Meie Elu = Our life, July 7, 1983

              •r
NELJAPÄEVAL, 7.IUULIL - THURSDAY, jULY 7 „Me5e E l u " nr. 27 1983
„MEIE ELU" - „OUR LIFE" - Estoffiian
Publisbedby Estonian Publishing Co. Toronto Ltd., Estonian
House,958 Broadview Ave.vToronto', Ont. Canada, M4K 2R6
Tel. 466-0951
Toimetajad: H. Rebane ja S. Veidenbaum. Toimetaja New
Yorgis B. Parming, 473 LuhmahnDr., New Milford, N.J.,USA.
. ! Tel. (201) 262-0773.
„Meie Elu" väljaandjaks on Eesti Kirjastus Kanadas.
Asut/. A . Weileri-algatusel 1950. .
„Müi() i^Ju" Ipimelus ja lalitusKesli Majas. 958 BroadviiiW
Ave.vToronto, Önt. M4K 2R6 Canada - Tel. 466-Ö951
Tellimiste ja kuulutuste vastuvõtmine igal tööp. k l 9 hm.—
5 p.l., esmasp. ja neljap. k l . 9 hm.—8 õ.
„MEIE E L U " tellimishinnad: Kanadas 1 a. $40.00,6k. S22.00,
3 k.$15.50. iJSA-sse - l a . $44.00,6k.$25.00,3 k.$17.00. Üle-meremaadesse
— 1 aL $48.00. 6 k. $26.00. 3 k. 819.00.
Kiripostilisa Kanadas: 1 a. $28.50, 6 k. $14.25. Kiri- ja
õhupostilisa USA-sse: l a . $30.80, 6 k. $15.40. Õhupostilisa
ülemeremaadesse: l a . $58.00, 6 k! $29.00.
J . Üksiknumber — 75e -
Kuulutushinnad:! toirühel veerul — esiküljel §5.r)0. '
i.tekslis $5.00. kuulukislR küljel $4.75.
EESTI LIPU ESTONIAAD
Andropov:... ka Nõukogude kodanikud naudivad ..inimõigusi"
liiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiuiitiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiinitiiiiiin
Süddeutsche Zeitung: Tagasipöördumine
sotsiaal-darvinismile
N i i USA oma kui ka välisajakir­jandus
on asunud tegema kokku­võtteid
president Reagani püüdlus­test,
poliitikast ja saavutustest te­ma
esimese valitsemispenoodi
keskteele
Eesti rahvas siirdub või on juba
siirdunud oma suvilatesse ja taha-aedadesse,
et hinge tõmmata suvi­sest
leitsakust ja muidugi ikka tööd
ieha ja tööd t^ha» Esimesed selts-liondlikud
suvelöögid on juba sel-iataga,
näiteks Karavani Tallinna
paviljoni näql Eesti Majas. Publi­kut
oli hõredavõitu või võinuks
rohkem olla.: Majanduslikud tule­mused
on allies teadmata. Kui need
peaksid suurte kulude tõttu puna­sesse
jooksma, sii^ on üks puudu­jäägi
punkt müüdud passid. Ainult
kaks dollarit läks Tallinnale, üle-'
jäänud 3/4 Karavani üldorganisat­sioonile.
Kui see n i i on, siis tuleks
eelistada iseseisvat Tallinna festi­vali,
millest kõik tulud jäävad Tal­linnale.
Tend^ehts end näidata „kõi-gile"
pole praktiline, saadud üld-reklaam
lihtsalt ei tasu.
Kurjad keeled räägivad, et lätlas­tega
meie lihtsalt võistelda ei suu­da.
Sõbralikud keeled ütlevad, et
läti paviljon oli lihtsalt klass oma­ette:'
meeldiv riietus, puhtad lauad,
< hea seryeerimine jne. Kuid nüüd on
see möödas. Kuid suve jooksul on
eesti rahvale k^ teistsuguseid üri-l
u s i — Seedriorul, Jõekäärul ja kes
heab kus. Ülemaailmsete Eesti Päe­vade
1984 a. peakomiteele jääb aga
aiatöö kõrval suur mure etteval­mistustega
eeloleva aasta suveks.
Ka siin on dollarimärk küljes ka­vandatava
eelarve ja summade
moX ettevalmistusteks. Kõik ole-/
mh osavõtust ja see ei saa ületada
eelmisi Eesti Päevi: inimiesi kaob.
Majandus ei ole üldiselt hiilgav.
Arvestame osavõttu järgmiselt:
75% Toronto 70^0 eestlase kohta;
lubatud 500 osavõtjad Rootsist; ar­vatav
2000 osavõtjat USA-st. Lisa­me
nendele arvudele veel mõni­sada
inimest mujalt ja saame osa­võtjate
arvu umbes 8000 inimest.
10.000 osavõtjat tundub nagu kätte­saamata
arv. Loodame siiski pari­mat.
K u i iga osavõtja kulutab päe­vade
üri^tustel 100 dollarit; siis
võiks kogutulu olla 800.000 dollarit,
p i l l e g a 1984. a. Eesti Päevad peak­sid
toime tulema. Kui peakomitee
peaks sellega toime tulema, seda
p a r e m . •
Kui juba rahast rääkida, siis Tar­tu
Gollege ^ahab eesti rahvalt saada
400.000 dollarit eesti professuu­riks.
Kui leidub 400 inimest, kellest
igaüks ostab 1.000.— dollari eest
laenupabereid, siis on see raha ole­mas.
Kui leidub! E K K vajab „Esto
Valley" jaoks umbes 100.000.—
dollarit. Kas leidub 100 ühe tuhan­de
dollarilist meest või naist, sest
raha on väljamaksuks vaja. Need
on küsimused, millede üle eesti
rahval tuleb suve jooksul suvilates
ja tagaaedades tublisti mõtelda.
Kui kõik toimub nagu juhid plaani­vad,
siis tuleb eesti rahval koos
Esto päevadega välja laduda tule­vaks
suveks vähemalt 1 miljon
kakssada tuhat dollarit.
Need küsimused on sama proble­maatilised
nagu Kanada eelarve,
inflatsioon, tööpuudus ja nigel ma­jandus.
Sellel teemal rääkis pea­minister
Trudeau ise ja püüdis näi­data
kui targalt on valitsus toimi'?
nud n.n. 6/5% kokkuhoiu klausliga
paikade ja hindade^ suhtes. Anna­me
tunnustuse. Polnuks kokkuhoiu
klauslit, olnuks inflatsioon veel^
suurem ja tööpuudus praegusest
halvem. Kuid kes soodustas oma
pillamispoliitikaga inflatsiooni ja
tööpuudust, k u i ainult valitsus, kes
ei osanud kokkuhoiu klauslit juba
aastaid tagasi sisse seada? Muidugi
valitsus. Et peaminister on asunud
valitsuse tegevust positiivselt val­gustama,
arvab opositsioon, et te­gemist
on ettevalmistustega vali­misteks.
Prints Charles ja printsess Diana
austasid Kanadat oma külaskäiguv
ga. Prints lubas rohkem lapsi saada^'
ja Diana punastas. Ka meie noor­tele
abielupaaridele tohiks prints
eeskujuks olla, eriti nüüd suvisel
ajal. Sest piiskopi aruandest sel­gub,
et matuste arv on mitmekord­ne
võrreldes ristimiste arvuga. Jär­gida
printsi eeskuju ei maksa mi­dagi.
Maks tuleb aga hiljem. Sest
eesti rahvas on väljasuremisel kui
noored abielupaadd selle püsimi­sele
omalt poolt kaasa e i aita.
• V.
eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitiiiiiiiiiiiiiiiiiiisiiii^
Eesti rahvatantsude esitamisviisi
üle mürti omal ajal palju piike. Taga-tipus
jputi iseseisvusajal siiski ot­susele,
et ainult etnograafiliselt eht­said
tantse võib], rahvaloominguna
esitada. Vastavaltteestlase iseloomu­le
on meie tantsud maalähedased ja
ilma liialdatud liigutusteta. Et nende
rahulik laad pakub aga häid väima-lusi
hingestatud kaasaelamisega esi­tamiseks
selgus juba 1937. aasta
Hamburgi'. • RahvatantsufestivaliL
Eestlaste esinemine üritusel millest
võttis osa 40 rühma 25. riigist leidis
laialdast tähelepanu ajakirjanduses
ja sellest kirjutas Hamburger Frem-denblatt
järgmiselt;,, Väga kunsti-
. küllases^ttekandes näitasid eestla­sed
uskumata rikkalikkust tantsudes.
Eriti meeldisid graatsiline ja elav pol­ka,
mõjurikas naiste tants ja huumo­riküllane
meeste pulgatants."
Etnograafilise ehtsuse põhimõte
rahvatantsude osaskaotati okupeeri­tud
kodumaal I kultuuripolitrukkide
nõudel. Peegeldamaks uue korra hü­vesid
rikastati käsukorras eesti rah­vakultuuri
kolhoosi-, brigadiiri- ja
rahvaste sõpruse polkade ning teiste
üudisloominguliste tantsudega. Kuid
ka paguluses pole eesti rahvatants
jäänud rikkumata. Et ukraina hoogsa
hopakuga ja itaalia temperamentse
tarantellaga võrdselt mõjule pääseda
m nii mõnigi rahvatantsujuht jõud-
0 0 0
nüd ilmselt arvamisele, et eestlased
peaksid ka oma käsi-jalgu kõrgema
kaarega lennutama. Eesti tantsude
s t i l i s e e r i m i s t ja ehtsa rahvatantsu
pähe esitatavat uudisloomingut saab
vaevalt rahvuskultuuriliselt õigusta­da,
kuid kui meie tõelise omapära
esiletoomine ülejõukäivaks osutub,
eks siis pea sellise esituslaadiga lep­pima.
Leppida ei saa aga sellega k u i
eesti rahvarõivais esitatakse teiste
rahvaste tantse i l m a publikut sellest
informeerimata. Eriti ^on üritustel
nagu „ K a r a v a n " p i i n l i k kogeda, et
nimekas rahvatantsurühm „Kungla"
eesti k u l t u u r i teiste rahvaste abita e i
suuda esitada. Pole võimatu, et aja
möödudes k a tantsijad ise enam e i
tea, et nende tantsud hoopis teistele
k u u l u t a d . K u n a teiste rahvaste tant­sude
meie omadena esitamine või nen­de
mõjul eesti tantsude stiliseerimine
meie k u l t u u r i aluseid kõigutama k i ­pub,
K A S V Õ I K S siis iseseisvusaeg­seid
põhimõtteid n i i k a u a aus h o i da
k u n i kodumaal eesti k u l t u u r jälle v a ­bana
saab areneda?
H A R R I K I V I LO
6ga uus „MEIE ELU" tsHiJa aitab kas­sa
sisukamale ajalehde.
Kodumaises ajakirjanduses juhi­takse
tähelepanu faktile, et ka eel­mistel
presidentidel — N i x o n i l , Car-teril,
varasemaist kõneleipata — oli
keskteel probleeme ja populaarsuse
allakäiku. E i tulevat ka unustada
tõsiasja, et m a a i l m a p o l i i t i l i n e olu­kord,
inflatsioon, ülemaailmne ja .
kodumaine tööpuudus, toodangu
langus, relvastusküsimused, aatom- .
sõja oht jne. ei ole asetanud Reagani
eelkäijaid nii u l a t u s l i k e ja tõsiste
probleemide ette.
ÜSA siseoludest parteiliselt mõ-justamatu
välisajakirjandus ei unus­ta
neid sügavamaid mõjutegureid ar­vesse
võtmata, k u i d peatub eriti Rea­gani
poolt astutavail sammudel, mis
ei tule talle kasuks. John Edwards,
Sydney „The B u l l e t i n i " Washigtoni
korrespondent, juhtides tähelepanu
majanduspoliitikale, kriipsutab alla
n i i investeeringute k u i k a ekspordi
suurt langust j a jätkab, et k u i ennüs-tataksegi
3%-listtõusuvõimalust toor
dangus, siis oleks see ainult umbes
kolmandik järelsõja-aästate tsüklis/,
mis on i k k a olnud 8% ja pisut üle
selle. '
- Probleemidest tähtsaim -on töö­puudus
j a asjaolu, et demokraatide
arvates hoolitsetakse peamiselt r i ­kaste
eest, mis loob mulje, nagu ei
oleks valitsus oma ülesannetes kom­petentne.
O n väga suure tähtsusega,
et demokraadid, võitsid juurde 7
kuberneri kohta, kusjuures peamised
muudatused sündisid kesk-läänes,
kus Jimmy Carter omal ajal sai ras­keimalt
lüüa. Järgmistest presiden-
. dikandidaatidest demokraat WaUer
M p n d a l e . i s e keskläänlane, hõõrub
käsi, kuna rep. George Bushil on
põhjust o l l a mures.
VÄLISPOLIITIKA
Välispoliitikas ei olda Euroopas
enam k i n d e l , kas toetuda praegusele
või oodata ära uut valitsust. Lõuna-
A a f r i k a s t , Iisraelist ja E l Salvadorist
on märke, et seal praegust valitsusi
juba ignoreeritakse.
N e w Delhiš ilmuvas „Times of In­dia'^
kirjutab A . S . A b r a h a m , 'et kuigi
presidendil on momendil veel toeta­j
a i d , oleneb kõik sellest, kasita tule­vikus
on võimeline näitama nii sise-k
u i välispoliitikas senisest paremat'
tööd.Oma kandideerimisteatega ei
venita ta asjatult, kuna ta teab, et
otsustav on kolmas aasta. K a see
autor j u h ib tähelepanu eriti majandu-
- sele ja märgib, et Reagani jutt inf­latsiooni
allaviimisest 13,5%-lt -
5,5%-le on tõeliselt muudetud rahan­dus-
ja k r e d i i d i p o l i i t i k a tulemus ning
selle hind inimlikust seisukohast
vaadatuna hirmus (horrendous), sest
samal ajal on töötute arv tõusnud
7.4%-lt - 10.8%-le, mis on kõrgeim
töötute arv pärast 1940. aastat. Sama
vähe o n Reagan olnud edukas vali­miskampaanias
lubatud eelarve ta­sakaalustamisel.
Taküsib aina aega
õite ilmumiseks tema majanduspolii­tikas
ja meenutab niaksude alanda­mist,
kuid see hoolitsus on teinud
õnnelikuks ainult väga.vähesed[|ou-kad,
kuna sam^l ajal on tõmmatud
väga oluliselt k o k k u sotsiaalprog.
rammi ja tehtud Ajaesed veel vaese-maks'{
he has made the poor rluch
poorer). Reaganil on oma poliitika
jätkamiseks väljavaateid ainult^ siis,
k u i valijate suur enamus hakkab
tundma oma olukorras paranemist.
Puutuvalt välispoliitikasse, ei ole'
väljaandel ütelda sellest paremat.Lä-his-
Ida rahukavas on pandud lootu­sed
Iisraelile, k u i d seal lükati kava
tagasi. Venemaa suhtes on Reagan
olnud külm ja k u u m , kasutades kord
kõvu sõnu, siis pakkunud „zero op-t
i o n i " . Rakendas sanktsioonid Lää-
. ne-Euroopa toetuse suhtes Siberi
gaasijuhtmele, ise asus pakkuma
Venemaale soovitust enam teravilja.
Kesk- ja Lõuna-Anieerikas e ole saa­vutatud
mingit olukorra |}ar^nemist_.
RIKASTE POLIITIKA
Herbert von BjOrch, kirjutades
Münchenis ilmuvas suure levikuga
„Süddeutsche Zeitungis", peatub
peaasjalikult Reagani rikaste p o l i i t i ­k
a l — W a l l Street, suurfirmad, k a p i ­talism,
ja märgib, et Reagani majan­d
u s p o l i i t i k a bn klassisõda, kus lüüa
on saanud töölised, neegrid, hispaan­lased,
kaubatarvitajad ja vanad. N e id
kaitses kord Nevv Dear ja Great
Society, nüüd on see lõpetatud.
Reagani konservatismi vaimseks
isaks nimetab leht inglise f i l o s o o fi
Herbert Spencerit (1820-1903), kelle
peamine jünger, Y a l e ' i professor W i l ­l
i am Graham Sumner, asus 1914.a.
propageerima Spenceri filosoofiat.
N i i loodi 3 aastat pärast Reagani,
sündimist',iSotsiaal". või ,,ühiskon-na-
dafvinism", m i l l e l muidugi ei ole
midagi ühist Darwiniga, sest Spencer
lõi selle 6 aastat enne kui D a r w in
avaldas oma teooria trükis. Nüüd,
20.sajandi teisel, kajab see vastu Rea­gani
juures. ,,Väljamakstud puhkus
kerjustele", „loodud M a r x i poolt"
jne.
Spenceri f i l o s o o f i a o n otseses vas­tuolus
igalaadse sotsialismiga —
enamkohastunü säilimine (,,Survival
of the fittest"). Tema õpetuse koha­selt
vajab ühiskonna areng ebavõrd­sust
enam-'ja vähemkohastünute, š.t.
rikaste ja vaeste vahel. K u n s t l i k abi
võib rikkuda enamkohastunute säi-limisseadust.
Spencer oli Inglismaa-
„Poor L a w " suhtes täiesti eitaval sei­sukohal
väites, et „kui, r i i k toetab
mõnda oma kodanikest, et leevenda­da
nende puudusi, siis ta kaotab oma
tõelise funktsiooni ja kahandab v a ­badust,
m i l l e kaitse on tema ülesan­ne."
„Haiged töölised, lesed ja o r v ud
peavad jääma nende endi hooleks",
kuid „need kahetsusväärsed kaotu­sed
on õnnistuseks, nagu on õnnistu­seks,
k u i päritud haigusega laps noo­relt
s u r e b . . . K u i r i i k võtab midagi
enamkohastunuilt, et anda teistele,
siis r i k u b ta o m a k o h u s t u s i " .
N i i meenutab l^ht Spenceri filo­soof
i a t j a jätkab kokkuvõttes, et esi­mest
korda pärast suurt depressiooni
hakkas U S A o l u k o r d ja elustandart
1970-daiI aastail langema. Meenutab
ka Vietnami ja Watergate'i ning lõ­petab
k i n d l a veendumusega, et k u i g i
1980.a. U S A v a l i j a o l i v a l m i s riskee­rima
i l m a kogemusteta presidendiga,
valmistuvad nüüd demokraadid
avaldama platvormi, milles tulevase
valitsuse vastutus vaesemate eest ei
ole vahetatud globaalse konkurentsi
vastu.
JsUu.
EI
MINGIT
KOMPROMISSI
KOMMUNISTIDEGA
K. P ä t s - 1 9 1 8.
>o<D>oaii>ocm<Kn>oQii>o4n>oai>oca«cmc
Eeloleval aastal saab eesti rah­vuslipp
100-aastaseks. Sama lipp
on ka meie Vabariigi ja vabaduse
sümboliks.'Üks põhjusi miks me
oma IV Ülemaailmseid Eesti Päevi
just 1984 peame ongi seotud meie
lipu juubeliga.
Esto 84 märk on suurürituse täht­samaks
väliseks tunnuseks. Märk
ja sellega ühenduses ka eestlaste
maailmakokkutulek on aga viidud
kokku Toronto linnia 150-da juube­liga.
Eesti lipu 100-aasta juubelit
märgil ei ole väljendatud. On To­ronto
juubel olulisem kui meie oma
lipu aupäev? Tegelikult ka Ontario
provints tähistab samal aastal oma
200-aastast juubelit.
Esto 84 märk on ammu kinnitatud
ja käibek Seda nüüd küll muuta on
raske. Sellepärast tuleks küsida, kas
peaksime lipu juubeliks tegema
hoopis omaette märgi. Küllap oleks
see inimestele ilusaks mälestuseks
sellest ajaloolisest sündmusest.
Veel olulisem oleks seda märki
rongkäigust osavõtvate lippude
varrastele kinnitada.
Eesti lipu juubeli toimkond on
välja kuulutanud võistluse erilise
juubelilipu tegemiseks. Õnneks on
selle projekti mõttetusele juba
Rootsist tähelepanu juhitud. Kui
seda teeksime, poleks see enam
eesti lipp, mille juubelit pühitse­me.
Juubeli reklaamlippu pole meil
ka vaja. Selleks võivad olla teised
vahendid nagu plakatid, mark,
märk jne. K u i Rootsis Esto 80 ja
Estifali puhul lipule midagi trükiti,
siis olid selleks poliitilised põhju­sed.
Eesti lipp võib Kanadas vabalt
ilma lisandideta lehvida.
Edasi näeme, et Esto 84 ava- ja
lipu jumalateenistust tahetakse
korraldada tuhandelise mahutavu­sega
Vana Andrese kirikus. Mah­tuvus
peaks olema mitmekordselt
suur0m, sest vastasel korral oleks
ju see vaid meie lipu ja usulise osa
alahindamine. Samaaegselt jääb
selgusetuks kas see liputeenistus
on mõeldud vaid luterlastele. Ka
teised kirikud töötavad ju eesti lipu
all.
Kui eesti lipp tahetakse kirikus
uuesti õnnistada ja mitte rongkäigu
lõpul aset leidval lipu ja vabaduse
manifestatsioonil, siis peaks vai­mulik
talitus olema küll ökumeeni-line,
s.o. kõikide usulahkude ühine
teenistus. Seda saaks hästi korral­dada
St. Pauli katedraalis. Seega
tuleks ühine jumalateenistus pidu­päevade
lõpust algusesse tuua. Sel­lega
jääksid erinevatele uskudele
põhjenevad jumalateenistused vii­masteks
Eesti Päevade kokkutule­kuteks.
Tahaksin siinkohal meenu­tada
oma kirjavahetust I Põhja-
Ameerika Eesti Päevade puhul To­rontos
1957 peapiiskop Juhan Kõ­puga.
Dr. Kõpp tol ajal märkis, et
kui pidustustel tahetakse rõhutada
rahva ühiseid taotlusi, siis on seda
parem teha ühise teenistuse kaudu.
Kui aga tahetakse anda tugevat
usulist elamust, peaks selliseid tee­nistusi
pidama inimestele omaks-saanud
kiriku korra ja kommete
kohaselt. N i i siis kirikuteenistuste
päevade ümbervahetamine meie
praeguses olukorras läheb kokku
meie kõige suurema k i r i k l i ku auto­riteedi
üldarvamusega. Eestlased
võiksid seega Torontost lahkuda
sügavama usulise elamusega.
Igal juhul on Vana Andrese kirik
ka luterlikuks ühisjumalateenistu-seks
liiga väike. Stokholmis ei ma­hutanud
palju suurem kirik inime­si,
nii et selle uksed pidi seestpoolt
sulgema.
Nüüd siis küsimus kelle eesti lip­pu
õieti õnnistatakse. Eesti Üliõpi­laste
Seltsi lippu? Mõnd Toompeal
lehvinud lippu? M e i l oh eesti lippe
palju. Arvukas hulk neist on vanad
ja auväärsed. Pärast esimese
maailma eestlaskonna edurikast
kokkutulekut Torontos kinkis ÜEP
72 Peakokitee iga maa eestlaskon­nale
ees^i lipu, mis 1973. a. E.V.
aastapäeva aktustel pidulikult üle
anti. Nen(d lippude a l l toimus meie
esimene ^suurem vabadusmarss ja
eestluse* manifesti kinnitamine.
Kahtlematult on need lipud nüüd
kaasa teinud ka ÜEP-d Baltimores
ja Stokholmis. Kas ei peaks me
neile lippudele nüüd rohkem tähe­lepanu
omistama? Kus on need l i ­pud
praegu? On need asetatud
meie tähtsamate ettevõtete aukoh­tadele?
Kas üks neist või kõiki nüüd
pühitseda? Kui üks neist vabadu-sesviibivate
eestlaste ühi&lipuks
teha, kelle hoole alla see peaks
minema kui kõikide lippude esin­daja?
Kas ei peaks see minema
maale, kus järgmisi Eesti Päe^vi kor­raldatakse?
Üks asi, mida tuleks soovitada,
on et maad neile antud lippudele
väärikad vardad ja vardaotsad val­mistaksid.
Seda võiks soovitada ka
organisatsioonidele, kes eesti lip­pe
kasutavad. ,
Ajalehtedes on olnud juttu, et
liputeenistust tahetakse teha või­malikult
nagu Otepääl 1884: Aga
kuidas saab seda teha selliselt
1984? Kuidas saaksime unustada
Vabadussõja, iseseisvuse, uued
võitlused II maailmasõjas jne.
Eesti rahvuse ja lipu saamise tee­ma
sobiks teatrilavale. Eriti oleks
selleks sobiv vabaõhuetendus.
Eestis kirjutati kord selline lavas­tus
ühenduses Võidupühaga. Nüüd
loeme ajalehest, et meie suurlaa-ger
Kotkajärvel on valinud bma ni­meks
„Eesti Lipp", See on väga
rõõmustav teade. Midagi ei saa olla
ilusamat ja haaravamat kui just
skautlikud noored oma laagri ja
suurlõkkega Eesti lipu 100. a. juu­belit
tähistavad. See paneb kind­lasti
rohkem rattaid Muskoka suu­nas
veerema.
Eesti lipu juubeli tähistamine on
suur küsimus. Rohkem ideid ja
mõtteid oleks vaja ka rahva hul­gast,
enne kui lõplikud otsused
langevad. Vaikuses ei löö lipud leh­vima!
lOBERT KREEM
EILLSIDEBAKERY
and Delicatessen
2851 lawrence Ave, E., 261-2238
(Hillside Plaza Brimley nurgal)
S a a d a v a l S O O M E PAGAR
pagarisaadused ja delikatessid, morne kardemonisai, sepik ja rukld-leib.
Maitsvad tordid j a muud kohapeal küpsetatud eurõopamaitse-lised
pagarisaadused. O Spetsiaal tordid ja sünnipäeva kringlid tel­limise
peale. 0 Euroopa delikatessid, konservid, juustud, siütsusin-gid,
suitsuribid ja soolaheeringad. 0 Suitsukalkunld tellimise peale.
:. OMANIK AKE SAARINEN
I
362 Danfforth Ave.,
Toronto, Ont. M4K 1N8
Tel. (416) 466-1951
466-1502
FLOWEfiS & GIFTS
MEIE ÄRIS ON SAADAVAL RIKKALIKUS VALIKUS
VALIK LILLI eri$ündmusteks ja tähtpäevadeks.
Samuti käsitöö kinkeesemeid —•
KULLASEPA, MEREVAIGU-, KERAAMIKA-, NAHA
PUUNIKERDUSEalal. |
Kõneldakse eesli, läti ja inglise keelt.
EESTI ALUMMM KOMPANII
Akende asendamine thenno-akendega. ^ 5 tollised veerennid
kuues värvis. ^ Rriästaaluste katmine.
KMri akendele sissemurdmise vastu metallkaitsed.
lasuta hindamine/Helistage päeval töökoda tsl. 832-2238
Kodus 7694)932
OSSO HMVESTMENTS INC.,
y 10335 Keele Str., Maple, Ontario LOJ lEO
„Meie Elu" nr. 27 (1740) 1983
Suvihari...
(Algus esiküljel)
H'ikukboride eriharrastuseks, praegu
kuuluvad aga Ontario Choral Fede.-
mtion'! nimekirja ligi 400 laulukoo­ri,
1972.a. 32 koori asemel. Selle
koorilaulu intensiivse arengu teguri­teks
on ka eesti laulukoorid olnud.
. ..Koorilaulu alal kerkib aga küsi
mus - kui palju tohime siin lubada
ümbritseva ühiskonna mõju meie
enda kooride tegevuses? Siin arvan, et
puhteestilised üritused tulevad hoida
lahus nendest, mis mõeldud kanad-lastele.
Laulupeod, näiteks, peavad toi­muma
kõigi eesti traditsioonide ko­haselt,
mida nad on ka olnud. Meie
laulupeod on kujunenud ka muusika­listeks
rahvuspoliitilisteks anastaja­te
ja okupantide trotsimiseks."
„Et leida eesti kunstiga tähelepanu
ka kanadlaste hulgas, peame leidma
vorme, mis sobiksid kanadalasest
kultuuritarbija lauale, aga ka eestlas­te
kultuuritegevust edasiviivad.
..Kui lausa suleksime oma kultuu­rihoone
uksed kõigele ümbritsevale,
ei läheks ise välja ega laseks ka"
kedagi sisse, siis tekiks väga karde­tav
kultuurigeto, mis õhupuudusel
või tsirkulatsioonivaesusel varsti
võiks kasvatama hakata kultuurilist
umbrohtu.
\„Kultuurilise umbrohu tõrje algab
rahvuslikult meelestatud ja ,pÕhjali-kult
ettevalmistatud kunstniku kau­du.
Kui üks kunstisund ütleks, et
loominguline tegevus on ise väärtus,
tulemus pole tähtis ning teine püüaks
ainult tänapäeva maitset kommen­teerida,
mitte arendada, siis peaksid
nad ikkagi üheväärsed olema; nagu
kaks härga ühe adra ees, kes võrd­selt
veavad.
KULTUURIRELVAD
..Kunstnik nautigu oma loomingu­list
tegevust,' aga tema loomingus
peegeldugu ikkagi eesli rahva rõõ­mud
ja mured. Momendil, kus meie
vabadusvõitluse pärisrelvad on ära
võetud, kasutagem siis neid vahen­deid,
mis veel on käepärast.
„Intelligents või andekus ükslndo
pole võimeline looma suuri kunsti-väärtusi,
ka kõige heledamal talen­dil
tuleb Õppida kunstilist rakendust.
Mugavuse või laiskuse pärast ennast
mitte välja arendanud kunstnikud,
kunsti looduslapsed, on nagu poo­kimata
viljapuud, hapu viljaga oma
loomingus ning oma igapäevases
elus kõige tülikamad ja keerulisemad
inimesed.
,,Oma noori kunstnikke peame
edutama ja neile esinemisvõimalusi
leidma, et nad saaksid oma „tiibu
proovida." Meie ci tohi neilt nõuda,
et nad toodaksid ainult eestlasteh;
meie ühiskonna piirides, nende loo­ming
peaks pääsema kanada ja veel
kaugemalegi atmosfääri.
,,Punarezhiim meie kodumaal teeb
kõike, et eesti rahvuslikku kultuuri
halvustada ja veel sallitavat Ikka
kuidagi punapartel rakkesse suruda
Meil on aga heameel sellest, ei me
kas või ainult kultuuriliste vahendi­tega
võime eestlaste õigust Iseseis­vusele
jätkata. Kõik see mitmepal­geline
aktiviteet, mida eesti kultuuri­na
harrastame, viib need eestilised
väärtused ka meie nooremasse gene­ratsiooni,
sidudes meie sirguval
põlvkonda ürgse eestilise kultuuriga.
Antud oludes on eestlaste aktiivne
kultuuriline tegevus sama tähtis kui
poliitiline ja ma ei näe põhjust, miks
nad ei võiks armukadeduseta üksr
teist toetada.
„Eestit on küll vallutatud füüsili­selt,
kuid mille vaimselt. Valm.se va­baduse
püsimiseks on sellised kohad
nagu Seedrioru väga oiülise tähtsu­sega.
Seedrioru on ükjl nendest sepi­kodadest,
kusnie oma tekitatud vai­mumõõkade
väärtusi proovime.
,,Soovin, ei Seedrioru vaimsus ju
hing jõuliselt seda missiooni sama
edukalt jätkaks, jõudu tegijatele ja
palju rõõmu siia kogunenud eesli
rahvale."
MÕTTELEND KODUMAALE
Aktusekõnele järgnevalt Seedrio­ru
esimees August Jurs kutsus välj
Harry Pärkma, kes Seedrioru ülesehi­tamisel
on palju kaasa aidanud nin
palus aupeakonsul Ilmar Heinsoo
Harry Pärkmalc üle anda Kanadi
Eestlaste Teenetemärgi.
Järgnes aktuse kontsertosa, ku
Toronto Eesti Segakoor Uno Kook'
juhatusel laulis neli laulu; T. Vetllk
..Soome lahel", E. Võrk'u „Heli!)
ilma", A. Pruul'! ..Kodumaine kevad'
TÄNU
Minu südamlik tänu kõigile
dele, sõpradele ja kallitele kaa
päeva tähistamise nii meelde)
kingituste ja majandusliku toct
Kanadas.
Teie kõikide heatahtlik suhtum
päeva ainulaadseks minu elus.
Minu eriline tänu kuulub
algatusel see üllatav sündmus
Aitäh teile kõigile!