Meie Elu = Our life, April 11, 1985

              axt
IK PURJE
,,Leelo" aastapäeva-
(n poolkogemata veel
jist tehet ja avastasin,
(kümmend aastat jär-koorilauluga
tihedas
3st viimased kolm-aastat
koorijuhina,
[brite puhul räägitak-ja
lastakse fanfaare
lina ei võiks siis seda
[ma sõprade hulgas
harrastusega?
3e,e üheks põhjuseks,
J aktsepteerimast aas-jhta
tehtud hävitavat
|e.ti pidi olema õige,
olid haruldases üks-
|olid kunagi mu sõb- .
end sellena näidata,
ka ühtki teist koha-
[.; kes kõik olid kuna-
, või oskasid end sel-itahes
otsustasin ma
tantsi edasi kaevata ,
itünikudolejuneed,
^itsertsaali täidavad,
^ad. Eks pärast prot-asi
saab.
contserdi ilme? Mi­lj
askonnale?"
|eb peale üksikute
|iiloomingust, nii va­lemast.
Üldiselt olen
lapaljukorratudheli-
[t ning nii mõnigi he-to
publiku ette esma-iena
teeb kaasa Ha-iltsi
Segakoor Olaf
imisel ja see peaks
li omajagu rõõmsat
)nlased ori ju meie •
itatud publikut en-
[ehmatanud. Loode-
'ässe ka veteranide"
isti kandis „Leelo"
nimetust. Ka
kooseisus ainult;
ined, minu endaga
tm noored olnud kui
terani staatuse välja;
J-hadvisw
Ave.
Iilis M3B 2M3
mm
.1984.
^1. •
$25,89'2:673
; '1 19,553.
279,458
278,220
$26,569,904
;tai
|iv865,454
126,193
421,422
261,637
$2,674,706
„Meie EliLi",iTir. 15 SDÄY, APRIL 11
axOE
Väärtuslikke
raamatuid
Saksamaalt
keskarhiivile
Eesti Keskarhiivile Kanadas saa­bus
väärtuslikke Eesti Vabariigtaeg-sed
väljaandeid Lääne-Saksamaalt
Tamak Ehrenbergi annetusena.
Steffi Micheri vahenduse, kes on
sõjaväekapteni Paulbergi tütar.
Raamatud pärinevad algupäraselt
Konstantin Meeli ja tema abikaasa
Lydia Meeli kogust. Viimane päran­das
need T, Ehrenbelgile, kes need
nüüd loovutas EKAK-le.
Konstantin Meel (sündinud 1896
Nehatus, Harjumaal), mobiliseeriti
Esimesse maailmasõtta, lõpetas Ir­kutski
lipnikkudekooli ja saadeti
rindele. Novembris 1918 astus Eesti
Mereväkke, kus teenis miinipüüdja
komandörina ja kaldale uhtunud mii­nide
hävitajate salga ülemana kap-ten-
nlajori astmes; Rahuajal teenis
Autotankide rügemendis ning Mere­jõudude
staabis. Omas VR II/3.
Raamatute hulgas on suur Piibel,
välja antud eestikeelse Piibli 200 a.
juubeli tähistamiseks O/Ü Looduse
Osa Tamara Ehrenbergi poolt Eesti Keskarhiivile annetatud raama-
Foto — 0 . Haamer
sõda" I ja U, Tallinn 1937-1939, mä­lestus-
ja koguteoseid, kokku 39 väl­jaannet,
enamikus' Taska ateljee
nahkköites.Saadetises kõik on kodu­maal
praeguse rezhiimi poolt keela­tud
raamatute nimestikus.
kirjastuselt. Tartus 1938-40. Sisaldab
226 gravüüri G. Dore'lt ja värvipilte
teistelt suurmeistritelt' Piibel on luk-susköites
Taska kunstköite-ateljeelt.
Siis veel,,Eesti Vabadusristi Kavale­rid",
Tallinna 1935, „Eesti Vabadus-
Lilli ja ümbrik koori liikmeilt Lembit Avessonile õninestuniad
puhul pärast kirikukontserti.
1 li 60 a. sünnipäeva
Foto — S. Preem
„Musica DivJna" lauljad, 19-liik-melises
koosseisus ning 11-liikme-tine
keelpillide orkester, mõlemad
Lembit Avesson'i juhtimisel, esine­sid
kontserdiga Peetri kirikus pü-,
hapäeval, 31. märtsil, esitades G.F.
Händel'i ja J.S. Bach'i helitöid nen-de
300. sünnipäeva tähistamiseks.
Helilooja ja orelikunstnik Lem­bit
Avesson, kahtlematult üks an­dekamaid
eesti helikunstnikke pa­guluses,
on meie klassikalist muu­sikat
armastavale publikule juba.
aastaid tuntud ning lugupeetud.
Heliloomingu ja kutselise oreli­mängu
kõrval talle meeldib tööta­da
väikese, kuid kõrgetasemelise
kooriga ning orkestriga. ,,Musica
Divina" koori koosseis ulatub ar­vuliselt
üle 20, seekord laulsid kaa­sa
12 nais- ning 7 meeshäält. Or­kestri
koosseisus mängisid 6 viiulit,
viola,tsello, kontrabass ja2 oboed.
Iseloomustavalt võiks öelda, et
Lembit Avessoni nii koori kui ka
orkestri juhatamistehnika on nii­sama
delikaatselt tagasihoidlik,
nagu ta on seda oma igapäevases
elus. Vaatamata oma tagasihoidlik-kusele
on ta aga võimeline hoidma
mõlemit absoluutse kontrolli all.
Väike orkester esines kokkusula-valf
tasakaalus, nagu jätkunuks
igat pilli paras jagu. Samasugust
häälte kontrolli ja tasakaalu võis
märgata ka koori esinemisel, vaata­mata
sellele, et naishääled olid ar-vulisdt
peagu kahekordses ülekaa­lus;;
Kontsertkava esimene pool kuu­lus
orkestrile, kes esitas alul Hän­deli
viieosalise „Concerto grosso"
Op. 6 no 1, milles viiulite sooloosa­des
esinesid kontsertmeister Murel
Beylerian ja Mare Ratas — Wes-terblom.
Järgnesid G. Croce „ 0 vos
omnes", f.B. Comes'i „Christus fac-tus
est" ja T.L. Victoria „Impro-peria".
Kava teisel poo! esines koor,
alul saateta, hiljem orkestri saatel,
esitades Bachi „Wer nur den lieben
Gott lasst walten" Cantata nr. 93,
bwv 93, kus koori solistidena esi­nesid
sopranid Margaret Smith ja
Jean Mautner, alt Irene Loosberg
ming.bass Harold Leather. Orelil
saatis nii orkestrit kui
Robert Bastendorff.
Väikese koori hääled kostsid kõ­lavalt
puhtalt, ebakõla ei tabanud
kõrv kordagi ning esitatud kantaa­di
tasakaalustatud nauditavus pää­ses
täielmääral mõjule. Kantaadi­le
mittesobiv häälepaelte vibrat­sioon
puudus, mistõttu pikad mit-metaktilised
noodid kõlasid nagu
ühtlane poognatõmme viiulil, mis
omakorda tõendab kooriliikmete
muusikalist võimekust. Koori ette­kanne
toimus originaalkeeles, s.i
saksa keeles.
Eeskava lõpul üllatati Lembil
Avessoni sületäie punaste rooside
ja ümbrikuga, tänuavaldusena vä­ga
ilusa kontsexdi eest nirig õnne­soovidega
tema 60-ks, hiljuti möö­dunud,
sünnipäevaks. Juhtub har­va
,et nii tuntud ja lugupeetud eesti
ühiskonna liige siin Torontos oma
juubelisünnipäeva nii vaikselt ja
kellelegi teadmata laseb mööda
minna, aga selline on Lembit Aves­son,
kes tähelepanu äratab ainult
oma tagasihoidlikkuse, töökuse ja
S. PREEM
Kanadat Rahvuskunsti Nõukogu 20-aastane
Kanada Rahvakunsti Nõukogu-
(Car^adian Folk ArtsCouncil) tähis­tas
15. ja 16. märtsil Torontos, She-raton
keskuses oma ZO-aa^tast tege-vusjuubelii
piduliku kpkkptulekuga,
kuhu kogunes esindajaid ülekanada-liselt.
Reedel toii;nuslaudkonnavest-lus,
kus möödunud 20-aastasest te­gevusest
andis ülevaate praegune
esimees senaafopPaülYuzyk. Lisase­letusi'andsid
peasekretär Leon Kos-sar
ja Montreali osakonna sekretär
Guy Landry.- . \' -
Aruannetest selgus, et Kanada
Rahvuskunsti Nõukogu oli algata­jaks
praegusel mitmekultuuri prog­rammile
ja paljudele rahvuskultuuri­listele
üritustele ja pidustustele, kaa­sa
arvatud Kanada sünnipäeva pü­hitsemise
programm. Paljud neist on
hiljem üle võetud keskvalitsuse prog­rammi.
Pärast ettekandeid algas küsimus-te-
kostmiste periood,, mille jooksul
selgus, et mitte kõik provintsivalitsu-sed
pole rakendanud mitmekultuuri
programmi ühtlaselt ja ühise nimeta­ja
all, milline asjaolu mõjutab ka
üritustele toetuste jaotamise. Küsi
muse alla tuli ka Nõukogu tuleviku-suund,
kuna keskvalitsuse toetused
tõmmatakse kokku ja seda just selle
tõttu, et tegevusväli järjest laieneb,
summade suurus toetusteks aga on
jäänud endiseks. „Nähtava vähemu­se"
esindaja poolt, ühest mereprovint-sist,
soovitati, et Nõukogu peaks oma
tegevuskavva võtma ka inimõiguste
küsimuse, kuid koosolijad leidsid, et
sellega tegeleb juba mitmeid asutusi
ja organisatsioone, seepärast oleks
selle kavva võtmine ainult duplikee-rimine.
Leon Kossar tõi esile, et paljud
rahvuste kultuurikodud on läinud üle
ärilisele alusele, üürides neid välja
pulmadeks, tantsuõhtuteks ja äriruu-mideks,
jättes rahvuskultuuri töö tei­sejärguliseks
asjaks. Senaator Yuzyk
nimetas samuti, et paljud suurpidus-tüsed,
mida varem viisid läbi rah­vusgrupid,
on nüüd libisemas elukut­seliste
korraldajate kätesse ja valit­susasutused
soosivad sellist olukor­da,
kuna see moodus on neile liht­sam,
sest on tegemist ainult ühe isi­kuga,
kellega asju ajada. Tasoovitas,
et rahvusgrupid peaksid oma häält
kuuldavamaks tegema Ottawas, et
viia olukord tagasi sinna,'kus rahvus­grupid
olid need kes korraldasid ja
viisid läbi Kanada sünnipäeva pidus­tused,
koostöös Rahvakunsti Nõu­kogudega.
Laudkonnavestlust juha­tas
Nõukogu laekur John Stephens
Q.G. ja pääle eelpoolnimetatute oli
laudkonnas ka veel senaator Richard
Stanbury. , :
Kerry Johnston m^tmekultuüri-ministeeipiumiet, Canadian
Folk Counciri direktor Leon Kossar, Eesti Kunstide Kesku­se
president StellaKerson ja CamadlaE Folk Arts CounciM
presidemi senaator [Paul-Yuzyko
j Laupäeval oli pidulik õhtusöök
Sheratoni keskuse Civic Balliruumis,
kus peokõnelejaks oli Mitmekultuuri
Minister Jack B. Murta^ Omas kõnes
fagas ta tunnustust Nõukogu senisele
tööle, eriti esile tõstes Leon Kossari
osa selle organiseerimisel ja eduta­misel.
Minister tutvustas ka oma mit­mekultuuri
arendamise programmi,
kus ta tahab läbi viia selle ühtlusta­mise
ülekanadaliselt. Sellest peab,
saama Kanada kultuuri väljendus ja
mitte ainult üksikute rahvuste kul-tuurikillud.
Ta leidis, et Nõukogu
saab olla väga suureks abiks selle
kava elluviimisel. Ettevalmistusel on
Siegfrid Veidenbaum: Tundma­ta
tulevikku. Ajakirjanikult lu
jale. 226 lk.
Oma Press, Toronto 1985
On ebatavaline alustada ühe raa­matu
vaatlust lõpuotsast. Kuid ka
Siegfrid Veidenbaumi „Tundmatal
tulevikku" on mitmeti ebatavaline;
raamat, millist ei saa nimetada ai-^
null yõi peamiselt mälestuste ko-l
guks. Seda ei tee ka autor ise aiapeal-.
kirjas. Ta ei ava siin oma elu ka-lendrilises
kronoloogias. Alles 10-
ndaspeatiikis suvatseb ta juhtida
lugeja oma nooruspäevadesse,,
millistest tervenisti 13: ^
esimest . kujunemisaastat möödus'
kindra Mamontovi mõisas Tveri ku-
-bermangus ja samas kubermangus,,
asuvas kahekümne kolme kirikuga ja'
nunnakloostriga Bezhetski linnake-'
sesOstrethina ja Mologa jõgede kok-kujooksulisel
rinnakul. Sealt pärineb
•ta haridustee algus ja ka tema vene
Kuid peame pöörduma kõjgepäält
tagasi raamatu lõpu kolme peatüki
juurde. Nendeks on pühenduslikud
read 1976.a. 64-aastasena varalahku­nud
abikaasa Helgale ning novellid
..Lapsevanker varemete tipul" ja
,,Novelli sünd",.neist 2 viimast hoo-ikalt
16-17 lk. raamides hoituna, il­ma
ülearuste meeleolutsemisteta. Et
Siegrid Veidenbaum, tuntud nooru-,
sest alates tubli ja kohusetruult täpse.
ajakirjanikuna, suutis läbi pikkade
aastakümnete peita endas alles nüüd
tagasihoidlikult päikese kätte nihku­nud
paljurtõudva. psühholoogilise
novelli looja, s.o. ilukirjaniku eeldu­sed
ja võimed, see on tõeline üllatus.
Vähemah allakirjutajale, kes arvab
•'tundvat umbes 90% meie'käesoleval
sajandil sündinud loova sõna saadus­test,
ei mäleta aga olevat komistanud
varemalt ühelegi S. Veidenbaumi
meeldejäänud ilukirjanduslikule loo-mingupalale.
•
See, kuidas Mihkel Tammerit saa­dab
kummituslik lapsekarje kauge
mälestusena ja kuidas ta avastab
oma Berliini rusudes kadunuks jää­nud
tütre, on kujutatud novellisti hea
konipositsioonipuhtusega. Seda võib
aga kinnitada samuti ka teise novelli
kohta. Peetrile tundmatuna surnud
nooresse lirasse tundeelamuslikul
sisseelamisel ei puudu siin teatud
juhtmotiiviline rööbikjoon hoopis
hiljem valminud Bernard Kangro
..Seitsmenda päevaga" ja kodumaal
ilmunud Jaan Krossi,,Professör Mar-tensi
ärasõiduga". See ajend näib
olevat autorile omane ja reedab üht­aegu
novelli pühenduslikku kuulu­mist
tema varalahkunud abikaasa
Helgale. Kuigi teise novelli peatege­lane
oma tundeelamusi sõbrale põh­jendades
esitab fakte igivanade kuju­de
elustumisest raamatuis tuhendeid
aastaid pärast asjaosaliste surma,
näib ometi olevat eriti määrav väite
lähemal ajal toimuv suurem ülekana-daline
nõupidamine, kus pannakse
alus keskvalitsuse mitmekultuuri
programmile.
Pealaua külalised, lisaks peokõne­lejale,
olid samadjkes võtsid osa ree­desest
laudkonnavestlusest. Neile li­sandus
õhtu teadustaja, Nõukogu
üks abiesimeestest, Bruna Bragoli
Hamiltonist. Eeskavalises osas esi­nesid
ukrainlased, kreeklased ja üks
segaansambel, esitades muusikat
mitmesugustel rahvapillidel.
Meie rahvusgrupist võttis piduli­kust
õhtusöögist osa Stelle Kersori,
Feliks ja Evelyn Koop ning Härnald
ja Regina Toomsalu Hamiltonist.
Härnald Toomsalu on kauaaegne
Hamiltoni Rahvakunsti Nõukogu
juhatusliige, tegutsedes seal praegu
ühe abiesimehena.
§ sõnas
see osa, mille alusel „Iira vaimsel
olevusel on õigus nautida oma kustu­mata
noorust läbi aegade ja igav­esti'.'
. . . täpseh, nagu on jäänud au­torile
igaveseks elama tema elus nii
keskset kohta omanud elujulgelt sü­damlik
Helga. ,,Kõikvõimas surm ei
suutnud võtta pikkade aastate jook­sul
kogutud väärtusi.. ."Kas ei ole
elamuslik kujutelm Colosseumil, kus
autor viibis ühel nende rännakuist
koos Helgaga, otse nagu võtmeks no­velli
seosele ka tundmatu lira haua­ga?
:
Tundes memuaaride rutiinist eral­duva
teose kolme viimast pala, või­me
seega asuda jälgima autori elu­käigu
ebakalendrilist arengut tunde­ga,
et kohtame nüüd juba tuttavat
isiksust. Nagu juba nimetatud, ei al­ga*
raamat autori vanemate või va­navanemate
elukäiguga, vaid 1929.a.
sügisega, millal 25-aastasel üliõpila­sel
oli juba seljataga leivateenistus
„Postimehe" abitoimetuses Tallin­nas
ja rong viis teda jälle Tartu poole.
Montreali
Eesti Segakoor esineb
M n n t r n ; i l i ly^sti S i ^ ^ a k n o r i l on
vadhnoajal nttn nähtud kaks rsinfv
niist. Ksimnnn nnist nlnks mail
O l l a w a s saksa k i r i k u s , 499 Prnston
St, iumalalnnnislusnl kus i u l l u s t ah
M n n t r o a l i jaani koi^uduso õpetaja H
Laanf^ols ,Mt^us knil 10,00, Pärast
iumalatnnnistust m sama k i r i k u saa­lis
v<äiknkoos\'iihiminP kus koor nsi
lah m õ n o k n v a d l a u l u . K o o r loodab
O t t a w a nnsllasnd r o h k n a r v u l i s n l t S(^l-nst
iiritusnsf osa võtavad Kõik \v.\v
tulnud"
K n o r i tninr f^sinnmini^ on V õ i d u ­püha
p f i h i l s t M u i s n l Lällnniänl.
j u u n i l al.uusn.qa k n l l 17.00, M õ l n m al
ü r i t u s o l juhatab k o o r i In.^rid Tärk
^iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitiniinnim
Eesti Sihtkapital Kanadas
Annetused, testamendi-pärandused ja
mälestusfondid on tulumaksuvabad.
Täisajaga ülikoolitöö asemel suunab Suunake oma annetused noortele ja
aga kollivenna rongis kohtamine te- teistele eesti organisatsioonidele
da,,Virulase" toimetajana.Rakverre.
Nüüd, kõrvuti kujukalt antud elu-olu .
kirjeldustega Rakveres, kuuleme al­les
ühtteist ka tema vanemaist ja
vanavanemaist. Pisut ka varasemaist
päevist i,Postimehe" juures. Õnneks
ei peatu ta siin pikalt, kuna kõik
„Postimehe" toimetusse puutuva on
Arno Raag ütelnud-kirjeldanud juba
oma 1971..a. ilmunud memuaarteoses
..Kõuepilvede saatel".
Aasta 1933 viib Veidenbaumi
.,Vaba Maa" juurde Tallinnas. Siit­peale
tutvume mitte ainult tema pea-linna-
kolleegide huvitava galeriiga,
vaid ka läbilõikega olukorrast antud
ajas, sündmustest ja saatustest. Aja­vahemiku
1933-1939 toimetuses on
autor siiski mahutanud ainult kahte
alajaotusse paarikümne lehekülje
raamis, eelistades hallile tööpäevale
ülevaadet oma elamustest purilendu­rina,
E. Ajakirjanike Liidust ja Liidu
Kodust, ajakirjaniku suhetest ja reisi­dest
väljaspool kodumaad. Kuni ongi
käes rasked ja pöördelised ajad, kind­ral
Halderi'külaskäik, venelaste sis­setung,
omariikluse purustamine,
toimetusest lahkumine, Saksa oku­patsioon
hingamisajana, punase sur­ma
uus lähenemine. Rootsi siirdumi­se
keerdkäigud, elu Rootsis ja siis
jälle juhtiva ajakirjanikuna „Meie
Elu" peres Kanadas.
Selle eluringkäigu draamas ärata­vad
tähelepanu mõningad kutseala­sed
kriteeriumid, tundudes neile va­jalike
praktiliste nõuannetena. Näit.
seoses ajalehe, juhtkirjaga: ,,Õige
juhtkiri... peaks olema ideede ja
motiivide analüüs koos järgneva sei­sukohaga
, , . Juhtkiri on demokraat­liku
ühiskonna möödapääsemata va-
Eesti Sihtkapital Kanadas
kaudu tulumaksuvaba kviitungi saa-miseks.
— Eesti Maja, 958 Broad-view
Ave. Toronto, Ont. M4K 2R]6
iiiiiiiiiiiiiiiitiiiimnimiiiiiniiiiiHiiiiiiiniiiimHiittiiiiiiiiiii
sest? Mitte ainult, kus ta õppis, mil­lega
tegeles, töökohadja saavutused.
Elulooline kroonika võib saada teisal
jäädvustatud. Aga inimene kui isik­sus,
pöördelisemad sündmused tema
elus, tema hoiak kodus ja ühiskon­nas,
suhtumine, eluprobleemidesse,
tema eetiline ja moraalne mina. ja
ainult tõde, ka siis kui tõde mõnikord
puudutab." ]a ühest kõnest EÜS-ile
N. Yorgis: tohiks olla meie soo­viks,
et meie haritlane ei jääks var­juelu
elama laboratooriumide pime­duses
ja joonestuslaudade rägasti­kus.
Et ta ei otsi enda identifitseeri­mist
ühiskonnas ekstravagantsuste
Hhtsustatud vormi kaudu. Soovime,
et ta erineks vainiuküpsuse. enda-väljenduse
õige vormi ja sisu, õige
ideoloogia ja vastutustunde, aga üle •
kõige intellektuaalse aususe kaudii."
Teose 2,5-lk. sissejuhatuse on au­tor
pühendanud ajakirjaniku ja aja­kirjanduse
vastutusrikka ühiskondli­ku
positsiooni lühidale skitseerimi­sele;
Ta märgib kahetsusega, et peab
dokumentide ja märkmete puudumi­sel
ja iseendaga aus olles toetuma
ainult mälule ja võib-olla ju-sl
sellest tulenevail hoidnud juba 1977.
a. valminud käsikirja trükki sattu­mata,
et anda aega „mõtteil kristal­liseeruda".
Kui suures ulatuses tingis
see sisuka käsikirja täiendavat üm-berkohandamist
lõpuvormiks, see
jadus, kuid selle kirjutamine vajab ' raamatust ei selgu, kuid tulemusena
pidevat valvsust päevakorral oleva- seisab nüüd lugeja kätes kiiduväär-tes
küsimustes." Raamatu lõpuossa selt paljudes lühijaotuslikes kompo-on
autor noppinud umbes 30 juht-motiiv-
ideed oma mitmesugustel
puhkudel peetud kõnedest. Neist
väärib ka autori enda vaimset külge
vorminult esitamist tsitaat järelhüü-dest
konsul Joh. Markusele: ,,Mida
rääkida ühele inimesele või inime-sitsioonivõtetes
loodud sisukas ja
väärtuslik paaritosina.pilduga rikas­tatud
uudisteos täiendavate faktide­ga
meie käesoleva sajandi ajaloole ja
eesti haritlaste vaimsele kujunem.i-sele.
JOHANNES KAUP
00
ARVO PART
Tabula Rasa
Hind S12.15 pBuss 7% provintsimaHtsy
TöBISmisöks hölistada: AI^N TEDER (41S) 4S5-5382
29 Bowden St., Toronto, Ont. IV84K 2X3