Meie Elu = Our life, August 2, 1979

              nr. 31 (1538) 1979 MmElu".hr. 31 (1538) 1979 -NELJAPÄEVAL, 2. AUGUSTIL THURSDAY, AUGUST 2
iuven
Ipidutsesi
tks meie seeniori te-
'1 •'• laevakapten A.
Iga sobivus sõlmi-oolest
mõnus ilm
elamiseks.
Mäeotsale vara­ni
ema. Need olid
hoolsad perenai-
|ega. Korraldajale'
)arimat osavõtjal-..,
Aiveri eesllastesi
I milline aastak •
traditsiooni järgi .
jl .eestlaste kenas-lal"
..lõbusa • Uni-
Ila seda ta ka oli...
)li ligemale pvvl-
,rinsis. Vea tahes
kuiga suurem arv.
.-oli- valmis laiud'
laitsevate - võilei-
[kätega. Ra sooja-ja;
viineritega oli
nuti ei puudunud
W keedetud va­ja,
võibolla veel-iomsa
meele ja
[hoolitsesid meie
Pikker ja Ed.
?usa naljalooga .
Ettekandes olid
Eelnimetatute L;
isõo. — Peol iste
[eel naljameister ,
iile põrandale ja
iber tule hüppa-
Iriideid tule kohal >•
Ima kirbu saun,
>hkem kirbukõr-lie
algas . tants
iorkestri saatel.
Liit, niisiis pole
jtujad, vaid igast
/õtjad. '
|antsijate puhke-jagamine.
Oli
võitjaid ..õnne-hea
ja viimsete
)li olnud -'hilisei­mal
dä j ad — suu-las
elades, seal •
ja seal tööta-igus
'arvestada.:
ja iseäralsus-erinev
Euroo-fikast,
et neil
)omingule täit
Pariis kohaks.,
kimstifoorumi-bandeks
leida/
lerii, kes mind
[alalise galerii-iäitustei.
Tun-ilekteerivad
ja
:e. Ma maali-fohalikest
mo­raali,
mis tuu­la
sõlmisin, le-esindaja
sel*
Viekas. See on
>ma Gallery,.
Iriide tsentris,
lt
ja võetakse
ihelise kunsti
[Luxembourg
mta tähendas; .
Uill väikear-
|ult sagedasti ,'
ja. mootoriks
energiat ja
lllele võlgnen
urnist, ja töö-thes",
mainis
kunstnikku
poetan küsi­ja.",
kõlas vas-tagasi-
Äus,t-mitmed-
lel-.
p\joones ühe- •" •
;.ktoriie/ mis
mineku pu-ksineda
Rstö
[te tardunud,
i.'sus, kolorii-jng
oma näi­lik.
Kanadas
la ja siis ju-lilto
ka võib- .
lates; keskus­is
muidu põ­levalt
tõusu
tlctunnustu-ilooge
sirvi-eluloolistes
tema eesti
ui edu meid
|ätkuvat edu,
R,A.
0 0
Toronto-Eesti VSitlejofe ühing 1952-
väljaande
(© ©
Kui Aleksander Enger võimutses Viljandis;
Viimastel aegadel on ajakirjandu­ses
rohkesti juttu olnud kunagisest
Viljandi poisist Valdek Engerist, kel­le
eesnime ingliskeelsed ajakirjad jä
ajalehed trükivad enamikus „Val-dik".
Too poisiklutt — nüüd muidu*
gi juba mehe eest väljas ja niiöelda
, Jküpšetes" aastates — ei ajanud siin
maal asju mitte Viljandi foorumil,
vaid tema ülesanded olid kolavalt
^diplomaatlikud"! ja tema ametini*
metust siin on selgema pildi saami­seks
parem ära tuua kohalike lehte­de
võõrkeelses redaktsioonis: ^assis­tent
to the undersecretary general
'of. United Natiöns". Tõlkes võib se­da
tiitli-jorU kokku võtta lakoonili­selt
üheainsa sõnaga: spioon" ehk
veelgi eestipärasemalt — „salakuula-ja".
Viimase kriminaalse tegutsemi­se
pealt nabiti ta võimude poolt kin­ni
ja mõisteti paljudeks aastateks
türmi. Elas aga vaba mehena, kuni
otsustati i ühe teise spiooniga välja
vahetada niinimetatud dissidentide
ehk ^teisitimõtlejate'- vastu hing
Valdek pääses tagasi Nõukogude Lii­tu
— kas just Viljandisse, selles iga­tahes
võib kahelda. Tema on ju nüüd
salakuulamise alal ekspert, seene­line"
ja kogemustega isik ja küllap
läkitatakse mõne teise nime all uude
kanti saladusi välja urgitsema.
«VABADUSVÕITLUSE TEEDE
Postiga tellides lisandub' saatekulu.
Kõik need jutud Valdiku: või Vai
deki ümber kergitasid aga mällu su­gemeid
tol 1 es t süngest aj as t Vii jan­dis,
mil Valdeku papa Aleksander
Enger Viljandis märatses, mille hari­punktiks
kujunes kindlasti veresaun
Viljandi vangla õuel, kus papa En­ger
teatavasti kuklalaskudega tappis
rea ilmsüütuid inimesi ja ,kus siis
ühishauast raskesti haavatuna suu
tis ennast päästa Viljandi äriteenija
Johannes Soosaar. Viimase tragöö
diast on rohkesti juttu olnud meie
vabas ajakirjanduses ja ühisteostes
ning sellepärast tolle ohvri koha
pealt ainult nii palju isiklikku, e
kohtasin Johannes Soosaare shar-mantse.
t õde Saksamaal ning tema
teadis jutustada, et vennas jäänud
tal „sisse", s.o. Eestisse, kus uuesti
sattunud punaste kätte pinnida.
Vend hüüdnud siis, et „kord juba
lasksite mu maha, mitu korda siis
õieti kavatsete seda teha" ja ta las­tud
vähemalt sel korral vabaks. Eda­si
ma enam pole kuulnud ei õest ega
ka vennast.
Nüüd aga kipitab keelel kirjapa­nek
sellest, kuidas ma ise seisin riri-nutsi
vastamisi nende Engeritega.
Kahtlemata minusuguseid pinnita
vaid leidub teisisi, aga ühte-teist
omapärast ilmnes siiski ka minüüle-kuulamis-
loos. Algas too lugu selle­ga,
et pärast vallandamist „Sakalast"
ja hiljemini ka JViljandi juuksurite
ning saunade inspektori" (ins. Vol­demar
Jaaksoni poolt kiiresti moo­dustatud
„eriinstituut" minu isiku
••; «päästmiseks" kuid vallandati siis
ka tema ise Viljandi linna inseneri
kohalt.) ülesannetest, elasin mõned
päevad vaikselt nagu hiir vanemate
ja vendade juures Viljandis Oru tä­naval,
23. Aga siis kolistas mööda
treppi üles miilits ja minu ^okkaline
rada" algas, kusjuures nagu ime lä­bi
pääsesin Viljandi vangla teekon­nast.
Miilits otsis mu üles ja viisa­kalt
palus mind tuntud põ-litseWossi"
(mille nüüd oli üle võt­nud
linna NKVD) teatavate välispas­si
küsimuste selgitamiseks. Tähenda­tud
pass oli mult mõned nädalad ta­gasi
ära võetud ja sellesama passi
ümber tõesti, ka kogu järgnev „tre-vooga"
algas.
Mind juhatati „lossi" teisele kor­rale
ühte tuppa, kus algul esinesid
peale minu veel kaks isikut — nur
gas istuv masinakifjutajatär, käha­rate
ja brünett juukstega ning ras­kete
sarvraamidega prillidega, kes
muide kogu järgneva ülekuulamise
ajal sõnagi ei lausunud vaid masinal
döbistas - r ning siis see kasvult ma­dalavõitu,
süngeilmeline Aleksander
Enger, keda küllap vist nägin esma­kordselt
elus. Ja välispassi ümber
algaski siis too „avamäng". Mind is­tutati
resoluutsete . sõnadega seina
äärde erilaua äärde ja sellele lauale
heitis Enger väljakutsuva shestiga
mult „konfiske'eritud" välispassi sõ­nadega:
„Sepp, sa ütle, mulle, mis
as j aa j amist oli sul fashist Mussolini-ga?"
Minu ilme kindlasti peegeldas
ülimat imestust, sest Enger-läks ko­he
edasi, ilma vastust ootamata:
„01ed käinud 36 korda Itaalias. Mis
sul. sinna asja oli?" — See argument,
kuigi sisuliselt õige, pööras aga kur-jaennustava
õhkkonna korra pealt
paroodiaks ja andis mulle võimaluse
teatava geograafilise loengu pidami­seks.
Seletasin, et 1933 aastal ma
sooritasin- jõuvankriga ringreisi Eu­roopas,
kus pikem peatus oli enam
kui kolm kuud Prantsuse Rivieras.
„ Et olin seal korteris Mentoni lin­nas,
kust; Itaalia piirini sadakond
meetrit. Teiselpool piiri asetses Ven-timiglia
linn ja' sealsetes restorani­des
olid makaronid ja nuudlid märk­sa
odavamad kui Prantsusmaal ja
portsjonid ka suuremad. Igakord,
kui läksime üle piiri nuudlid sööma,
tuli tollipunktist läbi minna, kus siis
alati itaallaste poolt passi Toodi vas­tavad
sissetulemise jä väljaminemi­se
templid, suured kolmenurksed la-'
rakad, et ,,antrata" ja „entrata" või
umbes nii. Ma pole lugenudki, palju
neid templeid seal on, aga oleks ju
lollus arvata, nagu oleksin ma suut­nud
Eestist kolme-nelja kuu kestel
käia 36 korda Itaalias Mussoliniga
asju ajamas,..
Vist läks see geograafiline loeng
Engerile igavaks või sai ta ise kah
aru, et teatavas liigagaruses oli en­nast
lasknud paista kentsakas valgu­ses;
igatahes katkestas ta selle tee­ma
järsult, pööras mulle selja ja
läks uksest välja — kuskile teisse
ruumi. Vaikus valitses toas kümme
kond minutit ja see kuidagi oli seda
rusuvani, et sinuga viibis ju ka üks
naisterahvas, kes ka nüüd silpigi
huulilt ei poetanud .
Enger naasus nüüd ühe teise tege­lasega—
juba väliselt hoopis teisest
ooperist. •Võrdlus kõlab ehk veidi
brutaalsena, aga see uudne tegelane
meenutas mulle — har j asteta siga.
Seda valget koloriiti, oli too uus te­gelane
— albino mis albino. Võrret1
des Engeriga oli ta Koljat. Istus, sih­tis
Oma pilusilmadega mind ja jäl­legi
hulgaks ajaks jäi sõnatuks. Jutu
otsa võttis taas Enger üles, kes kü­sis
järsult: „Mida sa tead Tüütšist?".
sihukesest Tüütsist?" küsisin —
kuigi väga hästi aimasin, kust kan­dist
tuul nüüd puhub. „Palju neid
Tüütse pn, keda sa's tunned ja | no'
MONOGRAAFIA"
Hind $35.00, pehmes köites
Postiga tellides lisandub saatekulu.
mm 11 „Miii MM" talHusss
Broadvlew Ave., Toronto, Oht. M4K
MAAEMA AKNAL
äsan
Madanie Guillotine sünnipaik on
Quebec'is ja tema isaks on Forano
aktsiaseltsi praegune abipresident
Guy Lemay, kes koos Roland Vail-lancourfiga
ja Marcel Payeürlga
konstrueerisid masina, mis suudab
kuue minuti jooksul võigata veoau­totäie
palke nelja jala pikkusteks
halgudeks, nagu neid tarvitatakse
foormaterjaliks paberi ja puupapi
valmistamisel. - i
Varem oli päike tükeldatud ketas­saagidega
ja mitte väga kaua aega
enne seda käsisaagidega, viisil, nagu
seda võib tänapäevani näha n.n.
„lumberjackide" võistlustel laatade
ja messide puhul.
Ketassaagide („kreissaagide")
puuduseks on suur energiakulu ja
ebasoovitava kõrvalprodukti,, saepu­ru,
rohkusest johtuvad probleemid,
et mitte mainida saeterade kõledat
tead!" ühmas Enger mõrkjalt. „t)ksi Siis meenus mulle üks väike vahe- vingumist ja töökatkestust terade te-
Tüüts oli mu klassivend ja hea tei- juhtum „Ugala" saalinurgast, kus is- J ritamise otstarbel,
vashüppaja," sõnasin nüüd. Enger tusime omavahel koos ja lugesime J Ketassae puudused viisidki Lemay
hakkas vastiku ; laginaga naerma: uue, „kõrgema käsu korras" reper-
„Hüppas töötava rahva kukil!" hüü- turiaari võetud Nõukogude Liidu
dis siis: „Just seesama Tüüts jah, näidendi — autori nime muidugi ei
poliitilise politsei tegelinski!". Nüüd mäleta — käsikirja. Osad olid juba
ma vastasin siis juba |ulgemini, ku- jaotatud ning näitlejatele s.o.
na pärast Viljandist lahkumist rida osade tõlgendajatele — kätte antud,
aastaid mina klassivennast — huma- nüüd toimus niiöelda esimene luge-nitaarharušt
— tõesti enam midagi mine, kusjuures iga tõlgendaja luges
ei teadnud. Enger põrutas;„Iga päey oma osa. Näidendi nimi on küll mee-jõlgud
siin poliitilisest politseist sis- les — „Rahutu vanadus". Kirjeldas
se-välja ja julged öelda, et sa temast ,,professorit", kellele revolutsiooni
midagi ei tea!" — „Julgen jah'.põ- esimeste päevade ajal äkki siginesid
letasin; vastu* • ^küid.-teäd,. et "ma iga hägu 'sipelgad' - . p ü k s i e t rnallanudl-.
päev siia majja sisse jõlgun ja välja,] enam rahulikult oma teaduslikku pead juurelnud.juba muistsest ajast
siis peaksid teadma ka seda, et ma tööd teha vaid ruttas revolutsiooni- saadik, mis puutub aga palgi otsast
käisin ainult kriminaalpolitseis aja- lise sõjalaeva (..Aurora"?); pardale, halu mähahammustamise efektiivse-lehele
jooksvat kriminaalreportaazhi kus hakkas madrustele idealiseerima maks muutmisesse, siis polnud sel-saamas,
poliitilise politseiga polnud marksismi-leninismi. Juhani oli ette lega nähtavasti nii palju ruttu—sel-mni
micv;+ 1 nähtud selle.„rahutu" professori osa le probleemi lahendamine kannatas
ja tema kolleegid mõttele; kasutada
saagimise asemel raiumise põhimõ­tet,
nagu giljotiini juures..Sellest siis
ka nende uürimišprojekti[ nimi „Ma-dame
Guiliotine". Eks „machine",
masingi ole prantsuse keeles nais
soost. : '', ;
Nii puidu kui ka inimeste kaelte
läbiraiumiseks pii kasutatud kirvest
selle tööriista leiutamisest saadik,
kuid kummakski ülesandeks polnud
see täiuslik. Peade maharaiumise
viisi viimistlemise kallal on targad
mul miskit asja!'
Tüütši juurest hüppas Enger •'•järis-1 tõlgendajaks,
ku uuele foorumile, „Kas sa tead, .Mees oli .tihe viina võtja ja viimas
kus: Viljandi vapsid pn?".-Minu vas- te päevade keerises võttis seda iseg
tus oli, et tean neist väga vähe, kuna mitmekordselt. N i i r et temast osade
ise ma polnud vaps ja lehe juures ei lugemisel suuremat asja ei olnud —
olnud minu ülesanne poliitilisi artik- aga küllap ta aru sai, millega • tege
leid kirjutada. Mainisin siiski kahte- mist jä ühel kohal, kus kommunist-kolme
nime, kelle suhtes olin kindel, lik propaganda juba lokkas väljas
et nad lahkunud välismaile. Ja. just pool igasugust mõistlikkust, karjus
see näis millegipärast Engerit ärri- mees ootamatult selgelt ja tugevasti:
tavat. Võttis õige terava tooni, kui „ M a ei saa valetada — ma ei saa
põrutas: !> ;' rahvale valetada!"
„Sinuga ei ole midagi peale hakata. See sisuliselt väheulatuslik hüüa
Kas sa kuuled?' , tus oli näitlejate omavahelisest kit
„Mida?V sast ringist siiski kaugemale ulata
;• ,JCuidas all õuel .auto mo^r. nud ja kajas vastu nüüd siin NKVD
käib? [lossis minu kui teatriga lähedalt seo
Kuulasin — ja tõepoolest, kuskil tud isiksuse ülekuulamisel. Kes see
oli käivitatud jõuvankri mootor, ; „kajastaja" olla võis, selle üle olen
— See auto viib su vanglasse. Trei: hilisematel aegadel kordvualt järele
Iide taha ja võib olla, veelgi kulle- mõelnud ja siin tikub „sõelale jää
masse kohta. Saad aru, ah? Küll ,sa ma" näitleja^ - Ants Viir, kes oli ka
seal selgemat juttu kõnelema hak- üks osadekandja „Rahutus vanadu
kad!" ' se s" Ja kes ainsa „Ugala" näitlejana
otsekohe punase; taskurätiku rinna
Nüüd lõi äkki see,,valge mees^V^
sekka. Tema eesti keel oli väga vi- r 1 1 naised tööprotsessist välja kisti
lets. Raskelt vene keelest mõjutatud Ja ^revolutsioonilisse" rongkäiku ka
ja oleks asjatu katse seda ^dialekti" | mandati.
püüda siin enamvähemgi iseloomus- Kui ma küllalt kiiresti sellele uud
tavalt edasi anda, toopärast taotlen sele „arupärimisele" vastata ei jõud
küsimuste selguste mõttes korraliku nud, käratas valge-mees juba õige
maakeele manu jäämist. ; ähvardavalt: „Noh, mis sorti mees
Mida sa tead artist Juhanist? see Juhani on, kes ei saa rahvale va-pans
mees piriseva, aga salvava põ­hitooniga,
vibutades ühtlasi käesole­vat
kirj ablokki.
— Näitlejast Juhanist? Ta ön
„Ugalas" väga hea artist. Vanemate
karakterosade...
Teema libisemine teatrile andis
mulle veidi kodusema- tunde, kuid
seamoodi mees ei lasknud siin palju
kritiseerida.
— Kas tema ütles, et ta ei saa va­letada?
küsis-vahele.
. — Mida valetada? Kellele valeta-da?
~ Nö küll sa tead! venitas „albi-
" — Vot' nädal või paar tagasi.'
Illllllllllilll^
letada, ah?' Minupoolne vastus see­kord
jäi täiesti asjalikuks, kui nenti­sin,
et Juhani on vana mees ja, ar­mastab
viina. Kui-"ta on paraja auru
all, siis kõleleb ta igasuguseid asju,
ilma, et ise õieti teakski> millest kõ­neleb!"
See põiklemine aga palju ei
aidanud/Juhanit rünnati edasi ja te­ma
isikult venitati teema koguni
laiematele alustele ja joru läks edasi
umbes nii, et „kui sina nüüd kah-pled
teatrimees, siis tead kindlasti
meile kõneleda, kas seal on teisigi
seesuguseid, kes rahvale ei saa vale­tada".
.-;;.;••./:••
(Järgneb) .;•
oodata tänapäevani. '
Giljotiinitaolisi hukkamisriistu
undsid juba pärslased ja vanad
roomlased. Itaalias oli tuntud sama
tüüpi riist nime all „mannjä" aadli­ke
hukkamiseks. Keskaegsel Saksa­maal
tunti teda nimede all Diele, Da-labra
ja Hobel. XVII sajandi Inglis­maal
kandis ta sama nime, mis võll-gi
— Gibbet ja Shotimaal nimetati
teda süütu nimega Maid.
Prantsusmaal võeti giljotiin amet­likult
tarvitusele 1792 a. aprillis. Al­guses
nimetati seda „La Petite Loui-söh
või Louisette", kuna oma praegu­se
nime sai ta Pariisi arstilt j ä aha
toomia professorilt Joseph Ignace
Guillotinllt. (1738—1814), kelle soo­vitusel
see hukkamisriist 1789, a
Rahvuskogu poolt heaks kiideti.
Guillotinl etepanekü motiiviks oli
vähendada hukatava piinu. Giljotiin
sel kujul nagu ta Prantsuse Suure
Revolutsiooni puhul massilist kasu
tärnist leidis aristokraatide ja teiste
„rahvavaenlaste" hukkamisel,-, kuju­tas
enesest tapariista, mille suures
kõrgusest mehhanismi abil langeta­tud
kirves kiirelt ja järsult maha
raiub hukatava pea, mis pistetud lä­bi
laüdtahvlisse tehtud, ümmarguse
•avause. "
Nii tõhus kui giljotiin ka ei ole
oma võime poolest massiliselt kaelu
läbi raiuma, ei ole tema kapatsiteet
kuidagi võrreldav sellega, mida oo­datakse
ühelt masinalt, mis päike
peab pakkudeks tükeldama.
Guy LemayT ja tema kolleegidel,
kes oma lõikamisemasina rajasid
giljotiini põhimõttele, tuli võita ter­ve
rida probleeme. Giljotiini ühe kir­ve
asemel on nende masinal neid
kaks, mis kahelt poolt vastastikku
palgt sisse tungides peatuvad oma
teradega ainult 0,04 millimeetri kau­gusel
üksteisest.
Madame Guillotine'i printsiibi võt­meks
on lõiketerade paigutus. Nagu
nii mõni muugi vaimukas leiutis, on
ka Lemay masin rajatud-väga Üht­sele
põhimõttele.. Vist' kõige kergem
oleks selle töötamisest ettekujutust •
saada kui kujutleda, kahte tanki, üks
seljali maas ja teine tema peal, roo­mikutega
vastamisi. Kummagi roo­miku
külge on paigutatud võrdsele
vahemaade järele, ja risti nende lii­kumise
suunale, lõikerauad teradega
vastamisi. Kuna kummagi ettekuju­tatava
,,tanki" roomikud koos oma
teradega on asetatud v vertikaalses
pinnas nurga alla oma liikumise suu­na
suhtes, siis roomikute liikudes vä­heneb
vahekaugus vastastikku aset­sevate
terade vahel 5.100 millimeet­rist
0,04 millimeetrini (mis tähen­dab,
et terad peaaegu puudutavad
üksteist).
Kui palk sellesse masinasse piste- -
takse, siis satub ta põigiti teradepaa-ri
vahele, milledest üks ülalt, teine
alt vastas tikku puu sisse tungivad _
ja ühtlasi teda kohe ka edasi vedama
hakkavad. Ja enne kui esimesed te­rad
esimese halu on jõudnud palgi
otsast maha hammustada, oh juba
terve rida lõpmatult jä.rgnevaid teri
palgi oma haardesse võtnud. Olene­valt
nügadepaaride kaugusest, ükstei­sest,
on võimalik lõigata palke'4, 6V2,
8 ja 2 jala pikkusteks pakkudeks.-
Masinasse saab sööta korraga 3 kuni
5 palki kõrvuti, olenevalt nende läbi-mõõdiust,
rjiis ei tohi ületada 20 tol­li.
Ja selle juures teeb Madame Guil­lotine
ainult vähe müra, töötab ilma
jäätmetela (saagides läks igast sajast
palgist üks raisku saepuru näol) ja-,
nõuab ainult kolme inimese tööjõu­du.
Hoolimata oma suurusest (43:
meetrit pikk, 27 lai ja 6 kõrge koos;
laadimisplatvormidega) töötab ta ai­nult
75 hobusejõulise mootori jõuV
mis võrreldav vaid ühe kompaktauto
mootori võimsusega.
Enne; esimese masina ehitamise
kallale asumist kontrollisid selle
konstrueerijad oma idee praktilisust,
ühe mudel-prototüübi varal, mis oma
suuruselt oli ainult üks neljandik
lõpp-produktist. Ja sellele olid eel­nenud;
katsed hoopis väiksema mu­deliga,
mis palkide asemel oli suut­lik
hammustama ainult polüstüreeii
pulgakesi.
Vastandina sellele valmistati päris
giljotiinist mudel alles ammu,pärast
seda tüüpi tapariistade tarvitamisele
võtmist, j a see polnud mitte tera­sest,
nagu tänapäevne mudeli vaid
peenelt välja nikerdatud elevandi­luust,
nagu se_da näha võib Carnava-let
muuseumis Pariisis.
Kogemused on näidanud, et .^Ma­dame
Guillotine" on pööret-tekitava
tähtsusega leiutis, mille üle tema loo­jad
võivad õigustatult rõõmu tunda.
Nagu oletada võib, tundsid ka päris-giljotiini
tarvitamise propageerijad (
rahuldust selle riista tõhususe üle.
Ütles ju J; L Guillotin oma viimases
aruandes Rahvuskogule: „Oma ma­sinaga
ma raiun f teie pea maha nii
kiirelt, et te ei märkagi seda".
Kuigi ta nimetas giljotiini ,,oma
masinaks", ei ole tema, nagu nägime
eelpoolgi, selle tapariista leiutaja,
kuigi seda sageli ekslikult arvatakse.
Samuti ei vasta tõele ka see arva­mus,
nagu oleks doktor Guillotin ise :
ka giljotiinil oma elu kaotanud. Aja­looline
tõde on, et ta suri loomulikku
surma 76 aasta vanuselt.
K. Utsal
IIItHI!i!!!lillll!9litlillllliltnilfliillillilllllllllit!ii!|^
193'
Põhjala valge linn Oulu, mis asub
Põhjalahe kaldal Soomes, 64. ja 65.
laiuskraadil poole peal, arenes 30-ndä-te
aastate lõpus elavaks kaubandus­keskuseks.
See oli aeg, millal nii
Soomes kui ka mujal Skandinaavias
ning samuti Baltimaades ühiskond­lik
jõukus tõusis kõrgele tasemele.
See tõsiasi kajastus ka laevaliiklu-ses
Oulu poole: maikuust kuni det­sembrini
külastas linna umbes 220
laeva kõikjalt maailmast.
Tol ajal oli Tõppila sadama kaid
pidevalt täis külalislaeyu. Praegugi
pole neid suve jooksul nii palju nagu
siis.'. •
Minu vanaisa, tookordse tolliküm-niku
A,. B. Mai jala poolt 1939. a. jaa­nuarikuus
alustatud päevaraamatust
„Diario tulevista ja meneyistä lai-
• voista Oulun tullikämarissa" võib
näha, milline1 selle aasta suvel ning
sügisel, laevaliikluse hoogsal perioo­dil,
oli valis- ning kodumaa laevade
suhe (kõik arvud siin ligikaudsed):
Soome laevu 120, Saksa 41, Rootsi 16,
• Eesti 15, Taani 9, %rra 6, Läti 4 jne.
On tähelepandav,; et Saksa laevu
hakkas siia-rohkem saabuma alles
aasta lõpupoolel, samal ajal kui liik­lus
teistest maadest aeglustus. Ilm
selt hakkas Soome ja Nõukogude Lii­du
vahel, süvenev: sõjaoht mõjusta
mä-.-ka siinset merekaubandust.
Esimene eesti laev tol aastal S/S
VÖHI saabus Oulu kaubaga Norrkö-pingist
via Vaasa 18. mail kapten H
Sergo juhatusel ja läks siit 25. mail.
Torniosse (Soome) ilma lastita.
Samal ajal viibis siin kä teine Tal­linna
laev SS MEERO, mis oli. tulnud
lastita kapten Soomanš'iga. 'Pole aga
teada, millal ta lahkus.
Juunikuu algul, täpsemalt 2. päe­val,
sai Oulu Rootsist telliskive ja
savi, mille toojaks osutus J. Esbergi
juhtimisel sõitev M/S MARIE. Ta
lossis, nagu laevad varem üldse, ühe
nädala ning läks lastita edjRsi Yks-pihlaja'sse
(Soome).
Edasi kohtume Toppila sadamas
Eesti laevadega juba järjekindlalt. 6.
juunit on sini-must-valge näha, S/S
sid. Selle tõi sisse kapten E. Lepp
ning kui see jälle 8. juunil merele
läks, oli kapteniks A. Altebrun, kurss
Inglismaale, Tynesse. Selle käsmu la­se
tonnaazh oli üpris suur — 1147,
Samas oli Oulu tulemas teinegi
Käsmu laev -— M/S ELSI, mis saa­bus
13j juunil Landskrpnast (Rpot-.
si), tuues meile parki G. LiholnYi
juhtimise all.
Tolleaegsete ,,suurte" laevade liiki
kuulus ka 21, juunil tulnud M/S
LOOTUS, mille lastiks oli Saksast
toodud ehitüstelliskive. W. Rahmel
võis oma 177-tonnilise alusega rahul
olla. Tõepoolest!
Vähehaaval hakkasid laevad üldse
.suuremaks muutuma. Nii oli S/S
KADLI, mille J. Mooler 27. juulil siit
propsilastiga Inglismaale, Bpnesses-se
viis. Kodusadamaks on selle 1103-
tonnilisel Tallinn. Millal ta ,siia tüli,
pole teada.
Sundsvallist (Rootsi) tuli 30. juunil
B. Lossmann 1127-tonnise S/S LEE-Nl-
ga ilma lastita. Viibinud; täpselt
nädala, suunas ta oma käila 7. juulil
West Hartlepoolisse (Inglismaa), las­tiks
selgi korral propsid.'
Kõige suurem „eestläne" oli S/S
ELNÄ.;Võib arvata, et selle kapten
•A. Lepviikman tundis uhkust oma
2135-tonnilise laeva üle.Kahjuainiiit
SIGRIDT ahtris, - lastiks laevas prop- et tal polnud midagi Grängemouthist
(Inglismaa) tuua ega sama päeva,
s.o. 22. juulil midagi ka. Torniosse
(Soome) edasi viia!
Mäntyluoto'st (Soome) saabus
paar päeva .hiljem lastita S/S MERI­SAAR,
mille kapteniks oli Ä. Schrfiidt
ning kodusadamaks; Tallinn. Ton­naazh
oli sel laeval parajalt suur —-
1424. Kaheksa päeva, jooksul võttis
tä lastiks propsid kadudes seejärel
-Londoni udusse" Inglismaale 2. au­gustil."
• - •;• .•; •.-.;; •";."'.'-.
Oulut külastas vahel ka väiksemat
iiki tallinlane;.nimelt M/S DIONE.
Kapteni nimi pii J. Teng. 30. juulil
ilmus laev oma 201-tonnilise mahu­tavusega
siia H.ögnäsist (Rootsi) via
Vaasa (Soome), lahkudes Kemi poo­le
läbisõidükaubaga 4. augustil. .
S/S KADRI aga polnud mingi puu­koorest
mängülaev, nägu oleks selle
1690-tonnilise laeva kohta tõenäoli­selt
kapten J. Jürgens kinnitanud; Ta
võttis Oulust propsid ning suunas
oma meretee 15. augustil Inglismaa
le, Hulli. Sellegi ;,paadi" kodukohaks
oli Tallinn.
Soomes üldse ehitati tol ajal palju
ja nii ka Oulus. Siia hakkas kerkima
suur tselluloosivabrik Oulu Oy. See
parast oli siin vaja palju telliskive ja
seda toodi enamasti siis Höganäšist
(Rootsi). Üheks paljudest transporti-jäist
oli ka 21. se
Kanada toll
ihtsamaks
bak'i M/S. HELENE, Kolme päeva
pärast oli laev jälle lastis, et kaupa
Kemisse (Soome )viia.
- Telliskive tõi 27, septembril Tallin­nast
pärit M/S ROLF, kapteniks M
Türi. Lossimine käis kiirelt, sest ju­ba
järgmisel päeval võidi kurss, Ke­misse
Võtta kuigi'ilma lastita.
Viimane 1939. a. Oulut külastanud
eesti laev oli 1531-tonnihe S/S OS­MUSSAAR,
Laev saabus siia kapten
J. Maüderi juhtimisel lastita Stettr-nist
30, oktoobril ja viibis külmas
põhjalas kaheksa päeva. 8, novemb­ril
laskus ta Oulust tselluloosiga Bal-timoresse,
USA-sse. See oli omamoo­di
luigelauluks.'
Traagiliselt lõppes siin samal aas­tal
kaubamereliiklus üldse. Laeva-loetlusest
võib lugeda: „S/S TELMA
(Soome) lahkus 30. detsembril kl. 3,
lastiks tselluloos. Laev uppus jää
poolt purustatüna 30. dets. kl. 23
Kattilankalla lähedal."
IVlõlemat hõimurahvast ootasid
rasked sõjaaastad. Soomel tuli asu­da
võitlusse elu ja surma peale oma
suure idanaabriga ning Eestis algas
Nõukogude baaside aeg. Euroopa
väiksed rahvad tõmmati sõja neelu-kohta,
mille meistriteks said suured
imperialistid ning teineteist väärivad
ržSialiiirja^läü^
Kanada majandusministeerium
loodab kokku hoida miljonid dolla­rid
vähendades tollideklaratsiooniks
vajalikke vorme ja samal ajal muu­tes
lihtsamaks senise paberite upu­tuse
niihästi ametnikel kui ka välis­kaubanduse
alal töötavaii ärimees­tel.
See lihtsustamine algas 1. juulil
ja kiirendab kaupade saatmist ja
kättesaamist. Peamiseks muudatu­seks
on umbes 1.3 miljoni saadetise
mille üksikväärtus pn alla 500 dol­lari
ilma form B-3 täitmata sisselask­mine.
Senini oli vajalik täita vastavad
formularid koos saatelehtedega.
Nüüdsest peale tuleb väikeste, saade­tiste
importijatel ainult taha üks
lihtsustatud formular.
Kõik eksport-dokumendid mis olid
nõuetavad varem alla S500.00 saade­tiste
kohta, kaotavad maksvuse:
Kuigi Kanadas on tööpuudus, en­nustavad
juhtivad majandustegela-sed
järgmise 20 aasta jooksul vastu­pidist.
Et välja jõuda energia isevarusta­miseni,
peab Kanada kasutama teh­nilisi
jõude, samuti välja õpetama
uusi. Eriti suurt puudust olevat et-'
tenäha ehituse alal •— niihästi juhti­vail
kohtadel kui oskustöölistest.
Soovitatakse Õppimist suunata kut­sealadele
ja soovitatavate õppeasu-tistena
nimetatakse Ryersoni Toron­tos
ja B. C. Inštitute of Technology
Vancouveris.