Meie Elu = Our life, December 17, 1987

              ^^ationäl Mbrary O f Can^!^a
/
see
J . '-'-Jt» o f
HT PAGULUSES
Second Class Mai! Registratlon No.
Nr. 51 (1971) 1987 NEtfAPÄEVAL, 17. DETSEMBRIL- TflURSDAY, DECEMBER17 XXXVII aastakäik
9
Ei tarvitse olla täheteadlane, et Koguduses kuuleme Jeesusest kui
imetleda suure valgusjõuga tähte Juudarahva Kuningast ja Jumala
lõunataevas, mis oma varajasemas pojast Mii räägivad kristlikud tar-faasis
järgneb kuule, kuid hilise- gad selles püha raamatus,
mas faasis liigub kuust mööda ja Kuid meie ise peame tänapäeval
liigub siis kõrgemal zeniidis. See nägema Jeesuses poliitilist kuju,
on vaatamisväärselt ilus vaatepilt kuigi ta ütles, et tema riik ei ole
hilisõhtuses taevas ja kutsub esile maapealne, vaid tuleb tema taeva-mitmeid
mõtteid ja unistusi. Seda selt Isalt Rooma riigi ülemvõimu
eriti jõulueelse! perioodil Tähe- all ei saanud keegi jääda apoliiti-teadlased
ja uurijad tpvad ehk Ilseks, kes iganes oma suu praotas.
mõndagi sellest tähest, selle liiku- Jeesus liikus ja rääkis palju, ta õpe-misest
ja koostisest, meie seda siin- tas oma rahvast ja koondas jüng-kohal
ei hakka arutama. reid jumalasõna edasiandmiseks.
Kuid kas see on just Betlemma Läbides ise variseride kooli, oli ta
ttäht, mis kutsus karjaseid ja ida- erakordse mõttelaadiga, omas tae-maiseid
tarku selle yalguse järgi valiku võime haigeid parandada ja
Jeesuse sõime juurde ligemale isegi surnuid üles äratada. Rahva-kaks
tuhat aastat tagasi, seda ei hulgad otsisid tema lähedust ja pa-
Julge vist keegi kindlusega ütelda, randusi maistest hädadest See oli
Tähtis on, et see täht viib meie valitsejatele suur demonstratsioon
mõtted Jeesuse sõime ja tejmavane- kui ta hobueesÜ seljas sõitis sisse
mate juurde siis kui see juhtus. Jeruusalemma, rahvamassid kat-
Pole kahtlust, et see täht ilmutab sid tema teed palmilektedega ja
end ja meenutab meile, et sündis teatasid: Siin tuleb juudarahva ku-juudarahva
kuningas, keda hiljem ningas.
kutsuti Jeesuseks Kristuseks^ See Jeesus nimetas end oma ISA so­on
ilus tõsilugu, mida meenutame na kuulutajana, kuid rahva ja Roo-ka
meie nüüd; sest Jeesus oli tõe- ma riigi võimule pidi ta paistma
leselt olemas. poliitilise ohuna. Sellisena nägid
Ta sündis Herodese aegsesse po- teda ka saduserid, kes spekulee-
IMtilisse maailma ja nii ei pääsenud risid rooma isevalitseja abil suu-ka
Jeesus neist olukordadest ja remale võimule, kaasuvatele tulu-nrenguist
Et vältida Juudarahva dele ja endatähtsusele juutide
Kuninga ennustuse täitumist asus ühiskonnas. Aeg oli küps, et Jeesu^
Merodes poeglapsi hl^Vitama ja Joo- se peale kaebus tõsta Pontiuse Pila-sepil
ja Marial ei olnud teist teed, et tuse ees Jeesusest kui ohtlikust
põgeneda koos lapsukesega Egip- mässajast Rooma võimu vastu,
tusesse. Nii sai Jeesusest maapagu- ^ Püatus Jeesuse ülekuulamisel ei
OH'
oodatud pühad. Nad toovad meile
mõneks päevaks rõõmsat elevust,
muretust ja täidavad südamed mõ­nesuguse
lotusega. Nii on see olnud
varasest lapsepõlvest alates ko'
dumaal rahu ja sõja-aegadel ja hil­jem
väljaspool kodumaad tundma­tuil
teil ja hiljem nüüd meie uuel
asukoha, või kodumaal. Nii on jõu­lud
meie igapäevase elu pildis.
Välise ilusa koore all on aga usu­liselt
tähendusrikas sisu. Jumal Isa
avab südame oma lastele, keda ta
on loonud, sest Ta on armastus.
Jõulude pidulikkus ja valgusroh-kus
on kui ilustav kroon, mis Ju­mala
armastusele poolehoidu näi­tab;
Inimlikest kogemustest teame,
et armastus, mis ennast mingil viisil
ei väljenda, jääb tundmatuks ja
kasutuks; Lugematuii põhjustel
võiks Jumal inimkonna elu vaik­seks
peatvaatajaks jääda. Ta lap­sed
käivad ju Aadamast ja Eevast
saadik oma tahtmiste teed kui nad
mdid pärispatu läbi Jumalast lahu­tasid.
Jumala laste patu teekond on
olnud kurb teekond generatsioo-mst,
põlvest põlveni kuni tänini.
Ärakadunud pojad ja tütred käitu­sid
ja käituvad ka tänapäeval Ju­mala
Isa juhtnööridest ja seisukoh­tadest
üle vaadates. Et inimene oh
patune ja loomult iseenda poolel
vastuline oma Loojale, ori inim­kond
algusest peale Jumalaga vae­nu
ja sõja vahekorras. Selles tõsi­asjas
ei ole rahu ega rõõmu ei
jumalal ega inimestel.
Rõõm oh aga selles, et Jumal
sellist vaenuvahekorda igavesti ei
luba kesta:„Mina ei pea viha iga­vesti"
(Jer. 3,12) vaatamata et ini­meste
südamemõtlemised on kur­jad
lapsepõlvest peale (1. Moos.
S,21). Jumal ulatab taevast käe
inimlastele lepitamiseks. Ta tahab
inimesega patte andeksandva ar-mulepingu
teha: Tema poolt on le­pingule
— piltlikult väljendades - -
fflllakirjutaks Jeesus Kristus ja jni-mene
kirjutab sellele lepingule alla
oma
Et see kõik võiks teoks saada
saabus suur silmapilkinimkonnale
Keiser Augustuse rahvaloenduse
ajal kui karjased Betlemina väljal
karja hoidsid, siis Issanda ingel
astus nende ette ja kuulutas neile
suurt rõämu „et teile on täna Taaveti
linnas sündinud Õnnistegija, kes
on Issaiid Kristus". Karjased läksid
ja leidsid Joosepi, Maria ja lapsu­kese
sõimes magavat Vana Testa­mendi
prohvetite ettekuulutused
olid täitunud.
Kõigele kuuldule ja nähtule oli
aga krooniks taeva sõjaväe hulka­de
kiitus: „Au olgu Jumalale kõrges
ja maa peal rahu inimeste seas,
kelledest temal oh hea meel." Ära­kadunud
pojal ja tütrel on jälle uks
avatud Isa kotta. Jeesus ise kinni­tab
seda tähendamissõnas «Ära­kadunud
pojast", kes tunnistas, et
„ta on pattu teinud taeva vastu ja
sinu ees ega ole väärt et mind su
jpojaks hüütakse" (Lk. 15,18-19)j8B
mimeseie • ,
Sest Teile on täna Taaveti linnas sündinud Önnis-tegija,
kes on Issand Kristus. .,Au olgu Jumaiale
kõrges ja maa peal Tahu inimeste seas, kelledest
temal on hea meel."
Luuka; 2,11.14
võttis poja vasta ja stende vahel oli
rahu. Nü on seda Jumala rahu pä­ka
inimkonnale. Jeesus kui
on tulnud (1. Moos.
49,8.10):
Rahu on maa peal! Samas küsid
kui neid jõuluevangeeliumi sõnu
kuuled — kus on see rahu?
Kas ei ole maailm täis kirjelda­matuid
kurbmänge, poliitilised eri-vaated
ja riikide majanduslikud
huvid põhjustavad sõdasid, mida
ise oleme kogenud ja kuulnud. Ka
eiolesageli rahu erinevate kirikute
vahel, eriti kui tagasi mõteldes
usuisa Martin Lutheri usupuhas-tusajale
ja edaspidisele uskude
erinovusele — siis ka siin ei ole
raku. Raskused kerkivad esile kui
usulise rahu asendame ilmaliku rahu
mõistega, mis käsitleb rahu raheste
vahel ja mitte Jumala ja inimese
vahel. Kui ingel ütleb, et rahu on maa
peal, siis on rahu maapeal inimesel
usu lihi Kristusse oma Loojaga. Sel­list
nhu ei ole leida rahvusvahelis-im
pjiliitlHatas vahekordades. Seik
Miij^^a rahun^üdjad-^m
da|tid nõuavad sõdade lõpetamist,
et maa peal rahvaste vahel oleke
rahu. Ingel kuulutab aga rahu maa
peal, mis on inimeste ja Jumala
vaheL Jeesus ise ütleb, et see rahu on
sootu teistsugune rahu kui inimes­te
omavaheline rahu: „Rahu jätan
mina teile: oma rahu annan ma
teile, mins ei anna teile mitte nõnda
kui maailm annab" Joh. 14, 27)
Missugune on see rahu ja kus on
sellist rahu leida? Seal, kus patune
inimene usu läbi Kristusse saab
Jumalaga lepitatud. Seda lepitami­se
võimalust On Jumal kinkinud
kõigile. Selle rahu osanikud maa
peal on üksnes need, usu nimetuse
peale vaatamata, kes tõeliseU usu­vad
oma Õnnistegijasse kui pattu­dest
Lunastajasse. Need on selle
nägemata kristliku kiriku liikmed,
kelledest usutunnistuses loeme, et
„usun ühte püha kristlikku kiri­kut".
Kui ühedel maa peal on rahu
Jumalaga, siis teistel ei ole seda.
Jumal üksi teab, kes need on, kel on
rahu maa peal ja Jumalal on neist
hea meel
Kristuse sünnipühad on rõõmu-aeg.
Jumal on rahulepingu sõlmi­nud
inimesega ja selle pitseriga
Kolgatal kinnitanud. Seepärast on
jõuluevangeeliumi ikka armas
kuulata ja jõululaule südantsoo­jendavalt
laulda. Jumal ei ole meist
kaugele jäänud, vaid saanud meie
sarnaseks — meile vanemaks ven­naks:
„Sest nõnda on Jumal maail­ma
armastanud, et tema oma ai­nusündinud
Poja ön andnud, et
ükski, kes temasse usub ei pea
hukka saama, vaid et igavene elu
temal peabolema. Sest Jumal ai ole
oma Poega läkitanud maailma, et
tema maailma pidi hukka mõistma,
vaid et maailm tema läbi pidi õnd­saks
saama." (Joh. 3,16-17). Tänu
olgu Jumalale selle eest ja meil
pühad. Aamen.
Õp. 0. GNADENTEICH
Astun vaikselt jõululumist rada
ÜJe kannatanud kodumaa.
Iga J lävel tahaks kummardada:
Ükski maja pole leinata.
Aralt ohkan nagu moistukeeli,
Uskumata, et see täide laeks;
Kas me kunagi veel oma meeli
Saame tarvitada rõõmu hääks?
Kahaneb me vahelt lumeväli:
Tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijali '
I Sammumas üksteise poole teel.
I ; Viivuks tummub ehk see: Millal? lyiillal?
I Mis teis üha tuikab sunnitööl,
i Ning me kohtume sel taevasillal
I Palest palgesse sel jõuluööl.
I MARIE UNDER
Poeg, kelle
ei on valitsus 0 0 0
Läbi aegade on Jumal oma armas­tuses
püüdnud inimesega ühendust
luua. Ta on teinud ja teeb seda jät­kuvalt
mitmel erineval viisil. Juba
esimesele inimpaarile, kes ennast pa-tulangemise
tõttu oli puude keskele
peitnud, lähenes Ta küsides: „Kus sa
oled?" Korduvalt on Jumal prohveti­te
sõnumi kaudu inimeste juurde tul­nud,
et neile oma tahtmisi ja kavat­susi
teatavaks teha. .
Jõuluöö Petlemma väljal ei olnud
esimene ega jäänud ka viimaseks
korraks, kus Jumala saadik taevaliku
sõnumi inimkonnale teatavaks tegi.
Kuid see öö oli eriline ja imeline selle
poolest, et Jumal saatis oma Poja
maailma inimese olemuses, kelle
kaudu lepitus ja lunastus kogu inim­konnale
võimalikuks sai. See oli rõõ­musõnum
Õnnistegija sündimisest,
m i s , , . . . saab osaks kõigele rahva­le.
." (Luuka 2:10).
Jumal läheneb igale inimesele te­male
arusaadaval viisil. Karjased,
kes uskusid inglite olelusse, kuulsid
ingli kaudu oma Õnnistegija sündi­misest;
tarkadele hommikumaal
, kuulutas Jumala valgus erilise tähe­na
Kuninga sündimisest; vaga Siime-onile
ilmutas Püha Vaim Jeesuslapse
kui Messiase viibimist pühakojas.
Aga jõuluevangeeliumist võime
leida ka, kuidas keegi Jumala armas-tuskingituse
vastu võttis. Karjased
tõttasid Petlemma imet vaatama. Kui
nad leidsid lapse, andsid nad Jumala­le
au ja rääkisid laiali, mis Issand oli
neile teada andnud. Targad, paganad
hommikumaalt, võtsid ette pika tee­konna,
et tulla elava Jumala kui Ku­ninga
juurde Teda austama ja kum­mardama,
tuues andideks parima
oma varandusest. Vaga Siimeori kii­tis
ja tänas Jumalat pääste eest, mis
tust. Kuid juutide võamumehed Pi­latuse
trooni ees karjusid ainult:
„Poo Jeesus risti!". See oli juutide
nõue Jeesuse vastu surmanuhtlu­seks.
Meie teame, mis sellele järg­nes.
meie teame ka, mis järgnes
sest juudid teenisid oma
^a iseendale. lisraelimaa jäi
rahvaks ja maaks järgne­va
kahe tuhande aasta jooksul. Juu­did
olid maailmas laiali paisatud ja
vastuvõtmatud kõikjal kus kodu­paika
asutasid. Teame, et juudid on
saatuse poolt karistatud rohkem
kui ükski teine rahvas. Meie tunne­me
juutidele kaasa oma südame­põhjas.
Kuid meie ei pääse Jeesu­se
ristisurmast küsimast; „Ka8 on
midagi öhisS?"
; neitsist
Maarjast Ta ei olnud üheski süüdi.
Rahvas kutsus teda Juudarahva Ku­ningaks
juba siis, mil ta ei teadnud
mida see tähendab. Ta sai poliitili­seks
isiksuseks, sest aeg oli polii­tiline,
nagu ta alati on. Juudi rahvas
oli killustatud vaesteks ja rikas­teks
ja selles vahekorras tekkisid
vastuolud. Jeesus julges isegi temp­lisse
tungida, kus ta peksis laiali
kaubavahetajad ja nende lauad.
Jeesus oli end seega näidanud ka
revolutsionäärina, keda saduserid
kartsid.
Nii siis mindi Pontiuse Pilatuse
juurde ja tõsteti kaebus. Pilatus ei
näinud süüd, kuid saduserid karju­sid
— poo risti. Nii oleme ilma ihu-säilitanud
jumaliku Jeesusena.
Meie ei tea, kauaks oleks Jeesus
ilma ristisurmata juuda rahvast
õpetanud ja nende seas elanud.
Kuid müüt Jeesusest elab, edasi,
meie elame sellele kaasa ja meil on
usk, mille pärast pühitseme Jeesu­se
sünnipäeva. Kuid arvame, et
Juudamaa poliitikas ja juutide rah­va
ajaloos oleks sea tähendanud
teistsugust armastust maailma rah­vaste
vahel, mis puudub praegu.
Vaatame ikka seda heledat tähte,
mis meile paistab ka praegu. Mõt­leme
edasi Jeesuse sünnile ja sel­lele,
mis võinuks olla, kui Jeesuse
oma rahvas ei oleks teda Kolgatale
on valguseks paganaile ja auhiil-guseks
lisraelilile.
Kuid mitte kõik ei saanud osa nei­le
määratud rõõmust: ,,Kui kuningas
Heroodes seda kuulis, ehmus ta väga
ja kogu Jqruusalem ühes temaga."
(Matt. 2:3). Sõnum ehmatas neid,
kelle elus ei olnud ruumi Issanda
vastuvõtmiseks: ,,Ta tuli sellesse,
mis Tema oma, ja Tema. omad ei
võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes
Teda vastu võtsid, andis Ta meele­valla
saada Jumala lapsiks, kes usu­vad
Tema nimesse." (Joh. 1:11,12).
Petlemma sõime juures seisatades
kogeme järjekordselt, kuidas Jumal
alustab ajaloo suuri ja pöördelisi
sündmusi väikese lapse kaudu. Ta. on
teinud seda Moosese, Saamueli, Taa­veti,
Saalomoni, Joosija ja mitme tei­se
kaudu. Moosese pisarad tõukasid
ümber Egiptuse vägeva impeeriumi;
Samueli lapselik palvfe.kummutas
jumalatu Iisraeli preesterkonna; Jee­suse
sündimine tähendas võidutee
algust saatana valitsuse ja sellega
kogu maailma kurjuse süsteemi üle.
Jumal on oma Sõna, Piibli, lehekül­gedel
kogu inimkonna ajaloo minevi­kust
tulevikuni ilmutanud ja viib sel­le
täide üksikasjalikult: „ Aga kui aeg
täis sai, läkitas Jumal oma Poja kes
sündis naisest ja sai käsu alla, lahti
ostma käsualuseid, et me saaksime
lapse seisuse" (Gal. 4:4,5). Ta valmis­tas
ette inimkonda sajandite jooksul
oma Poja maailma tulemiseks, kelle
läbi inimesel oleks võimalik saada
lepitus, lunastus ja avatud tee igaves-sesse
isakodusse, oma Looja juurde.
Jõuluööl täitus muistse prohveti
kaudu antud tõotus: „Sest meile sün­nib
laps, meile antakse Poeg, kelle
õlgadel on valitsus ja kellele pannak­se
nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev
Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!"
(Jes.9:5). Jeesus Kristus on meie Ime­line
Nõuandja, Tema läbi leiab ini­mese
hing lunastuse ja tõelise vaba­duse.
Kõikidele inimese püüetele
vaatamata ei suuda seda anda filo­soofia
ega kunst, ei kirjandus ega
muusika, rääkimata rikkusest. Üks­nes
Kristus võib murda maailmas
valitseva kurjuse ja vabastada ini­mese
patu ning surma ahelaist. Ai­nult
Tema suudab teha nõrku tuge­vaks,
anda rahu südamesse ja uue elu
' neile, kes vaimselt on surnud.
Paljud imetlevad Kristust ja Tema
õpetust, kuid vähesed kummardavad
Teda kui oma elu Issandat ja Õnnis­tegijat,
kui kuningate Kuningat, kelle
õlgadel on valitsus! Taas kuulutatak­se
jõuluöö imelist sõnumit sulle ja
mulle, et me võtaksime vastu meile
antud Jumala suurima kingituse oma
südamesse!
K.E.V.
A-