Meie Elu = Our life, October 22, 1987

              nr. 43^(1963) 1987
M i
u i
1»
m0
m
-tv;;?.
ksti Majas peetud
jgu (nüüdne EKN].
Iler (1954-1956) ja
ite jne.
.35-aastase tegevu-iljud
kaaseestlased
ioonile andnud oma
ja väljapaistva pa^j
tma, esimeesfiMŠ"-'
esimeeVrf71-1973
jsimefes, Udo Peter-
J-1980 ja palju teisi.
)ib ütelda, et aasta-
M Kanadas^ kujune-laste
keskseks võit-inikfi
meie kodumaa
rabaidu^e eest. See
toimuda ainult sei­la
eestlaskond, jää-
Irahvuslike eesmär-on
heldekäeliselt'
[ööd^ja võitlust Eesti
leviku huvides.
^RIIT -ARUVALD '
isimehedr lohan
|3(, Eduard Riisna
[/58), Juhan Müller
liLuitsalu (1956/57),
(1958/59), Harify
|69), Ilmar Heinsoo
IsLüpp (1971-1973),
(73-1980), Laas Lei»
1987: Laas Leivat
is Lupp. (abiesi-
[task (abiesimees),
(abiesimees —
ist jurs (abiesimees
|o), Tarmo Heyduck
Gatharines), En-
Ibiesimees ~ Van-
Pent (abiesimees
|n Soosaar (abiesk
ax). Priit Aruvald
lehis Vahtra, Endel
|i Valge, Kadi Kal°
»rsoo, Piret Komi,
|tsmaa, Toomas Õu-ler,
Johannes Paha-
[e-Lupp, Kalju Jõgi,
dgar Marten.
1 Erik Altosaar, Pee-tein
I Andre, Jun.,
)rmi Heinmaa, Lei-
[sberg, Jaak Kivik,
|em-HeyduGk, Ene
Maldus Marits,
|hr, RaffiMoks, Tö-
^ho Paluoja, Aksel
in Toomes, Toomas
Jr.' .
Imed: Ilmar Hein-isen,
Lembit Kolk,
tanuel Lepik, And-larPuhm,
idsepp.
(-1
p Esireas, vasakult °
Hansen, Johan Hoi-
L Aksel Luitsaluo
Salurand, A. Luitsalu
[ägiso, E. Riisna, §.
a*'m 413112)83) 1987
,0
Otsustasime F'red'iga suvetööd ot­sida,
sõita nii kaugele läänie,'kuni
tüdineme ja siis vaadata, misj edasi
saab. Minul oli auto ja Fred kohane
kaaslane, et väsimuse korral korda­mööda
sõita. Jõudes Edihoi^toni, ar-vasinje,
et maailmava'atamisest juba
aitabki, muidu raiskame kallid töö-päevad,
eemärk oli ju tpötada. „Ah
õpilased Torohto ülikoolist..."
Edmonton! tööametnik kratsis ku­kalt.
,,Hõmm . . . muud- ei ole, kui
kaevandustöö, kui seda tallate...?"
Kas tahtsime või mitte, kas hea või
halb, seda ei saanud ju enne otsus­tada
kui olime proovinud. Ja. i . eks
seegi oli töö, mida paljud inimesed
tegid,' miks mitte ka meie.
Et Saskatchewan! põhjapiiril asu­vasse
uraniumi kkevandusse jõuda,
sellekš^^ saanud enam autot kasuta­da,
pidime ta suvekorterisse -jätma,
sest teekond jätkus ivõsalennukil.
l a . . . siis ol!megiesmakord|elt elus
uraniumi^kaevanduses. ' |
Rutem, kui ise arvasime! saidki
meist kaevandus-töölised, näidati
barakk, kus elada ja siis söögisaal.
See oligi oodatud koht kuhu nüüd
Jõudsime. Seisime üllatajnult toidu-kuhjade
ees, mis silmadele nii isu­äratavad
ja pidime'tõele au^ndma,
üheski Torbntoreatoranis ei olnud
me nii rikkaliku valikut näinud. Üli­kool!
residentsis üldsegi rhitte. Imes­tasime,
et siin tühlmaade ääremaal
pakuti söögikordadel nii paljud liha
ja kalapraadide sorte, ju|irdekuuluva
juurvilja, salatite, magusroogade ja
igasugu pirukatega. Söökisaal täitus
kaevuritest, kõik nad olid hästisöö-
: nud nägudega ja lõbusad sellid.
Turske, tervisest lõkendava näoga,
kokk muheles naerda, nähes meie
= üllatunud nägusid. Ta lootiff meist
kiitsakatest koolipoistest suvejook-sul
raskekaalumehed ülespof|utada.
Söögisaalist väljudes olime enda ja
maailmaga rahul. '
Aga töö, see algas jäffgiiiisel hom­mikul.
Fred sai .töpkoha ^maa all,
mind jäeti maapeale, oli ju kaevan­dus
kahe osaline, osa kaevandusest
maapinnal, nagii suur'kraater,,kust
kive lahti murti ja veomasinatega
purustajasse ja sulatusse viidi, teine
osa sügaval maa sees| Töö oli töö,
ükskõik siis, kus või kuidas.
Kaevandus oli laienenud, kogukad
lauavirnad olid ette jäälnud jk minul
tuli esimese tööna, teiste tpölistega
koos, need eemale uuesti riita ladu­da.
See ei olnud raske, aga üks pois-
' test arvas, et lioiab kõrvale ja^kadus
kiiresti esimese lauavirna otsa maga­ma.
Ega teised kadedad ei olriud, ühel
nupukal poisil oli kohe haamer ja
naelad käepära^st ja magaja sai särgi-sababidi
lauavirnale naelutatud. „ Et
alla ei veereks", arvati. Magaja ei
kuulnud ega tundnud midagi, kuidas
ta sealtalla sai, jäi tema enda mureks.
Keerukamaks tööks oli hiigel kuu­ri
pehkinud katuse lammutamine.
Töö õpetab tegijat, aga meid seekord
natukene hiljem. Olime valest otsast
alanud ja leidsime end lammutamis
lõpul suure kraateri ees, kust ainult
kitsaste raudtalade kaudu, kui sel­leks
julgust jätkus, katuse äärele pää­ses.
A l l agahaigutas paarikümne jala
sügavuses tsement põrand. Surma
meist keegi ei saanud, targemaks aga
küll.
Kui arvate, et prügivedamine ei ole
tore töö, siis eksite, toredam ja täht­sam
selles oli suurt kolisevat ja
kriuksuvat prügiautot juhtida. Vahel
muidugi tuli kaaslasega auametit ja­gada
ja ise prügi autosse laadida. See
oli juba natukene haisevam amet,
sest kaevanduskülas pea iga kaevur
käis nädalalõpul kalal ja kõik mis
fileeks üleliigne oli, rändas prügitün-ni.
Olid soojad suveilmad ja esmas­päevaks
olid tünnide sisu haisevaks
kärbeste maiusroaks saanud. Aga, ka
seda vilumust oli elus tarvis. Palju
riskantsem oli dünamiiti vedada, eri­ti,
kui sütikud koorm^-s olid. Need
olid küll hoolsalt pakitud, et ei põ-ruks
ega liiguks ja siis tuli tigusam-mal
sõita. * ;
. Sai tehtud mõndagi elus enam mit'
tekorduvat tööd, ka metsakustuta-mine
oli üks selline. Meile anti vee-paagid
selga, käisime hõõguvate
kändude ja tungalte keskel, lastes
neile sortsu viisi vett, et lõplikult kus­tuksid.
Vingu ja kuumust oli küllal­daselt,
õhtul koju jõudes olime üdini
puusuitsust läbi imbunud. Aga va­bal
"ajal* võis igaüks teha mis tahtis.
Minule pakuti kohalikust raadiosaa-tejaamast
meeleolu muusika saatja
amet. Tundsin end üpris tähtsana,
kuüstusinsaatejaamas ja ütlesin eet­risse
,,Halloo.. .halloo... siin olen
mina Rih_g, ja nüüd kuulete õhtust
meeleolu muusikat." Selle eest
maksti ka. Aga päris vabal ajal oli
naudinguks istuda kusagil kauni loo­duse
keskel ja teha visendeid.
Üheks kauniks mälestuseks jäi
põhjataeval virmaliste mäng. See oli
ennenägematu ja imeline. Oranz lao­tusele
avanesid rohelised kiirtevihud
nagu vihmavarjud, või siis mõnej
muus värvisp ja kujunes tulemäng,
mis ikka vaheldus uueks ja ennenä­gematuks
võimsaks põhjataevakaa-re
iluks. Lahkudes tundus, liiga kii­resti
oli suvi kadunud, liiga kiiresti
tulnud sügis ja kooliminek saabu-
•^nud.' •- • • ~ :.•
V.A. KIMBERG-KOTKAS
Emale loen enne kõige,
'Mind ei sega ükski fiuõigs, \
ma loen kiuste kisale,
see, kes see kuuleks mind ve
Tahan veel kord lugeda!
Kiisukesel oleks heameel,
temale võin tugeda.
Kiisu vaatas, kiisu kuuks,
igsi rea lõpuh kurrrir!
Kiisu hüppas, kiisu huiks,
iga salmi lõpul: niauuu!
Suvitamas
Igal aastal me pere läheb kaheks
kuuks Muskokasse, isa fädi suvilas­se,
Spring järve äärde. Seal on suur
kalju, kus päivitame ja ujuma lähe­me.
Meil on aerupaat, kummist paat
ja kanuu. Nende nimed: Kaur, Konn
ja Kilu. Suvila on suur, kuid meie
magame väikeses majas.
Tegevusi on meil mitmekesist:
matkamine, järvel sõitmine, kala­püük,
ujumine, lõkketuli ja mitu
muud. Vees on suur kivi, kust hüp­pame
ja kaks vähematl^ivi vee all.
Kõige vähem kivi on kuuejalases
vees. Kuid enamasti hüppame sjillalt
vette, ujume vee all ja korjame:põh-jast
kive. Igal laupäeval kütame sau­na,
seal on parv, millelt kuuma ,,na­haga"
vette kargame.
Spring järve ümbruses on 36 suvi­lat.
Üsna mitu neist kuulub eestlas­tele,
järv on väike aga temal liigub
suuri mootorpaate ja palju veesuusa-tajaid.
järve sügavaim koht 200 jäiga.
Mulle eriti meeldib üksinda sõita
kanuuga, kui järv oit vaikne ja ilm
ilus.
Varem elas meie silla ääres tore,
suur konn umbes kümme tolli. pikk.
kahjuks kolis ta meilt ära. Matka si­hiks
on meil enamasti tuhandejala
suurune liivaauk, kuhu joogipürke
kaevame. Kui teinekord jälle tuleme,
otsime eelmised purgid joomiseks ja
peidame uued purgid liiva, et meil
oleks otsimise vaev ja leidmise rõõm.
Muskokas on soe, äga mitte nii
lämmatav kui Torontos. Isa, vana­ema
ja vanaisa arvavad,"et vesi järves
on külm, aga minule on see üsna
meeldiv. . •
Kui soovime ajalehti^piima, või
mis iganes, peame"minema väikeses-
,se poodi. "Harilikult sõidame Brace-bridgi
suuremasse kauplusesse, mis
on lähemal Gravenhurstist ja Hunts-villest.
Suvel käin ka skaudilaagris. Seal
ei ole suvitamispuhkusl, väid tead­miste
ja tarkuste õppimine. Ka linnas
käime mõnikord, et köduaeda veidi
korrastada ja topsitäie vaarikaid
noppida. Suurema osa suvest siiski
SMvitame.maaL ..
MATI PAIÖ
Toronto Eesti Kop!
5'Qrekond Valgpuupidas nõu, kuidas
Räni saaks eesti koolis käia igal nä­dalal.
Nad elasid koolikeskusest mi-tukümmendkilomeetrit
eemal ja pol­nud
ka selles ümbruses teisi eesti
lapsi, kelle vanematega „voonkor-
(3a" vahetada. Isa tull hilja autoga
töölt koju ja bussiühendus Hinnaga,
sel sobival kellaajal, puudus.
..Mul on idee, kuidas asja korral­dada,"
teatas rõõmsalt vanaema:
..Tuleval teisipäeval algab meie maja
külalistoas eesti kool!"
Vanaema osutas oma tütrele:
..Sina, Tiiu, oled õpetaja" ja väime­hele
viibates: „Heino, sa oled kooli­juhataja
Ja ma ise olen kooliinspek-tor."
'
Teisipäeva, õhtul helises külalis-
, toas koolikell. Vanaema saatis kõhe-leva
Ja kartliku Räni kooli; Poiss oU
nagu segaduses. See polnud ja kool,
see oli ta oma kodu, kuhu ta end
vahetevahel teiste, peamiselt tilluke­se
õe, Urve, eest peitis, et üksinda
pildiraamatuid silmitseda, segama­tult
raamatuis pilte üle maalida ja
välja lõigata. ° "
'Nüüd ilutses sellel tuttaval uksen
suur sih, mida vanaema käsul poiss
lugema pidi: • ^
Meie pere hool
EESTI KEEL'JA KOOL! ,
Sisenedes külalist^ippa istus eraa
kirjutuslaua ees. Laual mitu raama­tut,
paar vihikut ja koolikell.
nEma!" hüüdis üllatunud Räni.
Ema.ilme oli tõsine. ,,Siin toas olen
sinu õpetaja," vastas, ema. ,,Siin on
nüüd eesti kool ning kooliõpetajale
öeldakse' alati,, teie'', mitte „sina'oli
esimene kooli korramäärus.
Raske oli poisil alul sellega harju­da,
et emale peab teisipäeva õhtuil
võõrastetoas mõned tunnid ,.õpeta­ja''
ütlema, tõsine olema, end pingu­tama;
Iseseisvalt pidi Räni koolitööd te­gema.
Lugema valjusti, kirjutama
korralikult ja lühisalme pähe õppi­ma.
Igal esmaspäeval aga kontrollis
teda vanaema, et kõik eesti koolitööd
oleksid korralikult ettevalmiistatud.
sest õpetajal-emal oli päevaraamat,
kuhu ta tegi märkmeid Räni teadmis­te
ja edasijõudmise kohta.
Tihti võttis ka Isa poja kõrval istet
ja tahtis kuulda poisi lugemisoskust.
Räni oli juba varem vianaema juha­tusel
tähed selgfeks õppinud ja ema­keelne
lugemine laabus varsti päris
ladusalt. Võeti uusi raamatuid tarvi­tusele,
Nii kestis see mitu aastat. Ühel
sügisel tuli vanaemale uus idee: kee­le
õppimisest üksinda ei jätku. Nüüd
peaks Räni ka kodumaatundmises
õpetusi saama.
Kodükooli tuli kaks uut õpetajat
juurde. Vanaema, kes Eesti kaardi
ees maateadust õpetas ja isa hooleks
jäeti ajaloo õpetamine. Ränile
olid kooliõhtud päris huvitavad. Ta
soovis nüüd ise juba olla õpetaja;
; Soov täitus. Ta õpilaseks sai õde
Urve, kelleh ta rangelt kirjatähtede
tundmist nõudis. Muidugi pidi,, ins­pektor''
vanaema ka tüdrukule abiks
olema, et temagi algteadmisitäienda-da
Ja nooremat õppetegevusele suu­nata.
Kui suurlinnast sugulased-sõbrad
külla sõitsid, olid nad imestunud Rä­ni
ja Urve ladusa emakeele üle.
,,Nüüd näete;* seletas vanaema,
,, võib hea tahtejõuga ka igas kauge­mas
paigäSi kus puudub eesti kool,
emakeele selgeks õppida,"
Aasta hiljem sai viieteistaastane
Räni „täisõpetajaks". Nimelt kolis
suurlinnast nende lähedusse pere­kond,
kellel oli tütar Silvi, sama vana
kui Urve. Teada saades, et naabru­ses
on kodukool, tõid Silvi vanemad
oma türekese Urvele, klassikaasla­seks.
Räni tähtsus tõusis.Tema oli nüüd
õpetaja ja ema koolijuhataja, kes igal
teisel nädäial,iklassi" tuleb ja õpilas­tega
eestilaulusidläulab. Kontroll jäi
ikkagi isa Ja vanaema vilunud kätes­se.
•;• ; • V : -
ju tööroõniu kodukoolile!
• HELLA
Kas teadi et...
Ameerikas, Washingtonis,/ Was­hingtoni
ja Linclolni mälestussam­maste
kõrval seisab ka Gherokee in­diaanlase
Sequoya omav
Sequoya, kes ei olnud kunagi koo­lis
käinud, koostas umbes aastal
1810, olles siis 50-aastane, cherokee
keelele kirjamärgid. Nende ülesmär­kimiseks
oli tal kasutaniiseks ainult
kasetohtu. Aastal 182l'oli tal 115
kirjamärki, mida hiljem 85-le kohen­das.
Varsti trükitigi selles keeles raa­matuid.
^ Sequoya leiutis tegi imet, nende
kirjamärkide abil õi)pisid lapsed, aga
ka vanemad, lühikese ajaga selles
keeles lugemise ja kirjutamise sel­geks.
Veel tänapäeval on see keel
teiste kultuurkeelte ikprval püsinud,
võimaldades indiaanlastele oma kir­janduse
Ja kultuuri viljelemist.
Ameerika valitsjlis tunnustas Se-
,quoya tööd, andfes talle rahalist au­tasu,
medaleid ja eluaegse pensioni.
Ta sai kingituseks kst trükikoja.
Loodusteadlane Charles Kingsley
nimetas Kalifornia mammotpuu te­ma
auks sekvoiaks{Sequo!ä). Kuigi
Sequoya suri aastal 1843 Mehhikos,
siiski tema nimi elab alaliselt edasi.
I päeval püüa
š^äeval seda tea,
u teadmiste rohkust
sse sulle on hea!
Vast mõnikord ehk
kogu hoolt, ole südi!
Poiga Ibdeyust — saamatut
hinda, hoia head raamatut!
Lugu vanaisast
August Nurm,' mu variaisk, sündis
ja elas feestis Põhja-Tartiumaa!, Avi­nurme
vallas, 'Vadi külas. Tal oli
kaks õde ja kaks venda, "yanaisa ja ta
vend Volli elavad nüüd Kanadas, õed
elavad veel Eestis.
Vanaisa oli kuueteistküinneaasta-ne,
kufeta isa suri ning tem^lje jäid siis
taluperemehe kohiiistused., Ta pidi
hoolitsema kogu pere jä talu eest
ning täitis om^i kohustusi hoolega
kuni sõjaväkke' minekuni, siis oli ta
üheksateist aastat van®.
Kui ta, kahekümne kahe aastaselt,
sõjaväest tagasi tuli, abiellus ta mu
vanaemaga (Adele Sildnik). Neile;
sündis poeg Eeri, kes on mu onu.
Eestis oli van^aisa talupidaja. Kui
aega sai, siis sõitis ta mitmetesse
kodumaa alevitesse ja kauples puu­nõudega.
Peagi algas Teine maailmasõda.
Vanaisa talu jäi kahe s.õjarinde vahe­le.
Vanaisa, koos perega, ja onu Volli
põgenesid Soome. Venelased tahtsid
.Soomest kõik Eestist tulnud põgerai-
Alates esimesest koolipäevast ees­ti
koolis on saanudkuus aastat. Selle
aja jooksul oleme kõik leidnud endile
uusi sõpru omas klassis. .V
Esimeses klassis õppisime lugema
ja kirjutama. Ei olnud kõike seda nii
kerge õppida. Teises ja kolmandas
klassis teadsime juba silbitamisest Ja
tegime palju emakeele harjutusi.
Laulmine oli meil iga nädal. See tuncl.
meeldis meile kõigile.
Neljandas klassis õppisime kodu­maa
tundmist, siis saime teada kõike
E^sti üle ja kuidas seal elatL
Viiendas klassis õppisime Eesti
ajalugu ja kirjandust. : -
Käänamine ja pööramine ei ole
OÜ lihtne ja vajab palju harjutamist.
Kuuendas klassis kordame kõiki
varemõpitud aineid.
Palju naljakaid sündmusi Juhtus
meie klassis. Laulmise tunni ajal käis
paberisõda tüdrukute jä poiste vahel.
Imelikul kombel taheti alati tunni
ajal s ü ü a . ..
Nüüdlõpetahud selle kopli ja nagu
kahju oleks, et need esmaspäeva õh­tud
enam" ei; kordu, r
Toronto E.S. Täienduskooli
vilistlane .
Küiiarküsi, oskusi
elus tulevas edasi jõuad.
Igal päeval kõnele emakeelt -
fiaoia uhkelt ausat eesti meelt!
.laassume
sind mitmete õpikute
piistipläisena sammu sa Eesti
' ia::;..:\../^.-""::^:
(ä, oma klassiruumi
• HELLA LEIVAT
Minu kodu on väga armas paik.
Seal miha, mu ema, mu isa, mu õde ja
mu vend elame.
=; Meil on kodus raal,: millega me
töötame mõnikord, kui peame kirju­tama
mõ|ie Jutu või projekti, Meil on
kolm kodulooma: minupmä on jänes
Tipp!; mü venna koduloom ori mere-siga
Lenni ja mu õel on rott Minips.
Kodus saame omavahel kõik hästi
läbi,, vahel siiski mu vend ja mina
kakleme veidi.
Kbdüs räägiine kõik ainult eesti
keelt, mille üle olen eriti uhke^ Kui
Kaunim
Mu mälesttistekogus on seä kau­neim
paik ilmas. See kodu asetses
salude rohelisuses, lahesopi veereL
Oli talutare paljude läikivate akende­ga,
mille all kirendasid lilled. Lilled,
mis on nii omased eesti talule: kuke-kannud,
saialilled, moonid, tokkroo-
.sid.;^.
Ümberringi koplites õitses läbisegi
külluses sinililli; ülaseid, riurmenuk-ke,
jaanililli. Kesksuvel kärikakraid,
kurekelli, ööviiuleid, käoking!. Sa­muti
punetasid maasikad ja metsva­barnad.
Vaikus ja rahu oli täielik. Õhus
lendlesid valged ,,õnneliblakad'', vu-ristasid
sõbralikult lepatriinud, kuna
ülalt sinitaevast välkkiirelt lendasid
pääsukesed, kelle pesa asetses katu­se
ääre all.
' Läheduses sinas merelaht, mille
kohal öösiti helehdas kuu - helen­das
ja helkis lahevette. Õhtuti, kui
päike oli loojunias, hubane istuda oli
jahe kaldal, jalad leiges vees, kuulata
loodushääli ja mõelda niiig tunda, et
elada on ilus, kaunis.
See kaunis lapsepõlvekodu on hävi­tatud
kurjuse läbi, kuid neile, kellele
ta oli esimeseks koduks elus, on mä­lestus
temast kallis ja kustumatu.
kõneleniisel vigu teeme, siis isa või
ema parandavad neid ütelust ning
meie kodune eesti keel on võrdlemisi
'hea.
. MARTINRpÖS
iy Toronto E.S. Täienduskool
t ä n a oli see;;^uur päev. Qli see
päev, mida terve laager ootas. Peale
õhtusööki, umbes kell|7, kõik kas­vandikud,
kes olid suurtes või kesk-mites
taredes kogui|iesid lipuväljaku­le.
Meie kõik saime kaks,, ek'' ja 10
minutit, et lipu peita kuskil metsas;
Jõekääru ,,DeathSquad-', koossei­sus
oli Märt Matsoo, Peter McCan-non,
Tarmo Saks, Risto Leivat ja
Sven Linkruus, peitis esimese mees­konna
lipu ära. Siis mäng algas. Meie
„Death Squad" hiilis mööda metsa,
kuni tulime ühe vana puu juurde,
kust ronisime üle jõe. Meie trämpi-sime
läbi soo^ seal yesi o l i põlvini.
Mitu korda me kukkusiine vette.
Sest soos oli libedaid ja mädanenud
puid vee all. Viimati jõudsime kuiva­le
maale ja hiilisime j metsa küljele.
Korraga meie kuulsime: ,,tap-pa ta­pa,
tapa/ tapa" .Peeter Pirn, kes oli
meie ainukene mure, oli ainult 20 m
meist eemal, fagasisbosse^ga Pee­ter
ei tulnud meile järele. Me ei näi­nud
kedagi soos, nii et ronisime
väljakule. Keegi ei olnud silmapiiril.
Sprintisime mööda väljakut ja tagasi
metsa. Jälle meie ei kohanud kedagi.
Hakkasime üle põlluvjöoksma, aga
Toomas Olvet tuli teiselt poolt.
,,Death Squad tapa!"i Meie „Death
Squad" rütug^ tabas kolme, nende
neljast tiidrukust koosnevast grupiisto
siis Toomas Olvet tilli jälle. Ma hüp­pasin
läbi põõsast, väljakule, et Too­mas
ei saaks mind kätte. Ma jooksin
15 meetrit mööda väljakut ja siis
ronisin tagasi metsa, • kus ma paar
minutit puhkasin. Siis hakkasin läbi
metsa käima. Nüiid nägin enda ees
seda,- mida rria olin kogu mängUs
otsinud, teise meeskonna lipp! Ma
võtsin lipu kätte ja hüppasin metsast
• välja! Maandusin Tarmo peale Ja me
mõlemad kukkusime maha. Tarmo
viskas lipu iriulje ja n^a hakkasin
sellega jobksniä. Toomas Olvet^t^^^
mulle ette. Mul ei ol^ijd kusagile as­tuda
ja olin liiga väsind et joosta, nii
et ma viskasin lipu Märdile Ja ta
hakkas jooksma^ Kui Toomas nägi; et
Märtil oli lippj ta jooksis talle järgi.
Märt oli peaaegu väikste tarede ees,
kui Toonrias püüdis ta' kinni. Äga
ennem kui Märt kukkus, ta viskas
lipu DavidHoggile.David jooksis üle
Konnatiigi niängii lõpp-punkti. Mees­kond
1 ja riende„D,eath Squad'- või­tis
lipumängul :
SVEN LI^JKRUUS > ,
Toronto E.S.Iräienduskool
kud tagasi Eestisse saata, aga eest­lased
põgenesid edasi Rootsi Rootsis
sündis minu ema. Kui tuli kuuldus, et
venelased ka Rootsist.eestlasi hakka­vad
välja nõudma, siis vanaisa oma
perega tuli Kanadasse, kuhu ta jälle
uue kodu asutas ja kus ta praegu
MIKU LINKRUUS
Toronto E.S. Täi