Meie Elu = Our life, June 14, 1979

              Elu" nr. 24 (1551) 19791 • «Meie. Elu" nr. 24 (1531) 1979 NELJAPÄEVAL, 14. Jiwmi, - THBRSIJAY, JUNE--14-
I H uni II nui) 1 1 1 1 1 5 a i a a i g^niwi
See oli väärikaks eest-
[jaks. Kui teised rahvu-
[ma väljapanekuis esile
likku; käsitööd, teatud';
•ilugü, siis eestlaste pea-asetatud
sellele, mida'
Ivabas maailmas. Selles
Itud kujutavkunsti, ke-
Ikiseid ja eestimotiivi-kunsti
esemeid. .Välja-
JA, Leelt, E. Rubergilt,
riti huvi äratasid Pee-.-
ikatuurid vähemusrah-iusest
Kanadas, siis ke-ilkeni.
lt ja M. Eerme-
•eksliibrised E. Eerme
tste diapositiivide kava
| R. Meritsa ja; E KK
suulistele selgitustele-iste
kohta jagati; Eesti
[stavat kirjandust. Hu-
Rubergi poolt esita-demonstratsioon,
kus
[ed külastajad oma ta­la.
.Eesti reljeef kaart
lit. ' '
[es olid müügil eesti'
[saadused . ja „Rolling
ite arv eestlaste osas
[ui ka kaasaaitajatega
75-le, siis hilisemate
I ja.Eesti Seltsi liikme-saja
piiresse. On ar-kujuneb
pidev iga-e,
kus ei tohiks eest-luududa,
immergau
usmängucS
ia ettekanne Oberam-jmängudest
neljapäs-f/
ana-Andrese kirikus
[vulisele kuula jaskon-
)guduse seltskondlik
llt suutis mahutada,
on oma ettekannet
lekond korda küll ees­li
ja saksa keeles.
|oma ettekandes Kan-kompaktse
pildi,
[uspilte ja helilinte
Imbineeritult;
lau Kannatusmängud
|1 Qberammergau kü-ftsustasid
lavastada
lusteekonna tänutun-ttkulainest
pääsemi-ilati
mängud Kuur-
[tsensuuri Kolleedu-uningas
Maks I loal
takistamatult igal'
[ai. Esimene tekst,
J:k väärtus, on Ros-
150—1970 aastani ka-
)aisenbergr teksti.:
md Rochus Dedler.
nootide kogu hävi-;
hi •••Oberammergaus'
küla asub Baieris
|e arvu (ca 5000)
jerlased, tiroollased
|e välimusest domi-ükad
juuksed. Nad
[kerdajad, näitlejad
igude ettevalmistav.'
aastat ja neist võ-
[00 Oberammergau-
60,laulusoliste 10,
65 orkestranti.
märkida, et esi-;
sissetulek oli 373.
|iati- külale tuletõr-.
— 1970. a. pidus- .
liljonit saksa mar-d
27, maist kuni:
hillise: aja jooksul
nkuid oli naituse-
. Voo rand. Selline
) oli paljudele üs-
|o!seks meelelahu-
Teose ilusa vali-na
kitarri saatel;
.Miss Estonia". :
äiud peagu suvi.
on.-õitest saanud
ja ümber ringi
[sikad valmivad ja;
••Ei-müüd ole enam
jmiseks enne kui
' ?. • S. V .
5
MAST"
2 R 6
Isa saabus kiirel sammul tuletor­nist.
Ootasin teda-õueväravast Kätt
surudes lugesin juba ta näost otsu­se,
mis oli — ei. Ema toas nuttis ja
•nuttis.
Teadsin ju ette, mida nad mulle
ütlevad: üksik poeg/talu, kus kõik
oli ehitatud minule, abielu, milleks
isegi juba tütarlaps tallu oli toodud.
See mind alles revolteeris! Ma ei
pallinud seda tüdrukut. Mis teadis
\ tema teatrist! Isadorä Duncanist,
iGloriä Swansonist, kirjandusest,
tantsust!; Ta polnud kutselises teat-riski
käinud. ;:
Vaene tüdruk! Andestagu ta mulle
mu kurjad mõtted, aga mina olin ju
sündinud peenete tislerite ateljeedes
treitud naistele | . .
Kuidas võisid mu vanemad üldse
mõteldagi; et läheksin ühe külatüd-rukuga
altari ette, jagaksin temaga
voodit.
Need olid inetud mõtted ühe süü­tu
tüdruku kohta. Mida sain ma sin­na
parata! . .
Kõnelus vanematega oli vaikne ja
kindel. Isalp ütlesin: ,>Sa ise olid'
kolmkümmendviis aastat kodust
ära; reisides Hamburgi-New Yorgi,
Geenua-India, Peterburi-Napoli va­het.
1, Ema oli mu kahe vennaga üksi.
Tahtsid teha ka mu vendadest mere­mehi.
Tulemus: hukkusid korraga
ühel. ööl Balti meres. Ma pole sündi­nud
talutööd tegema. Teater on mu
elu, ja seda ei suuda isegi teie minus
hävitada. Mitte iial".
Toas valitses surrnavaikus. Lõpuks
ütles isa:
,/Mine siis, Albert, aga sa tead, et
sellega^ murrad oma ema viimase
elujõu. Senini oleme sulle lubanud
kõik, aga tead, et Pariisi sõiduks mul
tuste kuludeks. Pole m% endale isegi
veel surnukirstu muretsenud"...
Surusin omad huuled tädi laubale
ja pöördusin minema. Uksel aga pea­tusin.
Tädi oli tõstnud omad värise
vad käed nagu õnnistuseks.
„Suur Jumal saab õnnistama su
eluteed... Öle tubli! Ära ole nji tõ­sine.
. .naerata mulle : veel kord...
su nägu läheb alati nii ilusaks, kui
naeratad."...
Naeratasin, aga mul voolasid pisa­rad.
Kiiresti sulgesin ukse.
Kaua, kaua hoidsin oma ema käte
vahel ja silitasin ta pead. Nii raske
oli lahkuda. Nii hirmus raske! Palju
raskem kui seda võinuksin eales ette
kujutada. Mis oli kogu maailm ühe
ema kõrval! Katsin ta kortsunud,• pi­saratest
märjad palged suudlustega. 17||f£
Parem käsi, mis paitas ta halli poole
tõmbuvat pead, oleks tahtnud sul-,
geda pihku kõik ta valud ja vaevad.
Palju, nii palju on armastust ühe
ema südames! Enam kui keegi meist
seda vääriks.
,01i vaja minna. Oli vaja! Üle. kurbu­se,;
üle verepisaraie prna ema süda­mes,:
Ta aitas veel mind isa kõrvale
vankrisse/joostes siis õueväravaid
avama.
. Jumalaga kõik majad, puud, loo­mad,
põllud, heinamaad, kased, lin­nud!
Jumalaga lilled! Jumalaga
ema!...
Hobune traavis piki karjamaad
looklevat teed, üks kilomeeter met­sani.
Ema seisis ikka veel õuevära-
'V.V.V.V»*'
Kälastamine on väga tuntud sport Ontarios. Ontario valitsus pidevalt kontrollib ja
teeb uurimusi ja katsetusi kalade kohta. Katsed on tehtud 625 järves ja jões.
UIDE TO EATING
Sõrve tuletorn millega seotud Aario
A. Maristi lapsepõlve-aastad, ehitati
1770. a. poolsaare lõunatippu, Sõrve
säärele, Esimese Maailmasõja ajal
aštis seal läheduses vene suurtükipa-tarei,
mida tulistasid sakslased me­relt.
Mürsud tabasid ka majakat,
mille parandamise ajal on tehtud
ülaltoodud foto. 1958—60 on ehitatud
uus Sõrve tuletorn.
Tulemused on ära toodud kolmes väljaandes „Guide to Eating Ontario Sport Fish"
orthern Ontario, Southern Ontario ja Great Lakes väljaanded.)
Noh, küll sa talle vettinud raipele et­te
jõuad. Nii siis, Albert, ole meheks!
Kirjuta meile ka mõnikord kuidas
vas, lehvitades valget rätikut. Oli ta-jsulläheb. Eks me oota. Teeb rõõmu,
he hüpata vankrist, kiskuda kingad (kui tuleb kaugelt kiri. Säh, võta.see,
sul pikk reis ees, kulub ära. Küll ma
Reedale tasun su võla. Ei tea. kuidas
sul seal Pariisis läheb või on. Kas
leiadki selle Jeesuse ülikonnas Dun-mu
õlad vappusid... Rusikasse "tõm-1 c a n i üles. Kui on pettus, tule tagasi,
bunud kätes, tungisid küüned lihasse. ) K o h t o n s u l kindel, see ootab alati.
Metsanurgal, kus tee pöördus pare- M e i e ka veel seisame püsti. Istu
male, tõusin. Ikka veel lehvis valge l n ü ü d
autosse, las tossab ja tol-rätik.
Imab... Albert..."
jalast jä joosta tagasi lennates...
„Ära vaata, ära vaata tagasi!"...
kumisesid mu kõrvus poeedi sõnad.
Olin vajunud'pplyili vankri põhja jä j
Siis tõmbas kuusemets oma vahe-teki
kõigele ette. Sõnatult kulges
sõit isa kõrval. — Koer, kes nagu
tundis, et ta väike peremees on asu­nud
pikale,, jäädavalt lahkuviivale
teele( saatis meid ligi kolmküm­mend
kilomeetrit; kadudes lõpuks
metsateel.
Sõitnud paar tundi, praotas isa
huuled: .';.
• „Sa lähed siis mul nüüd laia maa­ilma
t.eatert tegema... See sul nii
kangesti veres.... sellest lahti ei
saa".... -
„Ei saa jah. .'•. Just nagu sul oli
meri veres" . . .
„Mei4,,meri, see on tõeline elu, tea­ter
on hilberdamine" . . .
„Ära nüüd hakka jälle" . . .
. „Ega mahakkagi."... Ja siis tüki
aja pärast:
Millegi pärast ei olnud ma oma isa
kunagi kallistanud, oli alati nagu
piinlik, kuigi südames nii mõnigi
kord kihvatas tänumeeles ta suure­meelsuse
eest. See tundus ebaloomu­lik,
nagu see Prantsusmaal loomulik
on — ja nii võrratult; ilus. Nüüd aga
sulas jää, tormasin ta juure, haara­sin
tä ümbert surudes oma näo ta
südamele. '. .'
'„Albert, mis sa nüüd veiderdad...
A l b e r t . . . " - . -V
Kiskusin enese lahti, hüppasin au­tosse.
Isa kobas taskus: „Säh, võta
Tasuta brosüüri võite saada oma kohalikust.
THE ONTARIO MiNISTRY OF THE ENVIRONMENT
THE ONTARIO MINISTRY OF NATURAL RESOURCES
või posti teel tellides kirjutada: ' •
; :'. Information Services Branch,
Ontario Ministry of the Environment . ;
P.O. Box 2700, Termina! "A"
:. -r-ToröritOiÕntariö M5W'lH3'":::-.'.:--
Kirjas märkida missugust väljaanhet soovite - Northern Ontario, Southern Onta­rio
või Great Lakes.: ; : •. • :;.
Ministry of the
Environment
Hon. Harry C. Parrotf, DDS, Minister
Ministry of
Natural Resources
Hon! James A. C. Auld, Minister
Ontario
M l INDBGÄ ENDEL KÕKS
Rääkides eesti kujutavast kunstist,
tunneb üldsus küll rohkem Eesti ise­seisvusaegset
kunsti ja kunstnikke.
Seda isegi kodumaal. Pikk aastate
isoleeritus, pole seal esile, toonud
uusi suuri nimesid ega saavutisi. Do­mineerivad
vabariigiaegsed loojad,
kellele nooremad (ka progressiivsed)
ülesse vaatavad. Paguluseski silma­paistvamalt
esileküündivamad on
need, kes kodumaal olid nimed või
lootusiandvad oma õppeajal ja värs­kete
lõpetajatena. Ei meenu, et pa­guluses
oleks neid, kes ületanuks Ed.
Ölet, Juhan Nõmmikut, Jaan Grün-bergi,
Erik Haamerit, Ed. Rüga, Eric
Pehapit, Ägate Veeberit jt., rääkima­ta
Ed. Wiiraltist. Need nimetatud on
nud eluaja • endaga kaasas, kanna
nüüd sina edasi.... Albert...".
Auto sööstis minema.
Tuli sõita esiti piki Saaremaad; siis
üle kolmekilomeetrilise silla, sealt
läbi Muhumaa, mille sadamas laev
JFausti Pariisis ka oh või? K a s | P e a t u s e n n e .sihi 'võtmist Tallinna
Aario A. Maristi |isa--Andres oli Sõrve
majakavaht.
sulle raha anda ei ole." •
Olin löödud. Teadsin hästi, et ra­hast
kodus puudust ei olnud, sest isa
oli tuletornis hea ja kindla palga
peal. SCQ\ oli vaid |a viimne, meele­heitlik
katse, mind kohale jääma
sundida.
. Ma eil vaielnud enam. Lahkudes
toast, läksin kiirel isammul lähedale
Laadla külasse, Kristjani talu pere-i
naise Reeda lutule, kes oli mu tädi,
ema kaudu. Tädi põdes juba aasia
voodis oma surmahaigust, mis viiski
ta kalmisttiJe pärast veel pikka, paar
aastat, -kestnud kannatamist. Ta en­da
poeg-,-..Peeter • Truu, oli läinud
Ameerikasse ja sealt isegi ei kirjula-
• nud.-oma--emale, mine kunagi enam.
Olin tädile alai; pailapseks olnud,
ta oli muile nagu teiseks emaks. Kül­lap
ta omale pojale mõtles, kui ta
mind oma käte vahel hoidis, mida
tegi tihti, või- mind mõne üllatusega
rõõmustas. >1
Ta nägu oli juba hauaeelselt kõh­naks
muutunud. Pannes enda omad
ta kõhnadele kätele, hoidsin suure
vaevaga pisaratel tagasi. ,',Nii siis, sa
mõtled kaugele minna. Tahad jätta
maha omad vanemad. Kas sa mõt­led
teha niisamuti oma emaga nagu
minu Peeter minusza?" ,
„Ei, seda ma ei tee, kirjutan talle
iga nädal. Saadan raha".
Rääkisin talle oma häda, paludes
laenata sõiduraha.
„Sa ei ole kellelegi siin vallas sar­nane,
oled teist moodi. See on Juma­la
tahtmine. Mine fsiis- pealegi. Ma
•palvetan sinu eest. Olid ka mulle
rõõmuks. Siis ma sind enam ei näe
mitte kunagi!"
Vaevaliselt ajas ta enese istukile,
pistis kondise käe madratsi alla ja
tõi sealt nähtavale paki raha.
. „Võta siit natuke rohkem kui sõi­duks
vaja." Ülejäänu jääb mu ma-mäletad,
kuis sa mul ükskord heinä-koorma
otsas Faustiks tahtsid saa­da?"...
Ta ütles seda muheledes.
Vaatasin oma isa kõrvalt. Temas
polnud talumehest jälgegi. Olin nii
tihti nautinud ta proportsioonides
näojooni, tundes uhkust: aristo­kraatne
profiil, peeneitvooJitud nina,
energiline lõug, sinised silmad,
prantslaslikult mustad/ tihedais kä-harais
juuksed ja shatäänivärvi vur­rud
andsid mingi võluva segu. Kas­vult
pikk, kondilt .pcenevõitu, omas
ta aga tugeva jõu. Nooruses oli ta
olnud „väga ilus mees", ja nii mõ­nigi
pariislane,' nähes ta fotot mii
korteri seinal, küsis; kes ori see fil­mitäht?",
. ;.
Kui jõudsime . Kuressaare linna
alevisse, Wilbergi vabriku varemete
ette, kus vaade merele 'avanes/pea­tas
isa järsku hobuse. Meie mõlemi
pilgud olid sihitud Roomassaare sa­damale,
kust parajasti aurik, mis pi­di
mind Tallinna viima välja sõitis.
Olime hilinenud, terve tunni. Kumb­ki,
meist ei lausunud sõnagi. Isa juh­tis
hobuse raekoja ette. Mind" üllatas
kui kergejalgselt ta vankrilt hüppas
ja taksiautode juure jooksis.'Neid oli
terve' 1 inna kohta ainult kaks. Lähe­nedes
kuulsin, kuidas ta. nendega
kauples,: et üks neist mu peale võ­taks
ja kihutaks sadamani, kus laev
peatuse tegi. Sinna Oli vist umbes
sada: kilomeetrit :Üks.juhtidest nõus­tus,
saare oludes kõrge summa eest.
, vaadates oma isa, sõ--
suunas. . Saabusime sinna veerand
tundi enne laeva; tulekut.
Alles laeva kajutis vaatasin isa an­tud
rahapakki. Seda, oli nii palju, et
võinuksin sõita Pariisi ja sealt taga­si.
Olin unustanud isa tänadagi.
. (Järgneb) '
Emadepäevo
fähistaniin©
Seisin sea
navõime kadunud. Selline ta mul oli,
mu isa! Kõia
tihti läks ja
ele vaidles ta vastu, aga
:ellis ise mulle ajalehed,
raamatuid^ nüüd üürib pojale auto!
,,Ah, et sa tahad minna Pariisi, poeg?
Siis pole muud kui lase käia! Minagi
olin kord oma laevaga selle maa Le
Havre sadamas peatumas."
Kui kaubad autojuhiga koos, võt­tis
ta taskust raha, maksis sõidu eest
ette ja pöördus siis minu poole:
„Neetüd laevalogask! Ei mallanud
meid 'oodata! Mul
Pran tsusmäle — ja:
Eelmiste aastate eeskujul tähistas
Eesti Selts Hollandis ka sel kevadel
traditsioonilist emadepäeva. See lei­dis
;aset pühapäeval,; 6. mail Rotter­damis,
Soome Meremeeste Kiriku­majas
. Koosviibimise kestel tuli esi­tamisele
Ameerika: eestlaste poolt Ä,
Kitzbergi ..Libahunt" ainetel vända-tul
film „Tiiria", milline koosolijate'
poolt suure tähelpanu' jä sooja kiidu­avalduse
osaliseks sai. Ei puudunud
lilled emadele ja kaetud oli ka huba­ne
kohvilaud meie virkade perenais­te
poolt.. Kokkutülijäte arv ulatus
neljakümneni, kusjuures on tulnud
kaasmaalasi ligidalt ja kaugelt. Isegi
üle 200 kilomeetri pikkust teed ei pi­danud
mõned .paljuks, et emadepäe­va
tähistamisest osa võtta ja eestlas­te
poolt ja emakeeles valmistatud
filmi näha ning seda meie vanemale
põlvele hästi tuntud eesti kirjaniku
teose ainetel. .-;
Oma osavõtuga austas emadepäe­va
koosviibimist Ühendatud Põgenik
ke Organisatsioon Hollandis -sekre­tär
dr. J . K. Jarolimek ja oli arvu­kalt
saabunud hollandlastest • pere­konnaliikmeid
ja tuttavaid ning sa­muti
ei puudunud koosolijate hul­gast
soomlasest ja lätlasest külalised
ning üks Belgia kaasmaalane.
Võime seda kokkutulekut pidada
täiesti õnnestunuks ja loodame, et
poeg minemas see ka edaspidi nii on. • .
vaat' ei oota, . Eesti Selts Hollandis avaldab sü
mu väike sulenuga. Olen seda kan- olnud paguiusmaadei tippudeks, pä­rinedes
omaaegse kodumaa viljasta^
vast õhkkonnast.
Endel Kõks on üks nende seas. Ta
põgenemistee kulges üle Saksamaa
Rootsi. Sealt on tä jaganud oma loo­mingut
ka Kanadas ja USA-s, kordu­valt
ja pikemalt siin peatudes ja töö­tades.
Ta on kolme maa kunstnik ja
kõige laiemalt tuntud eesti kunstnik­ke.
Alles möödunud talval oli ta jär­jekordselt
oma loomingu ülesanne­tes
Torontos, siis vahepeal Rootsis ja
momendil Washingtonis) kus ülesan­ded
seovad teda sügiseni. Tal on ol­nud
mitmeid erinäitusi ka väljaspool
siin loetletud maades, ta on mitmete
nimekate kunstiühingute liige ja te­ma
toid leidub riiklikkudes galerii-des
ja kollektsioonides. Austatud on
teda hõbe medaliga Accademia Inter-näzionalc
Roma ja Diplome d'Hori-neur,
Internationale Nõel, Biärritz
(Fränce) poolt
Järjekordne , ühemehenäitus toi­mub
praegu Torontos Estee Galle-ry's,
mis jääb avatuks,21. juunini. Se­da
võiks pealkirjastada „Endel
jks, 40 aastat kunstnikuna". Kui
mälu ei peta, lõpetas ta 1939. a. Pal­lase.
Samas lennus, teiste hulgas, oli
veel Elmar Kits ja Lepo Mikko.
Need kolm, juba õpiiasnäitustel sil­mapaistvad,
lõpunäitusel aga erili­selt
esile tõstetuna, esinesid samuti
suure eduga ka pärastistel näitustel.
Meie suure eruditsiooniga kunstikrii­tik
Kangro-Pool pühendas neile eri­liselt
tähelepanu/neid koos vaadel­des.
^Kolmainsuseks" nimetas ta
neid. ühist neil oli vaid hea kool j a
andekus. Oma laadilt/stiililt ja isik­like
omaduselt aga suuresti erine­vad.
Sama Kangro-P,ooI klassifitsee­ris
neid umbes nii: Kits— virtuoos,
üldmõjusid käsitlev, Mikko — mo­numentaalses
vormijoonelises maali­misviisis
ja Kõks — esteet, otsingud
tasakaalu ja vormirikkuse suunas.
See nooruk-kunstnikele antud põhi-diagnoos,
ligi nelikümmend aastat
tagasi, on olnud paikapidav nende
kulmineerivas loomingus. Vastavalt
oma intensioonile, nad on avaldanud
kiiret ja pidevat tehniliste võimete,
rast tänu härradele Riks Norvehle ja
Kaljo Käärikule filmi laenutamise ja
transpordi eest. . ; ! :
:'Y: ' E. Roode
vormikindluse, stiilipuhtuse ja sisu­tiheduse
tõusu, omapärast stiili ja
ainetõlgendamist, seejuures hoidu­des
kunstilisest konventsionaalsu­sest.
(Muide Mikko ja Kits jäid ko­dumaa
haardesse, kus viimane alles
mõne aasta eest suri.)
Kõige enam selles kolmainsuses"
on Endel Kõks võitnud tähelepanu
peenelt teostatud probleemide rohke
loominguga. Viljastav talle on olnud,
olla vaba. Suure intellektiga, enese­kriitika
ja arusaamaga väärtusist, on
ta hoidnud oma loomingu elavana ja
võtab seisukoha kunstilistes problee*
mides (ka sõnas ja kirjas). Sellele,
mida ta väljendab, annab vormi, mis
pole tardunud, korduv ega mõjusta­tud.
Ikka on reaktsioonid uudsed ja
huvitavad. Nägemise ja aineteväliku
amplituud ja käsitlusskäala avar,
püsimata mõne kindla suuna juures.
Ta valdab ülimalt tehnikat, mis talle
annab võimaluse ja vabaduse pain­duvaks
väljenduseks, olla kord klas­sik,
realist, modernist või sümbolist.
Nonobjekt puudub peagu täiesti ning
olgugi objekt peidetud, mõneti maa­lingud
raskesti või vähe mõisteta­vad,
ometi intensiivne koloriit ning
kompositsiooni tihedus hoiavad koos
ja annavad terviklikkusega maali,
millel pindade jaotusis vähimgi osa
on täidetud, pakkudes värvimeeleölu
ja kompositsioonilisi probleeme. An­tud
näitusel sellistena võiksid. olla
„Kevade tunnusmärgid", „Sügise
tunnusmärgid" ja „NeIi dimensioo­ni".
-/;;
Et saada erinevaid muljeid, kõrvu­tada
ja tajuda, on Kõks ette võtnud
reise kaugematesse paikadesse ja
erinevate rahvaste juurde. Neilt rei­sidelt
kaasavõetud muljetel on tal
olnud näitus Iisraeli motiividel.
Käesoleval korral aga hiljutisest rei­sist
Türgimaale, nähtud inimestest
nende kombeist ja maast, kunstniku
individuaalses ja subjektiivses kuju­tuses.
Enam kui oma viimaseis peri­oodides,
on esemeline realiteet,
maastikuline ja portreeline, oma õi­gustes.
Vähem küll „Simses minare­tis"
(moshee), kuid suurepärane, at­mosfääris
„The Meeting in Istanbul"
on realistlik, samuti grupp talupoegi
eesliga „The Türkish Peasafits'!, ,,The
Bellydancer" ja ,,The Postcard Sel­ler".
Viimane . on tähelepandav )—
postkaarte müüja portree/kümme­kond
postkaarti seinale riputatult;
Iga postkaart on miniatuurne maal,
kompositsioon, portree või linna mo­tiiv,
peenes viimistluses.
Möödunud veebruaris avati Eesti
Majas ühispanga poolt tellitud ja
Endel Kõksi teostusel Arthur Ekbau-mi
portree, tagapõhjaks Toronto
suurlinna motiiv, võimsa vana pan­gahoonega.
Sümboolne tagapõhi,
millel eestlusel oma Eesti Majaga ja
pangaga oma koht. Käesoleval näitu­sel
on kunstnikult teine süürmõõt-meline
port ree ^- „Urve Karuks".
Kolmveeraud-portree, diskreetne, ka­rakteerne
ja tõsiseilmeline, relv hoi­tuna
horisontaalselt ees, taustaks
märklaud ja luuleread ja -värsid.
Portreteeritav on tuntud luuletaja.
Soom/ese muljed
Eesfiš kaob huvi
HELSINGI (M. E.) — Ajalehe „Ka-leva"
kultuuritoimetaja Meri Kaua
külastas märtsis Tallinnat ja tutvus
seal 1974 ä. surnud Günther Rein-dorffi
ning 54-aastase tartlase Ilmar
Malinl töödega. Toimetaja Kaila ar­tikkel
ilmus 1. aprillil pealkirjaga
„Malm ja Reindorff" ja selles käsit­leti
mõlema kunstniku töid, mis olid
näha Eesti; Riiklikus Kunstimuuseu­mis
Kadriorus, endises presidendilos­sis.
.
Reindorff, kellele tema eluajal anti
kõik kunstnikele pakutavad tiitlid
professorist alates, pole stiililiselt ra­dikaalset
suunda muutunud aasta­kümnete
jooksul ja see ongi üheks -
põhjuseks, miks Reindorff pole
„POP" eesti noorema põlvkonna mee­lest,
teine süü olevat, et kunstnik oli
seisukohti võtmatu inimene.
Kirjutusest selgub ka, et tänapäe­va
Eestis ei tunta huvi realismi vas­tu
— vastupidi. Soomele, kus realism,
hakkab jälle pead tõstma.
Reindorfi töödest mainib artikli
-kirjutaja ka Soomes kõige tuntu­maks
kunstniku tööks saanud „Sibe-.
liuse Finlandiat", mis jätkuvalt põh­justab
poleemikat Eestiski. .
. Ilmar Malin'i tuntakse Soomelahe
lõunakaldal „seesmise mõtisklejana,
kelle tööd sisaldavad kaaluka sõnu-numi".
Soomes . need läheneks roh­kem
sürrealismile. .
; Meri Kaila. lõpetab oma kirjutise;
„Ilmar Malin on nende sümbol ist­likkude
töödega läinud julgust nõud­vale
teele olukorras, milles ametlik
kunstihinjlamine veelgi soosib sotsia­listlikku
realismi. Väga tore aga on'
sellest hoolimata panna tähele, kui­das
omaalgatuslik panus, mis sunnib
kunstniku real istlikust väljendusest
kõrvale kalduma, on sageli vaala ia
seisukohalt huvilavam nins heldem;
, !.'• V: J. M. ;
„MESE, ELU" asutas Eesti ühiskond
ja. seisab eesti ühiskonna teenistu­ses.
-•.
Aga relv ja märklaud? On's need las­kuri-
ja;jahiharrastuse sümbolid, või
kaitse loomingulisele vabadusele! ?
Igatahes on foon sümbolistlik, kom­positsioon
tihe, on stiilitündlik maa-literviklikküs
pindade jaotuses ja:
koloriidis, j • ;
On imponeeriv kunstnikku näha.
maalimas lõuendile ja kasutamas
kvaliteetvärve. Galerii ruum ja val-gustusšeade
igati sobiv. Nimestik või
kataloog eksponaatide kohta olnuks
tarvilik. Seda mitte üksi näitust kü­lastajatele.
Arhivaarina olen võinud
kogeda katalooge dokumentatsiooni­na.
•
Endel Kõks on võitnud lugupida­mise
peenelt ja rangelt teostatud
probleemiderohke loominguga, mis
tagab talle püsiva koha ajas.
• R.. ANTIK