
Väga iseloomulik juhtum oli paar
päeva enne meie ärasõitu kalakaup-
•luses,,Meritäht". Tahtsime osta paar
carpi,,Tallinna kilu", kuid kauplu­ses
selgus, et neid parajasti müügil ei
olnud. Jälgisime, kes töötab kauplu­ses.
Ahaa, eestlanna. Tähendab, et
võib katsetada ning pöördudes müü­janna
poole seletasime,^ et sõidame
ära. Meie sõbrad aga, kes enne meid
olid sõitnud, palusid, et me tooksime
kaasa ,,Tallinna kilusid", kuna seal
neid ei ole. Küsimusele Aga kus
elavad teie.sõbrad?*^vastasime, et
loomulikult Iisraelis. Kuuldes seda,
müüjanna naeratas ja kutsus abikaa­sa
endaga lattu kaasa, kus küsis:
„Mitu kasti teil vaja on?" Kuuldes, et
me vajame ainult kuut karpi, imetles:
nAinult?!" Selle peale vastas abikaa­sa,
et,, Kas te arvate, et toll lubab meil
kilusid kastiviisi kaasa võttaT^^Saa-nud
soovitud kilud lahkusime üli­malt
rahul olles kauplusest.
ajast kuulsad. Igas suuremas kohvi­kus
on ka oma kondiitrilett,' kust saab
osta kohviku tooteid. Armastatu-maiks
kohtadeks olid kohvikud
„Kultas", „Gorso'', „Feischner",
„Filipic" ja palju teisi. Nõukogude
võimu ajal nimetati need ümber koh-vikuiks
„ M oskva'' ; „ Rae'',, .Tallinn''
ja Lemmik", kuid nende toodete
kvaliteet õnneks selle all ei kannata­nud.
Esimeseks tõeliseks kõrghooneks
Tallinnas oli hotell „Viru", kus asus
ka kohvik, mis väga ruttu muutus
iihsks kuulsamaks liiinas ning oli
alati rahvast täis.
dusin ümber, nojah muidugi, kes see
muu ikka on, kui mitte lapsepõlve
mängukaaslane ja klassiõde Mirjam,
keda hüüti eestipäraseh lihtsalt Ma­riks,
juba koolis oli ta kuulus oma
valjude ja tihti mitte õigel kohal öel­dud
repliikidega. Vastasin samasu­guse
valju häälega, et bagaazh on
juba läinud, ise aga hakkame liikuma
kuuenda mai hommikul. Kõik inime­sed
jäid vait ja vaatasid minu suunas.
Astusin Mari juurde ja meie edasine
jutuajamine toimus „.normaalse hää-
11
Tallinna kohvikud on juba ammust
Meie bagaazh oli juba ära saade­tud.
Me jäime Tallinna veel umbes
Icolmeks-nädalaks. Olin linnas ja läk­sin
„ Viru" kohviku kondiitripoolele,
et koju viimiseks midagi magusat
<aasa osta. Nagu alati, oli müügi­ruumis
palju inimesi. Kolm müüjan­nat
töötasid usinasti, kuid järjekord
vähenes visalt. Seisin järjekorras ja
ootasin,' kui äkki üks tuttav hääl
minu seljataga hüüdis üle saali: „Hei
sina, juut oled ikka veel siin?" Pöör-
„Kuule Mari", küsisin talt, „mikš
sa ei sõida ära, vaata kui palju meie
omadest on läinud."
,,Ei saa", vastas ta naerdes,,,keegi
peab ju ka siia jääma, noh ütleme
„muuseumi eksponaadiks", muidu
võivad eestlased unustada, et kunagi
elas neiide hulgas selline rahvas.
Vaata, siis kui lõpeb minu maine
teekond, pannakse mind klaaskirstü
nagu Lumivalgekest, jalutsisse aga
tahvel umbes alljärgneva selgitava
tekstiga:
,, Juuditar"
„Juudid elasid Eestis umbes 1832
aastast kuni aastani xy, ning kadusid
Eesti pinriah XX sajandi lõpus järg­mistel
põhjustel:
1. Hävitati hitlerlaste poolt Teise
maailmasõja ajal.
2. Pöördusid tagasi Iisraeli, oma
ajaloolisele isamaale
3. Assimileerusid kohaliku elanik­konnaga.
Ja veel saab seal loiema märge, et
„Jeesus Kristus ja tema jüngrid olid
ka juudid."
,,Nii, nagu näed minu kallis lapse­põlve
mängukaaslane, ma ei või mit­te
kuidagi lahkuda Eestist." Ta lõpe­tas
oma monoloogi tõsise ja. kurva
häälega: ,,Kuhu mina, haige ja üksik
inimene ikka sõidan? Elan om"a aas-takesed
siin ära. Sinul on aga teine
asi, sinu lapsed on, noored ja nad
peavad sõitma, ning loomulikult ei
taha sina oma naisega jääda vana-duspäiviks
siia üksinda." Ja mind
emmates lõpetas pisaratega silmis
„sõitke ja olge õnnelikud!,"
Teinud oma ostud, lahkusin kohvi­kust.
Mulle vaadati uudishimulikult
järele, et näe, juudid sõidavad ära.
Mari jäi kurvaksj*a veel kaua mõtle­sin
ta südamevaluga öeldud sõna­dele.
Hargneb)