Meie Elu = Our life, February 24, 1978

              REEDEL, 21 - FRIDÄY, F E B R U M Y 24 v>M6ie;EIiii'''nr. 8 (.1463) 1^
Veeretäi^c länä ajaratta kuusküm­mend
aastat tagasi ja vaatame mis
tookord meie kodumaal juhtus. Siis-ü!
i sõda: Suur Maailmasõda oli lõpul
ja Vabadussõda oli algamas.
Meie Vabadussõjast on nii ajaloos,
kui ka mluudes raamatutes kirjuta­tud
ja sellest kõigest mis tookord
.juhtus on palju räägitud. Äga tolle
aja juhtumeid oli nii palju, ;et neid
ei jõuaks kõike kirja pannagi.
Tookord, e.t see oli meie oma maa
ja meie opia Vabadussõda, siis iga­üks
ruttas jõudui?)ööda appi. Kooli-poišjidki
ei.tahtnud kõrvale jääda ja
arvasid, et nemad just ongi need õi-
' ged sõdurit. Sõttaminek • oli au asi,
isegi, koolid ji^eti pooleli ja • mõni
läks koguni s-alaja kodust ära. Tähtis
oli sõda võita! Need koolipoisid on
nüüd kõik juba vahad, mehed ja pal-
• juid ei ole enam neist meie keskel.
• Meride teod aga elavad ikka edasi,
. ka need teod midaei ole raamatutes­se
kirjutatudki. ;
Elmar OÜ siis ainult kümne aasta-:
nc.. Vend Kärla oh aga suur ja oli ju­ba
sõja algusest saadik kodust ära,
oüsoomusfongil. Onupoeg Otto, kes
oh ka hea sõber, tema oli küll. alles
kaheksateist, aga teda võeti kooli-poi.
ste pataljoni., Ottol oli ilus käe­kiri
ja nii sai temast kantseleisse kir^
'..iuiaja.'.• r
Elmar vahel mõtles .'vennast ja
onupojast ja oleks ise^kä heal meelel'
süila läinud, aga teda ei'^'õetud. Sõt­ta
oli la liisa.noor, aga talutöödeks
kõlbas 'küll. Kevadel oli kibekiire
põllutöö, .sulast oh,.raske saada, Kar-
!äi 'ei olnud jaMeesi pidi ikka • isa
aitama. Kooligi ei saanud enam min­na.
Isegi viimaseks päevaks 'ei .saa­nud
ja nii naabripoiss tõi sõna, et ta
on klassi edasi saanud. Elmar para­jas
livedrüias põllul; ja see oli nii hea
. sönurn, T t töögi läks pärast seda-palju
libedarnalt. Künda küll veel. ei
jaksanud, aga ^ks muidki töid oli
küllalt. Õhtutel oli väsimus suur, aga
nädala, lõpul oli vahel üllatus^ isa an-
,dis mõne marga.ja ütles, „Noh „su.
laspoiss"-, eks,mine ka linna"'; , : _
Talu-ei olnud linnast kaugel ja sel­lel
pühapäeval tulid, vanemad õedki
kaasa. Üsna ootamatult kohtasid nad
tänaval Ottot.; Elmaril ' oli rõõm
. suur, onupojal oli kindlasti palju sõ-jalugusid.
• ,
." „Kas tuled, ka sõtta . . k ü s i s Ot­to;
kui nad kahekesi
,,Küll, võetakse," juJgüslas Otto.
„Näe olin paar päeva puhkusel, nüüd
lähehgi rongile, kui tahad, tule aga
kaasa, küll ma sind paigale panen.
Ega siis sõtta ainult. püssilaskjaid
tarvis ei ole. Mina olen kirjutaja ja
sintist. võiks. hea kuller saada.
Vaenlane vaevalt usuks,.et väike poi­siklutt,
kes põldümööda läheb, kan­nab.,
kaasas tähtsaid sõja pabereid.
Pealegi,' sa oled üsna julge, sind saab
kasutada." •.
Plaan oligi valmis. „Läheri jiüüd
sõtta, viige emale ja isale tervitusi,
.nnpea ma- tagasi ei tule," ütle^ ta
õdedele, kes ehmunult jääma ette
seisma jäid. Elmar läkski - Ottoga
rongile, sihtkohaga Valka. . .
Järgmisel hommikul olid nad ko­hal
. 01 to kurus tas s taapi j a.; £ 1 m ari
tähtis, päev oli tulemas. „Oota siin,
ajan, asjad sees joonde, külIma siis
sind kutsuii,'^ütles ta ja.kadus; Aeg*
.läks igavaks. Elmar.marssis staabi
ees ikka edasi tagasi ja oli kärsi­tu.
Mis sealküir nii kaua aega võt­us,
selle, ajaga ta oleks jõudnud ju­ba
mitu kasulikku asja korda saata?
Kui õige läheks ise sisse:.. . \
Järsku • keegi haaras tal õlast:
^,Poiss mis sa siin teed .. ."kuulis la
ja oli ehmatiisest kange,, see oli ju
vend' Karlä hääl. Ümber pöörates
seisiski, ta silrri silma vastu, vanema
vennaga.
..koge-kumnene.
ei võeta veel,
"dhkas Elmar.
„Tuhn sõtta, isamaa eest.
Ics Elmar.'
„Sina ja sõtta ,...! Mis sõdur sina
kaoled, katsu, et koju saad. Või nii,
et ütsüd kodust salaja tulema, keva--
del põllul palju lööd ja isal abi; vaja,
siin aga oled,ainult jalus^"
„Pole ma midagi jalus, hakkan
kuneriks,. või ükskõik milleks. Ega
siis sõjas üksi püssi ei lasta, iga töö
on Isamaa eest." \ -,
. . Vend Kärla naeratas. „Isamaa eest
- noh, kui: nn, siis jah. Tule, ostame
;en
uued vikatid, varsti on heinaaeg ja
sul on õigus, ega siis sõda.üksi lahin­gu
t ei, tähenda/ meil ori leiba ja loo­madel
on heinu tarvis: Noh ütleme
sinu panus isamaa eest ongi — olla
kodutalus sulane, kuigi oled aUes
kümne aastane.
Tuliuued vikatid. jä: luisud kaenla
all. jõudiski Elmar kodutallu lagasi.
„fCäisin Valgas heinatöö: riistu ost­mas
ja kohtasin seal. ka; vend Kar:
lat;" ütles ta nagn täis töömees ku­nagi:
,;Hoirime ma lähen ka kündma,
sõduritel ön leii^^a ja loomadel lieinu
alles i tarvis,:jä see on mida meie siin ko­dus
isamaa eeU teha Stfame."'
Tanu
Te tõusite isamaa ksitsfeks,'
kui kodusid ähvardas olit.
Arvul vaenlase vastu küll vähe;
kuid südameis äateküld
te seisite, mehed kui tammed
nüüd mullas teil ködukolit.
fe mälestust aga mätas ei kälä,
ega pärandit, elutuld!
On Kalevi ja I^embituga ühinenud
liljad hinged,
Toonelas valvel te seisate
esiisade ajatus reas.
Kuid puhugu ka idast yaenutuuled
vinged,
veel leidub käsi mõõka haarama
me rõhut- rahva seas.
Ei selle mõõga küljest kätt me
lahti lase,
me elusihiks kadund vabaduse
V ;\leid/':-:•:•:;•.::
la kuigi tuhas ammu kodud, iidne
eluase,
arm Ivodumulla vastu tiivustamas
• --meid,
Nüüd puhake, me rahva vaprad "
IV . :.
Ju jäbi aegade -ning pisarnüske
haua,.:,: .'
ka kord, kui vaba meestena meil
taastatud me kojad,
me tänus meenutame teid veel
•';:,:','kaua, kaua.-..-:, •
Helle Reikman
Meie elame jän^e äares. See ^on väi­ke
järv,: kus elavad kalad, kilpkon-^
nad, konnad, pardid, haned, kurg,
sääsed; ja patju linde, Kurg ja kilp-koiinad
söövad kalu ,kalad söövad
kõnne, konnad söövad sääski, sääsed
inimesi.. .
Meie üusas aias kasvab puid, põõ­said
ja lilli. Tõime oma aeda ka kivi-tairnla
kive. Oma maja katusele pa­nime
ütie.'katte ja valgest metallist
räästaalused. Mina aitasin isa katuse
katmisel ja see oli väga lõbus töö:
Tõrvapappide pakkide ürnber olid
suured paberid, millest meie õega te­gime
lennukeid ja loopisime neid ka­tuselt'alla,
• ; •
' Meie ostsime uue mööbli, aknakar­dinad
jäpõfandavaibad.
Keldris on meü suur ruum: kns
mina mängin jalgpalli ja põraridhi>
ki t, sest mti harras tus on s poi i .
Mulle meeldib mu kodu!
" Eric-;HalliEg ;,;•:•.
Toronto E: S. Täiendusktol
See tükike isamaast
meil südames
ei ununel
See tükike võimsalt
meil südames,
ka rannaks!
Seisab tükeke isamaast
meil südames
kord aegadest.
See tükike isamaast
jääb südame,
—• ka lõppedes!
IC.-
President K. Päts 1938, aastal Hiiumaal lasterikast FiiPide perekonda kü­lastamas.
i
õue kallaku all, väike iluaiake esi- lahragi kõnelnud. Mustakirju.kass lõi
küljel, vanad põlised kastanid möö.- 'nurru' ümber jala. Nägin oma kõdu­da
• naaberkrundi piiri tagaküljel,: köögiakent läbi sõbra aknaruiitnde
asus madal, üle saja aasta vana maja ,— taoh, nagu alati olnud: mu kodu.
minu kodu.
Neh armast sooja tuba umber põ­lise
suure ahju. See küttis kõiki ruu­me
peale: köögi, mida soojendas
Rahunesin.
Talvel sõitsin jälle lumereel: kaha-kust
alla.,Kevadel istütasiine ema lÜ-jed
ümber. Naine mu kodusl tuli mu
suur paksu plaadiga pliit; ja soel juurde,; pakkus maiustusi: Surusin
müür. Kas mu kodu: oli ilus, orikas, j käed selja taha; : ;' ., ; . :'
m^gäv — ma ei tea seda. Ei oska S(C-| Venelaste: sissemarss ei suutnud
da lühemalt kirjeldada. See oli:niuimind sundida päexakski: unustama
ainus / tüchne^^kodu- juba süixlimi-: oiri-a: kodu ja sõpra. Suvi kuurordis
sest saadik: . Sinna oh mu: emake — päÜ^e paistis küll endisell. Külm;
mind otse haiglast toanud. Selle ka- ;vari:agä hõljus üle tühja ranna. Või-;
süsega varjatud'. laialt trepilt tegin dutule mäer valvas pilusilmne määr^
.Maailmas on mjtmeid rahv-usi.,
ön inglasi," kanadlasi, prantslasi
ja palju teisi. Nende hulgas on ka
eestlasi;, Eestlasi on võrdlemisiCvähe,,
võibrolla üle miljoni, aga neid leidub
peagu üle maaüma; Ka mina olen
eestlane, kuigi ma eiole kordagi käi­nud
Eestimaal. Lisaks sellele mä ei
tea: kuigi palju .oma kodumaast.
Olen eestlane .lihtsalt selletõttu, et
mu isa ja ema on eestlased. Nemad
sündisid ja kasvasid üles- seal kau­gel
kodumaal.: - :;
Sägeh -ma püüan luua endale õiget
ettekujxüust mu isa; ja ema sünni­maast.
See . ei; ole kerge, sest Eesti­maa
on väike, looduslikult ilus, võrd-
; . KüH oli \'ahva kelgumi^ alla ki- gem...:" „Küüle" noris vanaisa Vel-hutada.
Kelgud;lendasid kui; tuleväl-gud
mäest alla orgu. Mäekünkal,
kust kelgusõit algas, istusime nelja|
kesi pikale kelgule. Ees mjna, minu
järel Kaari, siis Priidu ja tagatipus
viieaastane mees — Taivo. Kelgu li­bisemise;
kiirus olimi suur:.et meie
kolmekesi: =künagi kelgul ei püsinud,
veeresime nnsama külgepidi alla.
Taivo aga,; kes ikka kelgu tagatipus
istus, suutis end alati nii tugevasti
kelgu ,külge klammerduda, et tema
• ikka küös;kelguga alla orgu tuli.
Kui me üleni lumistena/kügates
jälle mäekünkale: ronisime, kiitis,, va­naisa:
kes meid seal ootas: „Vahva
ja visa mees oled sina Taivo! Näe,
teised pudenevad.kelgu küljest, lah­ti,
veerevad poolelt: teelt' alla, sina
aga ikka kelgu küljes kinni kuni lõ­pu
ni.:Täitsa mees!" >
•. „Ma heitsin epd ise lumme," avah.
das Kaari, „mul,le:meeldib kelgusõi-;
duilumiseks ;säada:": „Änaveeremine
on sama mqnus,;kui sõitmine": kin­nitasin
mina Kaari sõnu.
„Taivo tegi siiski kõige paremini";
:; oli vanaisa lõplik otsüs>,,müleks^siis
kelku vajate, kui end veeretades falla
saate. See on ikka mees, kes: kelgul
püsib ja siriria ka jääb!"
Priidu hakkas vanaisaga selle kü-
• simuse üle; yaidlema, nohy nii nad
ikka arutavad ilma asju jä olemisi,
aga ta ei jõudnud kuigi kaugele,: va-
;:näisale jäi jä jääb alati õigus.
Vanaisa ohgi täna kõnelemise ja
õpetamise tiijuš. Teel 'kelgiimäelt ko-
• j u t u l i meile vastu Vello; see: poiss
kes meiega ikka esimesena inglise
keelt kõnelema hakkab. ,yMiks sa
eesti lastega ingUse keelt kõneled?"
tõreles vanaisk. ;
Vello tegi suured silmad ja veidi
imestanult vasias: ,;See o n j u ke^
löt, ,„ütle;müHe kas täismees
elus alati seda. mis on kergem?"
• ' Veilo ei oskanud sellele i vastata,
kuid Priidu raputas pead. „Kas va­nemad
kodus,ei käsi sind eesti
kõnelda?" See küsimus tuli Veilole
iptamatu11, sest võõrad se 11 isei d • õr­nu
asjuharilikult ei puuduta. Poiss
siiski vastas ausalt, et käsivad küll,
aga lapsed ei hooh sellest. Nüüd sat­tus
vanaisa : hoogu: „Siis /oled sa
mees, kui .vanemate sõna ja käsku
kuulad ja selle; järele tahtad. Mina
oma rikkaliku elukogemustega jul­gen
seda öelda jä'nõuda.:Oma ingli­se
keele pruukimisega raõjütad sa
teisi eesti lapsi ja lapsed,omakorda
teisi: Kõik kombed mõjuvad vastas
tikku. Peaksime kord pidama laste
koosoleku ja seda küsimustkäsita-ma.'
Meie kõik: jäime kuulama, mis vä-haisal
veel hinges pakitseb. Ta jät
kas: .„Teie meie: uus põlvkond, kes
olete me järeltulijad ja astute varsti
ellu,, peate teadlikult end paranda­ma:
kontrollima, et hoiate tugevasti
kinni omast keelest ja rahvusest, na­gu
see viieaastane mees täna kinni
hoidis kelgust. Mingit lõtvust ei tohi
selles suhtes olla. Teile on antud ko­dudes;
ja eesti koolis selleks kindlad
põhimõtted. Te olete lubanud neid
põhimõtteid võtta käitumiseks, miks
siis sellest kõrvale kalduda? :;
Kuidas hinnatakse inimest, kes
oma lubadust ei täida?" Vanaisavaa-tas
kordamööda meie kõikide otsa.
Priidu ütles selle kohta: „Vanaisa, sa
oled ikka ütelnud, et Eestis maksis
vanasõna: meest peetakse sõnast,
härga veetakse sarvest!" Vanaisa
patsutas Priidule õlale j a jätkas vei­di
mahedamal toonil; „Noored puud
tahavad vahest kõveraks kasvada.
Üle: kolmekümne aasta tagasi põ­genesid
küm.üed: tuhandfed eestlased:
Rootsi jav Saksamaale, kommunistli­ku
Vene okupatsiooni eest.:Need olid
-meie vanavänenLad, i^iad ja emad.;
Saabudes maale, küs; keegi nüüd
.elab, hakkasid paljud energiÜsemad
eestlased asutama organisatsioone.;
Nn tekkisid meie kirikud, koolid,
ajalehed,' gaidi- ja skaudi; organisat­sioonid,"
Eesti: Seltsid^ Võimlejad,
rahvatantsijad ning muud. -Need
kõik auasid kaasa eesti keele, usu,
lau 1 u, meele ja üudiste edasiandmi-seL
Koguti raha osteti kirikuid, et
eestlased, saaksid omas keeles kuu­lutada
Jumalasõna.
. Osteti Eesti Maja, skaudi- jä gaidi
maaalad, kus lapsed, noored ja kõik
teised •saaksid oma koosolekuid .pi-
:dada eesti,keeles.
: Mitmed -tublid eesti emad koovad
ja valnlistavad eesti rahvariideid, et
eesti lastel võiksid meieülusad rah-emisi
lihtne; ja; tagasihoidlik. :E,lu^variidedsel^^^^
esimesed lenmid uksegaTaiadelc, ma­dalatele
astmetele. Neil istus' õhtuti
mu ema, käsitöö: süles;- neOtiladusin
oma esimesed:liivakoogid, otse tr^pi
kõrval asetsevast :Iiiyakai:tist,::
M.W kodu oli seotud, niu sõbraga.
Hommikuti-kibelesin, teda aitama
dunud sõdur. Labküsimc enne, kui
ükski vahlraleht oleks: suutnud saa­da:
köiiakal \arjunditki. Kuidas rõõ-'
mustasin,- leides : kastanid tais rohe-,
lisi, kar\^aseid :ntippe peil raas ipais 11-
vaid, kohvipruune! Vaalasin igatse­valt
püulal\'a. Kas' nad juba ei puh-tänava
pühkimisek Mu em;a ütles mu ke!?' Sel sügisel', rull asin ,"os!,mesto
sõbra kohta — „kojamees Hini".;
Suviti olin.ära.:Kuid nähes jühusj
likult vahtral ,esimest Ivollaka • var!
jundiga' lehte,, hakkasin igatsema
Siis sõitsimegi; juba..' Koduöu
kastanitega ema juuixie. Mu rooni o l i : ,
Riga'suur, et seda:jagada ainull niu
sõbraga. Ema, küsis, kust ma need
koijasin. Ütlesin,, et kodust; Ta sili­tas
.üle. mu, sassi:; pea ja naeratas.
Sakslaste voorid erinesid küll vc-':.
nelasle omadest,-kuid- mul polnud '
aega nendejaoks: Lippasin otse läbi
aed.ad;e:—- plangud olid maha kistud ;
— oma koju. Ta oli.alles! Ta olis^al!
.kojiL:
oli. täis punapruune' kastaninüppe.
Mul ei olnud enam millekski' muuks
aega, ' need ::tulid :korjata, : jaotada
suuruse järele. • :
Ühel hommikul sõitsid õue suured
veoautod. Ladusiine peale meie Puutumata, terve. Kuid tinaplommid
mööbli. Järgmisel öör nragasin.jubcV olid ukse ees. Mu sõber mli."longates
õue .ja. lausus: ,,Venelased viisid;;
proua ära
Sei^sügisel läksin leise kooli. Õhtu­ti;
j Oöksin ikka vana kodu; poole. Tah
vel. sõitsin ikka lumereel hoovivee-küigi
rnä-seal
nõudis paljti tööd:ja vaeva: Aga
snski; mu iša-ema armastavad seda
maad ja rahvast. Nende rahvustun­ne
tõmbab mindki kaasa. =
Olen kuulnud;lugusid eestlaste va­badus
tahtes t, : võitlusinhust, jonnakus
sest; ja visadusest.: See kuulus iga­päevase
elu juurde. Aga -kõige selle­ga
on nad jätnud kustumatud jäljed
maailma ajalukku ja jäädvustanud
kindla koha rahvaste suurperes. Sel­lepärast
mä tunnen uhkust oma
rahvusliku kuuluvuse tõttu jä tahan!
alati jääda eestlaseks. •
' .SÄh.Pihel; v;.;';-.•;•. :,'•';
: Torpntö E. S. Täiendüskool
laulupidusid ja Eesti Päevi, kus lauk
dakse ilusaid eesti laule: Kenad ees­ti;
tüdrukud:esinevad võimJemisega
üle kogu maailma, tutvustades Ees­tit
ja eestlasi; Käime ka ise eesti
koolis, noorte organisatsioonides ja
pühapäevakoolis; tahame ollä head
eestlased, olgugi, et oleme sündinud
Kanadas või mujal v õ õ r s i i . ' . :
;• :Änne .Kriisa.
; :: Toronto ;E.S.,Täienduskool
;: Keele: tän: VT.kl. õpilane '
Qma vana-vaha-vanaisalt
mitu — mitu — mitu põlvkonda
tagasi
pärisid sa eesti vere, meele.
Oma vana-vana-vanaemalt
kaugete aegade lugulaulude
ridadelt
omasid sinagi kauni eesti
emakeele.
Oma isalt, emalt, perekonnalt
said oskuse tarvitada eesti sõnu
mõitteks,
kõneks, lauUiks, eduks, rõõmuks
eluteele.
Sa ise, su lapsed, lapse-lapselapsed
targaidhoidjad-nägijad olema
eesti sõna me tuleviku
keelde. ;'. -';...'•':;;:.-..:.-
neüe pannakse tugev kepp toeks 'ja
tõmmatakse seosega see kõverus ära.
Puü kasvab sirgeks.
Nn soovivad kõik eesti vanetnad ja
vanavanemad, et nende sõnad ja ees­kujud
oleksid toeks uutele põlvkon­dadele
.ja et uutest põlvkondadest
sirguksid sirged ja tugevad eesti
tammed!" y
- Hella ieivat
j Eesli keeles üldiselt tuntud kuude
nimed nagu jaanuar, veebruar jne.,
on võõrsõnadest laenatud. Meil on
aga kä omad, puht eestipärased kuu­de
nimed, mis vanasti rahvasuus ka­sutusel
olid,
Nii on jaanuar liääriküü. Esimene
jaanuar, . meie uue aasta päev, oli
tun tud nääripäevana. Sel. kuul tegut-ses
ka ringi külmataat ehk nääritaat.;
: Veebruar on tuntud küünlakuuna
ja teine veebruar .küünlapäevana. Ar­vatavasti
süüdati siis küünlad süm-booisena
pimeduse peletamiseks.
Märts; — paastukuu. Selle algeks
on sakslaste poolt Eestisse toodud,
katoHkü usk ning sellega seoses olev
paastumine enne kevadpühi ehk :li-havõtleid.
Aprillikuud: tuntakse jürikuu nime
all. Sel kuul uuendasid faluppjad ja
sulased mõisaga oma töölepinguid
või vahetasid töökohta ja kolisid mõ­ne
teise mõisa juurde tööle. Kahe-kümnekolmäs
apjrill on tuntud jüri-päevana.
Sel päeval 1343 toimus Jüri-öö
ülestõus. '
. Maid tunneme lehekuuna> sest siis
tärkab looduses elu ja puud ning
põõsad lähevad lehte. ; •
: Juunis ehk jaanikuul pühitseme
jaanipäeva. Süütame jaanituled jsi
pühitseme valguse : võitu pimeduse
üle. Mõni õnnelik ehk leiab isegi jaa­niööl
sõnajalaõie. ^
•Juulis — hdnäkuul — algab heina­tegu
jä see peab kuu algul tehtud
uues korteris.::Ema ümises laulda, ta
ütles: „Siin on meil- palju ilusam —
suur-aed, suured ruumidV'' Vaikisin
--minu kodu: oli .ju alleid;
gasin ja elasin mujal:
Sel sügisel;alustasin loohteed: See; rest alla.. Ajad nüiutusid. Kool hak- :;
viis mööda mü kodust. Käisin seal' kas: töötama 'tükati.;Öised häired,
igal hommikul .ja pärastlõunal. Kuij Veii,c!asie, rünnakud: .Kodune , suru-'
siis .pärastlõunal pnu' Hint. küsis: :^ tud meeleolu. Seda,sain unustadaai-lähed?"^
Vastasin: „Rälli kor- nult; koduõuel. Suur rünnak üle ko­dulinna..
'Meie korter oli tuleoluis:
ITonraTikuhamaruses hiilisin Välja.
Ruttasijn läbi 'suüse.vate varemete.
Jooksin ahastades lõõmava te vare-'
mete; vahel. Kuid siiski; —; seal Veek
pooleldi püsfi ;kasetüvi katusepleki :
varjuk Madalad trepiastmed olid ter­ved.
Istusin sinna — Oma kodu aher--
va:rele. Mu vana kodu oh märter.
• Sinilillede lehed olid sulanud lume.
alt/; koltunud ja vinsked. Haarasin
nad pihku.; Toppisin põue: Seisatasin,
põlenud kasetüve ;• juures. Vaatasin
alla õue veerult^ kust tahmased, vee-ojad
aila olid jooksnud. Tundsin kor­raga,
et olin vaba. Lahkumine, põge­nemine
kodumaaltki ei teinud, enam
suurt valu.; Sidemed sellega olid, läbi
põletatud võõraste väevõimude
:poolt.- • ..^l-v ,•
terisse!" Mä ei raatsinud raisata sõ­na
„kodu". selle: uue;, .suiire, hiilga vatt
toreda, jaoks, kus elasin. Hüüdsin
seda ta endiste\elahikkude järele.
.. Ühel ^päeval; kolis :vqõras naine
oma:'mööbliga mn kojül Istusin tre­pile,:
otse. jalgu..; Olin nutma puhke--
mas. See> võõras nmuifööli võtnud ära-mu
..kodu. Mu sõber: kutsus; mind
oma tuppa jä ütles: ;,Pole kätki mi^
dagi — las ta elab pealegi;seal!'' See
oli mu sõbralt pikim; jutt, mida. ta
saama, sest.peaTc seda; algab kesa­künd:
Kesa;on põld, mis on jäetud
jõude: puhkamäVSeäl peeti tavaliselt
seakarja.. •
TLõikusekuu- ehk august on saagi-korjämisekuu.
Sjis toimub rukkilõi-ktis:
ja peks. Sel kuuikühti maha ka
järgmiseks aastaks talirukis ja tali­nisu.;-.:
•/.:-••.:;••:•
• Septembris või mihklikuul; antak­se
kirikus tänu saagi eest, tapetakse
' lambaid ja peetakse laate. Kaheküm-neühöksas
september — mihklipäev
— on kartulivõtmise algus.
Oktoobris ehk viinakuul toimub
ja pandud ühe noore eestlase
poolt Geislingeni laagris; 1941, a.
sügisel võetud . kartulitest puskari
pruulimine, mis viidi hüjem linna
puhastamiseks peenviinaks. Osa sel­lest
veeti; 'yanasti;.hobustegä Riiga jä
Petrograadi; ning see.reis võttis talu­meestel
mitu nädalat, sest: autosid
polnud ja hobused va j asid tihti puh­kust,;
•.'•;• -••:•-.•
November — talvekuu—näeb tal­ve
algust ja külma tulekut.; Sel kuul
ön kamardipäevjäkadripäev.
Ja lõpuks detsember, ehk. jõulu­kuu.
Selleks pole selgitust vaja, sest
me kõik tunneme jõulusid jõulupuu, kõla.
verevorsti jä süldiga. Sel kuul pühit­seme
Jeesusläpse sündi.
Oleks kena, kui me eesti keeles kä-
Keset tuba, tooli taga
Kiisu ajab saba taga.
Kuidas Kiisu ka ei kraba,
aga saba ta ei taba.
Ei ta taba, sest et saba
lipsalj) eest, et olla vaba.
, Ainult narrib selle moega
saba väikest kiisupoega.
Kolli, Vikk
Toronto E. S. Täienduskool
sutaksime eestipäraseid kuu nime­sid,
sest nendega on seotud meie
rahva omapära ja neil on ka ilusam
Toomas Reikman
Londoni Eesti Täienduskooli
õpilane.
_ ,,Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: Hella Leivat ja Helle Reifeman. Tojmetuse
aadressi c/o Hella Leivat, 16 Cortliarid Ave., TörontQ» M4R ITS