Meie Elu = Our life, December 17, 1981

              ma
„Mete Elu" nr. 48 (W59) 1981
. IN MEMORIAM
29/ nov. lahkus siit maailmast To­ronto
eestlastele hästi tunud dipl.°
arhitekt Johannes Eridi Ilmas. Te­ma
haruldaselt armas iseloom mis -
väljendus hoolsuses, täpsuses ja
'korralikkuses oh harmooniliselt seo­tud
heatahtikkuse ja 'siõbraljikkun
sega. Suheldes teistega oli tema põ­himõtteks
— armasta ligimest nagu,
iseennast.'
Jõudes üle 73 a. läve väsis ta sü­da.
— jäid pooleli päiji;ud ülesanded
mida ta kavatses veel teostada.
EI. süridis Järvamaal/ Koeru ki­helkonnas
taluperemehe pojana 20.
märtsil 1908. a. Kodus, Kabritsa ta-lusi,
nagu igas korralikus eesti talus,
kus lapsed abistasid vaneibaid ta­lutöödes,
tuli ka Erichil jõudumöö­da
osa võtta igapäevastest toimetus­test.
Nii kasvas temas ji^ba lapsena^
vastutus- ja kohusetunne tõsise töö
vastu. E.I. koolitee algäs Kallaste-
Udeva külakoolis ja selle järele üks
aasta Paide linnakooli viimases klas­sis.
Õpetajate -soovitusel astus ta
edasi õppima Paide ühisgümnaasiu­mi,
mille reaalharu lõpetas 1927. a.
kevadel. Sama aaStä sügisel siirdus
ta Tallinna ja alustas õpinguid Tal­linna
Tehnikumis. Sellest ajajärgust
kirjutab E.I. ise: \ \ '
>,Tehmkumi astumiseks oli mul
asjaolu, et omasin sellekohast huvi
ja et tehniline tööväli oli laialdane
ja kutsuvi Otsup Oli kindel ja siht
seatud. Tehnikumis esimese .kursu­se
üliõpilased kuulasid kpiki' üldai­neid
ühiselt, kuna erialaliste ainete­ga
alustati teisel aastal. Äia Vialik
toimus isiklike kaalutluste ja nõupi­damiste
tagajärjel. ^ aasta, ijooksul
sõpradeks saanud tudengitega. Loo­mulikult
oU igaühel! juba Varem väl­jakujunenud'
huvi teatava ; eriala
vastu. Otsustasin valida teisel aas­tal
arhitektuuri^ ala. Arjiitektuuriha-ru
loengud ja harjutused toimusid
Narva maanteel nr. 48. See oh suur,
kolmekordne paekivist ^aja, milles- '
se 30. aastate alguses asus Vabadus-,
sõjälaste Liidu peastaap. Kõik üldai-^
nete loengud peeti Pi.kal tän. nr.. 20,
kuhu pärast ^ Tehnikumil kolimist
Koplisse 1932. a. asus Kaubandus-
Tööstuskoda. On elavalt meeles need
igapäevased kiirjalutamised läbi lin-na,
ühelt^ loengult teisele. Aega oH;
napilt, sest loengute vaheajad ei ol­nud
väga pikad. Ei mäleta, et olek­sime
selleks kasutanud trammi, mis ,
oleks jalakäimist vähendanud um­bes
poole võrra. Liikusime Saiakan­gi
alt läbi üle Raekoja platsi, Viru
tänavat pidi Viru Väljakule ja sealt
Narva mnt. kaudu edasi. Talvise tui­suga
õli see teekond küllaltki pikk.
Eriti pii tuult ja tuisku ohtralt en­disel
Vene turuL 'kius tihti trammi-teedki
OÜd hange tuisanud. Kuid
meie ei nurisenud, mar;ssisime läbi
tuisu ja tormi ning jõudsime loen­gule
külmast punetavate nägudega
ja värskete ipuhanud ajudega."
Niisuguseid üksikasjalikke mäles-
' tusi oli E.I. rohkesti, eriti Tallinna
Tehnikumi asutamise eeltöödest, sel­le
kujunemisest jning arengust kuni
Tehnika ülikooli avamiseni. Samuti
oli tal palju meeles tolleaegsetest
Tehnikumis .õppivatest üliõpilastest,
professoritest ja üldisest l-^oolikor-
• rast.
farast Kõrgema Tehnikumi täie­liku
kursuse lõpetamist 1934. a. kait­ses
edukalt -oma diplomitööd. TÖö
teemaks oli:„Elu>- ja esindushoone
Riigivanemale Toompear';
Otsekohe pärast ülikooli lõpeta­mist
siirdus E.I. Eesti Vabariik
PõllutÖöministeeriumi teenistusse.
Nendel aastatel projekteeriti suurel
hulgal uusi asundustalusid. Sellele
laiaulatuslikule kavale mis oli Ees­tis
alles hoogu võtmas, tõmbas
kriipsu peale N Liidu okupatsioon
1940. a. Asundusamet ministeeriumi
juures likyideeriti ja,E.I. paigutati
ümber Põllutöö Rahvakomissariaa­di
Ehitussektorisse" ning määrati
masina-traktoiji jaamade ehitustöö
arhitektiks. ^
Saksa okupatsiooni ajastul 1941—
1944 taastati Põllutöö Dlijektooriumi
kprralduser meie endine Asundus­amet
ja E.I. toodi selle ala eritead­lasena
sinna tagasi. Töötulemusi ei
saanud enam Vabariigiaegse mõõ­dupuuga
võrrelda, sest puurlüs pike­maajaline
sihiasetus, Ipuudusid pal­jud
ehitusmaterjahd ja hiljem isegi
meestööjõud.
• Septembril 1944 lahkus E.I. koos
abikaasa Irene ja tütre Helgiga Tal­linnast
Saaremaale' ja sealt 7. okt.
paadiga Rootsi. RootsijS võimaldus
täi saada koht Västervikis ja hiljem
Stokholmis joonestajan^ puuelamu-te
valmistamise ettevõttesse. 195L a.
immigreerus E.I. eperekorinagä Ka-
Tallinnast pärinev riigi- ja omava­litsuse
ametnik Erik Kattemaa tä­histas
oma 90 a. sünnipäeva 5. okt,
1981 Fortland, Oregoh. õppinud Tal­linna
; Aleksandri ; gümnaasiumis,
asusid ta vanemad sealt Peterburi,
kus noor Erik õppis mehaanikat;
jätkates samaaegselt õpinguid, kasu­tades
koduõpetaja abi, kelleks õli
pärastine SM. prokurör Peeter
'Kaun. Hil j em õppis ta tehnilist j õõ­nestamist
ja maalimist 'akad. Burl-juki
juures. Sooritanud küpsuseksa­mid
1910 a. troonipärija nimelises
gümnaasiumis, siirdus ta sõjaväkke,
kus 1912 lõpetas sõjakooli, mille jä­rele
komandeeriti Pihkva raudtee­jaama
komandandiks.
Kodumaale pääses juubilar tagasi
opteerimise teel 1920 a. asudes tööle
Riigi Sadamatehästes varustus-,
ametnikuna.
Töö kõrval oli ta Tallinna looma­aia
asutaja, tegutses 1924—1930 loo­makaitse
inspektorina. 1930—1940 oli
ta trammi kontrolör ja liikluse kor­raldajad
ühiskondlikus tegevuses
kuulus ta Teservohvitserite organi­satsiooni.
' Põgeniku teedele asudes:
veetis K. 1940 a.- alates põgeniku-aastad
Saksamaal, kust asus USA-sse
Portlandi. Kõrgele vanusele vaa­tamata
on juubilar hea 'tervise juü-
.res. • • ' •:'
Eesti Seltsi ja Kiriku org. eesotsas
Helmuth ja Silvi Kalman'iga tegid
juubüarile üllatuse, sürmipäeva kok­kutuleku
kohalikus restoranis, kus
ligi 90 kaasmaalast õsä võtsid.
Laudkonna-vestlus Tartu College'is. Vasakult: Kristi Allik, Arvo
Färt LemWt ÄvessM ja : • . •
V Foto •—0. Haamer
TÖÖPAKKUMISED
Vajame
osalise tööjõuga.
V,MEIE: ELU" ~ td.-
,|Codu-Eesft.l muusika jNõukogude:
surve all" oli neljapäeval, 10. dets.
Tartu CoIIegels toimunud laudkon-siavestluse
aluseks. Laudkonna liik­meid
tutvustas dr. E. Arüja; Kristi
Allik — taotleb doktorikraadi. Tal
valmis hiljuti ta esimene ooper Ka»
levipoja ainetel. Arvo Part — au-külalhie,
helilooja — ta tutvustas en­nast
oma helitöö „Cantusega" heli­plaadilt.
— L. Avesson helilooja
ja muusikaõpetaja. Moderaatoriks
Stella kerson. Viies laudkonna lii=
ge K. Raid ei saanud tulla ametiko?
huste täitmise tõttu. '
Dr. R. Toi oli esitanud kirjalikult
mõned küsimüsedj mis puudutasid;
peamiselt Heliloojate Liitu, missu­gused
on ta funktsioonid, kuidas va­litakse
Liidu juhtkond, kas Liidu all­organid
abistavad heliloojat, kas Liit
otsustab, millist tööd kantakse ette
Jne.
Ä.Pärt vastas, et Heliloojate Liit
on puhver helilooja ja ta loomingu
KORTERld
Üürile amda alates 10. jaanuarist l%2
teisel korrusel
vannituba. Eesti Maja lä
TeL 422-4141
Torontos on E.I. töötanud kunst­like
uisuteede ja spordiiioonete ka­vandamisel,
on jopnestanud palju
plaane eramajadele ja projekteeri­nud
siin Soome kiriku. Hiljem on
uurinud betooni ja raudbetpom ra-kendusHkke
probleeme kanada klii­ma
eritingimustes. Üheks huvitava­maks
uurimistööks, mis ilmunud
ühes eriajakirjas, oli ehitusala prob-leemidestt
alaUiseÜt külmunud põh­jaga
pinnases.
1965 a. sooritas Ontarios vastavad
kutseeksamid ja sai professionaal-inseneri
(P.E.) diplomi ja õigused.
Kuni puhkepaigale minekuni 1973. a.
stigisel töötas E.L General Enginee-ring
Co. ja hiljenj selle'kompanii
ühinemisel SNC Engineering Co-ga
vanem insenerina kaevandushoonete
teraskonstruktsioonide tugevusar-vestuse
alal. Jõudes pensioni-ikka
asus E.L tema poolt leiutatud uudse
ja lihtsama meetodi arendamisele ja
viimistlemisele teraskõhstruktsioo-nide
tala-samba tugevüsarvestami-seks.
Tema uute valemite kasutami­sel
on võimalik kalkulatsioonide te­gemise
aega tublisti lühendada. Ta
lootis lähemal ajal oma valemid
kooskõlastada uute „Liinit States
Design" eeskirj adega (avaldati esma­kordselt
1974-75. a.), kuid kahjuks
jäi see töö nüüd pooleli.
' Pärinedes talust, elades kogu oma
eluea kristlike põhimõtete kohaselt,,
oH ta ka suur looduse armastaja j a
oskas näha, hinnata jä nautida selle
ilu.
Tema ärasaatmisel 2. dets. Toron­to
Vana-Andrese kirikust Yörk'i sur-nuaiale
võis ta viimast korda meie­ga
jumalaga jättes ka ise vastu võt­ta
just selleks momendiks pilvedest
väljunud päikese soojenduvaid ja
paitavaid kiiri.
Lahkunu> kes kõigile lähenes isi­kupärase
siirusega, mida alati raa­mis
südamUku soojuse helk, jättis
paljudele südamesse valusa puudus-tunde.
•
Seltsivennad Ü.S. Raimlast ühine­vad
sügavas leinas i Sinu abikaasa,
tütre ja tema perega ning arvukate
sõprade, kolleegide ja tuttavate hui-
Puhka rahus, kallis sõber.
Hiljuti tähistas Icoondise ,,
'Kaubalaevastiku Juhtkonna Koon­dis
Torontos" asutajaliige, kaugesõi­dukapten
Karl Voldt oma elukoha
'seltskonnäruuihis arvukate sugulas­te,
sõprade ja koi leegi de-meremeeste
osavõtul oma 75-aastast elumerel
purjetamist. ^
Juubilar sündis 29. novembril 1906
a.: Rakveres, kus talle juba varsti,
peale algkooli lõpetamist, provint­silinna
kitsapiirilisus ängistav ma
tundus ning rioor, rahutu hing hak­kas
ihaldama avaramat silmapiiri.
Kord mererannale sattudes, võluk­sid
teda ääretuna näiv avameri ning
sealt kostev lainete ja karge mere­tuule
kutsuv kohin ning noormees
andiski end nende meelevalda, järg­nedes
nende ahvatlevale kutsele. Nii
sõitiski ta ühel kevadpäeval Võsu
liivaselt rannalt ühel valgeid pur-jeid
lehvitaval alusel välja mereava-rusele.
Siitpeale algas juubilaril
võitlus rahutute läinevoogudega, mis
teda peatselt kandsid koguni võõ­rastele
meredele ja võõraste lippude
alla. Meri oli kujunenud juubilarile
ta elu peaosaks, millega võideldes ta
veetiski ohia elu parimad, jõulise­mad
aastad, alustades ühtlasi õpin­guid
merekoolis. Ta lõpetas Tallinna
MerekooHs kaugesõidukapteni kur­suse
1937 a. kevadel.
Juubilar sõitis tüürimehena ja kap­tenina
peamiselt G. Sergo ja Ko. lii­nilaevadel,
kuni ta õiendas lootsiek-sami
1939 aastal ning oli siitpeale
Tallinnas merelootsiks. Saksa oku-patsioonipäevil
saadeti ta koos mit­me
teisega mõneks ajaks koguni Go-tenhafeni,
sealseks sadamalootsiks,
kust ta mõne aja möödumise järel
jälle Tallinna asus.
1944 a. sügisel tõmbas saatuse
karm käsi ta elumerekaardile mit­meid
ohtlikke kursijooni - suunaga
kaugetele, võõrastele randadele, na­gu
see tollal kümnetele tuhandetele
osaks sai. Sõjajärgsel perioodil sõi­tis
juubilar mõnda aega ilmamere-del
Rootsi kaubalaevas tikus juht-konnaliikmena,
kuni ta lõpuks To-'
rontosse asus. Siin on ta, meremees­te
koondise asutajaiiikmena selle te
gevusest aktiivselt osa võtnud kuu­ludes
ka^ praegusse juhatusse.' /
Kooslviibimisel õnnitles juubilari
meremeeste koondise ,nimef esimees
J. Luide ja A. Avandi^onia sõnavõ­tus
meenutas juubilarile ühiseid ela­musi
lootsiks oleku päevilt.
•M.Ä.
vahel;^ muidugi on ta k^ teatavas
mõtteis tsensuuriks. Helitöö ette­kandmise
otsuse teeb Lnt. Et mida­gi
kirjastada, peavad olema head
soovitused. Kõik trükkimised sünni­vad
Nõuk. Liidu soovitusel.
.'Kodumäe saab helilooja tasu kul­tuuriministeeriumilt.
Noortele heli­loojatele
antakse vahel toetust Muu­sikafondi
Nõuk. Liidu Eesti Osakon-.
na poolt.
K. Allik selgitas Kanadas valitse­vat
olukorda. Provintsidel on mitmel
: n.n. kunsti nõukogud, mis tihti abis­tavad
heliloojat ja 'tegutsevad vaja­duse
korral ka sponsorina. On raa­matukogud,
kus kõik Kanada heli­loojate
helitööde partituurid saada­val.
.
- L. Avesson käsitas struktuuri täht­sust
muusikas. Muusika on loogiline
liikumine, mis jõuab välja lahendu­seni.
Mida suurem on tunnetus, seda
suurem on kunsti mõju. '
Muusika tekitab tunde, mis loob
pinge. Monotoonne muusika muutub
igavaks. Pinget võib tekitada meloo­dia,
rütm ja isegi vaikus.
Küshi, kas pealkiri „Cantus" mõ­jutab
tunde tekkimist? Vastus:
„Pealkiri kindlasti suunab muusi-kat.".
, '
K. Raidi poolt A. Pärtile esitatud
küsimusele: „Kellega tundsid hinge­sugulust
Eestis olles?" sai* vastuse­na:
.„Nagu nemad ei tohi seal minu
nime nimetada, nii ei saa mina nen­de
nime nimetada!"
Küsitakse, mis on ilu? Vastus,:
inimene on nii ehitatud, et ta peaks
täiema võüjin^lphe otsg-istamai), mis
meeldib ja mis mitte. Ilu ön,maitse
asi, arvas A. Pärt.
Dr. E. Äruja lõppsõnas tänas laud­konna
liikmeid väga huvipakkuvate
selgituste eest. ~
toimub esmaspäeval, 21. detsembril
kell 7.30 õhtul Wilket Creek Park'is
(Leslie St. põhjapool Eglinton Ave).
Teenib õp. Andres Taul. Kaasa võtta
küünal.
ü/ja 20. detsembril
M. Leesment ......
24., 25., 26. ja 27. detsembril
dr. H. Tär! 922-i
31. detsembril, 1., 2. ja 3. jaanuaril
dr. M. .Pahapill ........ 921-7777.
IJIIigilillllillllilllillllllBlliSilHiiillllllliilllllililllliiliiiliililiR^
@
js^ Kuni 30. dets. Ira Matweuse maa­lide
näitus YörkvIlM Library; 22
Yorkville Ave.
^ Pühap, 20. detsembril E. Vaba-kogudüs
Torontos neljanda advent-püha
j^malateemstus ja jõulukoos-viibimine
kirikus, 562 Jones Ave. kell
11 hom.
Meljap., 31. d®t& Eesti Maja uue­aasta
ball.
Jõulud hakkasid lähenema.
Poeakendele ja tiivii skriinile
hakkasid ilmuma (üleval nur­gas)
püramiiditaoliselt asetatud
väikeste küünalde read.' Avali­kele
platsidele upitati ülesse
suuri kuuski. Võis oletada, et
need olid kuused, oksad peide­t
u d tuhandete säravate kuuli­keste
alla. Mänguasjade vabri­kud
olid juba kevadest peale
täie hooga reostanud miljööd.
Villem Vennike läks naabri
juurde, laenama lumelabidat.
-Naaber imestas: „Lubelabidat?
No kas lumesahk on rikkes?
Võid saada minult — mul on
neid kaks tükki. Üks. eestpoolt
maja jaoks, teine tagapoolt ma­ja
jaoks."
Ei, Villem soovis lumelabidat!
Niisugust laia, üleskeeratud
servadega, kui võimalik. Poes
polnud, kuid sai kustki täiturult
(kohalike olude kohaselt kutsu­tud
kirbuturuks). Moodne aeg,
kõik käib läbi kunstliku energia­ga.
Käeramm on jäänud nõr°
gaks — artriiti rohkem kui ram­mu,
kuigi süstid hõbedat ja kul­da
(jõukamat) või kortisoni (ta-vaHsemad).
Villem tuli lumelabidaga koju.
See oli õhtul, pärast päevatööd
tehases. Laua taga istus doktor
Hildegard Kõrge; Villemi abielu-kontrahent.
„Toit polegi veel
laual" — imestas ta — „kus sa
logelesid?" Villem näitas lume­labidat:
„Tõin selle", vastas ta.
Litsus siis nupule mingil masi­nal.
Kaaned kargasid lahti, au­rupilv
lõi lakke ja kuumendatud
tiiviidinner ilmus lauale.
,iMis sa teed labidaga?" küsis
doktor, kohendades prille ninal
. j ä avades paksu raamatu, müle
tiitlit Villem kunagi ei osanud
lugeda. „Kui sa oleksid psühho­loogia
asemel õppinud tehnoloo­giat",
salvas Villem, „siis teak­sid,
et labidaga kaevatakse au­ku."
„Huvitav, kuhu' sa tahad teha
' auku, su teadmised on juba kül­lalt
auklikud", mainis doktor
üleolevalt. Villem tõmbas keldri
ukse lahti ja viipas sinna käega.
„Näed, keller on mänguasju täis,
nii et ei saa kaht astet alla min­na.
Siin saab ainult labidaga
ruumi teha uute asjade jaoks!"
lausus ta siis ja torkas labida
püsti, mi et kostis plastika ra­gin
„Jõulud jõuavad pea — ja
tuleb uus laviin otsa!"
„Ja enamasti on kõik psühho­loogiliselt
tänapäeva moodsa­tele
kasvatusprintsiipidele ko-handamata
praht", nõustus ka
doktor ,;Kui valesti hakatakse
juba väikesi lapsi suunama nen­dele
ühiskondlikult pealesunni-tavasse
rolli. Sellepärast oleme­gi
me kõik saabuvad kingid üm­ber
adresseerinud — Ahto omad
Elole ja Elo omad Ahtole."
Doktor kohendas prille ja
kergitas püksisääri, Villem pesi,
riistu, Ahto kuivatas ja Elo läks
välja puu otsa ronima.
„Kaš kutsume ka kedagi jõu­luks
külla, verivorste sööma?"
üritas Villem jätkata juttu jõu­ludest.
„Eesti Maja kaudu pidi
saama vorste tellida."
Mõninga süvenemise järele
raamatusse tõstis doktor pea.
„Mõtlesin ka sellele, aga pole
kedagi tulemas. Paaderid lähe­vad
Floridasse oma kondomii-niumi,
Niiderid (Sõidavad Hol­landi
Antillidesse, Siideritel on
Barbadoses suvila — keegi pole
siin. Ainult sinuLon see psüh­holoogiline
kompleks, et. istud
aina kodus kui kleebitult!"
,;Mis meil siis kodus viga?"
küsis Villem. „Harjunud maast-madalast
jõulusid kodus pida­ma.
Meid ise neljakesi. Läheme
kirikusse — see õnneks samas
lähedal..."
„Oo,, ei tea, millal ma jõululau­päeval
üldse koju saan!" elustus
doktor, kes oH ülemaalise fi­nantskorporatsiooni
aseesimehe
esimeseks assistendiks. „Meil on
jõululaupäeval kokteilpaarti..
Sealt ei saa ma puududa. Nii­sugune
on firma rutiin ja ma
pean firmat soliidselt esindama.
See on mu j karjääri huvides.
Varsti on seal uks koht vabane­mas,
nagu olen rääldnud..;
edutus võib-olla.. !"
Aga jõulud lähenesid, seda oli
igal pool näha. Vanikud rippu­sid
üle tänavate, neoontuled
hiilgasid, „seilid" suurenesid,
hinnad tõusid, rahvamurd täitis
ärid -7- kulda, kalliskive ja ka­rusnahku
läks libedalt- kui õli­tatult.
Rahvatarkus ütleb, et ega
vaene või odavat osta, kulub
ruttu ära. Ja vaesus, nagu rää­givad
juhtivad isikud, on suur
rahva hulgas. New Yorgi linna­pea
arvas, küll teisiti ja kais
•Puerto Ricost juurde tellimas.
Elektroonika on tänapäeva
„löök". Varsti on saadaval ka
„instant" jõulupuud, mis tule­vad
väikeses karbis, aga välja
võttes pahvatavad suureks
puuks. Okkad peeneist neut-roontorudest,
kuhu võib juhtida
valgust igas värvuses, neid plin-kima.
panna või elektroonilist
ruumimuusikat tegema. Jõulu-inglid
tulevad lehvitavate tiiba­dega
— tiivad ja patareid
müüakse eraldi. Puu otsa riputa­miseks
tulevad erilised McDo-naldi
jõuluhamburgerid — kas
„plein" või „deluks",. nagu soo­vitakse.
Ka Villemi abielukohtrahent
— kõigele intelligentsile vaata­mata
— näis olevat haaratud os­tupalavikust.
Igal hommikul lin­na
minnes haaras ta kummuti-sahthst
peoga krediidikaarte ja
toppis käekotti. Vülem läks las­tele
mänguasju vaatama. Eksis
ära verstapikkuste maailmaruu­mi
't[ivii attaagi alla. Marsi ole­vused
tahtsid ta „leizeriga" vee-veepiisaks
muuta.
Kuuski polnud tänavu turult
saada. Transport oli mõne inim­liku
eksituse tõttu läinud So-maalimaale,
kuhu oodati amee-
Yi\d^ kuulipildujaid. Võis aga
saada mändi ja kadakaid. Vii­maseid-
eelistasid mõned saarelt
tulnud kaasmaalased.
Villem sai kena männi, mijlle-ga
käis kaasas garantn' (et on
mknd) ja tarvitamise õpetus ehk
manual. Nimelt tuli seaduse jär­gi
loomuliku jõulupuu kasuta­misel
varustada see veepihusta-jatega
(iga kolme oksa kohta
üks) ja suitsualarmiga, mis tuli
asetada puu tippu, otse jõulu-ingli
seljataha. Küünlad tulid
kinnitada kruvidega.
Jõuluõhtuks tõusis pinevus
haripunkti. Gallup tegi kokku­võtteid
sellest, milline oli jõulu^
äri profilt. Krediidikaartide
kompaniide teenistujad pidid
jääma tööle pühad läbi, et kõiki.
, arveid uueks aastaks, läbi kanda.
Jõulumehed punaseis kasukais
ja valgete habemetega äriuste
ees kõlistasid kellukesi viimase
jõuga. Nende jõud polnud ka
just suur ~- oHd nimelt väikese
kasvuga ja näost kollakad, va­litsuse
poolt kustki Singapuri
kandist sisse toodud, kuna oma-maalastest
jõulumehed olid läi-niid
streiki. Nad nõudsid palga,
elukalliduse, inflatsiooni, pen­sioni
lisatasu ja palka ka vana
kalendri jõulude ning jaanipäe­va
eest.
Villem Vennike seadis kodus
jõulupuu korda, keeras raadio
käima, kust tuli jõulumuusikat
vaheldamisi päevauudistega
tapmistest, vägistamistest ja tu-leõnnetustel
siSsepõlenuist, ja
hakkas kõiki kokkutulnuid kin­ke
puu alla hunnikusse ajama.
Aga doktorit koju ei tulnud —
helistas linnast, et ei ole veel
jõudnud kolmanda martiinini ja
läheb veel aega. Ütles, et mingu
ilma temata kirikusse
Villem kõndis toas nõutult
.ringi, ootas, mil kirikukellad he-
• lisema hakkavad. Lapsed tegele­sid
omaette. Olid asunud pakke
lahti kiskuma. Nad arvasid, et
jõulumeest ei maksa oodata, ku­na
neU niiküinif pole kaminat
toas. Elo luges lasteraamatut
„How the Babies are made" ja
Ahto tegeles elektroonilise sea­deldisega,
mis kordas ühtesoo­du
„Saimon ütleb, Saimon üt­leb!"
Villem sai kurvaks, mõt­les—-
Saimon ütleb: võta püss
ja lase!
Talle meenusid ajad kodu­maal,
kus jõuluõhtul sõideti saa­niga
kuupaistel helendaval lu­mel
kirikusse. Metsavahel ho­buste
loogad puudutasid lumis­te
kuuste oksi ja sõitjaile pude­nes
sellest lumehelbeid näk­k
u . . . Ta võttis lumelabida ja
astus õue. Oli soe ja sadas vih­ma,
Naabrirahvas oli just autoga
koju jõudnud. Villemi ehmatu­seks
selgus, et kirik oli juba lä­bi.
„Aga ei helistatud ju kelli"
Jjhastas Villem. ,;No kas sa ei
tea, et meie alevikus keelati ki­rikukellade
helistamine ära -
rikub kaaskodanike rahu!"
TuH kõva tuulehoog ja viskas
Villemile padinal vett näkku...