Meie Elu = Our life, February 7, 1980

              ^CB3KTS.
^ ^ ^ ^ ^ ^ ^ ^
8 S
iii
NELJAPÄEVAL, .7. VEEBRUARIL THURSDAY, FEBRUARY 1 „Meie•Elu" nr. ö (1564)
lETSASULII
Eile oli ilus, pehme ilm. Mind kohe
miski kiskus välja. Nähes, et mina
õues olin, tuli meie väike marakatt,
mu vend Enn, ka kohe sinna ja hak-:
kas mulle lund kaelavahele ja silma
loopima. Muidugi pahandasin ma ja
ütlesin tallel et ega lumi pole lolluste,
tegemiseks. Ta ütles: „Mul läks see
kogemata, ma tahtsin ainult lumeme­he
teha." „Nojah, see on sul küll tore
idee, vanemast õest lumemees val­mistada^
noomisin mina.
Ta ei taha kunagi mu noomitusi
kuulata vaid jätkaks: ,,Tule aita ka,
teeme siia põõsa kõrvale ühe viguri",
niög oli ise tublisti ametis lumepalli
keeramisega.
Meeldiv ilm ja sula lumi tegid vist
minugi tusase meele leebeks ja hak­kasin
samuti veeretama lumepalle'.
Veeretasime õige mitu palli. Nüüd
hakkas Enn neid üles seadma, mina
aga ei tahtnud, tahtsin, neid ringiku­juliselt
asetada ja sinna peale teised
väiksemad ringid. Ei saanud ma neid
ringe teha, sest ema tuletas meelde
mu klaveriharjutusi ja koolitööd.
, Ma läksin kohe tuppa, aga poiss
Wkkas emale vastu, „Ei tule, enne
kui olen oma lumeviguri valmis saa­nud".
„Aga sa oled juba praegu täies­ti
lumine ja õues ei olegi enam nii
mahe, tuul on õige karedaks läinud",
hoiatas ema. ,,Ei, ikka ei tule", vaid­les
Enn, ;,ma tahan lumevigurit te-
• Ema tuli ohates tuppa ja kaebas
isale: „Kust see laps selle jonnakuse
võtnud, mitte ei kuule juttu."
..Võibolla see polegi jonn, vaid
eestlasele omane visadus" .arvas isa.
Mina piilusin klaveri tagant, mis isa
nüüd teeb. Ta pani endale üliriided
selga ja läks ka Ennu juurde õue lu­mepalle
veeretama. Ema näis üllata­nud
olevat^ kuid ei öelnud ainustki
sõna ja askeldas köögis.
...Vaene ema", mõtlesin mina,
„nüüd pn kaks jonnipunni õues lu­mes,
oh neid märgi kindaid ja sokke
mida sa täna õhtul radiaatoril kuiva­tama
pead!"
Mina asetasin omad märjad riided
ise ilusti soojale radiaatorile, aga
meespere ei võta õppust. Ikka leia­me
nende niiskeid ja märgi riietus­esemeid
esikust, köögist ja mujalt.
Veidi aja pärast oli kuulda meie
kahe „elava lumememme" häält esi­kust.
: .
Ennu hääl kõlas rõõmsalt kui ta
hüüdis: „Nüüd minge kõrk vaatama,
mis mina valmis tegin lumest!"
Mu uudishimu ei andnud mulle
asu. Tõmbasin rutuga palitu ümber
ja tõttasin õue. Seal põõsa lpõrväl sei­sis
tõepoolest üks nii „moodne" ku­ju,
millele ma ei oskanud nime anda.
Kui tuppa tulin ootas poiss minult
kiitust, aga ma ütlesin ainult: „Päh",
ja tegin hullu näo.
„Kuidas nii?" manitses isa.
„Ta jonnis emaga, ei tulnud õigel
ajal tuppa ja nüüd arvab, et on mi­dagi
suurt korda saatnud, teised veel
kiitku ka teda. Sina isa ju seadsid
need lumepallid ja panid sinna veel
puuoksad vahele."
. „Ärge võtke seda nii," kaitses isa
Ennu, „ta vaid näitas oma visadust,
t a tahtis viia täide oma otsuse —
valmistada lumevigur. Nüüd on see
valmis, kuigi ma veidi kaasa aitasin."
Olin kuulnud kunagi vanaemalt/et
alustatud töö peab ikka lõpule viida­ma.
Täna tegi seda mu noorem vend,
kuigi isa abiga. Arvan siiski, et ema­le
vastu rääkida tal ei oleks va ja ol­nud.
Ta oleks pidanud oma mõtte
emale selgitama.
Küsin nüüd endalt, käs ma kunagi
ei jonni? Ja punastan.
Hella Leivat
Müüd on sadand terve tund,
seda pehmet, valget lund.
Mina ei säa oodata,
saan mängida.
Lumes ma võin hüpati;
lumehange kukkuda.
Siis ema tule vaatama;
Siis kui haftkas lumesõda,
©ma jooksis nurga taha.
Ellen .yi^V-v;':"-.:-1
Toronto E. S. Täiendüskool
Täna läksin esimest päeva suve­kooli
Prantsusmaal. Oleme juba paar
päeva onu ja tädi juures elanud Pa­riisis.
Hommikul, kui ema mind koo­li
viis, olin väga mures. Seisime ko­jas
ja ootasime koolijuhatajat. Lap­sed
läksid minust mööda, sosistasid
Peale kontserti ostsime jäätist ja
sõitsime koju.
Esmaspäeval sain koolis omale uue
sõbranna, kellel on patsid. Ta oli ke­na
ja õrn mu vastu ning tahtis mind
väga aidata. Ta ütles mulle tihti, et
olen ilus. Talle ka meeldisid mu rii-
: v ..MÄRK EVARD :
Laupäeval ärkan alati vara, nii et
jõuan viia meie ümbruskonda ajaleh­ti
(The Toronto Star). Kui olen selle
tööga valmis, söön oma hommiku­söögi.
Siis sõidan eesti skautide
koondusele. Seal teeme katseid ja
mängime palli, nagu rahvaste pall
j.n.e. Sealt tulen maaalusega koju,
vahetan riided, käin vennaga poes
ning mängin sõbraga,
.1 ERIK TÜRK
Ärgates laupäeval riietume venda­dega
kohe kiiresti skaudipoiste vor­mi.
Ema sõidutab meid, kolme ven­da
iArhot, Peetrit ja mind meie ko­dust
Keswickišt, Torontosse. Arno
läheb hundudesse, Peeter lasteaeda
ja mina skautidesse. Kell üks hakka­me
koju tagasi sõitma. Siis tuleb jäl­legi
riideid vahetada, süüa ja" sõbra­ga
mängida. Võin ka veidi televisioni
vaadata. Järgmisel hommikul algab
oppiminei
ANME-LIISA VAHS ...
Mulle on .Jaupäev\-aia^U,>uhuvUay.'
sest sel päeval oleme ikka suvilas.
Seal jalutan sõbra Melliga ja mängi­me
palli. Möödunud laupäeval küpse­tasime
Melli Öele koogi. See oli mait­sev
maasikakook. Minu laupäevad on
alati toredad.
Neid oli kolm ja kui nägid ühte,
võisid kindel olla, varsti nägid neid
kõike. Kui põõsatagant paistis must
ninaots ja maskiga nägu, teadsid, ees.
oli oodata suurem või väiksem pa­handus.
Nad olid nagu karistussalk,
kes liikus metsavahel ja suvilate üm­ber.
Hulljulgete pesukarude .löögi­rühm
- r nii võis neid kutsuda.
,;Need on väikesed armsad looma­kesed,",
arvas vana Standly, kes oli
igal aastal rannas esimene- ja viima­ne
suvitaja., Tema õpetaski metsloo-m
i julgeks inimeste elamuteni tule­ma.
Muidugi, . nüüdsed kurjategijad,
metsasulid, olid kevadel väikesed
pehmed pesukaru jõmpsikad ja va­nale
üksikule mehele tegi lõbu neile
maiuspalu käest ulatada. Standly ise
ka jättis erakordse mulje, nähes väl­ja
nagu vee-, metsa- või mäevaim. Ta
ei olnud just päris erak, ei seda mit­te,
talle meeldis inimeste keskel ela­da,
aga siiski erakuna olla. Võimalik,
et ta näis metsasulidele üsna omasu­gune,
— samuti ka kaunis karvane.
Mütsi alt paistsid pikad hallid juuk­sed
ja sealtsamast algas ka kohevV
rõngashabe. Nagu omakampa
mees.,. ja kõik kalajäänused ning
muudki head palad hoiti neile. Aga
varsti olid arad väikesed pehmed,
süütud kutsikad suured j a nende val­latused
hoopiski, tõsisemad ja sageli
•koguni kuriteod.
Esimene kord nad tulid ettevaatli­kult^
üks piilus nurgatagant, kas õhk .
puhas, siis ilmusid teised. KuLplid
juba kohal, siis ei mõelnudki naalah-
, kuda. Kassi nad ikkagi kartsid, sest
viimane hüppas just nende keskel,
saba kohevil, karvad seljal turris ja
ise puhus päris tuld. Siis oli rõdul
hirmus madin, oli kuulda kiiret põge­nemise
müdinat ja igasuguseid hääli.
Ja siis oli vaikus. Aga mitte kauaks;
Varsti olid sulid jälle tagasi, pruunid
- silmad täis küsimusi... et noh, kas
saame juba midagi hamba alla...?
See oli meie ja nendevaheline suu­rima
tüli algus, kui Eva niisutas krõ-beküiva
sepiku ja pani selle akna all
kasvava kase otsa ehitatud lindude
toitmislauale. Sinna linnukesi tuli
sööma küll igat värvi, igas suuruses
ja vilistasid hiljem kauneid viise tä­nutäheks
toidu eest.
Oli õhtu, sügispimedus laotas üle
tukkuva metsa, järve ja suvila. Toas
oli soe ja mugav. Välislamp valgus­tas
õuekaart ning värvirikkaid lehti.
Siis järsku — mingi tume vari liikus
akna kohal tõustes ikka kõrgemale
ja kõrgemale... Seisime hetkeks eh­munult
.. .kes see on;..? Siis usalda­sime
piiluda — ja muidugi üleval lin­dude
toidulaual istus üks metsasuli-dešt,
hoidis sepikut kahe käpa vahel
ja pugis isukalt. Teised kaks olid all,
Vaatasid lootusrikkalt ülesse ja kat­setasid
ka ronimisega... See oli alul
nii koomiline ja tore vaadata. Meid
nad ju ei kartnud, vaid saime ainult
põlastava pilgu osaliseks, išukas eine
jätkus.
,,Huli peast, see on ju lindudele."
pahandas Eva ja koputas aknale.
Sööja saatis uue pahase pilgu, aga
haaras siis ka kalli leiu kaenla ja
proovis alla tuJla. Nii oli,jü võimatu,
kandam kukkus ja just allolijate ni­na
ette. Päris õigesse kohta kukkus.
See haarati allolijate poolt ja kohe
oligi õü tühi, aga mitte kauaks. Üsna
varsti olid kolm kambameest jälle
kase juures ja nüüd. algas üksteise
võidu üles- ja allakäigud. Sellest
ajast olid meil igaõhtuseks vaate­mänguks
vahtida pesukarusid kes
üksteise võidu seal turnisid. Meid nä­hes
vaatasid üsna nõudvalt... et
noh, kus on sepik...?" Isegi nii jul­geks
läksid, et tulid süda päeval, kü­kitasid
Eva ette kolmekesi ritta/na­gu
treenitud .kutsikad ja nuiasid; kä- .
pad ülestõstetult, toitu. Nad ei põr­ganud
isegi tuppa trügimast ja kas-'
sistki ei hoolinud palju. '
Aga see oli kõik veel suure häda al-gu.
s Toidukambrisse pääses sauna
eeskambrist, see oli maja külmem ja
kindlam panipaik. Aga ühel õhtul
hüüdis Eva... „tule ja kuula...!"
Alul oli kõhe, seest kostis asjade kuk­kumist
ja müdinat. Kehitasime õlgu
ja olime Ijürmul. Kes võis nüüd seal
olla ...? Käs vaim või nõiad, sest uk­sed
olid kõvasti kinni,
Eva otsustas, lükkas ukse lahti ja
seal see oli. Vaade sarnanes maava-ringule
või suurimale tormile. Kõik,
mis olid enne kapides ja riiulitel, olid
nüüd läbisegi põrandal, õunad pir-
' nid, viinamarjad, leivad, liha ja mu­nad,
kõik olid poolšöödult põrandal.
Kurjategija kükitas ise kesk seda
suurt söömapidu ta oli end, samaks
laiaks nagu ta pikki oli, söönud.
Raske oli tal liikuda, aga viimast
jõudu kokku võttes püüdis ta tuldud
teed tagasi minna. See aga osutus
võimatuks ja see oli ehtne lahing,
mis nüüd algas. ^ Pesukaru otsustas
äsjaleitud varakambrist mitte nii
lihtsalt loobuda. Mõistes millises
'kimbatuses ta oli, paljastas ta ham­bad
ja tugeva urina saatel oli nõus
meid ründama. Isegi siis, ku^i me jät­sime
talle võimaluse vabalt lahkuda,
otsustas la kohale jääda. Lõpuks
. ometi, luud aitas ja alles siis, kui vä­gev
lahingumees sai tubli sahmaka
vastu tagumiku, hakkas ta vastu-meelselt
metsapoole vudima. Meil
kulus aga terve õhtu suurt segadust
korda seada, toidust olime ka ilma.
Pool ööd tagan tj ärele püüdsime sel­gusele
saada, kust võis ta sisse pää­seda.
Ja see oli uskumatu leiutis.
Öhuauk oli ainult mõni sentimeetrit
lai, ja seegi oli kesk kõrget seina.
ja vaatasid mind. Ka mõni Õpetaja ded. Tunnis ka proovisid sõbrannad
seisatas ja vaatas ning küsis kas ole­me
Kanadast, Kõik juba teadsid
meist, sest ema oli kirjutanud siia
•kopli. .
Kui koolijuhataja' tuli, läksime
koos klassi. Mind tutvustati klassile,
öeldi mu nimi, ja et tulen Kanadast.
Mind pandi teiste laste vahele istu­ma
ja õpetaja andis mulle raamatu,
millest pidin lugema. Hakkasingi lu­gema,
kuigi ma sellest palju ei saa­nud
aru. õpetaja õpetas teisi. Proo­visin
ka kuulata mis õpetaja ütles,
aga küll ta rääkis ruttu!
Vahetunnil tulid kõik mu juurde ja
tahtsid olla sõbralikud. Küsisid, kas
räägin inglise keelt Kas olen Quebe-cist
? Kas jään elama Prantsusmaa­le?
Vastasin neile inglise- ja prantsu­se
keele segus.
Peale lõunat istusin jälle üksinda
ja lugesin raamatut, mida õpetaja
Sindis. Küll oli raske, ei saanud palju
aru ja õpetaja rääkis ikka nii kiires­ti,
et ei suutnud teda jälgida. Vahe­tundide
ajal olid alati kõik lapsed
mu ümber, kui nende küsimustest
aru ei saanudi siis ainult naeratasin.
Mõni laps püüdis ka inglise keelt
rääkida. Uks poiss isegi küsis: ,,How
are you, darling?" Siis naersime
kõik.
Esimese koolipäeva lõpul lapsed
lehvitasid mulle. Rääkisin autos ko­he
endale, kui sõbralikud ja minust
hüvitatud olid lapsed Pariisi koolis.
Pühapäeva hommikul läksime kiri­kusse.
See ori nagu meiegi kirik Ka­nadas,
ainult prantsuskeelne. Peale
jumalateenistust sõime prantsuse si-bulasuppi
ning sõitsime Seeaux los*
siaeda jalutama, mis asub 10 klm.
Pariisist väljas. Sellest lossist ön
vaid üks väike ehitus järel, aga lossi
suur park on alles. Seeauxloss on pä­rit
keskajast! mil gallid tülid vallu­tama
Prantsusmaad. -
Lossi pargis oli palju rahvast. Lap­sed
mängisid, vanemad -jalutasid.
Prantslased on enamuses tumedate
juustega ja täis elu. Vanemad püüd­sid
oma lapsi ikka keelata, kui mi­dagi
valesti tehti. Pargis oli palju
fontääne ja kujusid. Lapsed mängi­sid
laevadega fontään^aevudes. Neil
olid pikad kepid, millega nad purje­laevu
tüürisid. Seal oli ka paik, kus
vanemad istusid ja ootasid mängi­vaid
lapsi. Mina aga jalutasin ringi
ja vaatasin kuidas lapsed tegutsesid.
Vanemate istumispäigas oli kontsert.
muga rääkida, kuid õpetaja sai kur
jaks. Nad tahtsid mulle näidata/ma-temaatikat,
mida olid nad teinud, aga
millegi pärast õpetaja ikka ei luba­nud.
Mul oli kahju, et ei saanud teis­tega
koos matematikat teha. Pärast
läks tuju. paremaks, kui onupojaga
meie lähedal pargis mängisin, kus on
palju lilli.
Laupäeval on kool ainult pool päe­va.
Kooli jõudes tulid sõbrannad
mulle vastu ning kooliõues mängisi­me
palli. Rääkisin juba rohkem
prantsus keelt ja käte keelt. Tundsin
juba, et olen üks. koolilastest. Klassis
aga õpetaja rääkis jälle kiiresti ja
hääldas imelikult, sain aru, et olen
võõral maal. Hakkasin jälle oma raa­matut
lugema ja kirjutasin sõnu.
Pealelõunat jalutasime emaga Sei­ne
jõe ääres, kus asub Notre Dame
kirik. Sealsetest väikestest müügi­kohtadest
ostsime vanu pilte ja raa­matuid,
mis emale meeldivad.
Käisime Louvre muuseumis, mis
kunagi oli loss. See on suurim muu-seum
maailmas. Ta on umbes 700
aastat vana ja nii suur, et jõudsime
vaid üht osakonda vaadata. Seal olid
kujud antiik Kreekast. Väsisin. Olin
palju näinud. Kuid hiljem kadus vä­simus,
kui kohvikus häid prantsus-kooke
sõin. Oi piid need ikka maitse-
' vad! .'-^ •
Tänaval imestasin, et prantslased
viivad koju saiu lahtiselt kaenlas, il­ma
kottideta.
Kodus näitas televisiooniaparaat
lastesaates ka meie programme. „Se-same
Street" oli tõlgitud ja nad ni­metavad
seda „rue sesame".
. Viviemi® Medri .
Toronto E. S. Täiendüskool
••00
LINDA MORHEIM '/ ;
Kindlal ajal ärkan igal laupäeval.
Söön, harjutan klaverit ja sõidame
autoga kirikusse. Kirikus on tore.
Meie õpetaja, Valeria Kimberg-Kot-kas,
räägib meile Piiblist ja Kõige
Kõrgemast. Seal laulame, mängime
klaverit, joonistame jä kirjutame
eesti keeles. Pärast kirikut lähen ven-
1
na ja õega isa juurde, kus ujume bä-seinis
ja mängime. Hiljem toob isa
meid koju.
Pühapäeval võin teha, mis tahan.
Kuid mitte paha! Harilikult mängin
klaverit; mängin õues ja vaatan tele­visioni.
Õhtul lähen vara magama.
Sügisene öö,
ümbrus unele suikus.
Viibin võõrsil paos,
v mõte koju tagasi tuita.
isene 00,
mõtted, mina ja vaikus,
vald kodumetsa kohin
Qsebelt mälulooris kaikus.
Hella Lsivat
Nagu kõrk pühad, olid ka möödu­nud
pühad väga lühikesed. Ent need'
pühad olid mulle siiski erinevad, ku­na
kogu pühadeaeg oli minu sõprade
koer Caston, minu sõbraks. Mu koo­livennad
olid kõik Torontost ära, aga
üks koer võib olla veel toredam sõ­ber.
Hommikul äratas ta mind lop­saka
musiga ja õhtul sättis end
truult mu jalgade juurde magama.
Ma ei usu, et mu ema oleks seda lu­banud,
kui mul oleks oma koer ol­nud.
Kuna see koer oli vaid lühikest
aega meil ja mu ema oli sellesse koe­rasse
ka armunud, siis olid koeral
kõik võimatud asjad lubatud, nagu
laua ääres söömine ja voodis maga­mine.
. .
Jõuluõhtul oli koer Caston nagu
väike laps, kes aitas kõigil pakke lah­ti
rebida ja kelle kõige armsamaks
mänguasjaks kujunes kast täis krõ­bisevaid
pabereid. Jõuluvanale esine­sime
kolmekesti. Mina mängisin kla­verit,
mamma laulis ja Caston ajas
joru julgesti. Oma palli eest ta tant­sis
kahel jalal. Arvan, et ta seitsmes
meel ütles, mis paki sees on. Koos
Castoniga soovisime jõuluvanalt pea­lekauba
lund. Näe nalja, kui esimesel
pühal ärkasime, oli väljas nagu müi-nasjutu-
maailm. Nüüd võisime min­na
lumme hullama. Oi seda lõbu, mi§
Castinil oli! Vahest oli ta lume sees
nii et sabajupp ainult paistis välja!
vahest jooksis kui meeletu; ja minu
lumepallide eest oli ta kaval ära hüp­pama,
Kaua ei saanud me mürada,
kuna lumi oli pehme ja me mõlemad'
kui kaks lumepalli. Emal tüli Caston
soojas vannis ära sulatada. Minul
läks libedasti, koorisin riided ära ja
olingi kuiv poiss.
; / t Caston pidi peale vannitamist veel
juuksekuivatusse minema, mis talle
sugugi ei meeldinud, t a õli kui õnne­tusehunnik.
Kui tal lõpuks kõik kar­vad
olid korras, läks meil peituse- ja
pallimänguks lahti. Mina väsisin, aga
mitte mu sõber. Caston oleks võinud
mängida palli kasvõi kakskümmend
neli tundi. Söögist ta suurt ei hooli-
IV aga et mind mitte kurvastada -
sõi ta minu peost.
Pühad lendasid linnutiivul. Mina
pidin minema tagasi kooli ja Caston
oma perekonna juurde. Jäänud on
aga armsad mälestused nendest lõbu­satest
pühadest.
Toronto E. S. Täiendüskool
Kui väljas hakkab külmaks mine­ma,
siis kõik teavad, et talv hakkab
tulema. Linnud ja loomad valmista­vad
talve vastu. Linnud koguvad par­vedesse
ja lendavad lõuna poole. Ai­nult
mõned linnud jäävad siia, nagu
tihased, rähnad, varblased ja sini-näärid.
Loomad ei lähe lõunasse nagu lin­nud.
Nad koguvad palju sööki oma
koobastesse. Oravad ja vöötoravad
koguvad igasuguseid pähkleid ja
seemneid. Karud ja mõned teised,
loomad aga ei otsi midagi; Nad sõid
suvel palju ja poevad nüüd pesasse
magama.
Külm katab järved, ja jõed jääga.
Konnad poevad järvede ja jõgede
põhja muda sisse. Kalad lähevad sü­gavasse
vette ja ei uju palju ringi.
Kui külm tuleb, siis kõik lilled ja
taimed närtsivad. Puude lehed muu­tuvad
punaseks, kollaseks, pruuniks
ja kukuvad maha. Aga kuused, män­nid
ja kadakad on ka talvel roheli­sed.
Nad on igihaljad.
Inimesed valmistavad ka talve tu-,
lekuks. Nad võtavad talveriided kap­pidest
välja ja panevad suveriided
ära. Nüüd. maitsevad soojad söögid
ja joogid. Majades pannakse nüüd
ahjud küdema.
Kui talv tuleb, puhub külm tuul.
päevad lähevad lühemaks ja ööd pi­kemaks.
Õhtud on pikad ja pimedad.
Lapsed ei saa õhtul väljas mängida.
Aga kui tuleb talv, siis tulevad varsti
ka jõulud, v
LÜsa Soots
Toronto E. S. Täiendüskool
Kus saabus uus aas
Oli tore, huvitav ja lõbus võtta vas­tu
uus aasta. Mu ema, vanaema, va­naisa
ja ema vaatasime üht USA TV
programmi „Cystic Fibrosis^ Tele-thon".
See on selline haigus, mis ini­mestel
on kopsudes, et nad ei saa
hästi hingata. Mina helistasin sinna
ja ütlesin, et ma soovin toetada selle
haiguse vastu võitlemist kümne dol­lariga.
Siis ma ootasin niikaua, kui
nad näitavad minu nime TV-s. Ma
küll pidin ootama kaua! Niikaua ko­he,
et ma ei tahtnud enam oodata.
Viimati aga siiski tuli, näitas TVs:
Tiina Pärnsalü —110,00. Küll siis aga
läks minu süda soojaks!
Programmi lõpul neil oli toetajad
lubanud $714.884.
Kui uus aasta viimati kätte jõudis,
puhusin ma meie põlevad küünlad
ära. Me soovisime omas peres kõigile
head uut aastat ja .alles kell 230 läk­sime
voodisse.
Toronto E. S. täiendüskool
Aasta viimasel õhtu
Selle õhtu veetsime kodus oma
sõpradega; Minu ema ja isa ei läinud
välja pühitsema uue-aasta vastuvõt­tu,
sest me ei tahtnud jätta meie va­naema
üksinda koju.
Enne külaliste tulekut puhusime
vennaga õhupallid täis ja aitasin ema
katta lauda ning välja panna suupis­teid...
:":
Kell üheksa saabusid külalised, ja
peale selle möödus aeg väga kiiresti
mängides ja süües. Meie noored oli­me
all, vanemad aga üleval korrusel
Mõni minut enne kella kaheteistküm­nendat
tulid kõik alla. Minu isa avas
ühe pauguga pudeli. Oligi kell kaks­teist.
Meie jõime kuremariini, kõigil
olid joogiklaasid mida löödi kokku,
pallid paukusid ja kõik hüüdsid head
uut aastat! Käes oligi oodatud aasta.
Keegi ei märganud kui kiiresti kadu­sid
uueaasta tunnid. Varsti oli käes
hommik. Külalised lahkusid ja ma
läksin magama sel uuel aastal alles
kell küüs hommikul.
"Piret
Toronto E. S. Täiendüskool
J
Sealt ei olnud veel ükski loom, isegi
mitte hiireke, sisse tulnud, aga suu­rel
metsasulil oli see naljaasi. Ainult
tagasiminekuks' oli ta liiga suur.
Meie käitumine vist metsäSulidele
ei meeldinud, või oli see luuaga jä-releaitamine
liiga haavav -— me ei
näinud neid enam. i -
V. Ä. Kimberg-kotkas
iaviluks
I Minu isal on lips ja lipsunõel,
l a ega ole mina temale seepärast
sugugi õel.
, Aga ta ei luba mul siduda tema
''.;/.. lipsu sisse sõlme
ja kortsutada peegli ees kulme.
Sest mul on sulaselge, et isa seda
selle juures teeb;
kuid, oh häda! minul tuleb välja
ka veel keel.
Üldse on seesasi pahurat moodi,
et kui mu käsi midagi teeb,
tuleb kohe appi — teate küll —
seesamane... see.
Kumbki tegumood pole kuigi ilus,
aga isa lipsu seon ma endale ette
ka ikka väga harva — ja noh, nii
naljaviluks. —*
Oskar Ehäste
Ora
Oravad on väikesed aga hoolsad
loomad. Nad jooksevad kiirelt ja
hüppavad puudel ühelt oskalt teise­le.
Oravad on vahest ka väga valla­tud.
'
Sügisel koguvad nad endile toidu­tagavarasid.
Nende peamine söök on
seemned ja pähklid. Kõik oravad
peidavad oma tagavarad talveks.
[Sest kui väljas on külm ja lumi ka­tab
maad, on nendel ikkagi midagi
..külmetusest" võtta.
Minul on ka lemmik-orav. Ma toi­dan
teda pähklitega. Ta saab meilt
nii palju süüa, et tal polegi muret
i i)ma ..külmetuskapi" pärast. Vahest
paistab mulle, nagu tema mõtleb, et
meie kohus ongi teda sööt.a Kui ta
aknale ilmub ning seal veidi ootama
peab, muutub ta kurjaks, kui meie
teda kiiresti ei teeni. Ta ei lähe meie
aknalaualt kunagi tühja kõhuga ära,
isegi viib ta meie toitu pungis lõuga­dega
kühugile mujale. Ma* ei ole veel
suutnud jälgida kuhu ta need suu­täied
tassib.
j E. L.
'Toronto E . S . Täiendüskool
Lehekülg „Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: Hella Leivat ja Helle Reikman. Toimetuse
aadress: c/o.. Hella 'Leivat, 16 tortland Ave., Toraito, M4R 1T8
m
mm
i si
•li
4
• •••;'!^
• 'Vi
'3
:•• 4\W'\
VII
1
li
leie Elu" m
?erisionäi
tatud käsi
TEI
Pensionäj
se ringi kl
31. jaanuai
mata paki
tujuküllane
vitas koosi
ülevaate 'I
gevusest.
ole mitte |
oma tervis
ne, vastavj
liikmete vs
ta takse ki
vai. Instn
ja Astrid
saanud ki
rizonllt (j
herine D<
sel aukiih
Dr. J.
arsti arval
misest. •']
Suure ihl
puudub, šj
da. Südai
sel ja pr|
70-ndate
lemine" il
Miljoj
Oni
Smith
pärandi
tuse ko]
tuvad
Infornl
probleei
se kui
juures I|
lastele,
muudeti
larites,
sugulasi
te tasuc
Pealegi
rubladej
ta dollaj
seepäraj
ette eri!
saata
rimba
koostati
riidilisd
seda mi
Liidu
nõudnul
fondidel
tarnata
pärandi
Fl