Meie Elu = Our life, November 1, 1984

              1 s
,Meie Elu" nr. 44 (1809) 19841'
„Meie Eiu" nr. 4|4 (180S) 1984 ,1.
[NTOS vajab
es on võimeline juhtima
lesti Majas. Korteri, või-
)kkuleppele.
[•.Osvald Piil'ile,
Itui.'
Eduard Tubin
välja ühiselt, jälgides dr. Ivar
ki|kui kogenud ülemaailrnse-kir-isfoorumi
autoriteedi soovitusi.
I Eesti Ülemaailmne Kültuuriau-antakse
üle iga nelja aasta järe-:
Jemaailmsete Eesti Päevade ajal
|e eestlastele, kes on viinud eesti
• kunsti, kirjanduse, muusika või
lusvallas maailma teadvusse.
lailmset^ kultuuriliste
[Bktide läbiviimine, (Esimene
3kt Ed. Tubina ja Arvo Pardi
loomingu heliplaadistamine, mil-
|õiksid järgneda ka teised eesti
(oojad oma loominguga. Järgmi-
)rojektid võiksid olla Marie ;Un-elutöö
tõlkimine - paljudesse
|ilrnakeeltesse ja Eduard Wiiralti
ja loomingu jäädvustamine
lilma kultuuripildis.)
iTaotleme eesti poliitilise iseseis-
V taastamise kõrval ka kultuuri-
Iseseisvust ning tutvustame selle-jtusi
tervele maailmale. Ärgem
ätagem meie kultuurisaavutusi,
lon ületanud eesti rahyuspiiri..
istratsioonile saadetakse välja
kmal ajal.
WASHINGTON ~ UgA kõdani°
Valivad omale presidendi S.
h Senine pres dent Rpnald Rea- •
taotleb tag^sivaIimist, Tema
aseks on Wa ter Mondale. Ku-
|üldise arvamise kohaselt ön se­ll
presidendil suuremaid lootu-igasivalitud
saiada, on Mondale
[nudt^rayalt Reagani isikut rün-la,
pidades teda liiga Vanaks ja
^kompetentseks presidendi ko­le.
Viimastel päevadel on asu-
New York Times ajaleht Mon-
|e*i kandidatuuri soovitama. Kui
jjusee Mondale'ile kasuks tuleb,
Itab 6. nov.
^^tavalt trükikoja tehnlH®-
fle nõuetele palume käsi-'
rjad ,;VIeie Elu'' toimeta
sle saata masinkirjas |
võimalikult varakult erai®
N ilmumist.
kne Pajuäär, Helgi Sooaru, . .;
[Anne Jõgi, Marta Tiido,Mah-
Foto — S. Preem
Rein Vaga
LEELO WALDSAAR-BASHAM
;oiitsert
Fühapäe.val, 4. fiov. toimub Tartm
CollegeM saalis huvitav kontsert —
esinevad Tiina Mitt-Kreem, Ellei
Parve-Waldsaar ja Leelo Waldsaar-
Kava esimese poole täidab kont=
sert-pianistTiina Mitt-Kreem, keson
hästi tuntud Toronto publikule. Tii­na
esinemine 1984. aasta Eesti Päe­vade
kavas Roy Thomson'i kontsert­saalis
sai suure meihu osaliseks. Sä­delev
mäng tegij ta publiku lemmi­kuks.
Aga sellega ei piirdu kunstniku
pürgimused, uus ja komplitseeritum
repertuaar'ootab viin|istlemist jä nii
sukelduski Tiina pingerikkasse har-
-jutamisse — mille tulemust võime
kuulda 4. nov. Tiina muusikaline' töö
on olnud väga viljakas^tuues talle 16
stipendiumi arvukatel muusikavõist-lustel.
Kontserte on toimunud ^laial-daselt;
millest nimetada vaid mõned.
St. Lawrence Tow,».Hairis, Rootsis,.
Saksamaal ja Austrias, kus ta end
täiendas Salzburgi Mozarteum'is
prof. Winfried Wc)iri ja prof. Carlo
Zecch'i juures, olles solistina välja
valitud esinema ,vWienersaari" lõ-.
py^ontsertidel. Muusikahariduse
omandas Toronto Kuninglikus Kon­servatooriumis
A.R.C.T. kraadiga
aastal 1976. Lõpetas Toronto Ülikoo-
TIINA MITT-KREEM
ELLEN PARVE-WALDSAAR
li solistide klassi aastal 1979, mille
järele asus magistritööd tegema Wes­tern
Ontario Ülikoolis klayeri ja l i ­teratuuri
erialadel; Oleme teda kuul­nud
hea eduga esinemas eesti üritus-'
teli kontsertidel ja aktustel.
Kontserdi teine, pool kuulub Ellen
Parve-Waldsaar (sopran) ja tema tüt­re
Leelo (flööt) muusikaalsele pere­konnale.
Ellen'i õpetajaks tema kar­jääri
alul oli tuntud solist ja muusi-kapedagoog
Helmi Betlem. Rootsis
viibides ei piirdunud tema muusika­line
tegevus ainult kontsertidega. Sa­maaegselt
oli ta kaastegev Rootsi
opereti- ja riigiteatrites. Kanadas
õpinguid jätkates hõlmas tema töö'
draamat, komöödiat, operette, oope­rit
ja oratooriume; Välismaise õpila­sena
võitis ta USA stipendiumi ja lõ­petas
New Yorgi muusikacollege'i ja
Manhattan'i muusikakooli. Esine­nud
kontsertidega Ameerikas ja mu-
Viimasel ajal on Ellen Parve pü­hendanud
end eesti rahvalaulude
laulmisele ja nende üle loengute and-
' misele. Olles eesti ja soome helitöö­de
eriteadlane,on ta sisselaulnud LP
plaadi eesti rahva- ja jõululauludest
Columbia heliplaadi firmaga. Eel­oleval
kontserdil on temale klaveri­saatjaks
võimekas helikunstnik Aino
Kurg.
Lauljatari tütar Leelo on kaastegev
kontserdi teisel poolel. Noor flöö-dikunstnik
omab North Carolina
kunstikooli diplomi aastast 1980, mil
esiettekandele
Musikaalsest perekonnast võrsu­nud
noorema põlve „viisimeistri" he­litöö
tuleb esiettekandele Portlandi
Eesti Päevadel (1.-5. juulini 1985).
Rein Vaga põimis helidesse Herk
Visnapuu luulesõnad: „Me tuleme
tuhandest tuulest ja üheskoos peame
nõu. Nii laulust ja kirjast ja luulest
vaim tegudeks ammutab jõu". Luu­letus
on motona seotud Lääneranni­ku
Eesti Päevadega.
Reinu ema, Zoja on tuntud juba
ammust ajast koorijuhina.
Rein algas oma maiset teekonda
Portland, Oregonis 3.12.1953. Ande­kus
ja visa töö viisid teda läbi ülikoo­list
klaveri aial 1977. Selle järele
saavutas magistri kraadi 1979 ja tema
doktoritöö kiideti heaks 1982. -
• •
Traditsiooniliseks osaks Lääne­ranniku
Eesti Päevadel on olnud So­listide
Kontsert. Mitmed vokaal- ja
instrumentaalmuusika harrastajat
on solistina juba kontakti leidnud
kontserdi korraldajaga. Kes seda
•siiani veel teinud ei ole, teatape va­rakult.
Kontserdi korraldaja; Helle Meri-lo,
1402-1 SW.Hall Street, Portland,
OR. 97201. Tel.: (50,3) 226-6494. \
Alati on Lääneranniku Eesti Päe­vadel
leidunud talentidele võimalus
esinemiseks, ohtukontserdil. Kellel
on midagi pakkuda rõõmuks publiku
silmale. või kõrvale, tulge ja tooge
kaasa oma talent. Esinege laulus,
muusikalis^el instrumendil, tantsus,
akrobaatikas või sõnalises ettekan­des.
Teatage varakult aadressil: Kati
Keister, 6315.SW. 204-th Place, Bea--'
verton, OR. 97007. Tel.: (503) 649-
6508. /
•
Portlandi Pidupäevade juhatus on
külalistele varunud Portlandi süda­linna
lõunaosas asuvasse Marriott
hotelli 400 uuritavat tuba. Sellega
oleks kogu hotell eestlaste päralt. Sa­mas
hotellis või selle lähikonnas toi­mub
ka suur osa pidupäevade kavast.
Praegused hinnad, mis tõenäoliselt ei
muutu, oleks öö-päevas: |44-ühele;
$46-kahele: $51-kölniele: S56-nelja-le.
Lisaks tuleb 6% linna tulumaksu*
Üle 30 toa on siiani juba reser­veeritud.
Lisainformatsiooniks pöör­duda
Marriott hotelli majutamise
vahendaja poole aadressil! Malle
Kollom, 3051 SW.Türner Rd., West
Linn, OR. 97068, Tel: (503j638-7079.
O.K.
Vabaõhujumaiateenistüsele saabunud paavsti tervitavad North York'i linnapea Mel Lastmän ja tema abi­kaasa,
kelle kübar ja värviküllane riietus äratas tähelepanu. Nendest vasakul kardinal Carter ja keskel
filmimees Edgar Väär oma kaameraga. Väär tegi CBC tv ülesandel paavsti reisi kaasa Quebecis ja
Ontarios, samuti kuninganna reisi Ontarios ja Manitobas.
Edgar filmis
ea¥sti ja kuninganna „MEIE ELU" tailtus võtab
vastu ajakiri
osutus võitjaks kontsertpala klassis.
Mänginud solistina Rochesteri. ja
Oakway sümfooniaorkestrites. On
liige Detroiti orkestri kammermuusi­ka
grupis koos oma abikaasa Glenn
Bashaniga. Esinenud televisioonis ja
raadios, viimane erinemine toimus
Beverly Sills'i austamis-õhtusöögil.
Praegu kuulub Lansingi Sümfoonia­orkestrisse
Michiganis, kus on ka
tema praegune elukoht.
Eestlastest, kes olid rakendatud
seoses paavst Johannes Pauluse ja
kuninganna ElizabethM reisiga Ka­nada^,
täitis tõenäolikult kõige suu­remat
ülesannet Edgar Väär. Ta fil­mis
kõrgeid külalisi CBC televisi°
ooni arhiivile.'
Üldiselt televisioonisaadeteles ka­sutusele
võetud videolint ei ole veel
küllah katsetatud säilumise osas,
seepärast arhiivid hindavad ikka
veel tavalist aastakümneid proovitud
filmi. Edgar Väär on üks neid, kes
jäänud truuks oma filmikaamerale ja
sai CBC-lt nüüd suure ülesande. Ta
on kuninglikke külaskäike jäädvus­tanud
ka varem. Neid filme arhiivist
'ön kasutanud muide ka politsei ana­lüüsimiseks
julgestamisplaanide te­gemisel.
MSKE ÜLESANNE •
Ülesanne oli seekord eriti raske,
ütles Edgar Väär,,Meie Elule". Kui
CBG sai Ottawast 12 miljonit dollarit
ja rakendas 1500 inimest, et teha 120
tundi kestva videofilmi, siis mina
pidin oma töö tegema üksinda. Saat­sin
paavsti'Quebecis ja Ontarios ja
kuningannat Ontarios ja Manitobas.
. Tema programm oli ajaliselt eriti ti­he,
nii et ta lendas vahest ühest pai­gast
teise helikopteriga. Et õigel ajal
kohal olla, oli suur pingutus ja vahest
isegi võimatu. Kui dokumentaalfilmi
• tegijale oli mulle antud eriluba pää­seda
läbi „julgestusrõngast" üsna
paavsti lähedale. Vahest filmisin ai-nuh
mõne meetri kauguselt, millist
eesõigust nautisid tavaliselt vaid Va­tikani
ametlikud pildistajad. Oma fil­mikaameraga
teiste ülimoodsate vi-deolindistajate
kõrval äratasin ,ka
uudishimutsevat tähelepanu, eriti
veel kui mõned arvasid, et ma pidada
paavstile sarnanema. Lennukis polit­seimehed
naljatasid, et kui oht on
. suur, siis nad kasutavad mind paavsti
teisikuna.
vara ja lõpetas hilja, aga väga huvi­tav.
TEISI EESTLASI
Edgar Väär lisas, et seoses paavsti
külastusega oli ülesandeid mitmel
eestlasel. Nii oli rakendunud CBC tv
associate producer A i l i Suurallik, tv-tehnik
Alar Allas, Herbert Urbanik,
kes seadis Downsview's altari val­gustuse
jt.
tellimisi.
Uusi eesti
Tööpäev oli pikk, ja pingutav kuna
paavst alustas oma kava hommikul
Stokholmis ilmusid Välis-Eesti &
EMP kirjastusel kolm uut eesti kir­jandusteost.
Proosateos.on Enn^Nõu,,NELI­KÜMMEND
VIIS" - romaan elu
keskelt, nagu autor seda ise alapeal­kirjana
on tituleerinud. See on ro­maan
keskealisest mehest, kes korra­ga
avastab, et ta on võibolla abiellu­nud
vale naisega, valinud vale elu­kutse
ja asunud elama vale kohas.
Tal tekib küsimus, milliseid uusi või­malusi
peaks otsima ja kuhu kolima.
Roniaan kirjeldab julgelt tänapäe­vast
inimest kõigi tema probleemide­ga
ja on tulvil ootamatuid ja üllata­vaid
situatsioone ja olukordi.,,Neli­kümmend
viis"-on täiesti erinev Enn
Nõu seniilmunud neljast proosateo­sest,
kuigi peategelane oli elukutselt
arst nagu autor ise. See on teos nüü-diseestlase
tänapäevast vaba maail­ma
poolel; mille literaarne jõud ja
kirjanduslik tugevus on rahvusvahe­lisel
tasemel. Kaanekujundus: Helga
Nõu, kes ka kirjandusliku autorina
on eesti lugejaskonnale hästi tuttav.
Ilona Laamani .,NII ON SEE INI­MESEKS
OLEMINE" on Tallinnas
1934 sündinud autori neljas luule-kogu.
Debüüdist alates on toonitatud
tema isiklikku omapära ja välgusäh-.
vatustena vaimukat ütlemisviisi.
Käesolev teos on laiemale üldsusele
hästi arusaadav jal lugedes nauditav
nii ütlemisteravuse kui huumori poo­lest.
Käesolevas luulekogus kirjutab
ta nii poliitikast kui armastusest, las­test
ja .paljust muust. Ta tunnetab
sügavasti tõika, et vabas maailmas
võib väljendada oma vaateid „ridade
peal", millest kodumaal võib kirjuta­da
ainuh „ridade vahel" isegi siis, kui
tsensor silmad vähekese kinni pigis­tab.
' - • I
Taimi Proosi luulekogu ,,ELU-KIIGEL"
sisaldab luuletusi aastaist
,1952—1982. ,,Alles eile, nagu näis,
kiige kaar nii kõrgelt k ä i s . . . " kos­tavad
stroofid selles elutargas ja kol­me
aastakümne loominguelamusi si­saldavas
poeesiakogus. Taimi Rhode
Proos sündis Hiinas Henrik ja Alma
Kokamägi teise lapsena 1917 ja jõu­dis
sealt Eestisse kahe aastasena.
Õppis arstiteadust Helsingis ja Tar-tus.
töötas arstina Skandinaavias ku­ni
emigreerumiseni Kanadasse 1971.
Tema luu^e sisaldab soojasüdamelisi
toone nii naisena, emana,arstina ja
uskliku inimesena.
Mälestušmomente mälu
Icaugetest hämarnurkadest
; JOONAS UULU'
V
Äga kuhu siis — kuhu nüüd? Söe-kaupmehejämejalgne
tööhobune ve-
-das meid kõiki koos lähedasse raud-ieeja^
nia; aga s^al valitses põrgu. Põ-
.genike tohutud hulgad idast täitsid
jaama Ja ümbruse, Kui saabus uus
rong, rippus inimesi väljaspool uste
küljes ja kükitas katustel. Üks eest­lanna
Wartembergist jooksis ringi ja
karjus meeleheitel - ta oli kaptanud
kuidagi seilas inimmurrus oma lapse.
Kuhu siit edasi? Ikka lõuna-ja lää-nepoole.
Enne kui saime meiegi lõ­puks
rongile, oli otsus tehtud - kui
mitte kaugemale, siis^Müncheni. Aga
kui võimalik, siis - muidugi, et see
kohe ei meenunufi, miks mitte Tiroo­li,
vanale sõbrale lähemale, kes kir­jutas
kord Wartembergi, et elab seal.
külakeses maal ja töötab fotoateljees
mägede vahelises hästi kaitstud väi­keses
rahulikus Wörglis.
Kui jõuame sinna, kas lõpeb siis
seal meie lõputuna paistev põgeni-kerada
punase surma e.est? Kas jõua­me
õnnelikult kohale? Dresdenist oli
omal ajal, teekonnal Berliinist
Schönlindesse, rong meid paar tundi
enne linna hävitamist läbi toonud,
Paidegi oli suudetud jätta seljataha 4
tundi enne röövtankide sisse jõud­mist.
Siiski, jah, veel kaitses meid Kelle­gi
nähtamatu käsi ka sel teekonnal.
Kõigepealt Münchenis, kuhu jõudsid
pommikoormad alles pärast meid. Ja
ime läbi Wörglis, kui olime lõpuks
kohal. Ühtki tervet akent ei olnud
jäänud eelnenud teekondadel meie
vagunile ja kui lõuna pool Münche-nit
tabas meid mägede eelne hilistal-vine
lumetorm, siis kihutasid valged
jääkülmad lõõtsatušed otse läbi va­guni,
röövides jälle endisest põde­misest
veel nõrga ja niikuinii elatoi-detud
lapse tervise. Ta vajas kohest
arstiabi ja meie ise vähemalt ükski öö
puhkamist. S,ellest said jaamas reisi­jaile
kuuma teed jagavad naishooUt-sejad
aru küll, aga lin-nas ei olnud
enam ühtki saadaval puhkeaset. Kä
raudteejaamas mitte. -
Mu naise laitmatu saksa keel (kui­gi
siinse rahva saksa keele taipami­seks
kulus paar nädalat) aitas, et me
kõik saime ajutise peatuse paar kilo­meetrit
eemal asuvas sakslaste põge­nikelaagris.
Sinna pääses nüüd meie­ga
koos kuni 30 eestlast. Vajunud
otsemaid rampraskesse unne, ei tai­banud
hommikul otsekohe lähedaste
plahvatuste ja mürina põhjust. Kuid
kõik oli/ukselävelt ja varjendisuud-melt
silmaga nähtav: veel tulid ja läk­sid
madalalt üle mägede pomniilen-nukid,
kuid jaamahoone ühes lähe­ma
ümbrusega oli varemeis ja las­kemoon
öösi jaama lähedusse jäetud
rongil plahvatas edasi. Sinna oli ru­sude
alla maetuna jäänud ka suurem
osa meie pakkidest, aga meie ise... •
kui oleks eelmisel õhtul. leidunud
jaama ümbruses meile peatumisvõi-malusi
või lubatud jääda jaamahoo­nesse.
..
•
Veebruaris jätkus meie ja teiste
põgenemi^teekond. Innsbruckis ka­dusid
veel ülejäänud kohvrid, nii et
sõjaväekalifeede kulunud põlvedele
ei saanud enam omast käest palka­sidki.
Vaikses Feldkirchi piirilinna-keses
ei leidunud ühtki võimalust
ülepääsuks Shveitsisse. Bregenz ei.
meelitanud isegi uurima ja Lindau oli
võõrastele suletud linn. Siis tuli
Wangen oma paljude eestlastega,
aga siingi sai lühipeatuse ainult nun­nakloostri
kivipõrandaga suures pe­suruumis.
Päästev oli sõnum, mille
naine õhtul ühes teiste maakuulaja-tega
kaasa tõi: oli leitud mitu peatus­paika
heade inimeste juures Gebrats-hofeni
külakeses, meie jaoks Höh-mühle
vesiveski teisel korral. Pida­vat
leiduma juba teisigi eestlasi seal
ümbruskonnas, Kissleggis jä isegi
Leutkirchis. * ,
Olgu nende teiste inimeste ja pai­kadega
kuidas tahes, saaks ainult
kord jälle voodisse ja terve öö rahu­likult
magada! Lapski terveneks ja
hakkaks jälle katsetama kõndimist.
Aga veel ei olnud õnn täielikult
meiega. Höhmühle peremees hoidis
poolakast töölist sõjavangi öödpäe-vad
jääkülmas kuuris ja samasse pai­gutati
poolakast karjapoisike. Meele­olu
seetõttu ja kütmata toas sule-tekkide
all langes üha, kuni pääste­tud
varanatukesega Memmingenis
leitud kõrgete ratastega suurel kärul
jõudsid kohale teisedki sugulased
Augsburgist ja leidsime uue, nüüd
sõbralikuma peavarju otse aleviku-kese
peatänaval Heinrich Heine
kauge sugulase majas. Siin ei tülita­nud
meid esialgu keegi ja jalgsi- või
jalgrattamatk Wangenisse, kus töö­tas
nüüd koguni Eesti Komitee, ei
olnud kauge. Liiatigi, kuna kuski sel
teejätkul asus juustutehas-meierei ja
samas olid leidnud omale eluaseme
Pedro Krusten, Arnold Sepp ja Oskar
Nahe koos paari kaunitariga, kellest
hiljem saidki Krusteni ja Sepa kodu­hoidjad.
Seal sai puhata jalgu ja kuu­lata
ka uudiseid. Kuni saabus sõja
lõpp ühes uue hirmuga. Ümbruskon­na
vallutanud marokolased meid pal­ju
ei seganud, eriti pärast seda, kui
leidsid, et mu naiseõe prantsuse, keel
ei olnud päriselt roostes. Aga Leut-kirchi
staabist, kui läksime sinna
taotlema liiklusluba, tuli taganeda
välja suud avamata. Seal jalutasid
nagu peremehed šisse-välja noored
punaväe ohvitserid, uhked nagu veri­sulis
kuked oma prantslastelt saadud
materjalist valmistada lastud vormi­des.
,
Jääda aga enam ei saanud. Juba
hakati esitama küsimusi ja registree­rima
kõiki teise võõraid. Tuli riskida
ja minna ilma liiklusloafta. Juunikuu
teise ULdala ühel varahommikul olid
koos kõik ümbruskonna eestlased,
varandused samal Memmingenist
leitud kärul, ja algas jalgsiteekond
ameeriklaste valduses olevasse
Kempteni, kus laagrit juhtivalt Arno
Raagilt oli juba saabunud kutse ja
teade, et seal on minulgi tegevust.
Nagu mustlaste jalgu veda v jõuk, rän­das
see parv mööda teed — ikka
„järgmise külla", kui 2 - 3 korral pä­riti.
Oli juba hilisõhtu ja meie kõik
•surmväsinud, kui ameerika sõdur
tsoonipiiril meile vastu lehvitas. Lõ­puks
ometi, tõepoolest, kuigi ka
Kemptenis pidime elama nädalapäe­vi
koolimaja pööningul — lõpuks
ometi oli jäänud surma saaki kobav
vikat seljataha ja olime omade kes­kel.
Ning sõber-kollee^ ei olnud pet­nud:
18. juunil olime jõudnud kohale,
23. juunil ilmus ,,Kauge Kodu" esi­mene
number minugi kaastööl ja tä­nu
meie reisikaaslasele Ralf Malve-le,
kes oli õppinud tsinkograafiat
Münchenis ja oskas sakslastelt kau­belda,
välja niihästi paberit kui ka
paljundusvahendi. Võis alata uus
elu.