Meie Elu = Our life, December 18, 1986

              NELIAPÄEVAL, 18. DETSEMBtIL „MeieElu" nr. 51 (1919) 1986
Jõulujutt
^b>'^^^^ wia;
Jõulud olid varsti tulemas ja väike
Milvi istus oma toas ja kirjutas jõu­luvanale/
mida ta soovib jõuludeks.
Ta kirjutas: „Kallis härra jõuluva­na!
Mina sooviksin jõulupühiks kõi­ge
enne üht armast kutsikat. Mängu- •
asju ka, aga kutsikas on mu suurim
soov!"
SINU MILVI
Ta oleks veel kirjutanud, kuid ema
Lüüdis teda kohe kiiresti sööma. Mil­vi
käed olid tindipliiatsist määrdu­nud
ja ta pidi neid tublisti pesema.
Peale sööki oli Milvi perekonnal kii­re
sõit metsa jõulupuud otsima.
Kuusemetsas oli palju põõsaid ja
puid. Ühe põõsa taga kuulis tüdruk
nagu nutuhäält. Sealt leidis ta pisike-
Arnffisad laps
Me võime õppida Jeesuslapselt se ku tsukese nuuksumas. Milvi
Tulen koolist koju^alati.koos mõne poolt söögilauas lühikese jõulukõne _ jõululapselt väga palju. Praegu hüüdis: „Ema, isi,tulge ruttu siia, ma
sõbrannaga. Kooliteel vadistame või loeb Jeesulapse sünniloo. See ütleksin väid lühidalt: Armasta leidsin siit tillukese kuitsu!" Tüdruk
päevasündmustest koolis, riietus- rõõmukuulutus on universaalne, aga ©ma isa ja ema, nende sõna kuuldes küsis oma emalt ja isalt, kas ta võib
test, soengutest ja pikkadest kõrva- mu koolisõbrad ei näi seda tundvat,
rõngastest Nüüd ripuvad need igal Nii ma neile kõnelesin, aga iiende
ja neile rõõmu valmistades oma^ selle koerapoja võtta endale. Ema
hba käitumisega kodus ja koolis ja ütles „ja", aga isa „ei". Siis oli veidi
teismelisel tüdrukul kõrvus. Mõnel tähtsam püha on hoopis jõuluesime- j^^g gg j j a l oled. Ole hea teiste rääkimist ja palumist. Viimaks otsus-üks,
mõnel kaks tolgendit.Igalühel ne püha. No-jah Kanadas, vabal inimeste vastu, kellega ühes tulefe tati, et Milvi võib kutsika endale
on, ega minagi või teistmoodi olla. maal, võib igaüks talitada ^p saada.
Ostsinendale ka, kruvisin need ripat- pühitsemisega, kuis kellelegi meel-sid
kõrvalehe külge. Takistus tuli - dib:
vanaemalt. Teised tüdrukud ütlesid,
et vanaema ei saa aru noortest. Vana-
Kodus, mõeldes jutuajamisele
kooliteel, tulin arvamisele, et mina
ema lihtsalt ei lase mind olla nii peaksin ise tänavu meie koduse kuu- e
moodne. Koolis pean need siiski kõr- se juures omastele jõulujuttu lugema
vas, sellepärast et ei taha olla erand, voi deklameerima. Praegu otsin sel-
Koduteel panen oma ripatsid tasku, leks sobivat pala. Mõtlesin, et vast
Kodustele pelgan öelda, et ma ajastu sobiks Henrik Visnapuu ,,Jõuluöö",
nende mõttele ,,ahvin" teiste järgi. Aga ei. Läinud aastal deklameeris
Nii olen ma osaliselt petis. Ärge mind seda täditütar Sirje. Ta oskas nii ilusti
siiski halvustage, püüdke aru saa- öelda, et taevas särasid tähed ja hõ-da...
behärmatises olid puud...
Ühel päeval koolist tulles kõnele- Kardan, et mina, noorem, nii ke-sime
teiste tüdrukutega jõuludest, jõu- nasti rõhutada ei mõista ja ma eriti
lud juba nagu koputavad uksele. Ka- püüan veel kaunimihi salmi öelda
nadasõbrannad| kõnelesid kõik vai- kui Sirje.
mustusega läbi-seg'^ kuhu kpegi neist Selleski aitas mind vanaema, kes
sõidab. Shirley läheb Disneylandi, 'mulle üht jõululuuletust õpetab. Se-
Daisy mägedesse suusatama, Brenda da, mida ta ise kord minuvanusena
Kaliforniasse, sinna kus nii huvitav oiiia koolilaval koolijõulupuul ette
ja lõbus. Minult küsiti: ,,Hilja, miks f kandis. Küll on mu vanaemal hea
sinu pere jõuludeks kuhugi ei sõida? mälu!' ,
Mind usutleti ses suntes tükk aega.
Ütlesin tagasihoidlikult ja vaikselt, Esimene salm on juba mul hästi
et see ei ole meile tavaks. Enamus peas ning see kõlab nii:
eestlastele on kombeks, et kogu pere­kond,
ka need, kes kodust väljas on, nMe ihkame jõuluks- koju
koguvad vanavanemate või vanema- ja otsime tuttavat ust.
te juurde. Koos sõidetakse kalmistu- Üht tunnet, mis iial ei looju,
le küünlaid süütama lahkunud sugu- rõõmu kodusest jõulupuust." -
laste ja sõprade kalmudele. Meie
omaksed tulevad kõik, peaVe jumala- .Varsti on teisedki salmid selged,
teenistust kirikus, meie juurde. Koos Pifaegu on mu arvamine, et meie
onu, tädi-.ja lellelastega naudime kldune jõuluõhtu, koos lähedastega, ^«^^«^ Lõhe, kolmandal Sünge,
Jää ustavaks oma rahvale, nagsi Ku tsika nimeks pandi Triksi.
eesus seda oli oma maises elus!
SILVI JAASON
Piiskop JOH. KÕPP TORONTO EESTI KOOL
1955.a. Stockholmis
. Kaugel maal, metsikus kaljuma-; temaga raskusi. Istus teine küll ko-gestikus
elas vana Tuul oma seits- dus, oli omaette ja tasane, aga hoid-me
pojagQ. Ühel oli nimeks Ma|e, ku heldus, kui tuju tuli ei suutnud
i . 1 , , , J 1 r... --i keegi teda pidurdada. Märatses
•1 i k i l l 1 * • or, r . n i , „ i. o , i r , { « , i , „ i i , H ^ n „ { i , n c Fiio jaudal Vlngc, vüeudal MaTu, küU' mls Mrmus, uü et lossi seinad
vaikset, pühalikku jouuohtut Mu., on palju kaunm^^^^^^^^^^ endal Raju j ; seitsmenda nimi .oli seespoolgi kõikusid ja väljas-dugi
ei puudu meil eestipärased lou- neyland a kõrged suusamaed. Ei _ rr i i* u n • « « « i v .u i.^u J U - I «J I •
luroad, Ljõ,uil;u,m^ ,u,u,s„inka, Vja; .vLäink,s„e.d^ jLõu, - uns.un , eotf mw ,u„.itõnenkvsLpi^doa^miinnoe ^ mn nu*untuVb,, Tomaado. Vawa Tuul oh hall ja pool kukkus kaljudelt raskeid ki-lukingid.
'
Harilikult peab vanaisa omalt - HELLA LEIVAT
0€f
Jõulusoov
rõõmuks!
Sooviksin kordki olla oma vana-
(Š
.il
elatanud, harva väljus ta veel kalju- vikamakaid alla orgudesse. Kui aga
lõhestikust, kus oli ta suur ja mugav uksest välja pääses, võis igaüks
loss ja keset saali tore troonitool. näha kuhu poole ta läks. Puud olid
Vana Tuul armastas omas lemmik- sealt juurtega välja tiritud, nägu
toolis istuda ja mõtiskleda. Oli ka kõrrekesed pooleks murtud, majad
palju millest mõelda, sest ajast kui lõhutud, ümber lükatud, katused
maailm loodi oli ka temal mälestu- pealt tiritud ja kaugele loobitud.
Annaks taevas, et mu unistus täi- si, ilusaid, ei saanud ka salata, hai- Kui merel mõni laev tema tee peale
tuks varsti kõikide eestlaste suureks bugi oli meenutada. Koigi Tuul oli ette juhtus, purustas ta neid ja ker-juba
vana, ometi ei olnud tal veel gitas laineid pilvedeni. See kõik
mahti puhkuseks, veel oli tema see valmistas talle rõõmu, nalja ja ta
vanaema talus Kodu-Eestis jõululau- kes poegade järele vaatas. Neid, üürgas nii mis jõudis,, et ka tema
päeval. Päeval, mil seal oli kord koos kord ühte, kord teist maailma välja häälest metsad ja mäed kõikusid,
kogu meie suguselts. Mu vanaema saatis. Kevadel soojadel ilmadel Kui kõigest isu täis sai, keeras kan
jutustas mulle sellest, neid oli seal saatis ta poja Maheda ja inimesed
kuni 40 inimest. Kõik lapsed ja lapse- ütlesid: „Külmad talveilmad ongi
lapsed ja nende lapsed tulid kokku möödas, täna puhub Mahe kevad-jõuludeks.
tuul.". Kui aeg edasi läks, tuli Lahe-
Kui tore oli minna talu sauna, sõita da kord: „Ah kui hea Lahe suvine tunud, teed ilmas palju pahandu-bobustega
läbi talvise maastiku kiri- tuul puhub,*^ rõõmustasid inime- 8>?" Tornaado ainult mühatas vas­kusse,
hiljem süüa koduseid jõülutoi- sed. Sügisel oli Sünge ja Vinge kord tuseks ja kadus oma kambrisse,
te ning siis oodata põnevusega jõu- ja rahvas ohkas siis: „Paistab, talv Ühel päeval, kui Tornaadol jälle
lumeest. . on tulekul." Ja siis tuligi Maru ja mürgeldamise tuju tuli, tormas ta
Onu ütles, et kõik jõulud viivad Raju kord, inimesed ja loomad põ- välja.Hävitust külvates jõudis Tor
meid lähemale eesti kodule ja Kodu- genesid varju alla oodates pare
Eestile.
ringi ja
i tagasi: „Kus sa üleannetu käi-id..?"
päris siis vana Tuul. „01en
kuulnud, oled liiga metsikuks muu-ÕPILANE
M.K.
'•1 •
yy /
rao
OH talv, jö
Mets
Iga põõsas, iga puu
I, sü
Teadsin, et jõulud ei tule mulle
sellel aastal nii ilusad. Teadsin se(da
juba detsembri algul, ei! Veel varem,
juba novembris või siis, kui lehed
langesid. Jõulud on ju siis ilusad, kui
naado Muskoka metsadesse, kus
suur sügav Kawagama järv,
Kõik kuus olid tublid poisid. Töö- snille sees oli pikk ilus saar. Tor-ja
isale sõnakuulelikud/aga naado vaatas saart ja talle tekkis
seitsmes. Tornaado, oli igavene suur soov seda hoopis ära puhuda,
väänkael, äkilise iseloomuga ja Ta nägi ka kuidas järvel olid mees
põikpea. Vanal Tuulel oli vahelgi naine paadiga ning kuidas nad
püüdsid, saarerannale sadamasse
jõuda.„0i nüüd saab nalja," möir­gas
Tornaado. Ta puhus tormi ja
välgupilved ja tõstis laineid puude
latvadeni ja sakutas paati. „Tahan
naha mis te nüüd teete?" hüürgas ta
oiilud armastuse
•ja ij
^ ^ Kristlikule maailmale on suureks
sulle tuleb jõuluvana. Jõuluvana tu- rõõmuks, et jõulupühad tulevad jälle, metsikult Aga mees ja naine võit-
Kus on linnule oksake,
kus loomale kodu soe,.,?
On külm, elugi raske,
ei kohtagi, kuhu poe.
Seisis üksik jändrik puui,
okstelt raputas lume ja jää.
Tuulega võidiji hüüdis täiel suul •
tule — tule, toeta varbad ja pää.'
Tuli linnuke, tuli loom.
Oli talv, oli jõulukuu.
Oksad pehmed, kui siidiloor,
puu oli jõulupuu.
i/.A. KIMBEMG-KOTKAS
tes. Paat pidi sadamasse saama.
Tornaado seisatas hetkeks. „Vaa-ta
kus mul tegelased, nad ei kardagi
mind. Aga oodake veidi, las ma
lehaga ainult headele lastele. Juba igal aastal jälle. Meie pühitseme
siis, kui lehed hakkavad langema, Kristuslapse-Jõululapse sünnipäeva paadi sadamasse. Nad olid väsinud
püüab iga laps olla hea. Ja mida keset ilu. Majades on ehitud säravad ia märjad, aga visad omas ettevõt-jõulupoole
aeg veereb, seda paremad puud, tänavatel on värvilised tuled,
püüavad olla lapsed. Loodus on talveehteis ja linn pidueh-
Mina aga ei saanud oma koeruse- teis. Midagi väga suurt ja rõõmus-tuju
maha suruda. Keegi peab ju tuju tävat on sündinud kogu ilmale,
ülal hoidma, kui kõik hirmu pärast .Sündinud on meid armastaja P^J^un veel, kuni koos saarega teid
vaiksed püüavad olla, Kristus, meie hea Karjane, kes ar- minema lennutan,vaatame mis näo
Nii siis sattusin koolis õpetajatega mastab ja hoiab meid. See on maail- teete,
vastamisi, sest nemad ei saanud mi- ma suurim õnnistusLJumala armas- silm peati
nust aru, miks ma tegin nii või haa. Ja tus valgugu iga inimese südamesse. . aitavale jänesele. Jänes oma lõhki-ma
ei hakanudki seletama. Sain koo- iga suur ja väike, noor ja vana saagu se mokaga näis nagu naeraks teda.
lis veel kuidagi hakkama, sest ma jõuluajal eriti arusaajaks, armasta-õppisin
hästi, aga kodus oli ema.väga vaks ja andestajaks - jõulurõõmu,
õnnetu ja ütles, et jõuluvana ei tule. jõuluilu, jõulusõnumi läbi! Ole sina
Ja ei tulnudki. Aga jõulukingitusi see, kes teisi mõistab, kes armastab,
sain ikkagi. Kõige rohkem meeldib kes ande§iiib. Ole sina see, kelle süda
mulle suur valge koer Unne. ontäidetudjõuluilu, rõõmu ja andes-
VIRGE-MALL H.L;
ta. Aga samas ta
silm peatus madala põõsa ääres kü-
„Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: Hella Leivat ja Valeria Kotkas. Toimetuse
aadress: c/o Hella Leivaty^v . ^ 1 6 Cortland Ave., Toronto.
.Ont. M4R
„Mis sa naerad?" käratas Tor-
„ Vaata, ma võin just praegu
selle tühise saarekese koos kõigega
siit ära puhuda, väatamB kas siis
veel naerad?"
„Ei ma naernud kedagi, mul loo­duse
poolt selline rõõmus nägu an­tud.
Sedagi ei tea, kes sina oled, et
kartma peaksin/' vastas jänes.
„VÕi ei teagi kes olen, näitam
kohe mis sinusugusega tehakse," ja
Tornaado ajas põsed jälle punni
ja puhus nii, et järvelained kalju­deni
tõusid, sillad rägisesid ja puud
metsas murdusid. „Nägid nüüd mi­da
sinusuguse ninotargaga tehak­se,
kus sa nüüd oled... ah..?" möi^
tornaado.
„Ssän o k i , ei puhunrad sai mind
Kui Vidrik isa ja emaga kirikusse
sisenes, tundus seal jahe, püthalik-kust
ja imelist sära. Kõrge kaarjas
lagi ulatus vist küll taevani, kui mitte
just taevani, siis pilvedeni kindlasti.
Vidrik oli elus esimest korda kirikus
ja juhtus olema just jõuluõhtu. Seni
oli ta kirikut ainult eemalt näinud.
Eemalt võis selle suurust küll näha,
aga ligemale minnes, et ainult ukse
kaarpuuni näha, juba selleks tuli pea
tublisti kuklasse painutada, mis siis
veel, kui tahtsid lage või torni vaadar
ta.
Vidriku süda peksis peaaegu kuul­davalt,
isegi hing kippus kinni jääma,
kas selline nägigi kirik seestpoolt,
kõrged saxiibad, suured pingid, kuhu
inimesed peaaegu kadusid, säravad ,
kroonlühtrid laest alla rippumas ja
värvilistest klaasidest aknad. Mi­dagi
sarnast ei olnud ta iial enne
näinud. Päike sätendas neis ja sõnad
puudusid kõige ilusa kirjeldamiseks.
Ühe hooga ei suutnud kõike suurust
ja ilu endasse ammutadagi. Punased,
rohelised; sinised, kollased ja tule­värvi
ruudud olid veelgi ilusamad
kui ükski ilus muinasjutt, mida ta
eluajal kuulnud oli, oleks suutnud
seda kirjeldada. Seda tuli oma silma­ga
vaadata, kõike ise näha ja tunne­tada.
Kodus kambriaknad olid
madalad ja väikesed, ta ei oleks iial
uskunud, et aknad võksid olla ka
värvilised ja sätendada.
. Kirik oli rahvast täis, aga ometigi
oli suur vaikus. Vidrik oli enne ka
palju rahvast näinud, see oli turul,
või laadapäeval, ja siis oli alati kõr­vulukustav
lärm. Kirikus oli vaikne,
nii vaikne, nagu oleks ainult tema
koos oma vanematega seal olnud.
Kõik see rahvamass sulas ühte, oli
kui vaikiv kari Suure Looja palge ees.
Sama Looja ees, kelle pilt oli altaris,
käed tõstetud üle vaikiva koguduse.
Vidrik võpatas, kas tõesti kirikus
oli taevas lähemal kui oli kodus,
põllul või karjamaal, sest, kust tuli
see ilus muusika. Sellist muusikat ei
olnud ta iial veel kuulnud. Kodus oli
ka muusikat, põllul olid lõokesed,
metsas linnukoorid, -pulmadel ja
muudel pidudel üürgasid ka pillid,
aga see oli hoopis midagi muud. Alul
olid vaiksed helid, siis jõulisemad ja siis
nii tugev. Vidrikule tundus, et isegi
õhk värises sellest, isegi säravad
kroonlühtrite tilgutised kõlisesid
koos muusikaga. ,,See on orel," so­sistas
ema talle kõrva.
Rahvas laulis. Suur kirikutäis rah­va
laulis ja üle kõige kõlasid ikkagi
oreli võimsad helid. Kas selline oligi
jõulukink, kas igale inimesele oli
tulnud sama pühalik tunne südames­se
kui temale? Vidriku ainsaks soo­viks
oli, et ta võiks kauaks kirikusse
jääda, kõike seda pühalikkust ja ilu
tunda.
Vidrik ärkas nagu unenäost. Ta ei
kuulnudki, mis pastor kõrges kants­lis
rahvale rääkis, ta vaatas ainult
kiriku suurust, ilu ja kuulas taevalik­ku
muusikat. Siis lõppes kõik, rahvas
valgus kõrgete avatud uste poole,
kust paistis punetav õhtupäike, või
oli taevaäärgi värvilistest klaasidest
aknaks saanud.
Kirikust väljudes oli kõik pühali-kum.
ja ilusam kui varem. Aisakell
tilises tasakesi, meenutades veel ki­rikus
kuuldud orelihelisid. Lumevaip
põldudel sätendas, nagu oleks ta tee­mantidest,
või oli see kiriku küünla-tulede
sära, mida keegi vahepeal põl­dudele
külvanud oli?
Vidrik on nüüd vana mees, elus on
palju läbi teinud, palju kirikuid ja
jõulukirikuid näinud, aga see esi­mene,
see oli kõige ilusam kirik^ei
unune iialgi.
V.A. KIMBERG-KOTKAS
•»
kuhugi, alles olen," piiksus jänes.
„Ma ei näe sind," urises Tornaa­do
ja keerles ringi. „K4is sa oled..?"
„Muidugi sa ei näe, nii kui möl­lama
hakkasid, lipsasin sinu selja
taha, siin hea kindel olemine " nae­ris
jänes.
Tornaado oli vihast meeletu:
„Oota ma sulle veel näitan, küll siis
tead kes mina olen," möirgas ta,
aga vaikis ka kohe. Omaks suureks
imestuseks nägi, et mees ja naine
kes paadiga lainetel ivõitlesid, olid
selle juba sadamasse kinnitanud.
Naine oli vahepeal majani jõud­nud
ja nüüd astus ka mees rahuli­kult
sinna poole. Ja vaata imet,
väike jänes hüppas tema selja ta­gant
mehe kõrvale. Nad astusid
nagu vanad sõbrad samm-sammult
, V V '>• • ' Y'- • "-l r >«.->f' - V ,-v t'.
; > \ . r
••I,-.
- '--kt ^k ,ukl kk'^\rkKk^:
k'
V
tf Vt;
... l i .7
m
1 i
<k^4
^ ..kärn
kcM
• 'J-kk)
h
. kf • .:kj, I
k"\;•^;'vn•v•v'^^v.•^• -kk
l i i k'''-^-'k-k
kj
JÕULUÕHTUL
Istun kirikupingil.
Altari esisel kumavad tuled.
Kirik lõhnab küünlaist,
värskest, säravast kuusepuust
Hõljuvad hõbedased suled
puu rohelistel okstel.
Õpetaja sõnad:
„Ulem suurimast on jõuluimeJ"
Kokkupandud on käed.
„Valvaku Jumal su üle!"
Kummardatud on päed.
Püha on öö.
Kõlab hardalt jõululaul „Püha öö";
Kõlab tornist kirikukell...
Tumedas talvises taevas tähtevöö.
Süda soe, jõulurõõmust hell.
HELLA LEIVAT
,,Kus sa üleannetu jälle olid..?"
pärsi Vana Tuul, aga Tornaado ei
olnud enam kuraasikas:,,Kõik läks
täna luhta, algasin küll rõõmsalt ja
suure hooga, kõiki ma kohutasin,
tirisin puid, lõhkusin maju, rebisin
pilvi ja virutasin välgunooli, aga
siis tuli üks väike jänes, ta ei kart­nudki
mind. Üks arglik jänes, kes
inimest, kui vaenlast kardab, see­sama
argpüks astus julgelt mehe
jala kõrval, nagu olnuks ta taltsu­tatud
toakoer. Mis lõbu mul enam
oli, kui juba üks jänes mind nii­moodi
pilgata võib. Ei, täna ei ol­nud
mul mingit lõbu."
Vsna Tuul kohendas mi 8em-
Verivorstid
Jõulude eel kuulsin, kui naabritädi
ja ema rääkisid jõuluvorstidest.
Naabritädi sai verd ja minu ema sai
sooljkaid. Ja siis nad leppisid kokku,
et jõüluvorste tehakse sel aastal
naabritädi juures, sest temal oli suu­rem
nõu kui minu emal. Mina jäin
ootama, kuidas neid vorste tehakse.
Kui see päev saabus, ütles ema, et
võin kaasa tulla. Olevat suur töö ees,
mis võtab mitu tundi aega.
Naabritädil oli suur potitäis putru
keedetud ja see valati suurde ümmar­gusse
vanni. Siis nägin, et nad hakki-sid
pekki ja sibulaid, neid praeti ja
pandi pudrusse. Lisati soola, pipart ja
vorstirohtu ning lõpuks valati veri.
Mul oli imelik tunne — veri! Puder
lükati läbi lehtri soolikasse. Ema lük­kas
veel väljastpoolt soolikat putru
edasi ning varsti naabritädi sidus esi­mese
vorsti otsad kokku, rõngasse.
Nii sai neid väga palju.
Sel ajal, kui ema toppis vorste,
naabritädi keetis neid pliidil keevas
vees. Ülejäänud puder praeti pannil
ja mulle pakuti ka. Algul ma ei julge­nud
süüa-veri!
Ema rääkis, et jõuludeks olevat
ikka nii verivorste tehtud. Kust see
komme on tulnud, seda ta ei teadnud
seletada.
Kas teie teate, miks eestlased tee­vad
jõuluks verivorste? '
PILLE
miktoolls, muigas oma halli habe­messe
Ja ütles lootusrikkalt: „Noh
siis on maailmas ikka veel kedagi,
kes sind taltsutada suudab." Tor­naado
ei vastanud midagi, löödult
ja vaikselt taganes ta jälle oma
urkasse, tema suur ettevõte, puhu^
da ära üks järvesaar jäi teostamata
ja seda ühe tühise jänese pärast
V.A. KIMBERG-KOTKAS