Meie Elu = Our life, May 6, 1982

              , '.6. MAIL - IHUKSDAY, ,^de Ehi" !». 18 (1679) W8Ž
Kui koolimured olid lõppenud, , , , ..r. i u t ^ -
Vanaema tuli koduhoidjkks ja kü- gija. Ja vanaema, eks de., sus-on ju . ^.^^^^^^ ^-^^^^^ ^ ^^^^^ mas kukub valja. kasvab kohe uus
^sis: „Märt. kas koolitöö tehtud?" tähtis ainult see, et ma vastase e va- ^^^^^^ ^^^.^ ^^^^ smna asemele Haikala lopused asu-
Haikalad elavad igas ookeani osas.
Mad on kõige/suurepaad teiste oo-toniselavate
loomade tapjad ja
/sööjad.
Haikala ikeha on ümmargune ja ta
ryõib kasvada kuni 40 jalga pikaks.
Ta keha on kaetud teravate soomus­tega.
Haikalal asub suu pea all. Mõ­ned
arvavad, et j haikala peab keera­ma
end seliüi kui ta täihab hammus­tada,
kuid see ei ole õige. '
Mõnel haikaläi on mitu rida pikki,
teravaid hambaid, Ja taga lõuas üks
või kaks tagasikeeratud konksu-möodi
hammast.'Iga kord, kui ham-
\
.V-V
„Kohe, ma algan... kohe vana» rava virutan. Selleks on osavust, aga
ema.. 1" vastas Märt ja kadus oma ^mtte mglise -keelt ega ammugi imt-tul^
pa. VaWma naeratas uskuma-, te matemaatikat tams ja neid teisi
tult, kas nii kergesti lähebki täna? ameid üldsegi mitte.
Ta raputas pead: „Seda pn raske us­kuda
Märdist!" -
Aeg möödus, Märdi toas oli vaik­ne
ja vanaema, peaaegu juba uskus,
et koolitöö edeneb „Siiski^ kui õige
All'nii", orikas vanaema. „Sinu
isa ja ema on! hea hariduse saanud
kesel muret..." Ei olnud ka mure­sid
minul. Ainuke mõte kuidas saak­sin
suvitama. Suvituspaik oli onude
suvilas, kuid see oli liiga kaugel,
vad ta pea külje peal ja neil on viis
kuni seitse avaust. HaikaTad ujuvad
väga kiiresti. Mõnikord tiad järgne­vad
laevale päevade kaujpa ja söövad
kõik ära, mis laevalt mere visatakse.
Haikalad söövad igat lügi väikse-selleks
et:minu pärast keegi tuleks
mind sinna viima. Tuli oodata näda-ja
sina ei taha algkoolügi lõpetada, laiõppü. Küll oli ootamine pikk! Va- maid kalu J4 teevad sellega suurt
Minu ,teada on^ ka hokimängiijal tar- naema soovitas mul kannatlikult oo- kahju inimkonna söögilauale-. Mõni
kust tarvis, muidu, kui sa lugemist ^^^^^ sort haikalu on il^urjad-ja hädadhtli-piiluks
ukse vahelt'" mõtles ta ja arvustust eijoska, kuidas siis tead gõiduaeg saabus. Küll oli mul pai- kud. Mõned uurijad jälle arvavad,
lükkas ukse praokile. Märt istuski "^^tu väravat qled löönud. Hokiman- p^kke kaasa võtta! Tekid, pad- et see kõik ei ole nü, nad olevat ai-laua
ääres, aga koolitöö asemel .sea- kõik haritud mehed, ei_sin- j^^^ päikesekreemid, prillid ja riie- nult näljased,
dis kokku lennuki mudelit. ,Aga na sinusugust kolumatsi'sus võeta- ^^jgesemeid. Pigistasin end autos
Märt, kas koolitöö tehtud.. ?" küsis- • ') ' pakkide vahele ja olin rõõmus, et
vanaema luppa minnes; uAh noh, eks ma teen hiljem, aga - saan ometi kord' suvitama.
„Jah, kõhe vanaema. Ma kohe ai- f nüüd küll pean minema", ja läinud IPalju autosid sõitis samas suunas
gah", naeratas Märt natukene hä- ^ la oligi. '
belikult. ,;See mudel oli mul laual ,. Aeg kiskus lõunasse, Märdist ei
ees, pealegi, see mis Jna praegu teen olnud jälgegi. Vanaema muutus ra­el
võta palju aega. Ma kohe algan hutuks, leidis Tiidu TV ruumist i i l -
/.. kohe vanaema."' ' i mi vaatamast ja küsis!:\ „Kuhu su
„Aga Märt, täna oli teil vaba koo- vend läks?"
Ön teada, et haikalad ujuvaä su-.
pelraridade lähedal,'seepärast arva­takse,
et nad varitsevad seal ininiesi.':
ja tee oli üsna pikk. Mõtlesin teel, Valaskala, kes ka ikuulub haikala-et
suvilas on tore supelda, paadiga ^e liiki, on" hädaohütu ja on tihti
sõita ja paljajalu li'pata. rohkem kui 50 jalga pikk. Tema toi-
Suvilas ootas mei'4, onu. joM duks on ka väiksemad merefoomad
imelikus supermani riides, kuigi ilm ja taimed. Järgmine suurem neist on
oli soe. Onu. seletas, et ta omapära- basring-haikala, kes on samuti häda-lipäev
ja mäletad, pidime minema „Ah, eks ta ole selle Filipiga, ta • ne ülikond ja'kübar on eriliseks ots- ohutu. Valget haikala nimetatakse
koos välja, lõunatama ja siis laste^ alati käib temaga." " tarbeks. Mesilased olevat täna vai- inimsööjks. On haikalu keda nimeta-parki
lõbutsema./ Aga mitte enne, „Küs Fiiip elab, mine kiitsu koiu, latud, on hakanud peret heitma. „Pe- takse: dusky, porbeagele, bullhead
•kül-koolitööd-tehtud;-. !-*Pealegif,.->si- • -.nüüd^jüba aitab." ^ ret heitmsr, mis. see on?" küsisin, ja koer^haikala. Leopard haikala tu-nu
vend Tiit ootab juba."
.Märt tõstis mudeli kõrvale ja hak-1
kas raamatuid otsima. Telefon heli-;
ses j a vanaema ruttas vastama. Na- i
gu viirastus möödus samal ajal üks|
kogu temast. Vanaema lõp^etas kõne.i
pani toru hargile ja läks Märd^ tup­pa
— tuba oü tühi.
,;KUS Märt on..?" küsis vanaema
Tiidult.
;,Ah Märt, just praegu läks ta õue
„Variaema, see on põnev film, otsi Onu seletas sellest pika loo. Mõistsin letab meelde leopardi nahka, seepä-ise,
number on telefoni^ raamatus", nüüd, et need väikesed putukad on rast see nimetus. Mõned haikalad
õpetas Tiit, ise end mugavamini sea- targad loomad, võibolla targemad paljunevad munadest. Haikalad ela-des.-^
•• . • ;• • •'!•.•••
Vanaema seisis • nõutult. sa­amas
Tiit elustus; la tormas telefoni
juurde ja valis i kiiresti numbri.
,,Märt tule kohe, nüüd just algab si­nu
lemmik-programm/ tead seeg,kp
sa unustasid!"
Ei kestnud|ci kaua, Märt saabus
kui mina, väik^ tüdrukutirts.
TANIA PISA :.
Toronto E.S. Täiendusikool
Yad troopilises meres.
lE.T.Z,
Entsüklopeedia järele
Õues mrisevad ojad. Lapsed sulis- Seal on tai pärisom.and, tükk kalda-
. . i Vanaema, kas varsti läheme väi- ^nagu^eht lornaado, haaras jälle pi-ja'jäätist
sööma j aj siis parki kiiku- hutäie küpsiseid jä kadus TV ruumi.
ma.,.?", . ' Vanaema seisis uksel ja vaatas, seal tavad jalgupidi kummisaabastes tä- [alust, müles pehmed mudadüvanid
;,Kaskoolitö(id Oli tehtud 1.?" oli kaks väikest last ja vaatasid se- navarentsU ojas, tagaaia ojas, auto- ja mudamadratsid. Akende ees vesi-
;,Vanaema, mulle ei antagi veel ko- da';,nõiakästi",ükski vägi maailmas tee ojas. Koduümbruses ön lastel ke- vetikatest kardinad ja põrandal ro-dütööd;
olen liiga noor. Kas lähme ei suudaks fieid sealt eemale tõm-vadel tekkinud veekogusid mitu. • huijuurtest vaibad. Külmetuskapis
juba..?" ' . mata. Nendele antakse hoogu väikeste jal- on tal sääsepraadi ja kidlikmvü, sala-
Vanäema peaaegu komistas^ Mär- Vanaema võttis kaipist paliltu ja gade- ja vahest ka kätega, ikka vai- tit -r- konnakapsast ja jooki,.kuldtä-dile.
Otsitu istus trepil, raamai põl- läks TV riiumi Uksele; ^Nü siis lap- Š^^^ he mahla,
vedel ja mingis koeraga. „Märl, kas sed, ma lähen nüüd koju..! Head tänavarentslisse. See tegevus on nii^
koolitööd tehtud.'.?" aega!" Huvipakkuv, et tuppa ei tahetagi
Märt lõpetas koeraga mängimise: ^^j^^ ^^ikest poissi krapsas püsti: tninna.' Seda lõbusat 'OJavoolamis-
„Sim Hrepil sooja paikese kaes on vanaema sa sa tulid ju "^^"^ ^^^^ J" mängida kevadel, aga
palju parem õppida, kui toas - ja j ; ^ " ^^{^^^^ '^^j^^ ^^^^^ ema ei luba nii kaua väljas 'sulistada
näe, mul ei;olegi enam väga palju,
olen kohe valmis... Ma kohe al­gan..!"
„Jah... kui, sa algad..." ohkas
vanaema tuppa minnes.
gasi y,
i„Seda küll", nõustus,^ vanaema.
„Aga teil ei ole mind tarvis, te ei
kui Isuda soovib. -
• „'^ule nüüd ometi tuppa", kutsub
samuti vaanema ja lisab kavala mui-'
gega: ,jMa väga soovfiksin oma väi-
Ta majaesine on kaunim kui meil,
seal sätendab Humberi jõgi, müle
peegelpildis imetlevad oma ilu mit­med
vesiroosid, kõrkjad, rood ja
remmelgad, pajud.
Täna. tundis see konna-härra, et
millegi- pärast ta talveuni hakkab
kaduma. Ta, nagu teie^, ei tahtnud
•''""''1^' '''T'' " i f ^^^^ kell irullidele jälle juttu vesta, kii- ^ära tõusta. Keeras end aina küt
Varsti vat^e^aJUt a.ulata.a. .Zr^ Z'J^,'"^ ^ii^?Z ^^ ^rl,'*Z^f^ Z s L Ä a d ^ ü t l e b vanaema kuu- 'a « a j a . K — a . h ü p p a s • S s S e Jäite at ta etoatedes Vt^Tl '"^''"^Tf« >^ ri ees veenires askeldavale üllele ja -'".'.^ mudavoodist välja tahtis
L"ma fori^^ kooli oodeste. ole sns tarvis ka mu- ,„i„e,ava!e Tiidule. Va- k irepo.stega tõreleda, aga väljas oli
nad mängisW m°n?t i l at'män' dl^fmX tlr''"''"'^ naema juVtu soovitakse alati kuuWa, fs^j^ v™'^'
gu. Vanaema ei öelnud'enam midagi, ^Kirhkunud lasi seisis Tiit ka <>" huvitavam kui televisiooni netud torelem,sson,d jatd konna-ainult
seisis ia vaatas. Sellest aitas . ' kohkunud last seisis. Tiit ka- , ^^^j^^ j ^ ^ ^ härra kurku kmni. Soojad kurepo,-
S^oirsLma^ud,miefst:: ::„;Ttermr ^^^^^^^^^^^^ ^.ustele-'televisioon muudkulvä. sid elustasid t^> kange^anM-ko^
dele nägemist-ja tuli kuulekalt ttip. " i s t u s lauTäärdeTas^redp^^ võõrkeelselt millest küH Ta kulm ven hakkas kuremmi hiku-
Annesooviks, ema, Sidle Ullekbiibu kingime, I
eesti nurmelt, eesti üasali kevafllilU nopime. >
Metsa äärd põõsa vilus kasvabj sinililleke,
itagu tükikene taevast, slnidlmne velleke.
Kullerkupu ümar kuppeV päiksekera tilluke,
rõõmsaks muudab terve aasa, kullakarva kiUuikife '
Mäe nõlval; kase kõrval; seal, kus tuul nii soe Ja hei,
sirgub roosa, tuules kiikuv, kevadine kuirekell
Aralt peidus lehe vilus väike, valge ülan®,
varjab ennast häbelikult, v^p tal pehme, saiablam©, ,,
Kaunistuseks lillekimbul paneme me liblika.
Väike, valge, õrn ja habras, kevadtuules liugleb ta« /
¥õta,i ema, kimb^ene tänuks meie kõigi poolt, ,
sest Sa ded endast andsinad aega, armu, tööd Jahcolt.
HELLE REIKMAN
pa. Ta istus vanaema kprvale laua ^^^^^ -^^^^^^ ^^-^^^ ^^^j^j ^jj^
äärde. . Tükk aega edenes koolitöö tänapäeva maailm ja lapsed -
jõudsalt. Siis aga. nagu unest är- ^^^^ lapselapsed..,.' neist peavad
gates ehmatas Märt: „¥a]paema, mis
kell on.. ?" Ilma vastust ootamata
"tõusis ta kähku, haaras küpsiste
kastist peotäie ja tormas ukse poo-
!e. •
„Sa'ei lähe kuhugi, enne, kui koo­litööd;'
tehtud", ütles vanaema ka
tõustes. ^ [
Poiss keeras end ümber ja vaatas
vanaema plika i pilguga: ,Minul ei inimesteks'kasvaiksid.
olegi koolitöö tähtis, .sest minust
peab saama hea ja kuulus hokimän
ka ani saadi, kuid vastuse jätab või- ma. - . Südamesse tuld kevadrõõm,
go. ' KonnaThärra soovis, et teised ta S.U-Veidi
aja pärast istuvadki kõik päsed, sõbrad ta rõõmust p^^
kolm elutoas sohval. Vanaema kes- (Saäksid. Toredate hüpetega ruttas
kel, kiisu süles. Ülle paremal- ja tä tüttavaiele mätastele ja/ teatas
Tiit vasakul käel.' oma sügava bassihäälega: „Tõuškev
.,Vanaema, kes^tõi kevade?" „Eks ärge magagrenam!
ikka päikene", seletab vanaema. „Ke- sid,: meie keyadetoojad on 1^
vade on aeg, mil päike hakkab tae- Ka mulle ütles ta nii, ma mõistan
puhkust ega rahu, ei mitte veel. Ei' vavõlvil aina jcõrgemale tõusma. Ta .ta^keelt. Kui teie veel sirgute küllap
mitte... mitte kunagi, kui sätendab seal, saadab kiired alla siis mõistate ka kevadetoojate jake-t"
a tahtis ,et vähemalt tema järglased peale. Kiired on soojad, nad su- vadekuulutajate ihääli."
i r , ; « n « c t L . i ^ o c o i V c i / i latavad külmanud maa. Nad pane- HELLALEIVAT
kord. \yastutustkandvad . kodanikud
saama, j Kuidas.. ? Vanaema ohkas
uuesti. Ta arvas, et ta saab oma§ va­nas
eas puhkust, rahu ja palju rõõ­mu.
Ag^ ei — just siinsamas oli teda
kõige rc^hkem tarvis. Ei, tal ei ole ei
puhkus' ' T..
üldsegi
A KIMBERG-KOTKAS
pane­vad
veed jooksma, rohu tärkama,
pungad pulhkema. Saapad soojad kii- •
repoisid äratavad talveunest e, ijad
kes veel koobastes magavad, kisur
vad puukoore alt putukad välja. Näe
teigi ei taha enam tuppa tulla, mõle­mal
jalad märjad ja ninakesed vesi-
3. auhind kirj|andusvõistlu§€l
11—12 a. varn
Minu sõber on k^ss ja ma tahak-sinteile
(rääkida^ kuidas meie ta sai­me
ja kuidas ta mulle sõbraks sai.; :
Viimaks näginie, et ta oli ühe vana^ „Vanaema, ma nägin täna tag? aias i
mahajäetud aiito all. Ta lamas kiil- konna ega tahtnud enne sealt ära
"jeli ja ta kõrval liikus midagi. Siis tulla, kui näen konna kodu. Tahtsiäi
, nägin väikseid päid. Kissil oli kaks teada, kus see asub. ICa sa seda ka
või^olm poega. Kissi ligidalt tuh ..tead?" uudishimutses Tiit. ~
välja teine syur kass. See oli kind- „Vanäema, sa tead ju kõiki asju"
Ühel soojal suvisel päevaif mina ja . lasti isakass. (Panime talle nimeks ^ meelitas Ülle,^ ,;jutusta meile' konna
mu vend Juhan kõndisime metsas, Patrick. Kutsusime ema ja isa vaa- kodust."
J . . ivyijj««4 . »«. r- ' - ' M J . _ .M I : , - _i Vanaema n^üheles ja jätkas: „See
konna-härra on mu vana tuttav. Ta
elab siiri ligidal Humberi jõe kaldas.
meie maakodu juures. Midagi liikus tarna. Me olime kõik väga üllatanud,
põõsaste all ja üks väike kiisu tuli ~ Ki^si tuli'auto alt välja, lõi nurru ja
sealt välja. Ma hakkasin kõndima ta tahtis silitamist-. . -
poole, aga Juhan ütles, et võibolla Isa aryas, et peaksime jätma kas-see
kass on metsik, hammustab jä sid' rahule.
kriimustab. Mina tegin nagt^ei kuu-. Möödusid tunnid. Järsku nägime
lekski, mii vend" ütles,, ja^ kõndisin Kissit maja ukse taga, üks poega- ' dime sõitma linna. Võtsime Kissi jä
aeglaselt edasi ning,hüü(isin:,,Kis- dest suus. Patrick oli ka ukse taga ta pojad kaasa. Ühel päevariinnas
si, kissi." Lõpyks tuUgi kass mu ja ta süüs oli teine poeg. Me lasime ütles ema, et peame andma kiisu-
Juurde, ma võtsin ta sülle. Kass hak- nad sisse. Kissi pani poja kamina pojad ära, neil kassi linnamajas on
kas nurru looma. ; . kõrvale tühja kasti sisse. Patrick te- liiga palju.
Me viisime kassi }^6ju. Juhan tõi gi samuti. Emakass jäi beebisid toit-- Hiljem, nädala pärast, kui tulime
talle tassiga pnma. Kissile see -meel- ma, aga Patrick läks ära^ Veidi hil- koolist koju, leidsime, et kiisnpo-dis
ja ta jäi meie maja ümbrusesse jem oli Patrick jälle ukse taga jaftal jad puudusfe. Ema ütles, et ärge
elama. Nimetasime ;teda ikka Kis- oli kolmas kiisupoeg '^šuus. Lasime kurvastage, andsin ära väikesed kii°
siks. Kissi.oli' emakass, - ta jällesisse ja ta pani beebi kabi- sud; Kissi saab uued pojad järgmi-Ühd
hommikul nägime, et Kissil ema juurde. Mina* läk^^^
oli suus orav Selle pani ta meie ukse poegi vaatama. Üks oli musta- ja p^üll on kena, et >Kissi on ikka
taha. Arvasime, et Kissi tahtis meile valgetriibuline, teine kollane -ja koi- meiega, sest temast on saanud mulle
ütelda „äl3tah" sel/fe Ikingiitusega. mas oli ema sarnane, sabal tore vai- väga hea ja truu sõber
Mõned päevad hiljehi oli Kissi ka- ge ots. Küll olid kiisubeebid ilusad! .
dunud. Juhan ja mina hakkasime te- Nädalad möödusid. Kiisupojad ai- ' ALAR PETERSOO
räa' otsima, aga me ei leidnud teda. na kasvasid. Varsti algas kool ja pi- Toronto E.3. Täienduskoõ!
Mu ¥aiiematab
Kallis isake, kallis emake,
tean, kui palju vaeva nägit®,
kui palju muret kandsite,
mind eluteele juhtisite,
südames ma tunnen vaeva sest.
Ei ma iial suuda kirja panna,
ei iial sõnadega avaldada,
mis mu süda tunneb sees,'
see on veel suurem,
suurem, kui armastus !s@.
£i saa mind murda ükski t^rm,
õlen oksake puust,
mis võrsunud Eesti mullasU,
jiawtekSNiteie, ^ ' isa",- em&. •
MALLE PÄMMKETEL
Sääl, kus tuul on tallanud raja, kivid'sammaldunud maas,
ialvron tuisune, ku^d siiski lillerohke suvel aas,
päike paitab laineharju, metsas laulab kukulind,
sinna vaimus pöördun täna, sinna kutsub süda mind.
Sääl mul oli isamaja, vanematest kaitstud, soe»
Isa kindlus; ema hellus andsid niulle ellu toe. i
Õpetusi võtsin kaasa, väärtused et jäägu tõeks, i
Oh, et ma veel alles praegu sellist lapsemuret põeks S
Mäletan, kuis õhtul hilja leidsin tähti taevateelt,
dtsik tõmbas pillipoognat, udu tõusis järveveelt.
Sajajalgne sügas varvast, ümber lõhnas ristikheiin,
tontlikuna eemalt paistis linnamüüri iidne sein. <
Lapsesilmile kõik tundus nõnda imeline, uus:
liblik võttis päiksevanni, vares kraaksus kõrges piaus.
Porilombist suure] merel sõudis putukate parv,
kapsatõugul tõesti oli suur ja roheline sarv!
Talv kui pani katte peale, magama läks päiksekik,
laepeal ülal tantsusamme õppis väike põlluhiir.
Toas nii mõnus ahjuvalgel, emal käsil muinasjutt
Mks küll ajal ilusamalrön nii taastamatult rutt?
Südames ma mäluviivul kuulen veel ta rõõmsat hs|ält,
palju rahatumat rikkust mulle pärandatud säält. /
Pikki miile tulnud käia, palju nähtud eluteel.
Ema arm mind kõikjal saatis, õnnistab mind ikka veel.
H E L L E REIKMAN
^
.•1
l i i :
• •••U'[
,3fiele Elu" nr. 18 (1679) 1982
a9a"
New Yorgis toimusid järjekordset
suure osalejate arvuga. Ürituse tee
nist nüüdisaega", ning loenguid ja
kolm eri teatrietendust. Üks tänavi
jäid, dr. Tõnu Panning, viibis hiljut
Elule" intervjuu.
ME: Kas võiksite selgitada, kul­da;
tolmus rõhuasetuse ^revolut­sioonist
nüüd^saega'^ valik?
Parming: Asi pole ju hirriisalt"
keeruline. Ida-Euroopas on toimu­nud
Prälia kevadest, saadik ulatuslik­ke
ja- kohati uskumatuid muudatu-
• si, millest arusaamine tavaliste läh-tekoljitade
raames on küllaltki ras­ke,
kui mitte isegi võimatu. Üheaeg­selt
(l)n'saavutatud suuri edusamme
tööstusühiskondadeks ümberkujuiv ^
dami^el' ja valitseb ilmseltj, suur ra-hulplematus
nii tööliskönifas kui ka
intelligentsi hulgas. ,Mõt en siinjuu­res
just 'Poola ,^oiidaarsi\st" ja
mitmete teisitimõtlejate rühmituste
liikumist. Pealegi on küllaltki palju
nurinat nende vahemaal — tarbijad
pole rahul, usklikud pole rahul, on
olemas naisliikumisi, mis samuti po­le
rahul. Käärimine ulatub pealegi:
ainupart(^ide' ridadesse.
Üks lähtekoht Yarskcmateks aru­saamisteks
oleks nüüdisaja vaatlo-m
ine ' revolu tsiooniiiste-utoopiliste
kujutelmade taustal.' Kuicjas pidi
ühiskond välja kujunema sotsialis­mi
all?[Missugune on reaalsus? Pea­legi
on revolutsiooni ajastu saavu­tanud
uut populaarset tähelepanu
PõhjarAmeerikas filmi „Reds" kau­du.
See on rajatud:USA vasakintelli-geni^
si kuulunud ajakirjanik John
Reed'i eluloole. Samaaegselt, on por.
pulaarsuse saavutanud 'Poola filmi-mcistri
Wadja kaks filmi, „Marmoi;
mees" jä„Terasniöes". Viimane on
praegu linastamisel, ning ta tegeleb
„Solid'aarsuse^^ liikumiisjS tekkimis­looga.
; ^ I
ME: Mida peaksite ise huvitavai­maks
ettekandeks Kultuuripäevade
programmis? ' ^
Parming: Eelkõige Raimond Kelgi
esimest loengut, mis hindas revoj ut-siooni
.käsitlemist eesti ilukirjan lu­ises;
Minü^süüreks; üllatuseks öli,'^ct
1917. aasta sündmustik pole leidnud
erilist käsitlemist ei yabariigi ajal»
ei nõukogude korra ajal, ega' ka pa-.
guluscs, vaatamata et revolutsioon
oli pöördeliseks sündmuseks eesti
rahva ajaloos. Kolgil on minu mee­lest
õigus, kui ta väitis, et s(te ajas­tu
on poliitiliselt ja sotsiaalselt liig­selt-
i,keeruline", et ^seda käsitleda
saaks. Rahvuslikult meelestatud kir­janik
peab selgitama kuidagi, miks
yaldav: osa eestlasist; sel kriitilisel I
momendil soisialistlikult meelesta- '
tud olid, ja kuidas maareform ise­seisvuse
mõttest tähtsam ' oli rah-
• vast Vabadussõjas sodima tiiyusta-miscl.
Teisalt on nõukogude olukor­ras
raske ära^seletada, et kui rahvas
valitses tugev, yasakpoblnei meele­olu,
miks siis nad koinparted ei toe­tanud,
ning miks kõigi selle asja tu­lemuseks
oli mitte punane Eesti
vaid rahvuslik vabariik.
See blukord on Kolgi mõttes ana­loogiline
Soomele; kus sealne kodu­sõda
ülisensitiivne_ oli nõnda kaua,
kui Väino Linna romaanid seda ava­likult
käsitletavaks sündmustikuks
tegid, kolk võrdles ses küsimüsea
valitsevat olukorda eesti kirjanduses
1905. aasta nurjunud revolutsiooiir-ga.
Viimase aeg valitses eestlaste
hulgas märksa suurem üksmeelsijs,
mis -tegi sündmustiku käsitlemise
kirjanikule kergemaks, Koigi seisü-
'kohaks oli mitte see, et 1917. aastat
pole üleüldse käsitletud, ivaid. et te­ma
käsitlemine ilukirjanduses op ol­nud
tagasihoidlik ja nõrk võrreldes,
sündmustiku ajaloolise tähtsusega.
ME: Kuuldavasti esitas dr. Mardi
Valgemäe ka huvitavat John Reed'i
eluloo kohta. Kas võiksite anda mei­le
lühikeSe ülevaate? 1
Parming: TCõikide kuulajate siiu'
reks üllatuseks .osutus," et Ühendijii-kide
punane ajakirjanik. John Reed
oli ka Eesti VabaViigi kodanik! .[^i-
. melti, kui ta taotles N., Venemaalt
vist oli see aastal 1920 — lahkuda
tagasi koju, yõeti la Soome piiri
kinni ja vangistati. Kuna USA-st üli
Reed lahkuniji4 salaja välispassita
ning kuna ÜSÄiametvõimud olid tol
lal üsna vaenulised kõikide sotsia
' jistide vastu, ilgu nad kommunis
tid või demo'kraatlikurt meelestatud
^1 dinud USA; valinis Reed'i abista
ma, et võimaldada tal naasda Vene
•"maale.-
• Kuid mitme naise vahendusel
'k.a. Hella:Wuolijpki'jä Aino Kallai
— oli tollane Eesti saadik Soome
dr. Oskar Kallas nõus abistam;
Reed'i läbisõidul Eestist Venemaale
Kuna asjajamine, 1 iks üsnagi kee
ruliseks Tallinnaga, näis Kallas'to;
mivat kohati omal volil. Vaatamati
USA soovidele, et Eesti ei abistak
Reed'i, anti talle siiski Eesti Vaba
riigi valispass ja ta vjabastati vangis
tl
•kl
K
n
t(
n
k
'ri
h
<4 • .i