Meie Elu = Our life, May 8, 1986

              m.
|r, ;iiL.i
NELJAPÄEVAL, 8. g M L - THUKSOAY, MAY 8 „Meie Elu" nr. 19 (1887) 1986 „Mele Elu" nr.
evus
oo (P 0
Aprilli, kaks viimast nädalat To^
rantos kujuinesid mitmekultuurili-suse
põllul erakordselt elavaks.
Kevadise künni kõrval toimus aga
samaaegselt ka jubla lõikus mitme-kultuurilisuse
alal aastaid tegutse­nud
vabatahtlike töötajate vääris-tamise
näol.
laeval. Haruldaselt ilus ja soe ke-vadilm
lõi meeldiva meeleolu ja ilu­sad
järvevaated andsid omapoolse
lisa.
Kuu keskel toimus Gouchiching
(Canadian) Institute on Public
Affairs (CIPA) direktorite kokkutu­lek.
Valve Andre poolt oli koostatud
ülevaade möödunud suvise Couch-iching
konverentsist osavõtnud On­tario
Mitmekultuurilisuse Nõuandva
Kogu delegaatide tegevusest, seisu-kohtadestja
muljelist; Juhatus hindas
tunnustavalt mitmekultuurilisuse-aspekti
lisamist konverentsi kavva
ning loodab ka edaspidi Kanada eri-palgeliste
rahvusgruppide esindajate
osavõttu CIPA tegevusest. , -
ETNILISTE AJAKIRJANIKE
VÄÄRISTAMINE
National Media Week 1986 raa­mes
toimus Toronto Pressiklubis
Kanada Etniliste Ajakirjanike ja Kir­janike
Klubi (CEIWCj pidulik õhtu -
söök, kus vääristamist leidsid kahek­sa
mitmekultuurilises ajakirjanduses
väljapaistvalt töötanud etnilist aja-kirjanik^
ku.
Õhtu avas CEJWG i)resident dr.
Ostap Sokolsky. Tervitusi tõi Ontario
valitsuse pook kodakondsuse ja kul­tuuriminister
dr. Lily Munro, kes ela­valt
võttis osa kreeka ringtantsudest.
Peakõne pidas Kanada mltmekul-tuuri
minister Otto Jelinek, kes esil^e
tõstis etnilise meedia kõrget elukut­selist
taset.,,Kanada valitsus hindab
teie panust kultuuriliste traditsioo­nide
säilitamisel ning tõelise mitme-kultuurilise
ühiskonna ülesehitami­sel
Kanadas. — 1,3 miljon dollarit on
lubatud kuulutusteks Kanada etno-kultuurilisi
ühiskoridi teenivale mee­diumile.
Olete side ja sild nende ja
valitsuse vahel," kinnitas minister.
• HARBOUIFRONT .
Üha populaarsemaks kujuneva
Ontario järve Toronto sadama-ala
,,Harbourfrpnt'i" väljaarendamise
tutvustamiseks oli jäijgmisel hommi­kul
etnilisele ajakirjandusele korral­datud
vastuvõtt ringsõidu ja einega.
Pärast hommikukohvi Premiere
DanceTheatre'i ruumides ministrite
Barbara McDougairi ja Otto Jelinek'i
osavõtul piirduti ringkäigule. Kõnniti
York kaile. Jalgratturid, eesotsas mi­nistritega,
^sõitsid edasi mööda
. Queen's kaid^ ning jalakäijad katsu­sid
vapralt sammu pidada. Bussil
külastati jahtlaevade ja purjekate sa­damaid,
Bäthurst ja Spadina ka,isid,
haljasalasid, elamurajoone jne.
Hiljem siirduti uuele Spadina kai­le,
kus ajakirjanikke ootas rannalaev
,,Torontonian", mida minister Otto
• elinek asus vahuveinipudeliga ,,ris­tima".
Pärast pooltosinat katset ei
allunud pudel mitmekultuuri- ja
spordiministri tahtele. Aplausi' ja
südamlikku naeru oli palju, kui mi­nister
Barbara McDougairi õrn nai­sekäsi
lõi pudeli.vastu laevakülge
kildudeks! \ .
ärgnes ringsõit järvel ning eine
' Järgmisel päeval, pühapäeval, 20.
aprillil anti Ontario Kodakond­suse
ja Kultuuriministeeriumi poolt
teenetemärgid koos. vastava diplomi­ga
765-le isikule vabatahtliku tee­ninduse
eest. Rinnamärgid on trilliu-mikujulised.
Teenemärkide pidulik
üleandmine toimus Torontos Shera-tonCentre'i
ballisaalis.
Ontario kodakondsuse ja kultuuri­minister
dr. Lily Munro ütles oma-tervituskõnes:,.
Meil kõigil on ühine
eesmärk teenida oma ühiskonda, te­ha
meie maa tugevaks ja dünaami­liseks
ning anda eeskuju ning tugeva
panuse maailmale meie ümherl"
Eestlasi oli teenetemärgi saajate
hulgas kuus: Stella Kerson ja Abel
lee, Eesti Kunstide Keskus; Eino Ku­ris,
Kanada Eesti Ajalookomisjon;
Helge Kurm ja Lydia Vöhu-Viksten,
Eesti Liit Kanadas ning Valve Andre,
New Canadian Theatre.
WELCOME HOUSE, HAMILTON
21. aprillil olid Toronto etnilised
ajakirjanikud kutsutud Hamiltoni
sealse WelcomeHouseH avamisele.
Juba varahommikul sõitsid. Koda­kondsuse
ja Kultuuriministeeriumi
esindajad ning etniliseid ajakirjani­kud
Hamiltoni, kus toimus Ontario
uue Welcome House' i pidulik avami­ne
minister dr. Lily Munro ja Hamil­toni
linnapea Robert Morrow poolt.
,,Traditsiooniliselt on Hamilton
alati avasüli vastu võtnud immigran­te
ja põgenikke. Uustulnukaid saa­bub
Ikka veel Hamiltoni alustamaks
oma uut elu. Hamiltoni Welcome
House aitab nii neid kui ka linna juba.
kandakinnitanud mitmekultuurilist
elanikkonda," ütles dr. Munro.
Mitmeid keeli valdav Teretule­mast
Maja" teenistujaskond võimal­dab
uustulnukaile abi ühiskondlike
ja kohanemispröbleemide lahenda­misel.
,,Meie Elu" esindas Welcome Hou­se'i
avamisel ja järgnenud vastuvõtul
Valve Andre.
LäänerannIkM Eesti Päevade
S(gK'i aias Vancouveris.
Lääneranniku Eesti Päevade
itee sõpmsõhtu
VANCOUVER - Expole vaata­mata
on Vancouveri eestlaste ühis­kondlik
tegevus-'vaga elav ja näitu­sed,
mis on omased Torontole, kus
samal ajal on mitu üritust, esinevad
juba ka siin. Nii leidis aset Lääneran­niku
Eesti Päevade Peakomitee sõp-rusõhtu
samal ajal kui Ene Falken-bergi
kunstinäitus.
LEP sõprüsõhtu peeti Burnabys,
Lochdale Community Hairis, umbes
.50 osalejaga, 25. aprillil, See olliärje-kordselt
teine LEP Peakomitee sõp­rüsõhtu
,,Potluck", einelaua ja karas­tavate
jookidega, kuhu juurde sobis
hästi ,,kõva-kivi" muusika.,
Õhtu avas LEP Peakomitee esi­mees
Matti Klaar, andes edasi ka
hilisem J informatsiooni toimkonda­de
tööst. Oli peetud 4-5 juhatuse,
laiendaiud juhatuse ja komiteede
koosolekut, millega.on LEP-le suund
antud. Läbirääkimisi on olnud mitme
institutsiooniga ja tulemused rahul­davad.
Mõne ürituse jaoks on vä]a
käendajaid (sponsoreid], et arvata­vaid
kulusid katta. Ajakirjandusega
on ühendused olemas, kusjuures
Peakomitee ja ajakirjanduse vahen­dajaks
on Ants Hansson. Erand ses
suhtes on ,,Meie Eluga", kuna esin­daja
on Vancouveris olemas. Albumi
toimkonna organiseerimine on Vally
ohansoni kätes. Fotode eest hoolit­seb
iga osakond ise.
Pärast ametlikku osa äigas selts­kondlik
oSa mängude, tantsu, laulu
ja kehakinnitusega. Koosolijate hul­gas
oli väga palju noori. Kuigi väikes­te
raskustega, vestlesid noored eesti
keeles, vaatamata sellele et nende
hulgas oli ka üksikuid segaabielulisi.
V.J, .
Iga uus MMEIE E L U " tellija aitab kaa­sa
sisukamale ajalehele. ^
üf
Vana-Hiina m.uinasjutudkion osa
Ontario mitmekultuurilisest.mosaii­gist.
Multiheritage Community Allian-ce
of Toronto (MHCÄ) juhatuse
koosolekul oli heameel nentida, et
'taas on Ontario Kodakondsuse ja
Kultuuriministeerium majandusli­kult
toetanud ühe rahvapärandi säi­litamist..
Prof. Shiu L. Kong —
M H G A president — on koostanud
suurepäraste, värvitrükis illustreeri­tud
rftuinaslugude kogu ,,Fables and
Legehds from Ancient Ghina".
Samal , koosolekul otsustati
MHGA poolt organisatsiooni esinda­ma
saata abipresident Valve Andre
Ganadian Society for the Compara-tive
Sudy of Givilization loengule
,,Equality in Ganada", kus peakõne­lejaks
on advokaat Patrick Boyer,
föderaalparlamendi.liige, Etobicoke-
Lakeshore.
Mitmekultuurilisuse põllul Onta­rios
on viimaste nädalate jooksul ol­nud
tõepoolest erakordselt elav künd
ja lõikus. Senine tihe tegevus eeldab
tulevikus veelgi viljakamat lõikust.
V.A.
Arhiivide küsimus
Rootsis aktuaalne
STOGKHOLM - Arhiivide küsi­mused
on jätkuvalt aktuaalsed pal­judele
eesti organisatsioonidele
Rootsis, kelledest mitmel on selja
taga juba nelja aastakümne tegevus.
Uurijad nõuavad materjale, aga ar­hiivide
korraldamine on veninud rii­gitoetuse
. puudumise ja tehniliste
raskuste tõttu. Balti Arhiivi kordu­vad
taotlused riikliku toetuse saami­seks
on ka viimases riigieelarves ra­huldamata
jäetud. Nüüd on siiski
loodud komisjon haridusministee­riumi
juurde, kes hakkab tegelema ka
väiksemate eraarhiivide finantsee-rimisküsimustega.
Kokkuleppel Ees­ti
Komiteega on nüüd moodustatud
organisatsioonidevaheline komisjon
ametivõimudega läbirääkimiste pi­damiseks;
Siia kuuluvad Balti Arhii­vi
poolt esimees Ago Pärtel, E. Komi­tee
poolt Jaan Viival, ERN-i poolt
Joh. Mihkelson ning Balti Komitee ja
„Teataja" poolt Arvo Horm.
Hirm vananemise ees
Eii&m kui 900.000 Ontario ela-siikku,
nende hulgas arvukalt ka
meie kaasmaalasi, on astunud üle
65. a. vanuseiäve ja kuuluvad „see-nioride"
perre. Märgid, mis vana­nemist
ennustavad, ilmnevad aga
vahel palju varem: hõbedat tekib
juustesse, käed jäävad ajalehte lu­gedes
lühikeseks, unustamine
kimbutab jne. Need vananemist ja
kahanemist reetvad tunnused tee­vad
rahutuks. Me püüame kella
tagasi pöörata ja oma vananemist
iluravi, riietuse, paruka või juuste
värvimise abil varjata.
Tänapäeva ideaalid on noorus,
ilu ja tugevus. Vanadus on samasta­tud
inetu, nõrga, kõlbmatu ja kasu­tuga.
Pole ime, et vananemise
tundemärgid ajavad paljusid paa­nikasse.
Oma südames kanname
soovi olla ja jääda vitaalseks, sõl­tumatuks,
täiuslikuks surmani. Va­nanemine
ja kaasuv kahanemine
teeb need soovid kättesaamatuks ja
täidab meele kibeda alistumis- ja
nurjumistundega, me unistused,
lootused ja plaaiiid on luhtunud.
Ka Piibel kirjeldab vanaiga rea­listlikult
ja kõneleb avameelselt
selle rammestavast toimest, nõtru­sest
ja puudustest, mis sellega kaa­suvad.
Koguja raamatus võrdleb
muistne mõttetark elatanud vana­inimest
koduneva kojaga. „Koja
hoidjad (nende käed jä jalad) väri'
sevad ja kanged mehed kisuvad
küüru... jahvatajad (hambad) lak­kavad,
sest neid on pisut järele
jäänud . . .üles tõustakse juba lin-nuhääle
peale (unetus)... rohutirts
vaevu liigub ja kõik soovid on ka­dunud,
sest inimene läheb oma iga­vese
koja poole . . . põrm saab jäl­le
mullasse, nõnda kui ta on olnud,
ja vaim läheb Jumala juurde, kes
tema on teinud." Kg. 12,1-7.
Piibel tõmbab aga ülaltoodule
rööpjoone ja nimetab kõrget eluiga
Jumala õnnistuseks, j^et su käsi
käiks hästi ja sina elaksid kaua maa
peal". Ef. 6,3. „Pika eaga täidab ta
neid, kes teda armastavad." L.
91,16. Jumal õnnistas liobi viimast
põlve enam kui ta esimest. Pärast
ränka katsumusaega elas liob veel
sada nelikümmend aastat ja nägi
oma lapsi ja lastelapsi neli põlve.
Ii. 42,12-16. Kaunidus ja elutarkus
on vanaea osadeks, „Noorte mees­te
uhkus on jõud, aga vanade eh­teks
on^^hallid juuksed." Öp. 20,29.
„Hallid juuksed on ilus kroon, mis
saavutatakse, kui ollakse õiguse
teel." Õp. 16,31.
Elatanud mõttetark jagab Õpe­tussõnade
raamatus, eriti noortele
päheõppimiseks, tabavalt sõnasta­tud
elutarkusi, kuidas käituda ja
toime tulla elu probleemidega.
Kuningas Rehabiamile andsid va­nemad
nõuandjad nõu „kergenda-da
rasket teenistust ja ränka iket".
Kuningas aga hülgas vanemate
nõu, talitas noorte nõu järele ja
andis ikkele veel lisa. Tagajärg oli
kuningriigi jagunemine kaheks ja
kui kuningas läkitas sunnitööliste
ülevaataja Adorami Iisraeli, siis
kogu Iisraeli rahvas viskas teda
kividega, nõnda et ta suri. 1. Ku. 12.
Üks vanaea hüvitusi on, et ta
muudab inimese kaineks ja kohtla­seks.
Ta pole enam oma pidurda­matute
soovide ja ihalduste ori,
vaid on rahul ja rõr<mustab olulisio
asjus ega püüa naabreid üle trum­bata.
;
Vanaduspuhkuse, erruminek te­kitab
paljudele rabava tunde, et
nad on paljaks laastatud auast­mest,
ametist ja seltsingust, mis
nende isiksuse väärikust ja selts­kondlikku
kuuluvust osutavad. Elu
on aga suur ja avar lava, millel
tuleb kõigil mitmesuguseid osi
mängida. Elü on pidev liikumine
ühest osast teise, peame tööd, mida
oleme teinud ja positsiooni, mis
meil oli, teistele üle andma. Halet­susväärne
on, kui me seda ei tee ja
püüame kramplikult kinni hoida
sellest, mida me hoida ei suuda.
Kui enesekindlus ja väärikusetun­ne
põhinevad vaid tiitlil, auastmel
või ametil, siis erruminek tähen­dab
kibedat ja sügavat kpiisi. Tekib
tunne, et oleme kõlbmatud ja kasu-
Erruminek on aga avatud uks
uutele ülesannetele ja tegevusele.
Kohustusist Jumala ja kaasinimese
vastu pole keegi kunagi vabasta­tud.
Uued osad elulaval ootavad
ees ja Jumal on me ustav kaaslane.
Uued sõprussidemed tekivad, kui
oma andeid ja oskusi pühendame
vabatahtliku tegevuse aladele hea-tegevuseasutustes
või kirikus. Er^
ruminek on avatud uks ka paljuks,
mida oleme alati teha tahtnud: pü­henduda
oma eri- ja lemmikharras­tustele,
lugeda, reisida, mitte tin­gimata
Pühale Maale või Hiina­maale,
vaid külastada oma maa
imposantseid ja ainulaadseid pai­ku,
kirja panna mälestusi oma ko­dust
ja kodustest jne. Erruminek
muutub tühiseks aja surnukslöö­miseks,
kui neid päevi veedame
vaid golfinui käes, bridžilaua taga
või õngenööri leotades.
Vananemine ja kahanemine on
püsivad meeldetuletajad, et oleme ^
piiratud ja surelikud olendid. Ini­mese
loomupärane elu eesmärk on
õnn, täiuslikkus, täitumine. Surm
aga teeb need eesmärgid kättesaa­matuks
ja tekitab mõneski tunde, et
on ülekohtuse korra ohvrid ja lah­kuvad
elust kibestunult ja vihas elu
ja Jumala vastu. Kristlane teab, et
ta olelus on igaveses hoovuses, mis
algab ja lõpeb Jumalas. Kristus on
hävitanud surma ja toonud valge
ette elü ja kadumatu põlve. „Ei ole
veel saanud avalikuks, mis me tu­levikus
oleme, aga me teame, et
tema ilmudes oleme tema sarna­sed."
1. Joh. 3,2. See usk meid rõõ­mustab,
meid lootusega täidab!
ÕPETAJA E. LOOTSMA
JOHN E. SOOSAR,CA
Charteired Accountant
1802,181 Univeirsity Ave., Toronto, Ontario,
Tel. 864-0099
I5H 3M7
!S'a'gm'fllJllvnf;y.ui|_ijj^
Aleks Lepajõe lugii
2.
Kõrvuti Lepajõe põgenemisloo-ga
ilmus samalt mehelt ja samalt
toimetajalt pagulasi ägedalt kriti­seeriv
artikkel pealkirjaga „Ma
tahtsin Eestit vabastada".
Juha Numminen, konstateeris
oma artikli algul, kuidas Lepajõe kir­jutab
praegu agaralt vanglas ja teks­tist
võib järeldada, et kirjutaja on erk,
meelt, sageli muutev, leidlik, vastu­oluline
ning eb|itõelisuses elav noor­mees,
kes ei kohane ei idas ega lää­nes.
Soomlane o*närvam;isel, et Lepa­jõe
taolist isikut on kerge kõigis süs­teemides
ära kasutada ja igal pool
taoline inirtiene tõenäolikult ebaõn­nestub.
,,Apu-' artiklis toodi esile, et
Lepajõe on olnud kiastegelane mus­tal
turul äritsemise võrgus, olgugi et
väitis, et viimased aastad keskendus
Tallinnas korvpallilp ja fotografee­rimisele.
,,Ma m sekkunud mingil
moel tegelikku kriminaalsesse tege­vusse,
kui nn. mustal turul äritsemist
saab üldse selliseks lugeda. Prae­gusaja
Tallinnas on see noorsoöle^
enam- mingisugune rahvaspordi
vorm."
Lepajõe kirjutiseji on väga voola­vad,
kaasakiskuvad ning pateetilised
kirjjeldused Taljinna ühest tõelisu­sest
— nimelt purjutavate ning ihnelt
mustal turul äritsevate soome turis­tide
ja nende abil hangeldavate kau-ytsejate
maailmast. Lihtsalt elust,
milles igaüks võtab ainult ühe päeva
korraga ja tuleviku eest ei tunta mu­ret,
kuna süsteem seda võimaldab.
PILKAV JA KIBE V
Lepajõe on pilkav jä! kibe vene
süsteemi suhtes, kirjeldades sealset
olukorda, kus ausad inirnesed elavad
puuduses ja sahkerdajad ja süsteemi
soosikud elavad külluses. Ka venes­tamise
pärast tunneb Le;|iaiõe muret
ja kaebab, et eesti noorsoo suureks
probleemiks on teadmatus oma maa
ajaloost: ,,Teatäkse küll hästi, kuidas
vaprad eestlased võitlesid 700 aasta
eest Saksa ordu vastu. Ei teata agaV
mis juhtus 1918-1940." Mitte-eestla-ne
Lepajõe Icirjutas: ,,Minevikule
antakse mitmel viisil uus sisu^ja osad,
mida.ei suudeta parandada, kõrval­datakse.
Tulemuseks on shabloon:
minevik on vapper ja õudne, nüüdis­aeg
võb-olla pisut raske, tulevik siis­ki
suurepärane. Arvan, etrahvas, kes
ei tea tõde. oma minevikust, elab
tulevikuta."
Lepajõe seletas, et ainukene kuri­tegu
olnud tal 16-aastasena soorita­tud
vargus, mis,,tull teadmatusest"..
,,Mind ei viidirö" vanglasse, vaid pa­randasin
oma kombeid ja juba järgmi-.
sel aastal mängisin noorte maav.öist-konnas
korvpalli ning võitsin kooli­devahelise
ajaloo olümpiamängud ja
kirjutasin artikleid spordist Tallinna
päevalehtedele."
P Õ G E N E M I S P L A A N •
Talvel 1983-84 hakkas Lepajõe
üha aktiivsemalt kavatsema põgene­mist.
Üheks tähtsaks põhjuseks oli
kartus, et peab Afganistani minema
Ta polnud rahul isegi oma abieluga,
kuigi ta pidas oma naist ideaalseks
kaasaks, ennast aga mitte ideaalseks
abielumeheks. ' '
Teiste põgenikega sai ta tuttavaks
Raivo Roosna vahendusel: Andre
Hildehrand ja Harry Geldstein olid
hakkajad tüübid, aga polnud minu sõb­rad.
Andrel oli seljataga raske lapse­põlv.
Ta oli õppinud tehnilises koo­lis,
harrastas autoralli sporti ja töötas
autoremonditöökojas. Harry oli õp­pur
nagu Ropsnagi, kes oli edev
„body-builder|' ja võitis 1982.a.
Nõuk; Liidu juunioride hõbemedali.
Ma olin viis korda Eesti korvpalli-meister
ja kuulusin mitu aastat noor­te
maavõistko^nda ja olin sooritanud
kafotokursused. Raivo oli vähemalt
kolm korda minust parem spekulant,
mitte siiski mingi tänavate kunin­gas.
Kõik kolm olid vabaabielus, vaid
ainult mina 01 i abielus. Meie kavat­sustest
ei teaLnud keegi, isegi meie
omaksed mitte."
PETTUMUS - >
Idealiseeritud vabadusse jõudnult
oli Lepajõe pettumus suur ja pärast 5-
6 kuud oli tal vaimne ja füüsiline
kokkuvarisemine. ,,Ma tegin palju­dele
pagulastele omase tüüpilise vea,
et ei suutnud kohe, ega püüdnudki,
ühineda oma uue kodumaaga ning
selle olukorraga, vaid jäin rippuma
teatud viisil haige paguluse mõjupiir­konda.
Ma võtsin ülesandeks — mit­te
rohkem ega vähem kui — Eesti
vabastamise. Mä olin valmis selle
aate eest tegutsema isegi sissina. Käi­sin
raamatukoguski alatiselt uurimas
sissisõja teooriat ja praktikat
ning mu toa seinal uhkustas sandi-nistiliidri
pilt. Ka sel kombel võib
inimene poole aasta jooksul segi min­na"
Edasi väitis Lepajõe, et suureks
pettumuseks osutus ka Rootsis ela­vate
eestlaste neisse ükskõikne suh­tumine:
„Tulime Rootsi just kui neli
: sõdurit pärast suurt ja rasket lahingut
ning oleksime pidanud leidma keda­gi,
kes. oleks abistanud meid rahu­neda
ja sobiva elurütmi leida. Meile
oleks pidanud asju seletatama ja
meid oleks pidanud uues ühiskonnas
juhitama. Ja kes oleksid selleks pa­remini
kõlvanud kui meie kaasmaa­lased,
sõbrad ja kallid? Kus nad aga
olid ja mida nad tegid? Nad korral­dasid
vaid ainult ühe ürituse 30-35
inimesele, kes võisid meie nelja hull­julget,
punasest Eestist ärahüpanud
noort meest vaadata. See oli kõik.
Stockholmis oli tuhandeid eesti pa­gulasi,
ükski aga ei palunud meid
vähemalt teedki jooma. See oli sho-kiks
'\kirjutas Lepajõe kibestanult.
SÜNGE PILT PAGULASTEST -
Pangaröövel Lepajõe pakkus sün­ge
pilti paljudest Rootsis elavaist eest­lasist
ja nimetas neid pagulas-don
kihhotideks: „Kohe tuli minu juurde
viis või kuus emigranti, kes sosista­sid
mu kõrva teistest emigrantidest:
too on väga kahtlane tüüp ja tõe­näoliselt
Nõuk. Liidu saatkonna tee­nistuses
. . . Ja t o o . . . Ja too . . . Ära
tegele nendega. Saate aru: ma tulen
riigist, kus kõik üksteises kahtlevad,
õhkkonda, kus jälle üksteist kahtlus­tatakse!
Minus hakati ka kahtle­ma.
Nad läksid nii kaugele, et hak­kasid
meid jälitama. Vabatahtlikud
sabad" isegi andsid meid üles Root­si
politseile, kes siiski polnud meist
huvitatud. Kui Raivo ostis auto ja ma
käisin Kesk-Euroopas, me kaasmaa­lased
Rootsis pidasid meid spiooni­deks,
narkootika kuriirideks ja maf­fiale
töötajaiks."
Lepajõe väitis, et palju esimese ja
teise põlvkonna pagulaste problee­me
tulenevad keelest: ,,Kuigi nad
õpivad õigesti oma uue kodumaa
keelt rääkima, jäävad mõned takistu­sed
püsima ja need põhjustavad
komplekse, millistest saab vabaneda
vai(i*bma'i^aasmaalaste hulgas. Pa­gulased
peavad'm^k^Aia kõrget hin­da
oma kontaktide eest. Nende-hul­gas
ei eksisteerigi solidaarsus, abis-tamistahe
või ühtsus, vaid nad elavad
umbusu ja kadeduse atmosfääris."
KAKS RÖÖVI
Lepajõe ei räägi palju röövimisest,
mida nad koos Roosnaga tegid juba
enne kui aasta oli möödunud nende
põgenemisest. 1985 a. aprillis soorita­sid
nad kaks relvastatud röövi Helsin­gis,
Tillanderi kullasepaärist viidi eh­teid
u. 800 000 marga väärtuses ja
Helsingi Osakepanga Käpylä konto­rist
said nad raha ligi 100 000 marka.
Relvad ja rahad saadi kätte kohe
pärast kuritegu, ehted on aga kadu­nud.
Sellest loost Lepajõe kirjutab
napilt, nentides ainult, et kasu talle
endale sellest polnud ja ,,kõik jutud
KGB-st, tellimustööst, rahvusvahe­lisest
maffiast jne. on vaid lihtsalt
minu haige fantaasia toode." Ta aga
ei seletanud, mida tähendab see, kui
kirjas konstateeriti ,,teatud väljas-'
poolsest survest". Soome toimetaja
kalduski arvama, et röövleil oli töö­tellija
väljastpoolt ja nüüd mõlemad
vaikivad lihtsalt sellepärast, et taha­vad
elada.
Aleks Lepajõele ei meeldi, et Roos-nas,
t ja temast, „kahest abitust ja
rahata mehest", tehti rahvusvahelise
terrorismivastase võitluse soome-mudel
arreteerimise hetkel ja kuidas
neid ekspluateeriti massimeediumis.
EESTLASTE HEA NIMI
Lepajõe püüdis rahustada ka pagu­lasi,
kuna nad tunnevad muret eest­lase
hea nime pärast: „Minu sün­niaasta
on 1961 ja ma pole saanud
muud kui nõukogude kasvatust."
Lõpuks kirjutas Lepajõe: ,,Kuri.
teod olid kingitus massimeediumile,
kannatus minule ja koormus mak-sumaksjaile.
Need olid jõhkrad, tar­betud
ja lollid lood. Soovin siiralt, et
nad ei muuda soomlaste arusaavat,
mõistvat ja kaasatundvat arvamust
Eestist tulnud uute pagulaste kohta,
sest kriminaale sealt Soome üldse ei
tule."
Lepajõe kirjutab vanglas näiden­dit
ja uurib Eesti ajalugu veel mitu
aastat ja pärast seda ootab teda,, hir­muäratav
vaba maailm", nagu mär­kis
soome toimetaja ironiseerivalt.
• <<••
.'•il*,"-
m
• i l
ARMAST E
LEINAS
]ia ai
Ülo
^ ELU ON Sl
JSAARI
KES USU^
KUULE P(
VIHA JÄÄI
Eestlasto
Mdtusem
sama perl
ModernisI
küllaldas
Raamatud oi
laenutatakse,
nad ka omaniki
Genfi konvei
alkohooliku kai
da kokkuleppel]
klaas vähem.
Mõned mehel
ebatruudust selli
kuses köietantsl
Mida meie iJ
on sageli ainult!
Elegantsus o
uus mood. Riba
sed välja nagu lil
Niinimetatud]
neb enamasti
dest.
. Teatud vanad]
milt seda, mis