Meie Elu = Our life, March 20, 1986

              6
eo
Ilmad on juba õige ilusad. Ohk ka see rõõm tuli sellest, et kõik olid nii
palju puhtam ja selgem kui vingete ja. kenad minuga. Lasteaias öeldi, et
vilude ilmadega. Ka meie väike Ai- mina, livi, laulvat teistest lastest ilu-
MELIÄPÄEVÄL, 20. MÄRTSIL - ™ ^ ^ ^ ^ ^ ^ ' M A R C H 20
Koduloom
Minu koduloom on koer. Tema
nimi on Miku. Ta on väike taksikoer,
umbes 11 cm. jalast kaelani, üsna
peenikene.
Miku on neli aastat vana. Meie
saime tema, kui ta oli ainult paari
kuune. Miku on väga elav. Ta võib
joosta nagu hull. Kuid ta magab ka
päris tihti. Miku on pruuni- ja
hallikirju. Ta kõrvad on pruunid ja
saba on 7 cm pikk, sabal on must
ots.Mikul on pruunid silmad. Ta too­di
meile koerahoidlast. Seal oli tal
üks vend, kes oli üleni must.
Miku ei kasva enam, ta jääb nii
oma jüngreid õpetas, oli ennustanud, väikseks, kui ta on. Liiga paha, kas
Jeesus oli võitnud surma nirig saanud pole? Mina mõnikord panen ta rii-jälle
elavaks. See teadmine täitis desse. ^
jüngrite südameid rõõmuga. Leinaja , .., , j . . . . . .
kurbuse asemel haaras neid hõiska- , ^^^^t ^^^^-^ P f ^""«l
' T a tavahselt ei soo, sest ta on nii
„M®ie Elu" nr, 12 (1881) 1986 „Meie Elu" nr. 12 (18
tam
•. ÜlestõusminB
Jeesus oli surnust üles tõusnud. Oli^
sündinud see, mida Jeesus siis, kui ta
meke on nagu kevade saabudes oma samini. Tädi Lulli ütles emale, et sul mine. Jeesus, ^^."^^^ uhke. Meie peseme teda kord näda-kasvule
hoogu lisaks saanud. Ega on nüüd palju kergem, livi on
minagi pole vähemaks jäänud, aga suureks abiks, käib Aimega väljas,
seda nagu ei nähta. Kõik aina imesta- nagu õppinud „lastepreili'*, räägib
vad Aimekese kasvu ja arenemist, beebiga eesti keelt ja on üldse töötah-
Mu ristiema, tädi Lulli, siiski mainis teline, abivalmis tüdruk,
minu suhtes, et livi on hüüd Aime Sain sellest jutust julgust juurde,
kõrval üsna suur. Mina tähendasin Lükkasin tasakesi oma noorema õe
ma ära võitnudja üles tõusnud. Nad. , ^ , u i i J ..^ ,
tõttasid seda rõõmu, mis nende süda- Minnal l ""l'
meid täitis, ka teistele kuulutama. Nad ^"^""^^ Pf^^'^"?^ ^ ^ ^ ^ f
olid esimesed, kes selle sõnumi oma kondim\aga meil tavaliselt pole
sõpradele tõid. Meie südameis elab ^'^\^'^''^^''""f^ kodus kui
ülestõusnud Issand Jeesus Kristus, olen koolis. Ma lasen teda lounatun-sellepeale:
- i
Mulle pole enam ammugi hom­mikusööki
voodisse toodud, ei mäle-tägi,
millal siee viimati oli, aga Aimele
lubatakse see eelis." Siis ma mõtle­sin,
et vahest see polegi mingi eeHs,
vaid ainult täiskasvanute mugavus ja
minnalaskmine. Ma^ sugugi ei taha
tarvitada oma perekonna kohta sõna
„laiskus". Ma vaid Ivihjasin veidi
sõna
vankrit tagaõues. Tutvustasin jälle
meie puid, põõsaid ning tärkavaid
lilli. Rääkisin: „Siia tärkavad maa
seest varsti roosad tulbid ja aia äärde
kollased roosid. Ning ülestõusmi-sepühade
ööl krapslevad jänkud siin
ringi peites lastele pühademaiustusi.
See on
mõte.
meie ülestõusmispühade
Olid saabumas kevadpühad. Lin­nud
laulsid rõõmsasti kase otsas ja
lilled õitsesid aasal. Värvisime mune.
Kasinule; "väce Aime/"mõtlevad Mõtlesin, et kas jänku ikka ka tuleb
nii välja. Miku on osaliselt minu
koer. Ta teab, et armastan ieda. Mi­kul
dii ka kord õnnetus, kukkus tule­asemele.
Tal oli paris kaua kõht va­lus.
Ma arvan, et ta seda kunagi ei
unusta. '
LISAN.
Toronto E.S. Täienduskool
selle
Tuttsaba ja Kikkkõrv."
Teate mis? Ma kõnelesin omast
suunas, kui kodustele peast, aga Aime siiski uskus mu
tegin ettepaneku, et minul oleks kül- juttu. Ta naeratas ja vibutas käega
lalt aega iga päev Aimega värskes urvades pajupõõsa poole. Arvan, ta
õhus jalutuskäike teha. Targuta- mõtles sellega oma pakikese peidu-meile
kevadpühiks /õi ei tule.
Saabus õhtu ja heitsime magama.
Olin üsna kindel, et jänku tuleb öö­sel.
Hommikul riietusin kiiresti, et
minna vaatama, k?^ iänku on käinud.
sin, et väike laps vajab kevadist Õh­ku.
.. „Ütle parem lapsed," torkas
vanaisa. See käis. minu kohta, ta ni­metab
mind ikkagi veel lapsukeseks,
kuigi meil on beebi Aime ja mina olen
suur tüdruk. Tädi Lulli on tore, ta
nimetab mind nüüd väikeseks prei­liks.
' . ' ^ •
Tänavale siiski mind Aimega ka­hekesi
ei lubatud. Seal ole­vat
röövleid ja igasuguseid hulle.
Meie tagaaias olevat jalutamiseks
küllalt ruumi. Arvasin, et siiski uh­kem
oleks tänaval, aga ma ei protes­teerinud.
Võin meie Aimet ka taga­aias
,, kasvatada". •
Kuulsin, et kevadpühade hommi­kul
teevad daamid uute kübaratega
jalutuskäike. Seda nimetatakse ed­vistamiseks,
aga ükskõik, see oleks
siiski tore-kaasa teha. Vanaema ostis lastelt õppinud munadeväfvimist ja
endale ja mulle sam|Uti uue kübara. Ta kohupiimast magustoidu tegemist.
KULLAKILLUKE
Ta oligi mu toas v ibinud ja' mulle
kohale. Ma toonitasin eriti, et igale toreda shokolaadimuna toonud,
lapsele ei olegi maiustusi. Pakikesi
on vaid neile, kes on olnud armsa
olekuga ja paid. Jällegi naeratas Ai­me,
meie pere väike, kallis olend.
Aime naeratus tekitas ka mulle nae=
rutuju.
Meie juttu oli pealt kuulanud
naabriproua. Ta tuli meie aia äärde ja
küsis, et kas mu väike õde juba rää-.
gib. Ma luiskasin (vanaisalt kuuldud
sõna] vähekese Aime kasuks. Vasta­sin:
,,Kõik eesti lapsed õpivad varem
rääkima. Nad peavad enne eesti keelt
selgesti rääkima, kui teisi keeli õppi­ma
hakkavad. Üldse on eesti lapsed
targemad teistest lastest.'^ .
Siin oli muidugi enesekiitust, aga
mida ma pidin ütlema. Naabriproua
tegi teist juttu. Ta rääkis, et on eest-
Kevade on tulnud ju!
Uhu-uu, uhu-uu!
Põsed punnis, puhub tuBl,
kiigutab nii leMi puul—
uhu-uhu-uu!
E.ENNO
seletas, et nii on meil mõlemil parem
. enesetunne, kui esimesel pühal kiri-
• kusse läheme. Mk ei tea täpselt, mis
see enesetunne on, aga arvan, et siis
on enesetunne hea, kui oled heas
tujus ja rõõmus. j
Ühel päeval olin eriti rõõmus, kui
Aimega tagaõues jalutasin. Arvan, et
Ta tõi toast mulle ühe kirju muna ja
Aimele värvilise kõrina. Aime ei ole
veel küllalt suur, et shokolaadi võib
süüa.
Tore, et meil on beebi Aime ja ke­vadpühad
tulemas.
HELLA LEIVAT
Toimekad jänkulapsed
Ju õues on sumisemas mitu mesilast.
Ära karda! Ega nad puutu last!
• Näe vahtrate vahel kriipsti — kraapsti
on askeldamas halli jänku töökaid lapsi.
Taamal Tuttsaba ja ta õde Totsill
kevadtoimetustest on õige ärevil.
Ei sega kevadtuulte tusa hood,
vend Kikkkõrv "korviga mune toob.
Mööda muru Totsill shokolaadi veab
ning martsepani suurde sahtlisse seab.
Tuttsaba ärev olek kohe kaob,
kiirelt shokolaadi laste korvi laob.
Jänkulapsed teavad meie noorte nõudmist,
nad kiirustavad pühiks pärale jõudmist.
Tuleb täpselt täita laste soovi,
peita mune, maiustusi tahahoovi.
Ei jänkupoja kohmakas käpp-käsi —
pühade toimetusis kergesti väsi.
Tuttsaba, Tottsilli, Kikkkõrva hüppel jalg,
kiirem on kui vanaisa uhkeim sälg.
Olgu sul, mu Tutiluti, kannatlikku ootust,
maiustuste leidmiseks aga lõbusat lootust! '
I HELLA LEIVAT
Oli kangesti hajameelne professor, hommiku kella kaheksani. Siis hak-palju
hajameelsem kui kõik teised kas ärataja tirisema, selle seadis pas-professorid
kokku. Kui ta õhtul ma- sija igal hommikul korda. Professor
gama heitis, siis kirjutas ta kõik as- tõusis üles, võttis sedeli, see oli tal
jad, mis tal hommikul tarvis läksid, kogu aeg peos ja pani enese selle järgi
paberile üles, etpoleks kaua otsimist, riidesse. Siis aga hakkas ennast ot­sest
taloli vaja punkt kell üheksa sima. Sedelil seisis ju päris selgesti,
välja minna. ^Saapad sängi all, pare- et „ise sängis", aga säng oli tühi.
mai pool, kuub ja püksid toolil sängi Professor pani prillid ninale ja vaatas
kõrval, krae ja lips' jaua peal, kell veel kord hästi teraselt. Tühi mis
kuuetaskus, sokid sängiotsal, tasku- tühi. Kergitas tekki, vaatas padja ja
rätt sai mustaks, tuleb kümmutilae- isegi madratsi alla, ta ei näinud seal
kast (esimene ülevalt poolt) uus võt- mitte kedagi. Professor mõtles, et
ta, mantel ja müts varnas, kalossid võib-olla^ta eksis kirjutamisega ja
nende all, kindad kadunud," kirju- on hoopis sängi all, aga seegi mõte ei
las ta. Ja kõige lõppu veel: „Ise sän- osutunud õigeks,
gis." Professor raputas kurvalt pead ja
. Noh, siis ta jäi magama ja magas istus laua taha asja üle järele mõtle-
' ma. Kuidas võib üks inimene nii sa­laduslikul
kombel järsku ära kadu­da?
Ega viimati pole sündinud kuri­tegu?
Säärasel juhul on kõige õigem
pöörduda politsei poole.
Nii siis võttis professor laualt tele­foni
toru ja helistas politseisse.,,Va­bandage,
et tülitan, aga siin niinu
pool on juhtunud täna öÖsi väga sa­laduslik
lugu. Tean kindlate andmete
põhjal, et olin õhtul voodis, aga nüüd
on voodi tühi. Mis te arvate, kuhu ma
võisin kaduda?"
Meie arvates olete praegu telefo­ni
juures," vastati politseist.
„Suur tänu", pomises professor ja
pani toru ära. Kuidas ta aga õhtul nii
rängalt eksis, kirjutades, et on hom­mikul
sängis, kuna oli aga hoopis
telefoni juures, sellest polevat veel
tänaseni õieti aru saanud.
Aeg oli sinnapoole,
@t kutsus pesast välje.
Sai mesilane hoole —
jättis ju
ja vaatasü udu levinemist. O o . . . kas
see hajub... või roomab edisi, tõu­seb
puude latvadeni, veel kõrgema­legi
ja katab selge taeva, kuhu juba
üksikud tähed sirama lõid. Nii see
juhtuski, ilm pimenes ja udu pakse-nes.
Täna oli jälle kõik tema lootus
luhtunud, võibolla ka kõik järgmised
korrad, kui neid veel tulemas oli ^
Kas ta pidi juba täna järgmise 75
aasta peale uue plaani ette tegema?
Ta võis juba nüüd suvilasse siseneda.
Sellel aastal oli Märt kõige rohkem Taevas oligi pilvitu ja kullane päi- et kamina ees leegitsevaid notte vaa-huvitatud,
kuidas võiks ta näha ko- ke siras kõrgel sinisel võlvil. Kõikjal delda, neid ei varjanud udu ega pil-meet
Halley't. Pika sabaga tähte, oli talve karsket ilu. Valged kõrged ved. Ta astus veel mõned sammud
mis iga 75 aasta järele on maa peale lumehanged sätendasid suvila rõdul ülespoole, kus olid tihedad kõrged
nähtav. Kui ta nüüd kohal oli, pidi te- ja ümbruses. Majesteetlikkude män- kadakapõõsad, sügisel olid neil rohe-da
kindlasti nägema. Aga paljud asja- dide ja kuuskede iga oksa ja okka üsed mõrkjad marjad, kas neid veelgi
olud vihjasid, fit vaatamata püüetele, peal ilutsesid säravad kristallide ku- QH?
võis haruldane külaline nägemata hilad. Õhk oli kerge ja puhas. Üsna Siis, oh õnnestust, jalg libises, lu-jääda.
Soov ja täitumine olid alati varsti praksusid kaminas jämedad mesaabas takerdus kuhugi ja ta kuk­laks
ise asja. halud ja meeleolu oli ülev. Ainukene kus. See oli paksu lumega täidetud
Esiteks kohe, asjatundjad ja targad asi, päev tundus tohutult pikk, alles, lohk, kuhu ta kaelani sisse prantsa-vaatlejad
kuulutasid, et olgu auväärt pimeduse saabudes võis oodatud tas ja samal hetkel, kes see küll oli,
tähe saba nii pikk kui iganes tahes, suur silmapilk aset leida. põõsast.sööstis välja hall juga, kadu-tulgu
ta pea või saba ees, ometi suur- Juba mitmendat korda seadis Märt des udusesse metsa. Suvila poolt aga
linna tuledekumaga ta võistelda ei lumesaapad jalga ja ronis paarküm- kostis isa mõnusat naeru. Ta tuli pik-saa
ja kahvatub. Sinna ei saanud mend jalga suvilast eemalolevale kade sammudega, ulatas pojale käe
Märt ega keegi teine midagi paran- kõrgele kaljunukile. Ilma lumesaa- ja aitas hangest lumesaapaid jabino-duseks
ette võtta. See oli siiski lähen- basteta ei pääsenudki sinna, kohati kiit välja õngitseda ja nad sammusid
datav, võis ju linnast kaugemale sõi- olid hanged puusadeni ja ka rinnuni. valgustatud akende poole. Udu ei
ta, peaasi kui vaid näeks. Aga, Kaljunurk oli tema lemmikkoht, su- suutnud suvila tulesid varjata, oli
võis ka veel muid takistusi ette tulla,, vel seisis ta seal sageli ja vaatas üle neid ainult õrna linikusse mässinud.'
ja tuligi. Lake of Bays lahenurga. Seal kaugel .... ...
„Täna läheme komeet Halley't d i metsaga kaetud kõrge kallas, all - l a ei namudKi komeeti, ütles
vaatama," ütles isa. Nii kiiresti ei järvel aga üksikud rohelised saare- ema Rtemagi haales oli petumust.
olnud Märt käsule veel iialgi reagee- kesed. Suvel sõudis ta ühele või tei- ..Ei Halley komeeti me ei näinud."
rinud. Jakk lendas iseenesest selga ja sele neist jakalastas seal. Nüüd oli ta ^^^"^ "?.P iiagime halli ko-saapad
jooksid ise j^lga, ta oligi sõi- jälle siin, et näha ja imetleda kaugelt !"',*^*' ^^^l e ooase oh kadaka põõsas
duvalmis. Isegi hiline kellaaeg ei se- ilmaruumist saabunud külastajat., H a ^ M ^^
ganud. Paistis, et teisigi asjast huvi- Kas seetõesti oli suur lumepall, suu- "f Kometi, imestas ema.
tatuid vuras linnast välja. ^em veel, kui maakera. Ja saba. mil- u,;,Vf„Arr^^^^^
Isa seekord kaugele ei sõitnud, ta üne see oli, kas tõesti ainult päikse- ^"ittuttsabaga jänesele, kellel oh
jälgis tumedat taevavõlvi ja parajat kuumusest tekkinud aurujuga. Tead- "fVu- ^ P^^.^ °°
kohta vaatlemiseks. Märt maanteest lased ütlesid, et kive ja tolmu oli ^^g^^i tuieD, selgitas isa.
huvi ei tundnud, tema vaatas ainult komeet oma reisih kaasa korjanud —
kõrget taevavõlvi, mis oli tume ja agata ju säras. Kas tõesti on täna see
tõsine. Lõpuks olid nad linna tuledest päev, kui ta näeb lumelohet taeva
küllalt kaugel, yaikne öö hõlmas lu- peal kihutamas? Ja milline korrapä-.
mist maad ja öist taevast. Ärevalt rasus oli ilmaruumis, ta ei põrganud
põksuva südamega haaras Märt bi- ühegi, ei planeedi, ega ka tähega
nokli ja ronis autost - või näeb ta vastamisi.
koguni palja silmaga...? Kõik oli Vaikselt, väga vaikselt ja seda-asjatu
vaev. Äsjane kõrge ja selge mööda kuidas ilm pimenes, sigines
taevas oli kattunud hallide madalate jäätanud järvele ja lumisele metsa
alla õrn hall udu. Märt seisis mornilt
KAS TEAD, E T . .
&
Ml
.. .Appleseed Johnny, kes elas a.
1774-1845, oli hästi tuntud mitmes
Ameerika osariigis nagu Pennsylva­nia,
Ohio, Indiana ja Illinois. Tema
õige nimi oli hoopis John Chapman,
mida rahvas ei teadnudki. Appleseed
Johnny nime sai ta põhjusel, et kogus
õunaseemneid ja istutas neid igasse
võimalikku kohta. Tema heaks soo­viks
oli, et asunikud kaunistaksid
oma koduümbrused õitsevate õuna­puudega,
et sügisel oleks neil maits­vat
puuvilja söögiks.
Jõukamatele asunikkudele vahetas
ta seemneid toidu vastu, vaestele aga
andis muidu. Ta ise elas väga lihtsalt,
ihukatteks olid viletsad räbalad ja ta
käis paljajalu.
Johnny Appleseed armastas loomi.
Ta ei tapnud neid ka mitte siis, kui
näljas oli. Kui teda öömajale jäeti ja
toitu pakuti, vaatas kas kõigile jät­kub
ja alles siis algas sööma. Pärast
, , .. ,. . ...... sööki luges ta pererahvale piiblit,
v/w."" ! ! ! ?i--!J!'"'n'f !f,'!'" mida alatl kaasas kandis. Lastele aga
meisterdas mänguasju ja jutustas
muinasjutte. Ta oli üksikult elavate
. ... j . c asunikkude juures meeldivaks külali-
, Jah komeeti me jalle ei näinud. ^^^^ j^^tus ka, vahel indiaanlastega
ohkasMart.„Minajatema,mõlemad koos laagris olles, kuuldes nende
üs-jooksul
oleme kohal ja siiski me üksteist ei
nae.
,,Ega plaan pole veel päris lootuse­tult
luhtunud, ehk tuleb veel aeg, kui
ei ole pilvi, udu ega ka ehmatanud
jänest," troostis isa jälle. .
,, Kindlasti tuleb veel üks ja kolmas
võimalus," nõustus ka ema.
Nüüd tiirleb, otsib toiti,
käib sireli kõik läbi.
Oi pahandust, oh hoidkil
joru:
^ Mõmm-momm-mõmm,
mõmm-momm-mõmM!
Kõik õied alles kjlnni.
Tühi aed ja tühi nõmm
I99
pilvedega, kõik rõõm ja ootusärevus
olid jäänud selle halli kardina taha.
Märt oli sel minutil kõige õnnetum
poiss maa peal. „Hea küll, prooyime
mõni teine kord veel," trööstis isa.
Teine kord tuligi siis, kui vanematel
tuli tahjtmine Muskokasse suvilasse
sõita. Märt olijaile õnnelikem poiss
maailmas. Ta oli täiesti kindel, su­vilani
ei ulatanud ühegi suurlinna
tulekuma ja ega taevas alati ei tarvit-
V.A. KIMBERG-KOTKAS
rünnakuplaanist, et ruttas asunikke
hoiatama.
Appleseed Johnny nimi elab ilusa
mälestusena rahvasuus edasi ja on ka
entsüklopeedias märgitud. Kui täna­päeval
veel keegi metsapadrikust
vanu õunapuid leiab, kes teab, need
võivad olla Johnny Appleseedi istuta­tud
puude järeltulijad.
S
Lehekülg „Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: Hella Leivat ja Valeria Kotkas. Toimetuse
^ aadress: c/o Hella Leivat, (16 Cortland Ave., Toronto,
iOnt.M4RlT8
l^ESTI
VA
T
EV
EESTI
KO
TO
Sc
s
- 0
235 I
Astra
leiat
9 Suit
• Juus
2238 BLOOR
KEVADPÜH
Suitsutatud
' S U U R M Ü ÜK
Kauneid lill
445 Danfo