Meie Elu = Our life, March 21, 1985

              MSiJÄFÄEVAL, 21 MÄETSIL - THUKSDAY, MARCH 21 „Meie Elu" nr. 12 (1829) 198S
Sini-müsJ-valge, §a lehvid siin
põhjamaal Vardas, kus ümber sul
võõramaa rahyas ja muld. Sind nä­hes
lehvivat Muskoka suurlaagris
meenub mulle aeg, kus olin pisike
hellakene.
See oli Saksamaal Augsburbi DP
laagris, k|is koos teiste lastega ja täis­kasvanutega
iga pühapäev kindlasti
sai nähtud' Eesti lippu lehvimas var­das.
Olin siis seitsme aastane ja lippu
vaadates ei teadnud ma muud mõel­da,
kui et see on minu rahvuslipp jä
olen eestlane. Aastad möödusid kii­resti
seal laagris. Olin juba kolmanda
algkooli klassi lõpetanud ja eesti keel
tunnistuselykeskmine. Tuli aga päev,
kus lahkusime laagrist, et sõita uude
elukohta, Lõuna-Ameerikasse. Siis
tuli mulle esimest korda eestlus
meeldd, mida ma varem polnud mär­ganud.
Pidin oma lähedalt tuttavate
ja sõbrannadega jumalaga jätma,,
tundsin endas esmakordseltkurbust,
mis etteteadmata kujunes hiljem
igatsuseks. Teadsin siis, et laagrist
lahkudes jätan oma eesti: sõbrad,
minnes võõrsile tundmatu rahva hul­ka.
•
Lõuna-Ameerika tundus huvitav
algul, kuid pikapeale isegi minu,
10-aastase silm hakkas otsima
midagi muud. Kuid mida, ma ei olnud
veel kindel? Märkasin ainult, et kõik
on võõras, arus'aamatu ning minu
keelest'ei saa see rahvas aru. Nii
tekkiski minus igatsus eestluse järgi,
mis iga kuu ja aastaga minus tugeva­maks
läks. Kui Vpõras keel juba sel­ge
(hispaania keel], sain kõigile sele­tada,
kes olen ja kust tulen. Kuid
mida see aitas, ei midagi rohkem kui
• tulejas kord — korralt meelde, et olen
üksinda siin võõra rahva hulgas. N i i
siis otsustasin ühineda nende võõras-lega.
Käisin kqolis, mängisin nende
keskel, kuni lõpuks arvasin end ole--
vat üks nendest. .
Aga tuli päev, kus ema mind kuu­lis
võõrat keelt kodus kasutavat ja
kohe, nagu äike, oli ta mu kannul ja
selgitas, et kõdus olgu alati eesti keel
ja meel. See Wi esimene kord, kui ta
mulle seda ütles, kuid ei jäänud ka
mitte viimaselJs. Iga sõna, mis ütlesin
valesti tema kuuldes, parandas ta ja
kui kirjutasin^ oma sõbrannadele
Saksamaale' või Ühendriikidesse,
andsin alati mustendi ema kätte, kes
minu vigu kontrollis. Algul oji mus-tend
punane vigadest, kuid kord kor­ralt
vähenesid vead ja sellega koos
arenes mu eesti keel.
Samuti vend Ants^kes rninust ön 7
a. vanem, tutista^ mind kõvasti pat­sidest
ja ütles, e;
kodus eesti keelt
sina,õde, pead ka
rääkima. Ütles, et
kui ükskord on Eesti vaba ja saame jõud
isaga jälle kokku (isa jäi kahjuks
kodumaale), siis ei saa sa temaga ja
teiste omastega rääkida.
Saabuvaid kirju lugedes tekkis
minus jällegi suur igatsus eesti noo­rusele
järgi. Kuidas nad teevad koon­dusi
uutel asumaadel ja käivad laag­rites.
Mõeldes minevikule.ärkasin nagu
unest kuuldes Eesti hümni ja silmit­sedes
seda armast lippu, mis meile
kõigile on südame lähedane.'Tuli
meelde päev, mil kuulsin linnas tut­tavate
pool, et eesti noorte tegevus
jääb pikapeale vähemaks ja huvi
kaob neil ära. Mul oli valus seda
kuulda, kuna tean iseenesest, et olles
sama noor kui need^kellest räägiti, on
minul endal olnud aeg, kus eestlus;
vaid õrnalt hõõgus minus, kuid ema
ja venna abiga olen suutnud seda
leegitsema panna, et tunnen end sü­damest
eestlasena. Eesti noored.ärge
laske end välistest mõjudest mõjuta­da,
ka need,kelledel eestluse leek
põleb täies hoos! Tõuske ometi üles
ja mõelge, et eestlane olla on õiglane
ning aus, jnida keegi meist ei maksa
põlata! See on meie isamaa ja jääb ka
selleksigavesti! Mõelge, et ka kodu­maal,
kus olukorrad raskemad, on
meie omasuguseid noori, kes nii sa­muti
mõtlevad. Miks peaks meie siin
võõrsil, kus enamusel on mugavad
kodud ja elu, unustama oma rahvuse
ja keele. Arusaadavalt igapäevases
elus on seda raskem näidata, kus
peab ka muudele asjadele mõtlema.
Kuid siiski, ärgem jäägem eemale
üritustest ja toogem veel kaasa neid,
keda veel tuua saabl
Pidage meeles, et üksmeel ja ar­mastus
isamaa ja emakeele vastu on
suurim varandus, mis saab eestlasel
paguluses olla.
Arvan, et olen suutnud veidi sele­tada
oma olukorda paguluses, kus
pisikese hellakesena võõrsil, olen
oma rahvust õppinud tundma nir^g
austama. .
Torontos, 3. veebruar, 1985
Sei- aastal saab 27 a., kui selle
kirjutise kirjutasin. Nende aastate
joojcsul olen kasvatanud4 last. Jaak,
Indrek, Tiina ja Linda. Kõik lapsed
on omakorda olnud eesti skautluses
ja gaidluses. Kuigi šel ajal elasime
maal.linnast eemal, 45 miili üks ots,
said lapsed ikkagi Torontosse koon-dustele
laupäeviti ja kirikusse püha­päeviti.
Kui talvel olid ilmad halvad ja
auto juhtimine kardetav, läksid lap­sed
bussiga linna. Nendel hommi­kutel
tuli neil kell kuus homrnikul
üles tõusta, et jalalibedast mäest üles
a ja 2 miili eemalolevale bussi
peatusele kella 7 hom. jõuda, kuna
buss sõitis ainult kord päevas sel kel­la
ajal sellest külast läbi Ja tuli õhtul
kell 7 tagasi. Eesti keelt ja meelt sai
kodus edasi õpetatud, mida olen esi­vanematelt
pärinud. Lastele said
meelegaeestikeelsed nimed pandud,
et siis juba maast-madalast teavad
teised koolis, et nad on eestlased ning
õpivad seletama teistele, kust nende
vanemad ja esivanemad on pärit.
Sain suure rõõmu osaliseks, kui kõi­ge
noorem tütar Linda abiellus esi­mesena
laste hulgast, samuti Kana­das
sündinud eestlase Allan Liik'iga.
Süda on rõõmus see Sl et siiski eesti
keel ja meel püsib edasi.
MAI JÄRVE
9 9 es
Lugeminfe on tegevus, harrastus, mis meid koidab, -
mis sünguse, üksilduse, igavuse äragi võidab.
- ISIoortele on lugemine tarkuse, arenemise algus,
igale meist lugemine rnõistuse, elamise valgus.
Kui kirjandus peibutab, keelitab salamahti—
hoia tast kinni, ära iial lase lahti!
Mäletad, kui kunagi lugesime muinasjuttu saabastega kassist,
mäletad veel luuletust kallist portselan tassist?
Eestlkiiljändust püüa laias haardes lugeda,
enam suudad oma rahva saatust mõista, tajuda.
Lugedes isademaast pola kodutalugi kauge,
^ t^st kujutlusi luues ei keegi väsi, ega sulge lauge.
Lugedes Maarjamaast, põliskodust, juurtest, — jääd võitjaks,
sindki ju loodud selle keele hoidjaks, kandjaks.
. Leia raamatuist, eestluse minevikust sangarlikkust, tarkust—
• otsi tänapäeval, olevikust, õiget rada — elujaatavust!
kõnelevad raamatus — elus; sõnad, teod, riing hing
üht sama; suureneb areng, avardub silmaring.
\ .. • HELLALEIVAT
Väike ja hall on see linnukene. Ei
mingisugust kaunist välimust. Paljud
ei ole teda üldse näinudki. Siin maal
on see peaaegu võimatu, ta oli meie
kodumaal ja sealgi üsna tagasihoid­likult
lihtsas segametsas. Laul aga
ütleb, et talle meeldis laulda maha-rõhutud
ja vaevatud talupoja akna
alL
Ööbik on ta nimi, temast luuletail
ja kirjutati ja kõik need lood olid
hellad ja südamelähedased. Ükski
lind iial ei suutnud ööbikust kõla-vamini
laulda, kuigi teisi kõlavate
lauludega linde oli kodumaa metsa­des.
Nende kohta öeldi, et nad käisid .
ööbikult laulu õppimas, aga kuulsaks
nad ei saanud.
Ööbikust räägivad veel teisedki
rahvad. Hiinlaste üks lugu kaunist
laulikust kõlab nii-. „Vägev keiser,
kes elas kuldses lossis, magas kõige-kallimas
portselaanist voodis siidi-patjade
keskel,ei olnud iial ööbiku
laulu kuulnud. Kõik, kes lossis ela­sid,
ei olnud üldsegi teadlikud sellise
linnu olemasolust, seni, kui rända­jalt
seda kuulda said.
Keiser saatis kõrged ministrid öö­bikut,
otsima ja linnukene toodigi
lossi laulma. Vägeva valitseja mee­lest
oli laul võrratu, aga talle ei meel­dinud
linnukese lihtne välimus.Ta
; käskis valmistada teemantidest sära-
I va kuue, aga Ööbik ei soovinud seda
vahetada oma halli kuue vastu. Kei­ser
vihastas, laskis teha säravatest
teemantidest, kullast ja hõbedast öö­biku
ja panna sellesse.mehanismi,
mis laksutas samuti kui Õige ööbik-lind.
Ööbik, seda nähes, kurvastas ja
taandus tagasi metsadesse. Keiser,
aga koos rahvaga, juubeldas kunstli­kule
linnule.
Siiski see kaunis särav teemanti­dest
linnukene ei saanud rohkem
: lugusid laulda, kui Vaid ühe, mis oli
i mehanismi seatud ja aasta pärast kat-
! kes seegi. Seal linnukene küll säras,
i aga ta ei laulnud. "
j Nüüd suurel keisril linnulaulu
j enam ei olnud, ta haigestus ja pii
1 suremas. Kui õige ööbik sellest kuul-i
da sai, ruttas ta kiiresti lossi, istus
i avatud akna;alla puu otsa ja laksutas
E kauneid lugusid — nii kauneid, et
I keiser terveks sai. Kohe levis üle riigi
I kuuldus lihtsast hallist ööbikust, kes
I 'keisri oli terveks laulnud. Nii räägib
I vana hiina lugu."
I . Kust võiksime meie ööbiku laulu
I kuulda...? Võibolla siiski eluajal
I ühel või teisel juhul tuleb see või-
I maius. Minul oli see võimalus, aga
I see oli kodumaal ja palju aastaid
I tagasi.
I Mina ei olnud hiina keiser, olin
I äinuh väike koolitüdruk ja võin öel-
I da, ööbik laulis just minule. Minu
I lugu juhtus nii: Oli varajane suvi ja
I õhtu. Ööbik tuli just sinnasamasse
I lihtsa lepapuu otsa, kus mina päikse
I loojangut vaadeldes seisin. Ma ei
I teadnud, et see hall väike linnukene
I oligiööbik. Ta sabistas oksal ja sättis
I end siis üsna mu õla lähedale ja algas
I lauludega. Olin ääretult üllatanud
I kui taipasin, et see oligi kuulus ja
^ armastatud laulik. Aina vahetas ta
Tarmo igatses uut jalgratast. Jalg­ratas
oli tal juba ammugi, millele
osteti uusi osasid ja kumme. Mõnigi
koolikaaslane kiitis, et sõiduriist on
küll tavaline, kuid küllaltki, kergfe
sõtkuda ja hea jooksuga. Siiski ei
olnud see poisi meelest küllalt läikiv
ja moodne. Selle ratta võiks omale
saada ta noorem vend, kes veel ei
oskanud sõita ega teadnud, kuidas
erineb teistest ajakohane võidusõidu,
jalgratas, millel mitu käiku. Tarmo
teadis tavalise ja kallihinnalise ratta
erinevustest. Teadis ka seda, et sel
kevadel saadavad vabrikud äridesse
veel moodsamaid jalgrattaid.
Kevad oligi juba teel. Võibolla tu­leb
see kaunis aastaaeg tänavu õige
varakult, sest vanaema askeldas
seemne pakikestega ja mulla pottide­ga-..
Ühel reedel otsustati maakodus­se
sõita, et vaadata mida lumerohke
talv ja tuisud seal on korda saatnu^.
Muidugi sõitis Tarmo perega kaasa
ja tõstis auto katusele oma jalgratta.
Maal õli heledat päikesepaistet.
Lumekoorikul helkis värske lumi sil-mipimeslavaU,
l<.ui vanaisa otsis ja
leidis ka sealt metsise jalajäigi.
,,Need linnud on toredad, ergsad ja
tähelepanelikud. Neid polegi nii liht­ne
jälgida ja vaadelda. Nende alaline
mängupaik aSülr^iear lagendiku ser­val
männisalus. Ma nagu kuulsin
varahommikul juba nende plagitse-vat
mängulaulu. Kodumaal omas
metsas pidasime ikka kevadeti met-sisejahti,"
kõneles mõnuga vanaisa.
Järgmisel hommikul, õige vara­kult;,
hiilis Tarmo metsiste mängu-paiga
poole. Ta kavatses maal juba
rattaga sõita. Ei olnud see just lõbu­sõite
lumekünklisel maateel. Poiss
aga tahtis oma osavust proovida. Ra­tas
vajus ja vingerdas, kuni Tarmo
ülekaela kraavi lendas. Robinal tõu­sid
metsised lumest ning lendasid ee­male.
Tagasi koju jõudis Tarmo kriimus-tätüd
põlve japõsega, käekõrval kat­kine
ratas. Kodused haletšesid pois­si,
kes aga nüüd südamesopis siiski
rohkem lootis uue jalgratta ostmist.
Sünnipäev oli tulemas. Nüüd on
mul kink teada! Aga ei, tuli pettu­mus.
Sünnipäeva kingiks osutusid
raamatud ja mängud.
Tarmo pii tusane ja haavunud, et
ja noorte
raamatud
LAULEI\/iÄ(\!GE VÄIKELASTELE (nootidega) 5.00
H. Michelson KODUIVIAALT VÕÕRSILE 10.00
H. Mictielson NOORSOOTÖÖ RADADEL ic 4.00
H. Michelson EESTI RADADEL 9.00
V Kimberg-Kotkas KARJANE LÄKS. KARJAGA 12.00
A. Vaks.ÜHEKSA KAJAKAT 9.60
A. Vaks VALGE KAJÄK 5.00
H. Nõu PEA SUU 15.00
S. Raatma JÄNESPOEG, KEf LENDAS KUU PEALE . . . . 4.00
KAVAL ANTS JA VANAPAGAN 10.00 ^
0 Luts KEVADE I 6.00
I. Ivand PARGI 3.00
, K. Ristikivi SEMUD . , ... 3.00
K. Ristikivi SELLID 3.00
MIKS TALUN VALMIS El SAA ..- 3.QÖ
MINU PILDIRAAMAT 2.50
S; Topelius SAMPO LAPPELILL 10.00
A. Lindgren b J. Wikland VAATA,MADICKEN,
LUND SAJAB 12.50
G. McBride TALES FROM ESTONIA .... 5.75
J. Luur & A. Arumäe USUÕPETUS KODULE JA
KOOLIDELE ............ 5.00
JEESUSE KRISTUSE ELU (piltides) ... 5.00
J. Kaup SÜGISE LAUL 4.00
A. Teder NAPOLEONI JÄLGEDES . . . . . . . 2.50
J..Nigol KALLIS KODU (luuletused) . i , 1.50
EESTI AJALUGU TÄIENDUSKOOLIDELE 4.50
M^IE KODUMAA 4.50
KODU KOOL (vihk) 1.50
H. Jänes MEIE EMAKEEL II 8.60
H.^änesMEIE EMAKEEL III 5.00
H. (rajamaa &H. Leivat MEIE EESTI KEEL 1 . . . . . . . . . , 10.40
H..pajamaa EESTI AABITS 3.50
ÕPETA MIND LUGEMA 1 . . . . . . 5.00
öhTA MIND LUGEMA II 5.00
V Lenk EESTI KEELE HARJUTjJSTIK I 3.00
E. Muuk LÜHIKE EESTI KEELEÕPETUS 1 4.50
H. Pario & J. Aavik EESTI KIRJANDUSLUGU i 4.50
R. Raag UUSI EESTI SÕNU 10.00
A. Mägi VALIMIK LUGEMIST NOORTELE 5.80
V.Tauli KEELE KORRALDAMISEST J ANORW\\M\SEST . . . . 3.00
EESTI AJALUGU TÄIENDUSKOOLIDELE (töövihk I) ...'.. 2.50
A. Kajasaar EESTI MAATEADUS l vihk
(kodu ja koduümbruse loodus) 3.50
A. Kajasaar EESTI MAATEADUS ii vihk '
(elust ja olust Eestis) 3.50
TUNNE EESTIT - EESTI RAHVASTIK (vihk) 4.00
' E. Muuk ja H.Hajamaa VÄIKE ÕIGEKEELSUSE SÕNARAAA/IATS.OO
H. Jänes MAAILMA KIRJANDUNE PEAJOONI 7.50
NOORTE LAULIK^ 4.00
MINU VARAMU — koguteos noortele 10.00
GAIDERI TÖÖ ...1.50
TULEHOIDJA (Üksik numbrid alates 1980—1984)a. . . . . 2.50
H. Mäelo VÕIDUKARIKA MÄRGI ALL 2.50
E. Laidsaar KOMPAN! POEG .2.00
E. Michelson SKAUTLIKUL TEEL 3.25
il „MEIE ELU'' talituses
958 Broadview Ave., Toronto, Ont. M4K 2R6
ühe laulu teise järele, seal need kõla­sid
„Kiri — Küüt, Kiri-Küüt vaole,
vaole," voi„laisk tüdruk, laisk tüd­ruk,
too piits, too piits, öö pikk, öö
pikk" ja nii edasL Ka see oli imesta-misväärne,
kas ta ei näinud mind, või
sooviski just minu juures olla? Kas ta
•tuligi, et just minule kõrva ääres
laulda. Seisin Hikumatuh ja kuula­sin,
kartsin, kui liigutan, võib ta eh­matades
ära lennata.
Päike loojus ja öö tuli, mul hakkas
vilu, aga ma ikka seisin ja kuulasin.
Olin kindel, ta ei jää kauaks mu
juurde, aga ma eksisin. Ma ei ehma­tanud
teda, ta ei liigutanudki, ta ei
katkestanud onia laulu, ta jäi oksale
ja laksutas rahuga edasi. Ka siis veel,
kui olin juba kaunis kaugel, seisata­sin
ja kuulatasin — ikka veel kostus
ööbiku hõiskeid.
Sellist ootamatut ilusat üllatust ei
kordu iial enam elus, ei saagi kor­duda,
aga veel nüüd olen ma uhke ja
rõõmus,e t minule see juhtus. Kui
palju on ilmas inimesi,kelle õla kõr­val
on ööbik oma suveõhtuse kont­serdi
andnud. Pealegi, ta ei laula
kogu suve, vaid ainult jaanipäevani.
Täna, seda lugu kirjapannes meenub
minule Lydia Koidula luuletus:
Mis laululaine lahkeste —
Lehekülg „Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
!| üritusena. ToimetaJarft^^^^^H^^^ Leivat ja VaferiaKotkas. Toimetuse
aadress: c/ o Hella Leivat, 16 Cortland Ave., töronto.
iOm. M4R 1T8
Käib kullakeeli südame,
Ööbik!
Vait vainud, puu ja põõsastik,
mis hõbehelin imelik?
Ööbik! Ööbik! .
, Tark Taara linnuke.
V.A.KIMBERG-KOTKAS
keegi tema südamesoovist ei hooli­nud,
ei kodused ega ristiisa.
Kui sünnipäeva viimased, kiilali-sed
lahkusid, seisis Tarmo vanaema­ga
ukseesisel rõdul ja viipas lahku-jaile.
„Vaata üles, üks täht langeb!"
juhtis memme poisi tähelepanu tae­valaotusse.
,,Kui sa kohe midagi soo­vid,
siis täitub see soov sel juhul, kui
oled sõnakuulelik ja kohusetruu!"
ennustas vanaema. Tarmol polnudki
vaja mõelda, mida ta.soovib, soov oli
ammugi südames.
Koolis valmistatiette loteriiga ke­vadpeoks.
Loterii peavõiduks kinkis
üks äri toreda jalgratta, just sellise,
mida Tarmo igatses. Õpilastel tuli
loterii pileteid müüa. Kogu oma tas­kuraha
eest ostis poiss need piletid,
millised talle müügiks anti. Ta rää­kis
sellest ka vanaemale, et kogu oma
taskuraha piletitele kulutas. Memme
andis poisile veel 5 dollarit lisaks
ning mainis, sa peaksid võitma selle
peavõidu, oled olnud kohusetruu ja
sõnapidaja.
Saabuski kooli kirev pidupäev.
See oli nagu mingi karneval. Kooli
õues toimus ponisõit, klassiruumides
näitused, maiustuste müügid, val­ged
elevandid" ja ..uudsete esemete"
loosimised. Koolimaja täis ^tingel-tangelit.
Tarmot ei huvitanud muud, kui
jalgratta loosimisel võitjaks tulnud
pileti number. Ta oli ostnud palju pi­leteid,
vast on õnn seekord temaga?
Millegi pärast ei toimunud loosimine
avalikkuse ees. vaid võitjale lubati
samal päeval, peale kella viit. koju
helistada.
Poissi ei huvitanudki enam tingel-tangel.
Kutsus noorema venna, vastu
selle tahtmist kaasa, ja läks koju
telefonikõnet ootama..
Ootamine ärevuses ei ole kellelegi
lõbus. Oodata, oodata ja süda põk­sub.
Või oodata asjatult. Tarmo oli
just külmetuskapist omale kruusitäie
piima valanud, kui telefon helises ja
isa,kutsuti ühele koosolekule. Õn­neks
oli kõne lühikene.
Uuesti helises telefon. Tarmo käsi
KAS TEAD, E T . .
. . . groundhog (vilistaja kaevur või
ümiseja koopaorav), kellest räägi­takse,
et ta virgub veebruar 2-sel,
aga kui oma varju näeb, põgeneb
tagasi koopasse ja magab veel kuus
nädalat. Tõde on see, et ümiseja
koopaorav ei teagi,millal on veeb­ruar.
Groundhog kaevab tunneli, asu­tab
sinna mitu ruumi, ühe vanni­toaks,
mida korrapäraselt puhas­tab,
lastetoa, laoruumid ja ühe ruu­mi
kuhu ta talveks magama heidab.
Ta sulgeb avause mullaga, keerab
kõyerasse, südametegevus aeglus­tub
ja hingamine on nõrk. Alles
kevade tulles ta ärkab ja tuleb koo­past
välja.
värises, piim loksus maha. Tema ni­m
i . . . tema pileti number.;. See
polnudki unenägu . . . hurraa! Nüüd
ometi sai ta moodsa võidusõidu ratta,
mitmekäiguga, läikiva, uue , , . hur­raa!
Kogu pere oli üllatanud ja imes­tanud
. ..
.,Et olid täpne, sõnakuulelik ja
kohusetruu poiss, jusfsellepärast oli
su soovijõud nii tugev, et tõi sulle
ratta suure hulga looside seast," väi­tis
vanaema.
HELLALEIVAT
N.B..See lugu juhtus läinud aastal
ühe Toronto eesti kooli õpilasega.
Kui olete uudishimulikud, siis ütlen
ka, kes oli see poiss.
' H.L.
H
„Meie|
Ter
R
Meill
gidest
mõjud<
geerid(
li pidai
sele, k(
valmõjl
missug]
erinevi
dest?
Asjalj
asjalikl
reflekse
sellega
kaasu. H
ravi oi
sioone.
se kujd
mõniko
millega I
no ja rtj
matab. 1
et iniml
ga. Kuil
nilist hj
organisi
vaenlasi
. hädasuii
Kui me]
häda k(1
lineolul
ja küsill
maani J
oi tuhuij
gi koha
Enno
likko vo|
makom
sootuks!
gem. oli
kodumiJ
dus, Mj
sello vul
duinaal
la ii rk all
kai
Si]
Laup/j
Toroiltol
nieesto
se nin^'
Royal B|
vaholisel
tud auk]
oli 18:
Seekol
osas ja
Püügi k!
mootors
Võistl
lõppes
varahoi
kontroll
Õngitsojf
arvu väi;
kolm ha^
,g. Kogu
1 kg 95
Trophiof
rändauh
väljapan
Poom 01
püügivõ
Tralma
son (850
Hästiõil
päev möq
mes on t)i|
mesi uut(
ühiskonni
hõõgunut
raldamisol
1982.a., i |
suure rah|
se puhasi
väljaehita|
pidamata
oäoselt pi|
•Majas kui
Killapoi
suseks E(|
aprillil k(
duskogu,
ja -pidud(
taid, toob
paremad
ladusate
na^
Selleaasl
tud suures!
juures suu]
kanded ja
mahutaks
mist peoli!
saalis ei s<
ka suures
Nii tneel
muusika
dade küla]
se juhtimil
peal ja lav(
dade vahi
pilliga.