Meie Elu = Our life, April 21, 1983

              „MeieElu" nr. 16 |1729) 1983
„Meie Elu" lar. IS (1729) 1983
keva
!„Ehatares'
^lihžid algasid juba kolmaijäevai
inade värvimisega. Suure nefjapäe-fõhtillesitas
Arvo Vabamäe luuletusi
t i i l j ^ nauditi klassikalist mi^usikat
[ipl^atidelt. |
iuürereede jumalateenistuse! pidas
langeelse koguduse õpetaja Allan
Lr. .Solistiks oli hr. Pumber. Tee-,
[fusel mälestati hiljuti surma läbi
Skunud kohusetruud vabatahtlikku
lldaOidlat. . v
"^ühade laupäeva päraslõunal külas-soome
luteri kogudüe õpetaja L.
[rVey „Ehataret" [a pidas jutluse soo-
} ja inglise keeles.
[Esimesel pühal jutlustas õpetaja Tõ-
Nõmmik, klaveril Julie Herma.
[0. apilllii jutlustas praost Emanuel
Ipik. Teenistust kaunistas 15-liikme-le
koor. Sama päeva õhtul esinesid
löred lauljatarid Linda Laikvee, Hei-iLaikvee
ja Evi Valge, klaveril Heikki
Jild.\ • '
Isiiras tänu „Ehätare" perelt kõiki-
]ie õpetajatele, kes nii lahkelt on meid
lalasõnaga trööstinud. Samuti esi-fjatele,
kes oma laulu ja muusikaga
meie igapäevast elu rikastanud.
•
[Kolmapäeval, 13. aprillil kell 7 õhtul
lneb.„Ehatares" noor klaverikunst-
Y Omar Daniel.
.aupäeval, 23. aprillil kell 3 p.l. toi-
JiB ,,Loterii" ja „ E h a t a r e " elanike
loit valmistatud linnupuuride müük.
Iskavä osas esineb Leena Tiisman.
]hvil£ud. Kõik õn kutsutud!
I.Mei 3 Elu" 7. apr. numbris oli,,Eha­le"
te idetes eksitus, mille pärast va­ldame.
August Tuvikese asemel,
oliliaige, esines Arthur Ale kand-
A.K.
: T A N U.
iToronto Eesti Selts avaldab südam-ckutänu
kõikidele kes nii lahkelt än-
Jtasid ilusaid ja huvitavaid esemeid
leie Kevadpeo loterii jaqks.
ISuur aitäh ka kõigile kes tulid peole,
iGtasid Seltsi, ning tegid õhtu nii lõ-isaks.
Ja eriti tervitame neid 27-et kes
Ijl õhtul astusid Seltsi liikmeteks,
j fällenägemiseni järgmisel kokkutu-
(kui!
EPPARUJA
Kõikideks kindlustusteks
IH. LAITnEsRu r&a nCcOe.1 / LTD
1482 Bathurst st.,
Toronto MSP 3H1
Tel: 653-7815 Ja 653-7816
teie võite
dadega ringsõite
i juhtidega
c. Stokliolmi,
leälinnadesse :
lürooea või ^
r/7//?
36?-1511
k 282-1173
04687^7582
)proval
lieadTravel
Algoma Street
3rBay,Ont.P7B3B9
?5-2158
iderCountry
!l
ayStreet
Bay, Ontario P7B1R9
-5432
IstonTravel World
[ton, Ontario
tossa: Sulo Hütl^o
?51-9775
M
10'
l i -
m
Il
•m
• i
Veerandsajandi versta
„Mana"
Mis meist saab? See küsimus ki­pub
viimasel ajal ikka sagedamini
Meelde ja mõttessie, kui silm juhtub
tabama mõne uue emakeelse raama­tu
ilmumisteadet ajalehekuulutuses.
Aine — tihti üsna kitsapiiriline; kir-
Jiastaja — enamasti^ autor või juhus­lik;
hind - 18.00-45.00, kui mitte 100
dollari lähedal või kõrgem. Kui min­na
siit nüüd jalataldu kõvasti maas
hoidel otse edasi tegelikku ellu, siis
ei saa lämmatada kahtlust, et need
väljaanded ei teeni kuigi ulatuslikult
meie rahvuslikke üldhuve, Eriti
nüüd, millal ka Eestist saabuvale
emakeelsele jirükisõnale on pandud
riiv ette.
Kahtluse tekkimise põhjused? —
Nooremad kuiii ütleme 50-ndate elu­aastateni
ei tunne nende vastu ni-metamisväärset
huvi. Juba sel liht­sal
põhjusel, et I nad tulevad siinse­test
koolidest, kus — nagu asjatund­jad
ise väidavad — keeled, kirjan­dus,
ajalugu, filosoofia ja üldse hu-i^
anitaarained pn halvemais kui
sandisaapad. Sellele liitub keeletõke
ja järjest süvenev ning pindavõitev
vastupropaganda eestikeelsele va­bale
loomingule läänes. On märke
selle mõjust meie üliõpilasorganisat-sioonideski,
kõnelemata muust. Aga
vanemad, v^^l immuunsed põliseest-lased
kaine pea, selge pilgu ja karas­tatud
rahvuslusega? — Neist elavad
paljad 380-450-dollarilisest kuusisse­tulekust
sotsiaalkindlustuse näol,
mis parimagi tahtmise juures ei luba
osta raamatuid säärase hinnaga.
Aga arvestama peame tulemust
kaugemas vaates ja„külviaasta" vai­mus
küll. Sest mida ja kuhu me nüüd
siis külvame? ,,Seemet", s.o. ema­keelset
vaba vaimuloomingut ei ole
kustki võtta (kellel on, see on pöördu­nud
20-30 aastat tagasi ilmunud teos­te
lugemisele), ja kui seda oleks —
,,seeme" on kättesaadamatult kallis
ja viljakandev kohev muld, millesse
seda külvata — see puudub.
Kas me ise seda traagikat täieli­kult
mõistame? Vist mitte päris tõ­siselt.
Olukord on enam kui rumal,
hädaldavad hääled leiavad suletud
kõrvu. Mitte kustki eikellegi poolt ei
ol& al^atafud mõtet, et vajaksime
rahvuspropagandalist üldtuge ühis-tegeiiseljalusel
töötava kirjastuse ra­jamiseks,
kus ilmuksid odavad väl­jaanded
organisatsioonide poolt tea­tud
raames tagatud levikuga. Seda
esiteks. Teiseks: USA-s kuulutati väl­ja
(juba mitmendat korda!) „kirjan-dusvõistlus
noortele". Mis on selle
mõte? Mida saab kirjutada „noor",
kes ei tunne ei varem ilmunud ema-
/
keelset laste* ja noorsoo-kirjandust
ega veel vähem oma emakeelt ning
kirjatöö elementaarseidki stiili- ja
kompositsioonihõudeid? Kas ei oie
see peagu kuritegu noorte suhtes, kui
t@@me enamasti või täielikult vane-
' ma^e kaasabil kirjutatud töökese
eest ..tunnustusi" noorte „võimete-le"?
Kas ei tulnud meil kõigil koo­lipõlves
saada otsustavaid hindeid
siiski eriti klassitööde eeet, mis olid
sündinud õpetaja kontrolliva silma
all? Kas on õige, et petame nüüd nii
„kirjutajat" ennast, veel enam aga —
seame ta „eeskujuks" teistele?
Ja kuhu jääb hoolitsus noorema
põlve (mitte lasteeas!) laste- ja noor-sookirjanike
juurdekasvu soodusta'
mise eest, kui selleks ei looda eel­dusi?
See küsimus puudutab tervet
meie kirjanduslikult loojate Juurde­kasvu
probleemi selle praeguses loo­tusetuses.
See lootusetus on põhjus­tanud
juba paarikümne veel loo-mingueas
tunnustatud autori vaiki­mise,
mis omakorda on hoiatuseks
igale lihtsameelsele katsetajale. Kui
meenutame, mida teevad sel alal lät­lased
Ja leedulased, siis ei saa kui­dagi
suruda tagasi küsimust kas oleme
tõesti eesti rahva nimel juba niivõrd
„omadega mäel", et meile ei ole
enam tarvis rahvuslik-vaimset alust
ega selle eest hoolitsejaid? Kas me ei
tõenda oma hoolimatusega oma kul-tuurinärvi
nõrkust ja silmade pime­dust?
Üks meie vanu tarkusi, millele
Henrik Visnapuu andis värske sõ­nastuse,
juhendab: mis sul on> sellest
hoia kinni niikaua kui saadi
Meie ei ole järgnenud sellele tee-tähislikule
juhtmõttele. Olei^e haka­nud
laaberdama oma enam kui küsi­tavas
jõukuses mööda ilmamaid ja
lõikame vaimupimeda hoolimatuse­ga
ikka sügavamalt läbi neid juuri,
mis seovad tänaseid nooremaid meie
igivana rahvuskultuuriga, väljenda­tuna
kaunis emakeeles, ja loovad
vajalikke eeldusi, et nende tüvest
võrsuksid omakorda uued rahvuslik-eestlasikud
kasvud. Isegi võistlus­töödeks
üliõpilastele püüame leida
„mood8aid" ja .iueutraalseid" tee­masid,
juhtimata neid meie oma aja­loo
ja mineviku juurde memuaar-teoste
refereeringütev alusel, kõne­lemata
meie lähisminevikku ja rahva
saatust puudutavatest dokumenti­dest,
mis nüüd paljudes arhiivides on
tehtud uurimiseks kättesaadavaiks.
On küsitav, kas ajalugu meile meie
sellist ^hoolimatust ja pimedust ku­nagi
andestab. Sest andestamiseks
puudub ju alus.
JOHANNES KAUP
Kirjandus
ncl m e ie
oo
Ilona Laaimn Marie Underl
skulptuuri juures kunstnik Jutta
Klelnl poolt kujundatud aühin-naürikuga.
Luuletaja Ilona Laaman on
Rootsis asutatud Marie Underi—
Artur Adsoni Mälestusfondi esi­mene
laureaat. Palmipuudepü­hal
viisid sugulased ja kirjandus­sõbrad
pärja Metsakalmistule
Underi—Adsoni hauale, kus
kuulati helilindilt poetessi häält
deklameerimas ja loeti palve.
Stokholmi Eesti Majas peeti mä^
lestusaktus ja avati näitus poe­tessi
teostest.
Eesti keelt lastele
Soome televisioonis
HELSINGI (M.E.) - Soome lastele
tutvustati hõimukeelt kavas „Pikku
Kakkonen" (Väike Kaks], mis on väga
populaarne saade juba aastaid. Laste­laulude
ning huumori abiga õpetatakse
soome lapsi joonistama ja laulma. Sel
korral mindi Soome lahe lõunakaldale
kavas, mille pealkirjaks oli „Tere õh­tust".
Sirtna „läksid" siis kaks koera-nukku
nimedega „Ansu" ja „Ranssu",
kes väga huumorikält rääkisid vahel
soome ja vahel eesti keelt, arusaadavas
vormis ka lastele.
Soome lapsed õppisid laused, nagu;
„tere, tere", „kuidas käsi käib*', arvsõ­nad
1—10, „piim-hapupiim", ..koera^
elu" ja „koerailm" said ka tuttavateks.
Koeranukud koos teadustajaga män­gisid
mängu, milles ainult eesti keelt
räägiti. Koerad olid Tallinnas hotelli
portjeedeks ja teadustaja tahtis seal öö­bida.
, t ,
Programmis esitati ka mõnea eesti
nukud ja lõpuks näidati veel Tallinnast
tulnud väikse poisi Andrese kaarti,
milles ta toredasti kirjutas: „Mina olen
Andres. Olen nelja ja poole aastane.
Elan Tallinnas ja soovin kõigile Soome
lastele väga head uut aastat."
Pedro Krusteni umbes 30 teostele
ulatuv looming sisaldab roomana,
novelle, jutustusi jä memuaar- või
memuaarilise kallakuga teoseid. Vii­masel
ajal on kasutanud ta ikka jär­jekindlamalt
lühizhanrit, sõnakunsti
vinjetti tugeva vestelise kallakuga
ülesehituslaadis. Pole ka imestada,
sest Pedro Krustenile teenisid tema
varasematel ajakirjanikupäevil leiba
tema teisikud-fõljetonistid-vestekir-
Janikud Peeter Burlesk, Miini Mih­kel,
Balder Jaan, Evi Mummukas j.t.
Talle on jäänud loominguomaseks
följetonistlik lühilause, kusjuures ta
viimaseid teoseid iseloomustab
Krusteni nooremate aastate loomin­gule
vastupidine argipäeva lihtsuse-
5e suunduv kõne^ ja sõnapruuk ko­hati
jaanlattiklike lausetega,.
1 Krusteni äsja ilmunud „Kingitus"
sisaldab oma 180 leheküljel tervenis­ti
65 üksiksõnapilti, osalt autobio­graafilise,
osalt memuaarliku sisu-kallakuga.
Enamik selle rikkaliku
kogu sisust on aga haare argiellu,
pearõhuga mitte välispinnal ega si­tuatsiooni
tinginud sündmusel kui
peapunktil, vaid inimesel teatud si­tuatsioonis
tema psühholoogiaga, el-
, lušuhtumisega, reageeringutega. Elu
pisiasjad kui peegel inimese sise­musse
on alati kujundanud kruste-niloomingijs
psühholoogilise realis-i^
i alused, ilmestatuna sümpaatsest
naturalitlike detailide hülgamisest.
See stiilitruudus on omane ka kõ­nesolevale
ümbritseva elu paljuta-hulisuses
oma päevi surma poole
veeretavate kaasinimeste sisemaail­ma
päikest ja pilvitust kõige laiemas
skaalas skitseerivale: teosele. Ikka
ilmekamaks muutub seejuures auto­ri
kindlakäelisus kunstilise ehitise
püstitamisel •^kõigepealt võimalikult
lihtsa^ alusmüür ja seinad kas dia­loogis
või mõnedes sammudes, ja siis
ühelauseline puänt, ehitust kattev
katus.
Nagu ikka, sisaldab seegi kogu mä-luretki
noorusmaale, ku^t autor aed­niku
pojana tõi ellu kaasa seda väär­tustava
looduse-, lillede-ja loomade-lindudearmastuse,
mis on andnud
autorile tema sooja südame ja ra­hulikkuse.
Ei pääse Sa selgi korral M.
mõningatest lõigetest oma perekond^
likust miljösst, eriti seoses noort®
eestlasliku küpsemisega. Kuid huvn°
de keskendus langeb kaasinimeste
psühholoogiale mina-jutustaja seisu­koha
sisselülitumisega. Mõnikord
reetlikult selge autobiograafilise osa
paljastumisega, nagu näit nõuanne
,,lkiidulauius pimedusele", et jõulu-kaktus
vajab õitsema hakkamiseks 1.
sept. kuni okt. keskpaigani kella 6
õhtul kuni kella 8 homm. absoluutset
-pimedust mitte üle 53-kr. F-tempera°
tuuri juures. Samuti nagu vajavad
pimedust krüseanteemid ja poinset-tiad
1. okt. kuni nov. keskpaigani
kella 5 p.l. kuni 8-ni hommikul, ilnoiEi
ühegi valguskii|?eta selles ajas.
On võimatu siinkohal peatuda 65
lühiloo hindamisel üksikult. Nende
hulgas on hästi- kui ka vähemõnnes-tunuid,
kui üle keskmisteks võiks
tunnistada neid kõiki. Väljatõstmist
vääriksid aga eriti „Lilleturul",
„Riietehoidja", „Kiilaline", „Kui õnn
tuli majja", „Au8 Ja alatu". „Täi8 hing
ja tühi toru",„Kas isa hinge tunned
sa?", „Kavaler",„Salajane kohtami­ne"
ja „Vaimustus kirjandusõhtul"
oma novellile omase ülesehitusvõte-tega.
j
Nimilugu „Kingitus" katab seda
teost mitmelt tahult. Et Edgar oma
vabaabielunaiselt võtab vastu üli­maid
hoolitsusi ja kinke, ise ilmaski
ühtki kinki tegemata ja jõuludeks
hoopis kadudes, on pilt inimhinge
tumedast põhjast, nagu see koorub
välja ka „Ausas ja alatus" - naise
petmise Ja autunde psühholoogias.
Kuid mõiste „kingitus" on veel enam
ka kogu teost kandvaks sümboliks —
selle näitajaks, mida Elu poolt ini­mesele
kingitavas suudetakse tõeM-selt
näha Ja hinnata hea Ja ilusana,
või millest minnakse pimedana möö­da.
„Kingitus" omab Juba pelgalt sel
põhjusel koha eesti kodudes, et sealt
vaatab vastu eestlase hing elu Ja
argipäeva erinevatel teedel, et selle
raamatu lugemine oma stiilitihedu-ses
ei väsita. Ja mitte vähem põhju­sel,
et siin on tõendatud lühivormi
silmapaistev eluõigus kirjandus
Eesti Teadusliku
Seltsi Rootsis
auhinnatööde ^
võistluse
tingimused a. 1983
1. Võistlusest võivad osa võtta üli­õpilased
ja teaduslikud edasiõppijad
paguluses, kes on ülikooli sisse kirju­tatud.
Kuna sooviks on,'et eelkõige
ergutada nooremaid valima kursuse­tööks
eesti teema, on võistlusest osa­võtjate
vanuse ülemääraks 40 a,
2. Töö peab vastama nõuetele, mis
õppeaine järgkursuste seminaritööde
kohta on kehtivad. Ulatus peab olema
vähemalt 20 lehekülge masinakirjas.
Tööle tuleb lisada andmed saadud hin­de
ja akadeemiliste punktide arvu koh­ta.::
••:
3. Võistlusele võib esitada semina­ritöid,
mis (vähemalt osaliselt] käsit­levad
eestiainelisi küsimusi. Seminar
ritöö võib olla kirjutatud kas eesti või
mõnes teises keeles. Võõrkeeles kirju­tatud
töö peab olema varustatud ees­tikeelse
sisukokkuvõttega.
4. Võistlusest võib nimetatud vanu­sepiirini
osa võtta ka tööga, mis pole
kirjutatud otseses seoses ülikooliõpin-gutega,
kuid see peab vastama heaks­kiidetud
seminaritöö teaduslikule tase­mele.
5. Võistlustööde auhinnazhüriiks on
Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis juhatus.
6. Väljaandmisele võib tulla kuni
kolm rahalist auhinda, kusjuures au­hinnaks
võib olla maksimaalselt 3000
rkr. Selle suuruse määrab ETSR juha­tus
arvesse võttes töö teaduslikku ta­set.
7. Töö tuleb esitada 1. oktoobriks
1983 varjunime all koos suletud ümb­rikku
lisatud teatega autori nime ja
- elukoha kohta aadressil: Eesti Teadus­lik
Selts Rootsis, Box 92,101 21 Stolc-holm.
Informatsiooni saamiseks võib
pöörduda Paul Laani poole'aadressil:
Finska institutionen, Stockholms Uni-versitet,
106 91 Stockholm, tel.
33 38. •
Vmmnü oajandit on kultuurivšl-jaandele
auväärne kestvusiga, ning
kuna see ajaraam ühtub mitmeti inim­põlvega
ei oleks ebakohane ande
mingi laiahaardelisem hinnang
„Manale" eesti kultuuriloo üldpil­dis.
Eelkõige tuleks põgusalt meenu'
tada „Mana" oünniloo tausta. Page­nud
oma kodumaalt otsis eesti intel­ligents
loomingulist väljapääsu trü­kis
Juba enne sõja lõppu. Tulemu­seks
oli Helsingis ilmuv „Ee8ti Loo­ming",
niiig pärast sõda tuulisuilaste
„Sõna" Stokholmis ja „Kauge Kodu"
Saksamaal.
Kuna põgenikele oli peatselt selge, et
kodumaalt lahk mine on pikaajaline,
muutus kõrge kvaliteediga kultuuriaja­kirja
kirjastamine küllaltki aktuaal­seks.
Eestiaegsed tugevamad jõud
koondusid arbuja Bernard Kangro toi­metusel
1950. aastal ilmuma hakkava
„Tulimulla" ümber. Kiiid põlvkondlik
moment pidi paratamatult üles kerki-ma.
„Tulimulla" ringkond koosnes
peamiselt isikuist, kes olid Eesti kul­tuurielu
peavoolus juba eelnevalt sõja
le, mitmed nejst mitukümmend aas­tatki.
„Tulimulla" sünnil 40 aastane
olnud Kangro kuulus sõjaeelse Eesti
intelligentsi nooremasse tiiba.
Mainitud ringkonna vaimseks ank­ruks
oli sõjaeelne Eesti, tema eesmär­giks
selgesti päritu, kaasatoodu säili­tamine,
looming selle taustal. Kuid
Rootsis viibis tollal ka terve rida noore­maid
loovaid inimesi, mitmed neist
..kolmanda võimaluse" mehed, kes
olidsõjas osalenud Soome kaudu. Selle
ringkonna loov tahtejõud avaldus es­malt
Stokholmi ,,demokraatliku üli­õpilaskonnana"
juba esimesel õppe­aastal,
hiljem ajakirjade ..Radikäal-demokraat"
ja „Vaba Eesti" kaudu.
AVANGÄRDLIK
Sellest teisest, nooremast intelligent-siliinist
ja loomupärasest põlvkondade
vahelisest pingest sündiski;tegelikult
„Mana". Aastal 1957 ilmuma hakkava
„Mana" vaimseks sihiks näis olevat
eesti kultuuri arendamine ^^vangard-like
võimaluste otsimiste ja kaasaegse
Lääne-Maailma kultuuri peavoolu­dega
kaasas käimise kaudu. „Tulimul-la"
ja „Mana" vahe algaastail seisiski
ro:huasetuses.„Mana" eelistas rahvus­vahelist
ja avangardlikku, ta oli noo­ruslik
ja edasi tungiv. „Tulimuld" oli
seevastu enam rahvusliku perspektii­viga
ja säilitav. Üks oli sõjaeelse Eesti
kultuuriarengu peavoolu kandjaks väl­jaspool
Eestit, teine aga selle VQolukee-ristes
ja kõrvalniredes sukelduv ja uud­susi
otsiv. '
„Manale" tuleb tagasivaates tun­nustust
anda olulise rolli mängimise
eest noorema intelligentsi koondami­sel.
Tema rõhuasetus ei olnud poleemi­kata,
kuid kvaliteedi üle küsimust ei
saanud olla ja oma rolli mängis ajakiri
eeskujulikult, vähemalt „Rootsi ajas­tul"
Ivar Grünthali toimetusel. Meönu-tagem
seejuures, et „Manat" pn peat­selt
ilmunud viiskümmend numbrit,
kuid peagu pooled neist jõudsid luge­jani
ajakirja esimesel seitsmel aastal.
Pärast seda, järgnevalt kirjastamise
ületoomisele Põhja-Ameerikasse, toi­metamise,,
langemisele Hellar Grabbi
õlgadele on „Mana" muutunud „aas-taalbumiks",
ning tema osatähtsus ees­ti
kultuuri üldpildis osutub neil aastail
palju problemaatilisemaks.
VÄHENDAJA ,
Pärast Hrtishtshovii hästi tuntud
J stalinismi hukka mõist^atkõnet 1956,
aastal toimus Nõukogude Liidus tea­tud
sulaaeg, mille tagajärjena taaselus­tus
kultuur, kaasaarvatud Eestis. See.
seadis pagulaskonna hUjVitava problee­mi
ette — nimelt, kuidas uut suunda
tõlgendada ja kuidas uudisloomingus-se
suhtuda. Selgus kiiresti, et siinne
poliitjuhtkond, ei tahtnud.uue suunagi
olemasolu tunnustada, veel vähem toe­tada
uudisloomingu tarbimist pagulas­te
poolt ega üldlävimist. Mitmeti valit­seb
arvamine, et „Mana" üheks suur-teeneks
on olnud vahendaja osa mängi­mine
Lääne eestlaskonna ja Nõukogu­de
Eesti kultjuuriloomingu vahel. Kuid
kultuuriloolisest seisukohast on seda
rolli vahest ülehinnatud. -
Selles ei:ole kahtlust, et „Mana"
ületoomisest saadilc hakkas ta julgelt
käsitlema kultuurisuundi ja uudisloo­mingut
Eestis, avaldades oma veergu­del
sealsete kirjanike töidki. Kuid mär­kimata
ei saa jätta, et ,,Tulimulla"
ringkond ja vanem kultuurihuviliste
põlvkond olid samuti märganud uus-suundade
sündi ja olemasolu. Willem
Tiskre komentaarid ..Tulimullas"
3/1956 ja 4/1958 kiinitavad, et asjaosa­line
i ringkond jälgis suundade kulge-niist
ja käärimist Eestis. Sula algsed
sammud olid loomulikult
Moskvas/Leningradis, ning väga aja­kohaselt
toob „Tulimuld" ära mitu asja
Boris Pasternaki teemal. Ivar Ivaski
sulest ilmuvad artiklid numbrites 1 ja
2/1959, ning järgnevais numbreis lei-tiub
tõlked Aleksis Ranniti ja Jaan
Puhveli vahendusel.
Ja kuigi ta neid ulatuslikult ei käsitle,
on Arvo Mägi siiski arvestanud uute
eesti luuletajatega oma 1959. aastal
Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastu­sel
ilmunud, antoloogia Eesti Lüürika
teises köites. Edasi, näiteks, käsitleb
kaasaegset sündmustikku Mall Jürma
inglisekeelses artiklis ajakbjas „The
Baltic Review", aprillis 1959. Üks mõt- >
lanevaid kirjutusi kirjanduse tee­mal
ilmub Alfred Kurlentsi sulest Eesti
Üliõpilaste seltsi Albumis XV 1965.
aastal. Küsimus ei seisa selles, kes
midagi esimesena tegi. Oluline on vaid
ajalooline tõik. et ..Mana" ega tema
ümber koondunud ei olnud ainukesed,
kes Eestis toimuvaga kursis olid.
UUS PÕLVKOND .
Olgu siin lisaks tähendatud, et kui
pagulaskonna poliitjuhid ..Mana" ea-konda
hukka mõistsid küllaltki tera­valt,
ei teinud seda mitte vanem kul-tuurikaader.
Bernard Kangro 1963 aas­ta
„Isa", mis ilmus luuletuskogus Sep­tember
käsitleb suhtlemisküsimust
põlvkondlikust vaatekohast, ning ta
annab seal mõista, et noorem põlvkond
on vaba otsima oma juuriuudisloomin-gus
Eestis, kuid vanema intelligentsi
entusiasmita. Kangro põlvkonnale oli
see kohati liiga valus, kuid ta oli noore­mate
otsingute suhtes nõus jääma era­pooletuks
ja jäigi. Mis eraldabkl Mana-eakonna
teistest on entusiasm, millega
ta eesti kultuuri taassündi süveneb.
Kuid kas selle kõige juures on tege­mist
„Mana" otsese mõjuga? Ajastu
kultuurilugu käsitledes ei saa märkimata
jätta mõnede Toronto ja Nev/ Yorgi
üliõpilaskondade aktivistide viibimist
kahekümnekolme aasta, eest Soomes,
kus nad palju paremini võisid tutvuda
uute suundadega Eestis, kui Põhja-
Ameerikas elades. ^Kriitilisel momen­dil
olid Helsingis Henno Sillaste ja
Rein Taagepera Torontost, ning Heino
Ainso ja Ive Paträson New Yorgist j.t.
Soomestid võis olla küllaltki oluline,
ning sealviibijate kaudu mõjutada roh­kem
„Manat", kui vastupidi.
UUEDFOOEUMID
Kuigi „Mana" avaldas oma veergudel
ja kirjastas eraldi Nõukogude Eesti
kirjanike töid oli siin harva tegemist
uudisloominguga. Ajastul mil igaüks
võis,tellida Nõukogude Eesti.ilukirjan-dust
— rääkimata Eesti külastamisest
— ei olnud „Mana" tegevusel sel sek­toril
erilist,tähendust. Kuigi „Manal"
oli kahtlemata keskmises ja võrsuvas
intelligentsirühmitusis otsesem ja
kaugemale ulatavam mõju, kui „Tuli-mullal"
ja vanemal põlvkonnal üldi­selt,
ei suutnud ta kriitilisel momendil
oma potentsiaali realiseerida,
Uus toimetaja USA-s ei olnud suute­line
enam „Manat" korrapäraselt välja
andma, ning seetõttu ei olnud tast eri-hst
kasu aktuaalse foorumina. Ideede
levitamisel, uue suuna hindamisel oli
tarvis uusi foorumeid, ning nendeks
osutusid Metsaülikool (1967), AABS
(1968) ja New Yorgi Kultuuripäevad
(1970), kohati ka veidi vanem KLENK.
Need organisatsioonid/üritused on
küll Mana-ealiste sünnitused, kuid
mitte „Mana" mõjul tekkinud. Kõige
oluliseimaks vahendajaiks trükis osu­tusid
AABS-i „Journal of Baltic Stu-dies"
(vähemal määral leedulaste ing­lisekeelne
„Lituanus"j ja ajakiri
„Books Abroad", hiljem nimega
„Worid Literature Today".
Kõige kesksemat osa üksikisikuna
mängib Ivar I vai k. keda küll otseselt ei
saaks Mana-inimeseks nimetada. Pi­gem
on Ivask blokiväline iseseisev
õpetlane, kelle kaastööd võib leida
„Tulimullas" juba esimesil aastail.
Ivask on Metsaülikooli hing, AABS-i
asutajaid, lõpmatute eesti kirjandus­teoste
arvustaja ja kirjandussuundade
käsitleja, ning see on tema toimetajaks
asumisel, mil „Books Abroad" oluli­seks
foorumiks muutub. Ivask on ka
see (koos Mardi Valgemäega), kes
1968. aasta detsembris põhjapaneva
ettekande peab uutest suundadest Ees­ti
kirjanduses New Yorgi Eesti Maja
Kultuurfondi käendusel korraldatud
üritusel.'
•UUED TUULED .: '
teatud määral magas „Mana" maha
võimaluse suurema rolli mängimiseks
eesti kultuuriloos uute suundade ajas­tul.
Üheks suuremaks probleemiks on
loomulikult „Mana" ebakorrapärane
ilmumine praeguse toimetaja kätes
Ajakiri, mis oma loomult on muutu­nud
aastaväljaandeks ja siiski ilmub
tihti pika hilinemisega ei saa olla avan-gardlik
sisu aegumise tõttu. Lisaks ei
purjeta „Mana" enam mingis difinee-ritavas
kultuurilises voolus ega mingil
sihil. Jõudes veerandsajandi verstapos­tini
ei ole enam selge, mis „Manä" on
või mis põhjusel ta ilmub; ta triivib na­gu
meeletult ulgumerel.
Ühest küljest on „Mana" kaotanud
viimase pooleteise kümnendi vältel
oma rahvusvahelisuse ja muutunud
aina enam sisu poolest eesti kultuuri
käsitlevaks. Kuid taotledes mängida
kultuurivahendaja rolli ilma, et ta ring­konnal
oli mingi laiahaardelisem rah­vuskultuuriline
perspektiiv sattus ta
hätta. Ainus oluline püüe ses suunas
oli nn. Taagepera/Raagi satelütsuse
idee oma viietesitkümne aasta eest,
kuid sellelt röövisid aluse mitte kurjad
4paguIaspoliitikud vaid Praha sündmu­sed
1968. aasta augustis. Tolle aas­takümne
lõpul ja järgneva algul hak­kasid
Eestis puhuma veelgi uuemad
tuuled. Nii poliitaktivistid kui ka intel-jligents
tõstis murelikult üles venestu-
] mise küsimuse, ning ei olnud sugugi
; eoatavaiiseks, et poliitliseks eesmär-i
giks oli iseseisvuse taastamine. Kui sõ-
^ jajärgse eesti noorem intelligents leidis
; sümpaatse tarbijaskonna pagulaste
nooremates põlvkondades, ühtusid
siiski tema eesmärgid rohkem pagulas­te
vanema põlvkonnaga, kes tema Ipo-
AABS-i Üheksas
konverents
Montrealis
Baltiainelise stuudiumi (AABS) Ka­nada
toimkonna koosolekul arutati
AABŠ 9-da konverentsi küsimust. Toi­vo
Miljan. Wilfred Laurieri Ülikooli
professor, kui konverentsi programmi­toimkonna
juhataja andis ^eletusi.-;
Konverents toimub Montreali Ülikoo-'
lis, 14—16 juunini 1984. Teemaks on: •
..Sillad Baltikumi ja prantsuskeelt rää­kiva
maailma vahel", mida ^iiski tõl­gendatakse
nii, et Balti stuudijumi kon-*
verentsidel tavaks saanud teemad ka-saavad
kaetud.
On moodustatud alljärgnevad aine-toimkonnad
ja leitud nende juhatajad:
Arheoloogia — Joan Todd, Kunst ja
film — Stephen Feinstein, Bibliograa­fia
— Ritvar Bregsis, Keskkond ja loo­dusvarud
— Janis Skujins, Muinastea-.
dus ja mütoloogia — Christina Jarem-ko,
Ühiskonnateadused — ReinTaage- >
pera, Ajalugu — Edgar Anderson. Kee­leteadus
— Valdis Zeps, Kirjandus —
Viktoria Skrupskelis, Musikoloogia —
Joachim Braun, Üliõpilaste küsimused
— Juris Dreifelds, Psühholoogia, filo­soofia
ja usuteadus — Vytautas Bie-liauskas.
I^agu niisugustel konverentsidel ta­vaks,
on üleskutse avalik ja igaüks võib
oma ettekannet pakkuda vastava osa­konna
juhatajale. Võiks lisada, et ise­seisvuse
ajal oli prantsuse keele ja kul­tuuri
tutvustamiseks Eestis mitmed or­ganisatsioonid,
lütseumid ja õppetool
ülikoolis. Näis isegi, et prantsalased
olid sellel alal palju aktiivsemad kui
inglased.
Koosolekul oli veel kõne all möö­dunud
aastane Torontos peetud süm­poosioni
aruanne ja tuleva sügise
plaanid, ning identsuse probleemide ja
merevaigu sümpoosionide ettekannete
teksti avaldamine. AABS uute liikmete
värbamiseks on valmistatud neljalehe­küljeline
informatsioonileht. Kuna
AABS'i majandusaasta algab juuli
kuuga, on paras aeg liikmeks astu- '
miseks. Liikmemaks on US $27.50 aas­taks
(US $17.50 pensionäridele. US
$12.50 üliõpilastele).
AABŠ Büroo: 231 Miller Road, Mah-wah,
N.J. 07430 ÜSA. Torontos infor­matsioon:
dr. Endel Aruja, tel. 416-447-
8958. Aadress kalendrites.
Tutvustati India
klassikalist
muusikat
Ontario Kodakondsuse ja Kultuuri­ministeeriumi
toetusel toimusid Raag-
Maia muusikaühingu korraldusel
märtsi- j ^ aprillikuus india klassikalise
muusika kontserdid ja tutvustus-etle-kanded.
Muusika-tutvustusöhtute eesmär­giks
on arendada erinevate rahvus­gruppide
muusikaliste omapörade
mõistmist ja hindamist; edutada klas­sikalist
india muusikat ning jagada
seda kõigi kanadalastega; esile tuua.
ida ja lääne muusika-kultuuride kok-kupuute-
alasid.
Avaõhtul QISE auditooriumis tervi­tas
Ontario valitsuse nimel kodakond­suse
ja kultuuriminister Bruce
McCaffrey esindaja Susan Fish, kes
rõhutas taoliste ühendõhtute vääriust
rahvusgruppide kultuuride säilitamise
ja jagamise ühe olulise tagatisena.
Ettekanded toimusid instrumentaal-,
vokaalmuusika ja selgitavate sõnavõt­tude
näol. Muusikaloehgute illustratsi­ooniks
kasutati tüüpilisi india klassi­kalise
muusika mänguriistu: sitar. tab-la
ja sarod. Mõn^d kunstnikud nagu
Tapan Bhattacharyya, Purshotam
Randeva ja Pundit Budhaditya
Mukherjee on nimekad india instru-mentaal-
solistid; Mare Lewis ja Niol
Golden on kanada heli-kunstnikud.
Laulusolist Gauri Guha on kontseriso-listina
esinenud Euroopas, Kariibi-mere-
saariel, USA-s ja Kanadas.
Ettekandeid ja loenguid jälgisid sae-litäied
rahvusvahelist publikut.
V.A.
mingut algul tihti eitas ja lõpuks vaid
jonnakalt tunnustas.
AEG MÖÖDA MARSSINUD
Oleme „Mana" veerandsajandil läbi
teinud huvitava ajastu, mida iseloo­mustas
jõuline kultuuriline renesanss
Eestis, kuid seal on tänapäeval ak­tuaalseim
kultuurilise rõhumise ja ve­nestumise
küsimused. Manaliste õlga­dele
oleks pidjanud langema vastutus
uue üldperspektiivi väljatöötamiseks,
kuid nad ei tulnud sellega toime. Mee­nub
Becketti näidend ..Godofd ooda­tes",
kus asjaosalised räägivad ja rää­givad,
kohati huvitavatki juttu, kuld
jõudmata jutus ega tegudes kuhugi väl­ja.
Godot ei jõua nendeni ega nemad te°
mani. Salakavalaks arvustajaks on al­gul
lehes, kuid lõpus raagus olev puu.
„Mana" on mitmeti eatunud nooreks,
kellest aeg on mööda marssinud. Sõja­järgse
eesti kultuurielu markantseim
avangardist, .,mahasalatud" Ilmar
Laabän om jõudmas eruikka, „Mana"
ringkond üldiselt rühib keskeast edasi.
Tuleviku nimel saame loota vaid uuele
põlvkondlikule läbimurrule.
TOOMAS MERIKÜLA