Meie Elu = Our life, March 1, 1979

              m i i '
\r. 9 (1516) 1979
fdisf
mstoliklubi asu-lekul
4-dal veeb-
Liude asjade hul-
Isavõtmist Root-
[eis ön: V. Kana
(abiesimees), A.
Sõrra (laekur
Rootsi saata,
ildada 31. märt-saalis
tantsu-
|kond ön viima--
itsenud, suure-
I Toronto Pistol
?s, muuseas- ka
takonna vastu,
lasksid järgmi-p
t s Tint, Olaf
|mmy Tomson,
is Mais, Mats
|ja Arvi Tinits.
selts
ilis
[rjekordne re-
|), 15. märtsil
loguduse ruu-
>hvitassi juu-kell
7.30. Kü-
Kasak-James
|ärvidiapositii-mlje^
est kar-
[tulek oli pü-
Pr. Melitta
[kookide val-
[uidason või-oma
mait-ärist
osteta-
|ile anda ir.it-laitseid.
De-ia
kook ja
jliselt Shveii-coogid
innus-itüd
retseote:
TI r u LI 1
)0R ST. WEST •
TO. Jv«.53 1W-Spadina
jaam
irimis"
\t,
ii
0 0
jumala-ll-
iaäTner
[sega
taasta­ti
ole oi-,
kandke;
.i saaks
šsti rah-
)otusetu.
it juhtu
iselt va-praegu
selleks,
ajal ki-
[isatoole
pius ko­ilt
suur.
•m
I i
ii-?.
VA:
NELJAPÄEVAL, LMÄRTSIL - THURSDAY, MARCH 1 > » e Elu" iur.9 (1516) 1979
Kõnel emi& esivanematesf
I
IS
Meie peres, pühitsetakse veebrua­ris
alati üht tähtsat sünnipäeva, nii
tähtsat, et mina tohtisin omale sel­leks
päevaks külalisi kutsuda Õh­tuks.
Muidu mu külalised tulevad
enamasti ennelõunaks. Ema soov oli,
et kutsuksin endast nooremad. Kut­susin
siis Triina, Vello ja Taivo. Üt-le>
in neile/et tulge meile sünnipäe­vale.
•"
..Kellel on sünnipäev?" oli sõprade
küsimus. Sajapäratsesin. „Küll siis
näete, kui tulete ja' ema ütles, et
mingit kinki ei tohi kaasa võtta!"
Mina tohtisin ka tube dekoreerida.
Panin esikohtadele Eesti riigitegelas­te
ia'-loojate pildid. Sini-must-val-geid
linte seadsin mitmesse sobiva­tesse
kohta jä samuti rahvusvärvides
küünlaid, eesti linikuid ja paar mu­hu
nukku. Vanaisa, kiitis mind ning
ütles: ..Võibolla saabki, sust tulevi­kus
dekoraator!" Püüdsin siis eriti
kogu oma talenti välja tuua.
Lapsed koos isa või emaga tulid õi­gel
ajal-ja kõik soovisid: Head Ees­ti
Vabariigi . aastapäeva!" Vanaema
rõõmustas ja kallistas Vellot: „Kui
tore, et sina Vello ka seda kommet
tead!" Vello püüab harilikult ikka
inglis keelt kõnelda, mis meie ini­mestele
sugugi ei meeldi, kuid täna
füli ta eesti poiss. :
Mina oleksin tahtnud'" külalistele
"Kõnet pidada. Mul oli mitu lauset
"päevasest aktusest veel meeles ja
••mõned luuiesalmid ka, kuid ema ei
lasknud, ütles et tulevikus on sinu
kohus seda teha, lase vanaisa räägib.
Vanaisa kõneleski umbes nii: ,,24.
veebruaril 1918. a. sündis Eesti Vaba-riik.
Tema sündimise üle rõõmusta­sid
kõik õiged eestlased/kuid meie
idanaaber, kommunistlik Venemaa,
tahtis hälliš-juba meie vastsündinut,
meie lootust hävitada. .Nad tungisid
meile kurjade mõtetega kallale*. Meie
aga armastasime oma maad; oma
• vastsaavutatud vabadust nii, et suure
julgusega hakkasime julmale vaenla­sele
vastu. Oli raske heitlus, kus mi­nugi
isa ja vend kaotasid elu, kuid
võit jäi meile. Tulest ja tuhast võr­sus
meie noor Eesti. Ta kosus, kas­vas
ja arenes. Ta paiimas nooruseas
tuli sama. reetlik vaenlane, kui hunt
lambanahas, ning püüdis teda läm-matata,
kägistada. ^Vaenlane vihkas
ja vihkab ka praegu Eesti poegi ja
tütreid. Vaenlane ei taha kuulda
meie emakeele ilusat kõla. Vaenlane
võltsib meie ajalugu, rahvus-kunste
ja tavasid. Ta rõõmustab, kui eestla­sed
unustavad oma veebruaris-sündi-nu,
kui eestlastest saavad muulased,
kui eestlased ei tea ega tunne enam
oma maad ega kõnele oma keelt.
Kuigi meie maa on vaenlase võimu
all praegu, ei suuda vaenlane veebrü-aris-
sündinut lämmata. Ta elalp eda­si
iga õige eestlase hinges ja süda­mes.
Ta elab edasf ka sõbralike 'rii­kide
peres.: Ta elab edasi selle lootu­sega,
et tulevikus on ta jälle pere­mees
meie omal maal/Meie veebrua-ris-
sündinud Eesti Vabariigil ön õil­sad
sihid ja ta tugevus seisab meie:
noortes. Meie vanemad, ja vanavane­mad
teeme kõik selleks, et teist
saaksid sellised eestlased, kes toeta­vad
me tänase sünnipäeva-lapse ül­laid
taotlusi ja sihte. Olge ja jääge
eestlasteks!"
Siis kõneles mu isa. Ta vaatas iga­le
lapsele silma nagu uurides,, kas
lapsed vanaisa juttu mõistsid j a al­gas:
..Harilikult kingitakse sürinipäe
valapsele midagi. Teie poolt oligi see
juba kena kingitus, et vanaisa kõnet
vaikselt kuulasite ja mõistsite. Nüüd
kinkige mulle üks lubadus mida te
kindlasti ka peate. See lubadus olgu
meie veebruaris-sündinu auks. Ni
melt rääkige ikka omavahel eesti
keelt! Sellega näitate kõige selgemi
ni, et austate oma rahvast, vane­maid
ja Eesti Vabariiki.-Olete nõus
minuga?" ./' "
Ma ei mõelnud kaua. Hüüdsin ko
he:, ,,Nõus, nõus!" Mulle järgnesid
teised, minust nooremad lapsed ja
püüdsid veel valjemini hüüda kui mi­na.
Vanaemale tulid aga teised mõt
ted. Ta vaigistas meid ning seletas
talle omase otsekohesusega: „Mis va
naema ma oleksin, kui võtaksin teie
lubadusi alati puhta kullana. Ma. e
varja ka seda mõtet, et mitmes ko
dus lastakse lapsi, vabalt omavahe
võõrkeelt rääkida. Kuid mina seda
ei luba! Ja mu õiged sõbrad talita­vad
samuti. Kui kuulen, et mõni oma
lubaduse ori unustanud, teen kohe
märkuse. Pean ,ka meeles kellele olen
korduvalt märkusi teinud ning sel
lele on vastav karistus!"
• ..Missugune karistus", päris Vello
Vanaema mõtles veidi ja ütles: „Kui
mina pean alati märkusi tegema, siis
unustan hapukoore-koogi retsepti
hoopis ära ja ma ei oska enam kuna­gi
seda teile küpsetada." Teised
naersid, mind aga piinas südames
mingi süütunne. - -
„Et mitte löödult vait seista, panin
käe vanaema õlale ja laususin: .^Va­naema,
sa ei tohi midagi ära unusta­da,
mitte midagi, see oleks kole! Mi­na
ise teen sinu eest märkusi teiste­le,
kui vajalik!"
Vanaisa alustas aplodeerimisega
millega ka teised ühinesid. „Tubli",
kiitis vanaema ja pakkus kõigile hil­jem
hapükoore-kooki vahukoore li­sandiga/
• : ' : Hella Leivat
Meie mineviku esivanematel ei ol­nud
kalendrit, aga ometi oli neil pal­ju
p^evii mida igal kuul pühitseti.
Nei4 tuli meeles pidada, sest igaks
tähtsaks päevaks olid omad tähendu­sed
ja tööd,'mida pidid inimesed te­gema.
Eestikeelses, kalendris on veel­gi
ennemuisltsed pühakspeetud päe-
Väärtuse
Mis on see kõla, mis kaugemais
paiguski kajab,
südameid sütitab, üksmeelt ra,
on heliserid sajandeid ja kestma
jääb veel? —
See me eesti lauluvara, kaunis,
kõlav emakeeli
Kaua aega on sellest> kui lauluviis
kõlas Vanemuise kandlelt ning
helises hiis —
nüüd meil see kannel on hoida!
Süda laulule ava! Noorusleek :
loida!
Siin sõpruses liitugem ühisel
meelel,
Ilul heliseda laskem emakeelel,
et kaoks ei iial see keelekõla!
Esivanemaile sellega tasugem võla!
Me lauludes kajagu kodunurmede
ilu, :\:
tormaku, mässaku põhjatuul vilu!
Sädelegu päike me jätvede veel, ;
varjud mängigu männisel
metsateel,
vastu kõmagu künkad ja voored!
Teretulemast, kes te aastailt või
südameis noored!
HELLE REIKMAN
vad sees, aga meie ei tea neist enam
kuigi palju, jOsa neist päevadest on
ajast, kui meie esivanemad Taarat
uskusid. Ristiusku tulles ühendasid
vanad eestlased tähtsate päevade
mõiste uue lasuga. Ka kuude nimetu­sed
olid vari adel esivanematel. teist­sugused.
Jaanuar - - näärikuu; nääripäevi
kolmekuningapäev, nuudipäev, kor-jusepäev,
tpnisepaev, paavlipäev.
Veebruar 4- küünlakuu; lüuvalu-päev,
küüriia^päev, vastlapäev, tuhka­päev,
paly epäev.; Märts —-paastu­kuu;
paastumaarjapäev. Aprill — jü­rikuu;
karjajaskmisepäev, .jüripäev.
Mai — lehekuu; volbripäev. Juuni —
jaanikuu; jaanipäev, seitsme-magäjä-päev.
Juuli -j- jfieinakuu; heinamaar­japäev,
seitsmevennapäev. August -—
lõikusekuu; lauritsapäev, rukkimaar-japäev,
pärtlipäev. September —
mihklikuu; ussimaarjapäev,- madise­päev,
mihklipäev; Oktoober — viina­kuu;
kolletuspäev, simunapäev. No
vember talvekuu, hingedepäev;
mardipäev, kadripäev. Detsember —
jõulukuu, nikulapaev, luutsiapäev,
toomapäev, jõulupäev,. süütalaste
päev, vanaaastapäev. Peale nende
päevade jälgiti veel hoolsalt tuult,
pilvi, päikse loojangut ja tõusu, lund
ja vihma, kastet jä härmatist. Selle
järele ennustati kas. ilma või põllu­viljade-
ja heinasaak!.
Õieti meie mineviku esivanemad
arvestasid päevi jüripäeyast mihkli­päevani
ja jälle mihklipäevast jüri-
1 HEI
1978.a.
juba- .eesti lasteaias
Eesti Vabariik, sündis' 24.
es ti
aastapäevast 7
Convecation Hallis kuulsime kõne-
-lejait Eesti ajaloost ja .Eesti, tulevi­kust.
Meie laulukoorid' laulsid' tore­daid
isamaa laule. Minu ema laulis
ka kooris. M^ie õpilased ütlesime ka
oma põimiku, mul oli see hästi peas
ja ma rääkisin kenasti ja selgelt. Pä­rast
müüsin skautide õnnetaalreid.
Oli tore,päev. v.
• •'•/•'•'•' Karl Konze, V.,k
Ma teadsin
käies, et
A cebruäril. 1918. a. Meil. oli lasteaias
siis igas klassis sünnipäevakririgel ja
}aual põlesid küünlael. Sel aastal me
pühitseme Eesti Vabariigi 60-at sün-,
ni päeva. Me pühitseme seda kogu nä­dal.
See jääb mulle elüksajaks meel­de,
sest mina võtsin osa sellest suu-rest
aktusest,.mis oli nii-tore.
Ka kodus ma laulsin eesti rahvuš-laule
ja lugesin oma. põimiku osa.
Meie panime Konstantin Pätsi,pildi
lauale ja tema auks ühe küünla põ­lema.
1
' Elina Pilvet, V kl. 1978. a.
Sel aastal mina pühitsesin Eesti
Vabariigi aastapäeva mitu korda.
Täienduskoolis ja Peetri kirikus olin
ma lipuvalves koos sõbraga. Conve
cation Hallis = ütlesime koos kogu
kooliga põimiku, mille pidime pähe
õppima. Ma ise arvan, et see oli väga
ilus. Mulle meeldis ka kui kõik lau
lukoorid tulid ette laulma, orkester
mängis 'ja soololaulud olid kõlavad
Arvan, et eestlased peaksid Vabarii
gi aktusi pühitsema igavesti!
Paul Pede,V kl. 1978. a
Toronto E. S. Täienduskooli õ;
, Mu kodu asub Toronto linnast
põhjapool — Willdwdales. Seal ela­vad
mu isa, ema, õde Monika, ma
ise ja kass Chocolate. See ön ainuke
kodu, kus olen elanud. ' .
Meie'maja taga on suur mägi, kus
kelgutame. Seal on ka suur. kuristi
kutäoline org, kus võib harrastada
murdmaa suusatamist.
Suvel Ujun meie uues välisujulas.
Meie maja on mugav ja mulle armas.
Mul ön oma tuba,'kus on mu raama­tud
j a teised isiklikud asjad.
All TV toas on kamin ja pehmed
stmed. Talvel on tore kamina ees
istuda ja vorste, küpsetada. Kui vä^
as tormab ning lund sajab, on soo-as
toas hea istuda ja õue vaadata.
<Lui vihma sajab,: siis meeldib mulle
voodi teki alla pugeda. Olen väga ra-lul
oma koduga.
•'.Paul. Pint,•"•
Toronto E. S. Täienduskool
Eesti ajalehed Rootsis kirjutasid:
Johan Andres Tarmet — SET-i meis­ter/
• • ;.•••/.•••'•
SET'i noorte välkturniir toimus
novembrikuus Stokhqlmis, Mäj^u.
aeg igas matshis 25 minutit. Finaalis,
kohtusid Johan Andres Tarmet ja Al­lan
Estonius. Johan A. Tarmet võitis
geimidega 6—3. Võitja omandas AB
Tenhisspeciallsteni poolt annetatud
Dunlop tennisreketi. . ;
Ka slälom suusatamises, oma klas­sis,
on Johan Tarmet parim. Sellest
ta kirjutab huvitava kirja oma vana­emale,
Eha Tarmetile, kes elab To­rontos.
Spordinädal Klosteris.
Spordinädalal olime Klosteris. See
on üks väike küla Shveitsis. Me sõit­sime
sinna autoga, see sõit Stokhol-mist
kestis kolm päeva. Hakkasime
reede hommikul sõitma. Sõitsime
Helsingborgi ja ööbisime „Essoho-tellis".
Järgmine päev oli laupäev.
Siis pidime parvega sõitma üle Lää­nemere
Travemündesse. Pidime tõus­ma
kaunis vara, aga kui olime söö
nud ja sõitnud sadamasse, leidsime,
et parv oli hiljaks jäänud. Me oota­sime
kaks tundi, erine kui saime tea
da, et parv ,,tuleb varsti".
Ülesõit Võttis terve -päeva, puhus
ja oli paha ilm, pooled inimesed par­vel
olid merehaiged. õhtul, kui jõud­sime.
Travemündesse, sõitsime natu­ke
edasi, sellepärast et järgmisel.päe­val"
ei peaks me nii väga palju sõit­ma.
sa. Seal seisis ühel sildil, et see tee,
mida mööda me praegu kavatsesime
sõita, oli raskesti läbipääsev, aga me
sõitsime siiski. Öösel oli sadanud
;umbes pool meetrit lund, nii et sõita
oli kaunis raske. Pidime sõitma ühe
hiigla tagakaaluga ja sellega polnud
harjunud, kukkusin mitu korda, en­ne
kui ma sain tehnika kätte.
Laupäev oli viimane päev, mil sai­me
suusatada. Ilm oli -pilvine. Enne­lõunat
tegime slalomi võistlust. Me
sõitsime seda rada kaks korda ja mi­na
sain selle kõige parema aja! Peale
lõunat sõitsime ühe teise mäe juur­de,
mille nimi on Jakobshorn. Kui
me sinna üles jõudsime, nägime
imestusega, et päike paistis. Sõime
seal lunchi ja sõitsime paar tundi
mitmete liftidega. Mu meelest möö­dus
nädal mägedes hiigla ruttu.
Koju sõites tulime Liechtensteinist
läbi ja" külastasime pealinna Vaduzi
koos selle muinasjutulise lossiga.
• Kui Saksamaale jõudsime hakka$
lund sadama. Pidime 30 klm. tunnis
sõitma. Kraavis lumes oli autosid ja
raadiost kuulsime, kuidas politsei
koguaeg manitses autosõitjaid sõit­ma
aeglasemalt. Hotell, milles taht
sime peatuda oli täis, kuid Heidel­bergis
saime toad ,/Kurfursti" hotel­li.
Heidelbergis' nägime vanasid los-simüüre
Neckari jõe ääres. Vanas
ülikooli linnas Gottingenis olime ka
paar tundi. Einetasime „Rathaus
Kelleris" ja vaatasime linna. Seal
I elavat mitu; eestlast, kahjuks me neid
päevani. Need kaks päeva jagasid
aasta suvisteks ja talvisteks töödeks.
Jüripäev, 23. aprillil, sellest mõtleme
veel tänapäevalgi. Sel ööl aastal 1343,
püüdis Tasuja maad ja rahvast ordu­rüütlite
orjusest vabastada. Jüripae-val
alustati taludes suviste töödega,
-palgati sulane, tüdruk ja karjus, kes
jäid.mihklipäevani. Siis maksti palk
ja nad võisid minna. Karjalaskmise
päeval lasti kari metsa, aga karjus ei
tohtinud seal jüripäevani tuld teha
ega liha süüa, muidu võis tuliste
hammastega hunt karja murda. Pe­renaine
saatis karja, keegi võõras ei
tohtinud sel päeval loomi näha, kar-'
deti kurja silma. Õhtul läks perenai­ne
jälle karjale vastu, tähendusega,
et võid-piima omale saada. Karjusele
aga visati vett kaela, et ta suvel met-sasolles
magama ei jääks. Jürikuul
võisid rentnikud kohti vahetada.
Kõilf maarjapäevad olid katoliku
kirikuipühad, mõeldud Jeesuse ema
auks. Meie esivanemad aga pidasid
heinamaarjapäeva tähiseks, siis pidi
heinategu juba lõpukorral olema,
sest pärast seda läks raudnael hei­nasse
ja oli raske niita. Rukimaarja-päevaks
pidi rukis külvatud olema.
Jaanipäeva pühitseme nüüd veelgi.
Sellel päeval ori mitu tähendust. K i ­rik
pühitseb seda Risti ja-Johannese,
auks, siis on ka surnuaia püha. Meie
esivanemad tegid sel päeval suure
valgüšpeo, siis on kõige pikem-päev
ja lühem öö. Koit ja hämarik kohtu­sid
ning sõnajalg õitses. Jaanitulele
pidid kõik minema, Jaan oli põllu-vaim.
Kui ta haistis suitsu, kadusid
põllult umbrohud ja kahjulikud pu­tukad.
Kiige juures oli kombeks laul­da,
tantsida ja rammukatsumise-mänge
mängidä.Mindi ka hiitesse,
ohverdati Taarale, söödi-joodi sealsa­mas,
mõeldi surnutele, haldjatele ja
jäeti neile toitu. Jaan oli hea hald­jas,
õnnistas virku, aga laisku karis­tas
vaesusega. Noortel neidudel õli
jaaniööl palju kombeid, kuidas ilu­saks
jääda ja õnnelikult mehele min
na. .
Mihklipäeval tehti tuleviku ennus­tusi.
Kari jäeti lauta ja huntidest öel­di,
et nüüd võetakse neilt jälle võru
suu ümbert, mis. sinna jüripäeval
pandi. Sel päeval tapeti Toomi, keda
ületalve ei jäetud jai Tönnile viidi
lakka1 peale värsket l£iba. Naised ei
läinud enam välistöödele, vaid jäid
linu ropsima, ketrama ja kuduma.
Karu läks koopasse talveunne Ja
küünlapäeval keeras teise külje. Käi­di
mihklilaadäl. Talumees vaatas kui
palju ta suvel raske tööga oli talve-moonä
aita pannud..
Peeti mardi ja kadripäeva. Mardi­päeva
kutsuti veel marduse- või mar
raspäevaks. See oli surmahaldja ni
mi. Pärast mardipäeva ei tulnud ta
enam kodude ligi ega ei hirmutanud
Kui lapsepõlve radu ma käisin veel,
ei väärtuste suhet taiban'd mu meel.
Kodulinna kitsad, kivised teed —
nii tähtsusetuna tundusid need.
Kõik hiilgus ja tundmatu merede
.taga
näis võluvam, kutsuvani olevat aga.
Saatus peagi mind uhtus võõrasse
randa, . ' -
tal varuks üks õppetund lisaks ola
, anda
võõrsil saadaval rikkus ja vara ja
kuld —
mul kalleini neist kõigist ön
kodumuld!
Orhideedest armsam on rukkilill
suurlinna tuledest põhjala päike.
Ja hibiskuse asemel kadakas kidur
kodupinna ning südame vahel on
sidur. •
Neid radu, mis lapsena tallatud sai
on asendan'd maailm rikas ja lai.
Kuigi kuivanud põsel mul silmaveed,
ei iial, ei iial küll unmie need!
• HELLE:REIKMAN •
inimesi hulgumisega ja viirastuste­ga.
Mardipäeval jooksid mardid. Me­hed
riietusid pahupidi pöördud kasii-kaisse,
maskeerisid näod ja käisid
perest perre laulmas ja naljatempe
tegemas. 'Märtidele anti andeid, et
põlluvili oleks õnnistatud. Kadripäe­val
olid samad kombed, ainult, et siis
jooksid ka naised ja see oli karja-,
halja õnneks. Kõik sellised, päevad ja
kombed olid tookord ka seltskondli­kuks
läbikäimiseks. Kust meie esiva­nemad
tülid ja miks olid neil selli­sed
kombed, seda meie ei tea. Piibel,
mis on kõige vanem raamat, seal on
kirjutatud rahvast,' kes ohverdas hii­tes
oma jumalatele ja see teguviis ei
meeldinud elavale Jumalale,
Need päevad ja kombed on nüüd
ununemas, aga kalendris on üks
päev, mida meie, kui rahvas, kunagi
ei unusta ja see on 24. veebruar,
Eesti Vabariigi aastapäev. Seda päe­va
mäletame päevana mil saime ise­seisvuse
ja vabaduse. Need kes too­kord
vabaduse eest võitlesid, olid jul­ged
koolipoisid, noored ja keskeali­sed
mehed, ka vanaisad. See mis Ta-;
sujal jüriööi ei õnnestunud, õnnes­tus
Vabadussõjas saavutada vaba­dus,
julge võitluse tulemusena.
Kuigi meie ei ole praegu omal ko­dumaal
ja meie esivanemate maa ei
Ole praegu vaba ega iseseisev, aga
ometi igal aastal, samal päeval, kus
me ka iganes oleme, tuleme jälle
kokku, et kangelasi mälestada ja
Eesti Vabariigi aastapäeva pühitse­da.
See on praeguse põlvkonna täht­sam
päev ja suunanäitaja meie tule­vikule.
V. A. Kimberg-Kotkas
Pühapäeval istusime autos ja sõit- ei kohanud.
talv on ilus aastaaeg, kui paks lu­mi
on maas ja lume sees saab palju
nalja. ';.•,;..:•': :';':•-.
Ühel pühapäeval sõitsime meie
suvilasse Jõekäärule, lootusega, et
saame suusatada, aga kui saime siri­na,
olid kõik kohad jäised ja suusa­tamisest
ei tulnud midagi, välja. Nä­gin,
et minu koerama j ja oli jänes
teinud pesa.
Oli päris külm ja isa tegi ahju tu­le.
Seal sain varbaid soojendada.
Margusel oli vaja hundukatse ara an­da
— • väljas tuletegemine. Tegime
augud lumme ja korjasime kuivanud
oksi ja lauatükke. Varsti oli kaks lõ-j.
ket põlemas, naaber tuli vaatama,
Minu kodu asub Torontos, see on
kuue-ruümiline ja minu koolile päris
ligidal. See kodu ei ole päriselt mi
nu sünnikodu, sest minu ema j a isa
ostsid selle siis, kui mina olin vähe
üle aasta vana. ..Meie elame siin koi
mekesi isa, ema ja mina. Mul on ka
õde ja vend, kes on minust palju va
nemad ja ei ela enam meie juures
Nendel on juba omal kodud, sest nad
on abielus. Minul on aga veel üks
väike sõber, see on väike koer, tema
nimi ori Rocky. Ta on väga väike
karvane ja pruuni värvi. Ma armas
tan teda väga. Tal on oma väike voo­di,
kus ta magab ja
sime terve päeva.-õhtul saime ometi
kohale. Olime koos ühe teise pere­konnaga
üürinud korteri Klosters
Dorfis. Esmaspäeval oli ilus. Paike
paistis ja taevas oli sinine. Me ostsi­me
liftikaardid; ja läksime! sõitriia.
See tundus natuke harjumata, aga
pärast läks paremini. Teisipäeval sa­das;
lund kogu päev: läbi. Me sõitsi­me
mäe otsa, mille nimi on Gotsch-nagrat.
Seal pidime kõigepealt sõit­ma,
ühe liftiga ja pärast ühega veel.
Nähtavus.oli vilets, aga igatahes.laks
lasti. ;' . :•.
.'Kolmapäeval" pii meil see kõige ilu­sam
ilm. Siis sõitsime ühe mäe, mil­le
nimi on Weissfluhjoch, otsa. See
asub 2846 meetrit üle merepinna. ;See
oli kõige pikem mägi, mida raa kuna­gi
olin sõitnud. See oli 16 kilomeetrit
pikk. ,
Neljapäeval olime oma kõige lähe­ma
mäe otsas. Oli pilvine päev.
Reedel oli ka pilvine. Lund õli sa­danud
kogu öö, nii et mõtlesime
proovida natuke paksulume sõitu.
Me sõitsime poole Gotschnagrati ot-
Teisipäeval jõudsime koju, Stok-J kas mets põleb, sest suitsu oli palju.
holmi. Oli tore koju tulla, aga ma
oleksin meelsasti veel paar nädalat
veetnud seal paljude slalömmägede-ga
maal.
Tervitades Johan
v . . ; ^ " ; . ' . ; - ' • :
* Johan Andres Tarmet lõpetas läi­nud
kevadel eesti algkooli parima
õpilasena. Ta ön väga hea eesti kõne­keeles
ja kirjas, .ning räägib eesti
sõpradega eesti keelt. Kas sina ka se­da
teed? Kui „ei"- siis püüa ikka ees
ti sõpradega eesti keelt kõnelda, nii
nagu Juhan Andres Tarmet! ' ....
ga ta mängib. Võtan tema ka igakord
kaasa kui läheme maale suvilasse.
Mina olen igal suvel emaga maal ja
ka talvel käime seal. Olin oma õe ja
vennaga koos suvilas jõulupühade
vaheajal. Sairi lumes mängida ja aldi­ga
sõita. •
Anne-Liasa Vahi •
Toronto E. S. Täienduskool
Margus proovis. siiski suusatada
netsa all, kus oli rohkem pehmet
und ja isa tiris mind kelgul. Kui mi
nu kord kelgul istuda oli läbi, sõitis
Margus kelgul. Läksime jõele, kus
jää oli-tore. Kahju, et uiske ei olnud
kaasas. suuskade -asemel! Jõel. oli
meil liulaskmise võistlus. Olime kõik
võrdsed liuglemisel. Kui ilm pime­nes,
hakkas vaikselt ilusat lund sada­ma.
Meie pidime aga koju; sõitma.
Mets ori talvel nii ilus, tahaksin vars­ti
sinna tagasi minna.;
Monika Kask
Toronto E. S. Täienduskool
Meie' suvila on väikese järve kal­dal.
Jõuluvaheajal käisin suusatamas
seal. Lumi oli Ivaga sügav ja suusata
da oli tore..; tahtsin ka kala püü
da jääaugust. Raiusin suure raud
kangiga jäässe augu. KalanÖör oi
seotud puujupi külge ja teises otsas
oli surnud tindikala.
. Istusin ja külmetasin kaua aega
ning mõtlesinIsiis, et küllap see külm
vesi on suvised havid ära tapnud.
Siis äkki Erik[ minu kõrvalaugu juu­res,
sai ühe väikese havi. Nüüd vähe­malt
teadsin, et kalad on veel elus.
Varsti oli minugi konksu otsas üks
suur, suur kala. See oli havi! Küll
maitses see kala praetuna hästi!
Toronto E. S. Täienduskool
Linnukene oksa peal, ;
piiksub, vaene, kurvalt seal.
Lumi katab maad.
Kust sa süüa saad?
Tuleb väike Jukuke,
kaenlas leiva-kakuke.
Müüd saad süüa sa,
ole mureta!'-
l -
Igal aastal enne jõule me teeme
ühe piparkoogi maja. Sel aastal me
tegime kaks maja, ühe minule jä tei­se
mu vennale. Kõige enne tegime
taigna. Selle tegime jahust, siirupist,
võist ja maitseainetest. Siis rullisime
selle välja plaadi peale. Meil oli ma­ja
lõige enne papist valmis tehtud.
Nende tükkide järgi lõikasime noa­ga
kaks katuse tükki, kaks maja kül-jetükki
ja kaks otsa-tüki. Ühte otsa .
tegime ukse ja teise otsa, ühte külge
aknad. Siis panime tükid ahju küp­sema.
Kui nad ahjust välja võeti,
olid kõik tükid ilusad pruunid.
Teisel päeval hakkasime maja kok­ku
panema. Me tegime paksu võõba
munavalgest ja tuhksuhkrust. Selle­ga
panime m aja tükid kokku, ühen­dasime
tükid üheks majaks. Nad pi­did
natuke aega kuivama, et maja
tugev oleks. Asetasime majad laua-tükile,
mis pii kaetud hõbepaberiga.
Siis panime, veel valget võõpa katu­sele,
et see näeks välja hagu tõeline
lumi. Enne .kui katuse võõp kõvaks
tõmbas, panime sinna palju värvilisi
kompvekke. Siis panime ustele ja
akendele ümber veel võõpa ja ka veel
värvilisi kompvekke peale. Siis nä­gid
me majad tõesti ilusad kirjud ja
rõõmsad välja. Just kõikidele meel­disid
me piparkoogi majad. Pärast
pühi hakkasime-maju sööma. Nad
maitsesid, väga head. .. •.
LüsaSoots
•'••";•'. . Toronto E. S. Täienduskool
Heliplaadid lastele
LP 72 Kevad- J a suvelaulud ...... 2.90
LP 74 Tilluke tibujalake .............. 2.90
LP 75. Armas ema 2.90
Ontario provintsis lisada 1% müügi-maksu.
Postiga tellides 35 c saate­kulu.
Müügil ,^eie Elu" talituses
iLehekülg ,Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: Hella Lelvat ja Helle Reibman. Toimetuse
ci