Meie Elu = Our life, March 22, 1984

              1
1
22. MÄRTSIL - THURSDAY, MARCH 22
Mikit enam ei oie, aga, kui on
kassidele ka taevas, siis Miki on
kindlasti seal.lVahel küll, kui ausalt
ütlen, siis mina ja kõik teised, me
kahtleme kas Miki jaksab seal kaua
hea kiisukesena vaguralt valgel pil-vepadjal
istuda. Süü maapeal sellist
kommet tal küll ei olnud. Ta oli vagur
ja hea ainult siis, kui kõht tühjaks
läks ja kuhjaga täis toidükausi ääres
mõnuga riosis. Või õhtul, kui kõik
trikid tehfud olid ja lausa suurest
väsimusest enam ei kõrvu ega kä
sabaotsagi liigutada viitsinud.
Miki sattus meile, kui oli lõngake­ra
suurune pehme pali Kuidas ta
meie trepi alla sattus, seda keegi ei
teadnud, aga seal nad olid, Miki koos
oma kahe õega ja mäugusid mis hir­mus.
Mleie ei teadnud, piida kassi-orvukestega
peale hakata ja trepi alt
neid kätte kä ei saanud. Õnneks Riho
teadis,mis teha, viis kausiga piima ja
iga kord, kui^piim lakutud, pani uue
portsu, ikka uksele natukene lähe­male.
Õhtuks olidki kolm lõbusat
täiskohuga kiisupoega meie köögis.
Naabrid nieid omaks ei tunnista­nud,
kahtlesime ka,, k^s meilgi kol­mele
kassikesele hiiri^jätkub ja nii
vüsime kaks loomakaitse seltsi. M i ­ki,
aga üksi jäädes, sättis end üsna
mugavalt meie juurde elama. Kõi-geesmalt
vaatas ta oma särävte hööp-silmadega
keda lemmikuks, või,
omale teenriks vajida. Inimesed ek­sivad
rängalt, kui tfiõtlevac^, et kassid
nende käske täidayad. Õieti on vas­tupidi,
kassid kanseldavadja kaman­davad
hoopis inimesi. Ega Mikigi
teistsugune ei olnud. Küll ta mäletas
hästi,kes talle esimesel kohtumisel
kausiga piima tõi ja Miki langetas
onia valiku. Kui poiss vahel oma
ülesande unustas, siis Miki teadis
kuidas seda selgelt ja kiirelt talle;
meelde tuletada. Kui Riho koolist
tuli, oli Miki es^imene,^ kes teda tervi­tas
ja kui poiss koolitööd tegi, ronis
talle sülle, õlalš ja kä kirjutuslauale.
Miki tahtis, et poiss teda ilmtingima­ta
märkaks ja temaga mängiks ja kui
mitte muud, siis vähemalt silitaks.
Mis teener ta muidu siis oli? Kui seda
ei juhtunud, istus kass või keset vihi-kut,
või raamatut, veeretas pliiatseid
ja kui.muud käepärast ei olnud, män­gis
oma sabaotsaga. Kui see kõik
juba liiale läks, tõstis poiss kassi
põrandale. Aga, sinn^ ta kauaks,ei
jäänud, varsti oli ta jälle laual ja
säravad silmad ütlesid: „Mängi ome=
ti minuga."
Miki avastas aina uusi ja põnevaid
tegevusi. Varsti oli ema kudumis-korvis
viimane kui üks lõngakera
põhjalikult sassi aetud, irvakile jää­nud
sahtlist sokid mööda maja laiali
kantud ja kui kellelgi midagi kadu­nud
oli, võis aimat,a,}cust seda leida
võib. Miki armastas kapinurka oma­le
varandusi kokku kanda. Kõige
lõbusam päev temale oli kindlasti kui
niidiruUide kasti üles leidis. Ta võttis
niidirulli hamba, viis teise korra tre-piotsale
ja lasi alla kukkuda. Ise aga
kihutas tulistjalu rulliga võidu, et
näha, kumb ennem alla jõuab. Kui
rull niidist tühjaks keerles, diivani
või tooli alla kadus, siis sellest ei
olnud midagi, kastis oli veel palju
järel. Õhtul oli kõikide jahmatus
suur, kui trepp üleni niitidega risti-rästi
kaetud oli, nii et ülesminekuga
raskusi oli. Miki ise aga põõnas rahu­likult
magada.
Miki tegusid ei jõuagi kirja panna,
neid on liige palju, aga igal aastal, kui
tuleb St. Patrick päev, siis meenub ka
tema. See päev jäi eriti meelde just
sellepärast, et Riho tõi oma lauanur­gale
shamrock'i. Miki vaatas pahu­ralt
lille ja kindlasti Imestas, kas
temast juba küllalt ei olnud, milleks
sellist pool umbrohtu veel tarvis oli.
Muidugi, Miki ei teadnud, et Rihol oli
samal ajal sünnipäev ja tõi omale
väikese kingituse; Pealegi, kui õues
ainult lund näha oli.
Päevast päeva hakkas Miki ikka
rohkem ja rohkem lille vihkama.
Miks pidi poiss, kes tema oma oli,
seda lille veel vaatama,, või vahel
isegi näpuga katsuma ja kastma. Poi­si
toaski olid kõik a5jadtema omad ja
voodi peal võis tema üksi, peale poisi
istuda. Kui keegi teine segada üritas,
vaatas ta pahuralt ja ütles käskivalt
„Mäu," mis tähendas, mine sealt ära.
Aga selle potilillele laual ei mõjunud
midagi, ära ei läinud.
• Hea nõu on alati kasulik ja ühel
päeval ka Miki teadis, mis lillega
teha. See nõudis ainult natukene
tegutsemist ja Miki ei põlanud tööd.
Kui Riho ühel päeval koolist koju
tuli, oli see alles koomiline pilt,mida
ta nägi. Shamrock oli potist välja
tiritud ]a vedeles närtsinult põrandal.
Suurest kaevamistööst olid laud ja
põrand mullased,aga Miki oli võitja.
Rahul enda ja maailmaga, istus ta
nüüd ise lille asemel potis. Kelmikalt
särasid Miki silmad ja neist võis
lugeda, ,,Kas ma ei ole ilus..? Ja
tänasest päevast alates olgu sulle
selge, siin lauapeal olen mina üksi
peremees. Kui sul veel isu tuleb lilli
tuua, teen just niisamuti, kui praegu.
Mina olen/Miki ja sina oled minu
sulane. Minu kõrval ei tohi sul keda-,
gi teist enam olla."
V.A. JCimberg-Kotkas
Kui kiiresti.
kasvavad taimed?
Vanasõna ütleb inimesest, kes ta­hab
olla liialt tark, et ta kuuleb vist
isegi rohu kasvamist. Kas, aga on
üldse võimalik kuulda või näha, kui­das
rohi või taimed kasvavad?
Bambus kuulub rohtude liiki. Ta
kodumaa on Aasia ja Ameerika, ja
sealgi tunneb ta ennast hästi troopi-ka-
vihmasadude ajal. Bambusi on
mitut liiki, niiütelda hiigla- ja kää-busbambused.
Hiiglabambus kasvab
kolmkümmend viis kuni neliküm­mend
meetrit kõrgeks. Imelik on
nende juures asjaolu, et nad õitsevad
iga kolmekümne kahe aasta järele.-
Tähelepanuväärne on nende juures,
et nad imekiiresti kasvavad: ühe
ööpäevaga kasvavad nad pool meet­rit
pikemaks. Rekordiliseks kiiru­seks
on täheldatud viiskümmend
seitse sentimeetrit ööpäevas;
Bambust kasvatatakse tema kerge,
ent tugeva õõnsa kõrre pärast:'päris­maalased
ehitavad bambusest elu­hooneid,
sildu ja valmistavad painu­tatud
mööblit. Bambuseroog,on Hii­nas
olnud materjaliks, millest val­mistati
ja valmistatakse veel nüüdki
paberit. Bambusekõrs tambitakse
vees pehmeks, segatakse kleepaine-ga
ja^ pressitakse. riiete ning vildj
vahel laiadeks pabarilehtedeks.
Europpas leidub samuti taimi, mis
võrdlemisi kiiresti kasvavad. Maasi-kaväänel
kasvab suvel oma kolm
sentimeetrit pikmaks ja humalavää-rielišegi
kuus sentimeetrit; karusFa^
. barnate käes on rekord — seitstkuni
kaheksa'sentimeetrit päevas.
• • VK
Keegi ei pea mulle meelde tuleta­ma,
et kevad on tulemas. Näen ise,
kuidas loodus ärkab üles. Päike pais­tab
soojemalt ja muru hakkab jSifI
roheliseks muutuma. Lillede nupud
on ka suured. Hommikuti laulavad
rõõmsad linnud tagaaias.
Jälle saan rattaga sõita, kergemad
riided seljas ja kergemad jalatsid ja­las.
Müts ja kindad saavad puhkused
Varsti saavad ka lapsed koolist puh­kuse.
SIIRI ODER
Toronto E.S. Taienduskool
KÕNDIJAD KALAD
Indias, Ceyloni saarel ja Maläi saa­restikus
elab jõgedes ning järvedes
kala, kes võib kõndida kuival maal.
Ja, mis ta peabki tegema suures hä­das?
Troopikamaades kuivavad kuu­mal
ajal väikesed järved ning veeko­gud
ning kalad peavad otsima mujalt
veerikka elukoha. Kala läheb peami­selt
öösiti rännakule: ta toetub uime­de
teravate külgedega vastu maapin­da
ning veab keha niiviisi edasi. Sada
ja isegi rohkem meetrit on tä suute­line
selliselt edasi liikuma. Kui vee-lombi
kalad on mudased, siis sukel-dab
ta mudasse, kust pärismaalased
kalu labidaga välja tõstavad. Võrku­sid
pole kalapüüdmiseks vajagi.
Eestis arvas mõni, et ka angerjad
tulevad öösiti jõgedest välja ja roo­mavad
herneid sööma.
V.K. •
a>(><IX^4)<m>o«aIM)m>o<IZM)«I»4>a»o<I3IM)ccDoc•3^^
Helga Nõy
SU ii
Racimal noortest ja tioortolf!
Hmfl S l 5 0 0 . Postiteol tellulcs
saatfikuhr Kanadassn S1 75
, ja USA-ss(j S?:50
„,MEiE ELU" talituses
958 Broadview Ave.
Toronto, Ont. M4K 2R6
Kinkigem eesli
eoortele eesti
1^1
„Kohaga on nii," seletas linaväst­rik,,,
et seda teisele Õpetada ei saa ega
võigi. Sest kui teine' sellega sisse
kukub, mis sa täile õpetad, siis oled
sina süüdi, ja kellele seda pahandust
vaja! Kohta peab ise otsima ja koge-musi
koguma. Ja kogemuste eest tu­leb
maksta vaeva ja valuga. Nii on
lood, emand — emand — kuidas sinu
nimi ongi?" - ..Mustkael..." :
„Nii on lood, emand Mustkael.
Minu nimi on Hänilane. Naljakas
nimi.eks ole?jAgä ega see mulle paha
tee. Ma olen sinust küll palju.väike­sem,
palju vaiksem, kuid palju va­nem
olen sinust ka. Ja see loeb roh­kem
kui kasv. Noh, ja sellepärast
võin ma sulle siiski nõua anda: ära
ehita pesa sinna, kus sa arvad, et
teised seda kohta yägä kavalasti vali­tuks
peavad. Sä ehita säärasesse koh­ta,
millest teised aimatagi ei või, et seal
pesa on. TahendaU koht peab olema
väga tavaline,, väga harilik, nagu näi­teks
puuriit, 1<ivihuiinik, sild, aga
mitte see vana lootsik, millest iga
part mõtleb, et seal all on hea pesit­seda,
ja iga rebane arvabi et seal all
on pesa.Sa ehita pesa näiteks kas või
päris lagedale nõmmele rohu sisse.
See on ka etem,kui see vana lootsik.
Vahu lootsikuid on siin mererannal
vedelemas ainult see üks, aga kive*
kände ja muidki asju on siin palju.
Vaat selles on saladus."
,,Paljü tänu. tätlike," ütlesin Must­kael
viisakalt, kuigi ..tädikene" oli
temast mitukümmend korda väik-seiii.
,,Ma püüan sinu sõnu meeles
pidada ja nende üle järele mõtelda."
: „Pole tänu väärt,'' koogutas lina­västrik
saba. „Ma räägin, mida os­kan.
Püsivust, püsivust peab olema.
Ja ei maksa meelt heita, kui miski
äpardub. Ikka tuleb uuesti katsuda.
Nii. Ma lendan nüüd koju sinna silla
alla. Seal mul vaja munadele istuda.
Head päeva! Küllap ma edaspidigi
näen, kuidas sinu elu läheb."
' Ja linavästrik lendas minema, hää­litsedes:
tsirlinkst! tsirlinkst! Ning ta
saba võnkus iga tiivalöögi järele.
Mustkael istus maha ja mõtles l i -
navästriku sõnade üle järele, — nagu
ta linavästrikule oli lubanudki.
Talle meeldis, et linavästrik isegi
kolmanda, pesa ehitamise järele ei
heitnud meelt, vaid oli heas tujus ja
lootusrikas pealegi.
(R.Rohfi jutustustekogust „Laaned
ja veed")
.MEIE ELU"
lugejad, ärge unustage oma
sõpradele soovitamast
..MEIE ELU"
Paljude muude tähtsate sünd
Muste kõrval sellel aastal saab
eesti raamat paguluses 40-aasta-seks.,
Oleme väga õnnelikus olu­korras,
et neli aastakümmet pärast
põgenemist oma põliselt kodu­maalt
on meil ikka rohkesti eesti
noori, kes edasi kannavad,kõnes ja
kirjas eesti keelt, meie rahva täht­saimat
tunnust. Aidakem eriti sel­lel
aastal kaasa, et vaba eesti trüki­sõna
pääseks suuremal hulgal nen­de
tublidenoorte juurde: kinkigem
neile eesti raamatuid!
Annetage väärtteoseid maailma-laagrile
„Eesti lipp" — kinkimiseke
kõige paremini ja hoolsamini eesti
keelt kõneSevaile gaididele ja skau­tidele!
Kuna maailmalaagris on esi­kohal
eesti keel ja vaba Eesti šüm
bolid, siis oleks eriti kohased kin­kimiseks
teosed, nagu Bernard
Kangro „Eesti kirjandus pagulu
ses" ja „Universitas Tartuensis"
(Eesti Vabariigi Tartu Ülikool sõ­nas
ja pildis], Artur Taska „Sini-must-
valge 100 aastat", „Eesti
hümn" ja „Sini-must-valge värvi'
kolmik eesti luules" ja paljud tei
Eesoleva>uve gaidide ja skauti­de
laagrile „Sini-must-valge" jär-vemetsal,
ÜSA-s, on juba anneta­nud
2 eksemplari Artur Taska teost
„Sini-müst-valge 100 aastat" Eesti
Üliõpilaste Seltsi Baltimore.Was-hingtonS
koondus. Võtkem eeskü»
ESOF
VARESTE
KAHEKÕNE
..Vaak — vaak noor Kraak.
mis uudist on šul,
näe kevad käes on, Kraak,
pesa alles oli mul..!" .
„Vaak — vaak vana Naak,
uudist — meelolu null.
Aasta tagasi Naak,
pesa uus oli ka mul." •
„Vaak —vaak noor Kraak,
eks need talv ja torm
lõhkusid pesa sul, Kraak,
ei nüüd aita ka lärm.
Vaak — vaak'noor Kraak,
eks tee pesa uus.
Korja õlgi ja sulgi,
ruumi on selleski puus..."
„Vaak — vaak vana Naak
ei see ole sama,
pesa mullu oli tamme oksal,
ja oks oli jäme."
Vaak vaak vana Naak
pesa pehme oli risust ja kulust
seal istus mu särasil kaunis,
olid pojad meil üdusulist." ,
„Vaak — vaak noor Kraak
ma ainult olen must vares
nüüd kevade käes on —
kõike juhtub ka vareste peres."
V. A. KIMBERG-KOTKAS
„Meie Elu" nr. 12 (1777) 1984
KEVADE ALGUS
vajpmegi rabedasse, sulavasse lumme,
ju suure kevade algus on homme.
Metsas kudrutab teder hommikkarguses,
eemal kohiseb kosk kevade alguseks.
Vilistan metsarael lõbusat laululugu,
metsas on sirgumas metsloomade noorsugu.
Naudin looduse värskust, poeetilist tarkust,
ootan kevade pillavat, lopsakat ärkust.
Päiksekiired^peegelduvad pimestavalt silmi,
kui jälgin taeva aü hõljuvaid hõbepilvi.
Kevad tungib maale, linna, kõikjale — ,
Kordub kevad. Rõõm, ilu ja elu on igavene.
HELLA LEIVAT
Mõtted lähevad mujale (D CD
Minu sõber on Elina Pilvet. Mina
olen tundnud Elinat sellest ajast, kui
olime väikesed lapsed. Tema ema on
minu ristiema. Elina elab samal tä-naval.
kus mina.
Kui me olime väikesed lapsed, me
alati mängisime koos. Eelmisel aas­tal
meie käisime samas koolis, aga
sel aastal mina läksin keskkooli.
Nüüd mina ainult näen Elinat eesti
koolis ja vahest tänaval. Ma loodan,
et meie jääme sõpradeks alati.
GINDYHÄRM:
Toronto E.S. Täiendtiskool
Ma ei ole enam üsna väike ega
mitte veel päris suur-tüdruk. Mind
kutsutakse veelgi Lullikene, kuigi
mu nimi on Luule. Muidugi ei oma
ma mingit kinnisvara, aga meie suve­kodu
piiri serval asub salapärane
mets, minu mets. Ma ei teagi.kellele
see ala seadusepäraselt kuulub, kuid
minu meelpst on see mets päriselt
minu.
Luusin seal tihti kevadel, suvel,
sügisel ja kui võimalik siis ka talvel.
Tunnen seal. igat puuid, põõsast,
küi)gast ja suuremat kivirahnu. Öö­sel
vaatan aknast seda müstilist kee-litavatpuudetihnikut.
Siis sinna sis­se
pelgan minna. Kardan ju pimedust
|a öiseid häälitsusi.
Kevadel on mu mets nagu õrna
hele^rohelise siidiga tikitud. Kuuma­del
suvepäevadel lõhnadad elupuud,
õhkuvad männitüvad vaigust, mis
niriseb tüvest, ja metsaalune rohi on
kare. Kui saabub sügis on mu män­gumaa,
mets, muutnud värvi. Ta on
täis kasekulda langevatelt lehtedelt,
segatud punakirjude vahtra lehtede­ga.
Talvel on seal lumevaibas puh­kus,
elu ootab taas looduse vilgast
ärkamist.
Minagi tunnen kevadtalvel rahu­tust,
igatsust metsa, roheliste puude,
lindude jalillede järgi. On häbi öelda,
et huvi raamatute vastu väheneb. Ma
õpin, kuid peamiselt toimub õppimi­ne
vanemate meeldtuletamise tõttu.
Praegugi istun oma kirjutuslaua ää­res
ja õpin. Vanaema arvates õpin. Ta
on kõrvaltoas ja arvab, et teen erilise
hoolega koolitööd, kuid mina vahin
niisama aknast õue. Mõtlen suvisest
vabadusest j a „ o m a " metsast. Siis
korraga kutsub mind memme hüüe:
„Luule, on sul matemaatika ülesan­ded
lahendatud või kas kirjand on
lõpetatud", mõtled suunduvad linna
ja koolitöö juurde tagasi.
Vastan midagi ebamäärast, võtan
pliiatsiotsa suust ja koondan oma
mõtted õppeülesannetele.
Aga kui kauaks?
Samas olen juba jälle mõtetega
metsas. Peidan end maaniulatavate
okstega vana kuuse alla ja lasen end
Viiul otsida. Ta ei leiagi mind siit
paksude okste padrikust. Mis sest, et
kuuseokkad veidi torgivad. Mis sest,
et kleit määrdub, kui mina saan olla
salapärane, kui ainult mina tean oma
varjavat peidupaika'.
Mul on see saladuslik, omapärane
varjupaik juba aastaid. Kui alla küm­ne
vana olin, siis kujutasin ette, et see
kuuseokste alune on niinu loss, mets
mu park ja metsälilled mu kallid
orchideed. Seda, oma saladust, ma
kellelegi ei avaldanud. Teadsin ju
muinasjuttudest, et kõigil lossipreili-del
on saladused. , ^
Nüüd ma end enam lossipreiliks es
pea, kuid mu ,,loss" on siiski huvi­tav
pelgupaik. Seal on huvitav jälgi­da
elu metsas. Piilun seal raskete
okste alt salaja „metsarahvä" — pu­tukate,
lindude ja pisiloomade elu.
Putukatest on mu lemmikud mesila­sed,
lindudest pääsukesed ja looma­dest
jänesed. Varem püüdsin imitee­rida
mesilase lendu, jänese hüppeid
ja pääsukese vidinat, nüüd ma seda
enam ei tee. Loen nüüd raamatuist
nende tegutsemistest looduses ja
püüan jälgida, kas see on nii nagu
seda kirjeldatakse.
Jälle mainitseb mind memm õppe­töö
juurde: „Luule, kas sa ikka veel
õpid?" Ma ei taha j/aletada ja vaikin.
Vanaema arvab siis: „Sa oled ju kogu
õhtupooliku õppinud, õpi,laps,õpi,
kevadel tood hea tunnistuse, suvel
puhkad ja kosud, oledki veidi kahva­tuks
jäänud." '
Veidi aja pärast tuleb uus küsimus:
„Kas sa nägid, kuhu ma värske eesti
ajalehe panin? Mitte kusagilt ei leia
enam, ometi homniikul võtsin selle
postkastist tuppa."
Ma nägin, kuid unustasin talle üt­lemata,
et ta koos piimakotiga,'pani
ka ajalehe külmetuskappi. Et mem­mekesele
meeldida, jooksen kiiresti
kööki, teen kavala näo ja võtan ajale­he
piimakoti alt „hoidlast'^ välja.
,,No kes küll selle tükiga toime
tuli,^et ajalehe ka külmetuskappi top­pis?
imestab memm ja embab mind.
Ma võtan ,,süü" omaks, ei taha
memmele kuidagi ette heita, et tema
on ka hakanud unustama, et ka tema
oli mõtetega mujal.
HELLA LEIVAT
/vj Lehekülg „Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühinei^
!l üritusena. Toimetajad: Hella Leivat ja Vakria Kotkas. Toimetuse
iaadresš: c/o Hella Leivat./^v Cortland Ave., Toronto.
lOnt. M4R 1T8
1
„Meio Elu" nr. 12 (1777) 1984
«äi
8. del8embril,1935 oli „Kstoni.'r' koi>
jad tungida relvadega ja vnhistndn
Hans Meret
Narvast
Väljavõtteid peatselt il
sõjast,
6-da detsembri õhtul kõndis '\\mm\
piki Joala tänavat nuidt(»o jaama poo-le
— koos Sampkaga. 'Hn-omi kiins
oli rihmadega köidotud tavalino roi-sipaun
ja snlles tema kodus tokki
mähitud püstol-kuulipilduja paariro-volvriga
ja vajaliko iaskomoona ka-settidega.
Terem oli nii-öolda toul
Tartusse, oma juura oksaniitolo, Mõ­lemad
mehed astusid rahulikult õh­tusele
Tallinna rongilo ja võtsid asol
päris mugavalt 2-so klassi kupoos,
Teremi pilet oli Narvast Tartu ja ta­gasi.
Sampka muidugi ostis oma pi­leti
otso pealinna, Tapal aga kasutas
Terem rongi peatust uue piloti ostmi­seks
Tapalt Tallinna ja tagasi, )a loo
reisipaun võeti vaguni pakinianiill
maha alles pealinnas, kui kaks sõpra
võtsid laksiauto Kadriorgu sõiduks.
•
„Ma võin toilo anda mõningat in- -
formatsiooni moio kavado kohta
homseks", alustas kapten Laaiiiann, .
arutades diivani oos oloval madalal
kohvilaual lahti suuroma paboriloho,
mille ta oma taskust kokkukl.apituna
oli välja võtnud. ,,Ma olon koostanud
minu, kuwUt^iii^ J
päevakäsu jirvaMtyvnd juhond d on
antud meio moostolo, ki^s Mslonia
juures on togcvusso mäiiralud, Toicv
mõlemad oloto minu klisutusns ia
saate oma korraldusnd minult koha­peal
vastavalt sollelo, kuidas mo liv
gevus hargneb. Täna õhtul Mõltus
toimetab teid öömajah?, kusi sina,
Osa Soomest toodud dünanliidipn|
mis saadi kätte mössullBtc relvali
mXi pH-rikhMi-ft vwl lifUi'!• • 1.1
VI.4:- r: '• ' '. , , • ' . ' < ! .Mli .'üM i l« i >\
nv^Ultl^ lil ml
„E8tonia" vallutamise üksikasjall
pandud viimase peensuseni. Osa|
põlenult mässuliste peakorteri B1
• .1,, pvi i "i '
T - i l ' . ! 1 Mr',
I K M i l V" II* -I • \' '\
] •.. '',1 l ;• • t .>'• 1.
. , . algab kohe tähtaja möödustaj
ouguse ähvardusega lõppes Isami
Hiivkäsk.