Meie Elu = Our life, July 18, 1985

              NELJAPÄEVAL, 18. JUULIL— THUKSDAY, JULY 18 „Meie Elu" nr. 29 (1846) 198S
aa
4 4
11
Publühed by-Estpnian Putjiislim.g.CÖ. Tor-onto Llü., EiStoniai.
HoüS5,9õS BTOädvisy/ Ave,, Toronto, Ont. Gansdä.:Kf4K 216
Tdirnetalad-: Rebane ja Veidenbaüsi^Toinsliii J^ei»!^
: Yorgis B.PartniBg. 4?3 LubmannDr,,Kj&wMilford.N.]..ÜSA..
[ . : T e l |2€lj 2f2:^T7£
• ..Meis Elu;^väi;aandiaks on "Eesti Kiifas^^^
. . A3ut-A..W8ileri algatusel
.Meie; Elu-' toimetus ja laiifus Eesti Majas/953 Broadvisw.
Ave. Toronto,.Ont., M4K 2R6 C a n a W - Tel. l6a'-C)9Si \
/ ; ;.: ' '.':.':<!)'' , •
. tellimiste ja kuuiutusle :vasti2võt.mine igal tõõpV kl. 9 Lv»--
opA., esmasp, ja. neljap: k.L 9 hm,—8 õ.. k y p , kl 9 h s . - - ! p-l
..MEIE ELU"' tellimishinnad: Kanadas 1 a. $40.00,6'k.|.2,2.0ö.
ik.^|15.-5p..;USÄ-ssefUSli 1. a.l44.00.6 k . $ 2 5m 3 'x-mM-
, Üierneremaadesse - Ta. 148.00, 6 k.J26.0O..3- k.
Kiripostilisa, Kanadas: l a , $28,50. 6 k. $14.25. Kir>. J a .
õhuposliiisa USA-sse: 1 a, 130,80, 6 k. $15.40. Öbupo:i:.i.:iss
üiemeremaade.sse;l.a. 158.00, 6 k.S29.GO, -
-Üksiku
• Kuuliituslvinnad-; 1 toO; ühel veeral--esiküljel 15
• ' teKstis $5.00. kuulutuste küljel §4.75.
40 aastii
„¥^b8? l a j a " Ässad Lähis-Idas.
Päevikust 3, mai kuni 16. juuni 1945
Kauadasuiur@18etak8e ikka ku!•
tuurilise ja majandusliku iseseis-
^-use pärast. Pt^liitilist iseseisvust
püütakse ikka kindlustada silmate-gemisega
Nõukogude Liidule (Tru-deau)
kui suurvõimule ja ebasõb­ralike
reageeringutega, näiteks
Louna-Aafrikale, kust Kanadalt mi­dagi
karta ei ole.;^
Ometi teatakse, et elatakse kahe
suurvõimu vahel, lõunas USA ja
põhjas Nõukogudf: Liit. Kui peaks
tekkima nende suuWõimude vahe­line
konflikt, ei ole ühtegi kahtlust,
et relvade tegevus kaldub ka Kana­da
territooriumile.! Seepärast, on
Kanada osavõtt NATO kaitseliidust
oluline. Kuid Kanada oma piirid
vajavad kaitsemist, sest kui Kana­da
ise seda ei tee, siis teeb seda
keegi teine.
Eriülesannetes majanduskomis»
jon ön nendele asjaoludele juhti­nud
detailides avalikkuse tähele°
panu, ilma et avalikkus oleks selle
vastu mingit huvi tudnud. Õnneks
on selle erikomisjoni üks liige, Itn.'
kolonel Michail; Stevenson suvat­senud
küsimust käsitada eriartik-lis.
Ta märgib, et Kanada sõjaväe
varustus on maha jäänud 27 miljar'^
di dollari ulatuses ja selleks raha ei
ole. 1
Kanada ülesandeks on säilitada
Põhja-Atiandi piirkonna iseseis»
vus. See tähendab tõrjuda Nõuko­gude
Liidu sõjalist jõudu, millega
püütakse lahendada oma poliitilisi
erinevusi Läänega. Ainult relvasta­tud
jõudude valmislolekuga saab
Nõukogude Liidule selgeks teha, et
kallaletung Läänele läheb temale
kalliks maksma. Arvestades Kana­da
suurt territooriumi ja seda ümb­ritsevat
5 miljoni ruutmiili suurust
kolme pokeanilmereala, mis vaja­vad
kaitsmist, siis on Kanada kait­sejõud
maal, merel ja õhus täiesti
puudulikud.
Erikomisjon leidis, et Kanada
puudub keemilise sõja vastane br-ganisatsioon.
Kanadal puudub
efektiivne organisatsioon admi­nistratiivseks
või meditsiiniliseks
toetuseks. Kanada praegused va­rud
kestaksid sõja korral ainult nä­dalapäevad
vajaliku ühe kuu ase-meL
Kohalikuks kaitseks, lennu­väljade
paranduseks ja lõhkerel-vade
kõrvaldamaeeks puKudub orge"
Kanadal puudub meretransportj
sõja ajaks. Üksuste taasvarustanai-ne
ei ole üldse võimalik. Mereväe^
varustus on vananenud. Seda ajal
mil Nõukogude Liiton oma mereväe!
paisanud kõikidele ookeanidele.
Vananenud sidevahendite tõttu on
küsitav, kas Kanada laevastik on
üldse võimeline sidet pidama USAi
mereväe moodsate seadmetega.
Kuid parem ei ole lugu ka mees-,
te arvuga relvastatud üksustes.;
Erikomisjon märgib, et relvastatud
konflikti puhul vajab Kanada esi-'
mesel. kolmekümnel päeval oma!
ridades 200.000 sõdurit See on
"kaks korda nii palju kui leidubr
tegewäes ja reservides kokku. Sõ-,
ja algul oleks tegevusvalmis ainult
kümme protsenti sellest arvust
Puudub organisatsioon, treening ja
varustus. Erikomisjon soovitab: alr-vestades
suurt tööpuudust, võiks
olla sobivaks valikuks lühiajaline
treeninguline programm.
Kuid sõjaväel puuduvad tankid,
millega treenida. Suurem osa va­rustust
sõjaväe moderniseerimi-,
seks oh võimalik toota Kanadas.
Teises maailmasõjas Kanadas
tööstused tootsid 487. saatelaeva,
17.000 lennukit, 38.000 tanki ja soo-musmasinat,
ja 81,6.000 sõidukit
Kui Kanada armeel on nii suur
tarvidus varustuse järel, siis aleks
ka loogiline seda varustusttoota ja
selles protsessis vähendada valit­sevat
tööpuudust I
Viimase sõja lõpul kuulus Kana­da
sõjalisse aparatuuri üle miljoni
mehe ja naise. Nüüd on Kanada
elanikkond kahekordistunud, kuid
suuresti paisunud tööstusliku ka-patsiteedi
juures on Kanadäüksus-tes
ainult 80.000 meest ja naist
Erikomisjon märgib, et selline olu­kord
peaks küll meeldima Nõuko-;
gude Liidule, kuid mitte Kanada j
liitlastele. : . :
Artikli autor teeb järelduse: kui
Kanada tahab olla realistlik, siis
peab ta oma sõjaväe kulutusi suu­rendama
25 protsenti selleks, et
moderniseerida varustust See tä­hendab
erikulu 65 dollarit iga isiku
kohta aastas järgmise 15 aasta jook­sul.
See ei ole palju nõuda kui
arvestada, et Kanada kogutoodang
on isiku
DrugMart -
PrescopHions ^ Patient Record System foeSenior Citõ
Wedellvar ® Kojutoomine
: • T.
255 Momingside Ave., West Hill, Ont MIE 3E6 - TEL. (416)
H^ti litri
LawrenceAve. E.,
(HillsidePlazaBrimley nurgal)
SOOME PAGAR
pagarisaadused ja delikatessid, soome kardemoiiiisai, sepik ja rukki­leib.
Maitsvad tordid ja muud kohapeal küpsetatud euroopamaitse-
Ilsed pagarisaadused. © Spetsiaal tordid ja sünnipäeva kringlid tel-limise
peale. 1® Euroopa delikatessid, konservid, Juustud, sultsusin-gid,
suitšujribid ja soolaheeringad. ® Suitsukalkunld tellimise
3 . mai hommikul I H S Saksamaal,
Hirsbergis sain korralduse meie ai­nukese
raakeauurtükiväe kahuri ve­damiseks
üle Riisengebirge. Seda
rasket,toru veeti kahes osas, kum­magi
ette kaheksa hobust rakenda­tud.
Mitte kerge ülesanne hobuste­le
ülemäge veoks. Ainuke tee, mis
säält üle mägede läks, oli põgeni­kest
koormatud ja kui sel pealelõu­nal
üks vastutulev kõrgem ohvitser
minu sihtkohta küsis, siis ütles ta
minu üllatuseks, et sõda olla lõppe­nud
ja parem oleks kui ma oma
koormast lahti saaksin. Üllatus ja
kergendus südames, kuid raske se­da
koormat likvideerida, kuna har­va
sääl kõrvalteid leidus. Lõpuks
siiski kitsas tee viis metsavahele;
hobused eest lahti rakendatud, la­sin
need rasked koormad allamäge
veereda. Milline piU, kus puud kui
pilpad raskuse ees murdu&id. Va­rustuse
ja hobused jagasin meeste­le
ja ise jätkasin jalgsi teekonda
läände. Jalgsi oli edasipääs kõige
kiirem, hüpates vahetevahel liiku­vatele
sõjaveosõidukitele. Lõpuks
jäin pidama ühe sakslase autole,
kes oma naise ja õega samas suu­nas
liikus. Nendelt sain erariided
selga ja minu SS riided rändasid
kuskile võsa varju. Õnn oli siiski
üürike, bensiin lõppes varsti otsa ja
autot metsa tõmmates katkes ka
sidur. Viibisime selle öö metsas,
Neu Bunzlau lähedal.
lärgmisepäeva hommikul, neljan­dal
mail, võtame kaasa, mida kanda
jõuame ja algame jalamatka edasi.
Enesekaitseks siiski kannan oma oh-vitserirevolvrit,
kuid ületades Tšehhi
piiri, tuleb loobuda relvadest ja pare­matest
riietest. Eriti meeldivad neile
sakslaste küldesemed ja ilus pesu.
Minu isiklik varandus on laulatus-sõrmus,
n:is seekord veel alles jääb.
. Mind lülitatakse koos sakslastega
ühte koloiini ja õhtuks jõuame väik­sesse
küll^, nimega Konetopy. Öö/
veedame põgenike vankrite kõrval
magades kõva valve. all.
ALGAB PÕkGU
Viienda -ihai hommikul algab põr­gu.
Meid käsutatakse püsse paugu­tades
seina äärde. Saan ka paar lööki
näkku, saai)ad jalast ja kellkäepäält.
Süda tõmbab valust kokku, kui pean
oma kallimast mälestusesemest, lau-latusesõrmušest
loobuma. Ka suit­sud
ja tikud tulevad ära anda ja pais-
• tab, et tehakse meile pea lõpp. Ei aita
ka see, et ütlen enese eestlase olevat.
Millegipärast siiski olukord hakkab
paranema ja saan tagasi saapad. Pu­nase
Risti kaks õde aitavad neid,, kes
on kokku varisenud ja minu vastu on
käitumine paranenud. Antakse ka
võileiba ja mind lubatakse kohapää-le
jääda, teised aga algavad oma ok­kalist
teekonda teadmatusse. Elu on
. seekord sisse jäänud ja samas külas,
nimega Hostinec, pakun end sula­seks.
Külavanem, nimega Stefan, Ha­lastab
mu peale ja võtab mind söögi
eest tööle, magamiskohaks köök. Sa­ma
maja on aga ka läbisõitvatele
vene ohvitseridele määratud peatus­kohaks,
kus nad endid naistega lõ­bustavad
ja nende autojuhid minu
köögikaaslasteks saavad. Vaevalt
julgen sel ööl oma silmi kinni panna,
kuna mind kui kahtlast tüüpi jälgi­takse.
Külavanem katsub, ka oma
külalislahkust venelastele näidata ja
on katnud söögituppa laua, laudlina
ja napsuklaasidega. .Napsuklaasid
koristatakse peatselt laualt, asemele
tulevad teeklaasid ja algab prasnik,
mida on mul võimalik köögist teki alt
piiluda,
15. niai, Olen maganud ööd halve­mini
km kunagi elus. Ihu sügeleb ja
iiks unenägu ajab teist taga, tundub
nagu närvid oleks katkemisel. Teen
sulase eest tööd suhkrupeedipõldu-del
ja kätel koorub nahk, kuid konti
ei ole vaja murda ja väsimus ei pa­randa
unerahu. Ihu sügelemine ei ole
mitte tingitud puhtuse puudumisest,
vaid närvilisusest teadmatusest. Kõ- .
nelemise olen vist päris ära unusta­nud,
kuna keegi pääle tšehhi keele
midagi muud ei oska ja ka raadio
pääle Praha teisi jaamu ei võta. Elu
üle ei ole midagi nuriseda, pererah­vas
on väga lahke, toit korralik ja
käte-jalgadega ajame ka oma jutud
maha.
HOBUSTEGA KÕNELEN
EESTI KEELT
: 16. mai. Hobustega nende toitlus­tamisel
kõnelen eesti keelt, kuld ka
nemad ei tee sellest suurt väljagi.
Olen kuidagi kõrvaliste inimeste
kaudu palunud, et mulle peatusluba
muretsetakse, kuna ilma selleta on
kohalolek lubamata. Paistab, et pere­mees
ei tee sellest väljagi ja keegi
nahkjopes asjamees põristab tihti
mootorrattal meie juures. Tervel
külal on teada minu siinolek, mis on
minule kasuks, kuna seega mind
usaldatakse. Ilmad on väga kuumad
ja kuivad ja kuna pole füüsilise tööga
harjunud, siis tikub' jõud vahel kuu­muse
käes üles ütlema. Öösel peaks
selle väsitamise pääle hästi magama,
kuid ei — ööd pn piinaks ja kaabin
tugevasti — ega ometi sügelised?
Mind võib nimetada jõukaks inime­seks,
kuna selle kuumusega kannan
iga päev suusapükse ja -saapaid.
Muudest riietusesemetest oman veel
suusa pintsaku, kaks särki ja kaks
taskurätikut. Habet ajan siin külas,
kuna ka niisugused terariistad mult
ära võeti. Õnneks on mul alles minu
abikaasa pilt. Kas pääses ta sellest
rõngast? See piinab mind alati.
20. mai. Tänaon pühapäev ja tööd
ei tehta.sel päeval. Minule on see
päev hullem äripäevadest ja siis kat­sun
leida koha, et olla ära teiste
inimeste silmist. Olen leidnud enese­le
koha kuskil lauda taga nurgas, kus
keegi ei käi ja võin olla üksi oma
mõtetega. Ööd on hullemad päeva­dest
— ikka üks unenägwkoos saks­lastega
põgeneme, kuid kunagi edasi
ei pääse. Inimesi käib siin palju, kuid
nende juttudest ei saa ma midagi aru.
Vahel on jutuajamine kaunis äge, vist
lahkarvamised tulevikusuundade
kohta. Külal on ka oma sõiduauto ja
sellega sõidab üks kohalik politruk,
nahkjope ja -pükstega mees, mütsil
viisnurk, Ajab autoga hommikust
õhtuni ringi, vahel on siin juba kell
kuus hommikul. Mis asju siin aetak­se,
kus mina seda tean — igasugused
salapärased kohvrid japortfellid käi­vad
käest kätte.
UNENÄOD' PIINAVAD
24. mai. Täna peaks olema nelja­päev,
kuid mis tähtsust sel on, kui ta
ka see on. Eilne päev tundus mu'le
laupäevana, kuna käisin vannis.
Olen siin juba oma kolm nädalat
olnud ja praegu ootan põnevusega
sulast Prahast tagasi, kellega saatsin
kirja Punasele Ristile, millele palusin,
tuua vastuse. Vastust ei mingisugust,
tuleb ise sinna minna. Kondid on
täna üsna valusad, tõstsin eile ja täna
sõnnikut ja puhastasin sealautasid.
Kui mõelda sellele, mis enne sai teh­tud
ja mis nüüd — siis tuleb päris
pisar silmi ja irooniline muie näkku.
Kas tõesti olen siis elus niikaugele
jõudnud, et kõlban ainult talusula-seks?
Ööseti magan ikka halvasti,
piinavad unenäod ja sügelemine.
Hommikuti vahel tahaksin pisut
kauemini puhata, kuid siis on sulase
piits kannul. Kõhu eest hoolitsetakse
hästi, kuid sellest on mulle siiski
vähe. ;
27. mai. Olen otsustanud homme
teekonna Prahasse ette võtta. Minule
tuttav linn, kus saä^ läheduses Benes-haus
sakslaste poolt mobiliseerituna
LUGEJA KIRJUTAB
,,Meie Elu" avaldab meelsasti
oma lugejate mõtteavaldusi — ka
neid mis ei ühtu ajalehe seisukoh­tadega.
Palume kirjutada kokku­võtlikult
ja lisada oma nimi ja
aadress. Toimetus jätah endale õi­guse
lugejate kirju redigeerida ja
lühendada ning mittesohivuse
korral jätta avaldamata.
' Küsimusi seoses
Esto-ga
Lugesin „Meie Elust" ja „Vaba
Eestlasest" suures rasvases trükis
Esto '84 ülejääk veerand miljonit.
Lugesin huviga seda artiklit ja kui
jõudsin Esto '84 majandusülevaate
juurde, siis mul tekkisid küsimused.
Eriti häiris toimkondade ürituste
aruanne. Kas olid need Esto '84 pi­dustused
ainult üks suur majandus-projekt,
juhatusliikmete vahel? Minu
arvates ei ole õige, et juhatus nii­palju
raha korjas heatahtliku rahva
käest. Juhatus oleks pidanud vaata­ma
korralikult läbi kõik tegevused
(eeltööd sisse rehkendatud) ja maks­nud
neile, kes ausalt ja '. odavalt töö­tasid
Esto'84 heaks. 1
Olen kindel, et mitmed,kes andsid
oma aega ja panust Esto heaks kor­daminekuks,
mõtlesid, millise tasu
saan oma töö eest?. i
Miks läheb ülejääk terves ulatuses
Sihtasutuse organisatsiooni? Osa ra­ha
võiks minna noortele stipendiu­mite,
honoraariumite ja õppimisabiks.
Imelik küll on näha, et suurem osa
noorte korraldatud üritustest (Ifilve-piiri
tants. Laevasõit ja Ankur) pidid
andma 25% sissetulekust Estole. Aga
teised, niinimetatud üritused (Solis­tide
kontsert. Laulupidu, Estovisioon
ja teatrid), pidid ainult 17% andma
Estole.
Miks nõutakse seda meilt noortelt?
Kuhu jääb usaldus ja koostöö? Et
korjata raha meie noorte käest, on
vale ja halb moraali tõstmiseks! Ava­ge
silmad! Ankur oli neljas kõige
suurema sissetulekuga üritus toim­kondade
hulgast (30 kõik kokku).
Meieülejääk oli $11,788,00. Aga kas
meie näeme mingit sorti ülejäägi jao­tamist?
Ei.
Eesti Kunstide Keskus toi sisse
$19.430,00 ülejääki, aga nad saavad
tagasi $12.433,00. Kus on see õigus?
Kahju oli mul ka näha, et mõned
korraldajate nimed puudusid korral­dajate
hulgast selles viimases aruan­des.
Sellepärast teatan, et male kor­raldas
Toronto Eesti Maleklubi liige
Lembitjoseiin. Laevasõit „Trillium"
korraldas Piret Komi, Pilvepiir CN
tornis korraldas Kadi Kaljuste, An­kur
korraldas Jaak Järve, Kõla kor­raldasid
Andres Tamm ja Milvi Salu-rand.
Mul on kahju selle kriitika pärast,
aga kujunemised sunnivad selleks.
JAAK JÄRVE
f Sirje Sinilind:
Viro ja Venäjä
Tahaksin Soomes ilmunud Sirje
Sinilinnu (varjunimi) raamatu kohta
lisada veel järgmist. (Vt. ME# 27, 3.
juulil lk. 2).
^ See on raamat, mis senini kõige
asjalikumalt, ülevaatlikumalt ja see­juures
siiski ka kõige täielikumalt on
käsitanud venestamise küsimust
Eestis, eraldi kõigist selle epaspekti-dest:
ajalooliselt, rahvastikuliselt,
keeleliselt, majanduslikult, kultuuri­liselt
ja poliitiliselt. Ühegi senise kä­sitluse,
olgu eesti või muus keeles,
kohta ei saa seda kahjuks niivõrd .
hästi öelda. Peaaegu, et perfektne
käsitlus. Ka allikmaterjal, millele on .
toetatud, sisaldab umbes 140 nime­tust
Lisana 56 lk. dokumente, mis
kõik on markantse väärtusega, nen­de
seas ka EKP poliitbüroo salajane
juhend vene keele kohta Eestis 22.
dets. 1978.a.
Seepärast oleks vahest lisada kaks
mõtteavaldust. Esiteks, sellega on
kummutatud igatviisi selline arva­mus,
kui seda kuskil on, et Soomes
oleks oma suure naabri tõttu mingi
ametlik itsensuür. Teiseks, on kahju,
et seda raamatut pole ka mõnes tei­ses,
eriti inglise keeles. Sama varju­nime
all E. Informatsiooni Keskuse
poolt Rootsis varem ilmunud „Esto-nia
in the Prison of Nations" (1984)
on kahjuks ainult lühike ja pealis­kaudne
broshüür, 48 lk. Kas kuskil ei
peaks mõeldama raamatu inglise (ja
ka eesti) keeles kiiresti väljaandmise­le,
enne kui kõige aktuaalsemad ma­terjalid
uuesti aeguvad?
Soomes on hiljuti ilmunud ka teine
meile tähelepanu vääriv raamat
„Matka Neuvosto-Suomessa" (Külas*
käik Nõukogude Soomesse, joulu-kuun
Ryhma, 1984, 159 lk.). Selles
poolhumoristlikus, kuid ka väga jul­ges
ja realistlikus toonis üks fiktiiv­ne
Austraalia soomlane. Jussi Suo-minen,
taaskülastades kodumaad —
juba Nõukogude Soomet — jutustab
seda, mida ta seal näeb ja kuuleb.
Helsinki kirjutatakse Khersinki ja
venelased on seal enamuses, Man-nerheimintie
on Lenini prospekt,
Tampere uus nimi on Lenininkoski,
igal pool Lenini ja Kuusise ausambad
ja punased viisnurgad, venelastest
miilits, aina vene keel pooltühjades
kauplustes, õitsev mustturg, ajalugu
ümbertehtud kiidulauluga vene aja­loole
ja kultuurile. Soome kõikvõim­sa
kompartei pealik on toodud kogu­ni
väljast — Karl Vaino, jne. Ühe sõ­naga,
milliseks saaks Soome siis, kui
teda tabaks Eesti saatus.
Tekib selline soov, et kui keegi
kirjutaks midagi taolist ka näit. Ka­nada
või USA kohta? (Mis, tõsi küll,
oleks palju raskem teha ja leiaks vä­hem
arusaajaid ning uskujaid).
KARL AUN
raskesuurtükiväe üksust sai koosta­tud
ja hiljem sõja lõpukuudel samas
patareiülemate kursusel olin. Oli väl­ja
kujunenud, et alati Prahas olles
ühes teatid hotellis peatusin. Sääl
hoidsin ka ühe kohvri erariietega, •
abikaasa pildi ja ühe paki eesti tu­bakat.
Peremehelt saan õhtul töö­tõendi
ja pisut rahu teekonna jaoks.
PRAHAS
28. mai. Kasti pakitud leib, mille -
ots pn ära lõigatud ja see praeras-vaga
täidetud ning pool plaadisaia —
nii alustan rasket teekonda. Auto­bussiga
sõidan Prahasse ja tramm
viib mind hotelli lähedusse. Kahjuks
on minu kohver rüüstatud ja pean
leppima sellega, mis seljas on. Praha
rahvusvaheline Punane Rist ei võta
mind jutule ja öeldakse, et meiesu­gustel
tuleb vene kommisjoni minna.
Tänan selle lahke soovituse eest ja
ei mõtle enam muule, kui oma jõule.
Prahas on kaks raudteejaama ja jaa­madesse
sissepääs väga raske, kuid
päästjaks on minu tšehhikeelne töö-tunnistus,
millega pääsen peajaama
sisse. Olgugi, et rong alles kell viis
õhtul Pilseni poole läheb, ei julge ma
jaamast enam lahkuda kartusest, et
enam vahest sisse ei pääse; veedan
need kuus tundi ooteaega jaamas.
Rong ei sõida otse Pilseni, vaid pea­tub
paarkümmend kilomeetrit en­nem,
kus tuleb läbi minna kolmest
demarkatsioonijoonest. Esimene
joon on Tšehhi ja selle läbistamine ei
tekita raskusi. Teine on aga puht
venelaste liin ja mina koos nelja
prantslasega ootame sääl läbipääsu
ligi kolm tundi. Närvid on pingul kui
traadid, kuid siis tuleb mulle appi
minu kasin vene keele oskus. Kuu­len,
kui vahipostide vahetusel üks
raporteerib teisele; et kui on tegemist
prantslastega, siis nad läbi lasta. Sel­lest
momendist pääle olen kohe
prantslane, pannes kõik ühele kaar­dile.
Arvestan seda, et need noorukid
vene sõdurid midagi prantsuse kee­lest
ei tea ja mul peale töötõendi teisi
pabereid ei olnud. Õieti mängitud ja
venelaste poolt läbiotsimisel kaovad
kõik väärtasjad ja konservid nen­de
kätesse. Minult midagi võtta ei
ole peale kolme poolpõlenud sigare-tiotsa
ja osa kaasavõetud leivakotist.
Kolmas ja viimane demarkatsiooni-joon
on ameeriklaste oma ja nad ei
taipa, miks nende poole kipume.
Siiski ^i tehta raskusi läbipääse-miseks
'ja ma ei usu, et säält lahku­des
mu jalad maapinda puudutasid,
kuna südamelt oli kõige raskem koo­rem
ära langenud. Paari tunni pärast
läheb rong Pilseni ja jõuan esimesse
DP-laagrisse 33-da eestlasena.
LÕPPSÕNA
Tšehhis tuleb veel mõneski laagris
viibida ja vahel ka hirmu tunda ve­nelastele
väljaandmise pärast. 16-1
juulil ometi pääseme tšehhi rahvast,
kes on osanud terve maailma rahvas­te
silmis end antipaatseks teha. Õud-'
süste seeria, mida kasutati lamajate
sakslaste kallal, oli ebainimlikkuse
tipp. Prahas revolutsioonipäeviU.—
9, maini: elavate inimeste poomine
jalgupidi laternapostidele ja nende
põletamine. Hiberne raudteejaamas
SS-meestele noaga suurte haakristi­de
riiida lõikamine, mille järel pidid
ohvrid verest nõretavatena tänavaid
koristama, kusjuures neid kividega
pilluti. Evakueerivate sakslaste ko­lonnide
peksmine, milles olid ainult
raugad, naised ja lapsed. Olukord oli
isegi nii masendav,.et Shveitsi raadio
korduvalt abi palus nende abitute
kaitsmiseks. Võib vabalt öelda, et
tšehhi rahvas oma seekordse käitu­misega
kaotas vähemalt inimpõlveks
koha kultuurrahvaste seas. Usun, et
sulaseaeg oli minu elupäästjaks, kai­na
muidu oleksin jõudnud Prahasse
just nende revolutsiooni päevil. Tänu
minu peremehele, kes mind sulaseks
võttis ja mind inimlikult kohtles.
Aastaid hiljem sain teada, et minu
abikaasal ei õnnestunud pääseda ja
elab praegu Tallinnas.
E.K., MONTREALIS
«tMeie
Jambi
E
Eesti
üksus Kl
iambore<
heas tuji
rai rohki
nahale
sai mitmi
isegi tori
ga väga
had vähoi
tikul või
mängledi
Kes ci oi
katma, p|
naha alt
Jambori
oli ülesehi
Nendesse
eelregistrc
hapeal
saabumine
miseks ja(
vnremsaulj
korras regi
päeval ko
niiöelda i|
täis. Eesti
le esimese]
Ka andiil
puudus,
varb am isal
jooksul ükl
dilise kirja
nud jambi
kvalifitsee
badele koh
les, et otsit
sid olnud i)
boree kest
ga abilisedI
pärast poel
mi süstecnj
muuta, mis
Programj
ho veerguc
loomulikj
erinevad,
teisele tunc
jureklamei
keskus nin
ei pakkun\
kem kui oi
või isegi k(
.sed olid agi
Jamboreq
lahte eest
melistele m
ku ja mee|
kellede] oi
grupis pois]
praeguses
sugugi kerj
Powell suul
kohaseks
tega.
VILGAS Tl
Peale proj
vilgas elu
maspäeval
juhid kutsi
laagriküla
su, mille eli
kond pärit
sist. Kutsuti
ledega meie
soetada sõpj
meile tuntuc
Rooneme
laagrikülalel
mida serveel
juurde anti
Kolmapiifj
puhul olijal
tuhat väiküi
vanemategaj
nende seas,
vaatamata
dade laagril
Samal pQ(
tario päev,
skautmalevi
ge, kes ise i|
nud, kuid s(j
hale. VasluvI
klubi telgis,
Ontario'pi|
lomite andi
dajaid ja kaa|
maaomanikl
sõjaväge ja'
olnud erakoi
vandamisel
Vastuvõtul
test skautidt
lätlased ja u^
SUURIM E'
Meie mah
et kõnelda
juhtidega. Ü|
formeeritud
lusest. Meie
rim etniline
sedelid kohal
ti ja teadaoh
gutsevad rai
puudusid täiJ
Skm. Egbe|
den-Powelli