Meie Elu = Our life, March 26, 1981

              ,JI/Sde Elu''nr. 12 (1623)
Kui ema ja vanaema väljast või kü­last
koju tulevad, olen mina ikka
esimene neile ust avamas ja uudiseid
parimas. Mind huvitavad Icõik juh­tumid
ärides, tuttavad, k^da on näh­tud,
uudised mida on_ kuuldud. Ühe­sõnaga
— olen uudishimulik nagu
teisedki minutaolised teismelised
tüdrukud.
Ühel hilissügisel laupäeva
kui just saunast tuppa tulime, sõitis
ühe sõbra auto meie õue ning ema
ja vanaema läksid sellega ära. Olime
seeikord viimast nädalaljõppu maal ja
ma ei oskanud aimata, kuhu see auto
neid mööda metsateed viis. Jalutasin
piki radasid ja teid, kuid ümbrus
oli elutu, vaid langevad lehed krabi-šesid
mu jalge all. Naabersuvilatest
ei paistnud elu ega tegevust. Pärisin
isalt, et kuhu emme ja mamma läk­sid?
Ta naeratas j a lausus põpipõik-levalt:
: ,;Sa oled harjunud ise pärima j ^
küsima. Küsi, kui nad koju tuleva^,
küll nad jutustavad täpsemalt, ega
mina kõiki asju nii ei tea ega tähele
pane kui daamid! Muide arvan ka
sind juba daamide hulka/'
See viimane märkusi meeldis mulle.
Püüdsin siis ka daamilikült rahulik,
külm ja asjalik olla, kuid südames
põles kärsitus, ootusärevus — kus
on meie vanemad daamid?
Ootasin. Vaatasin uksest j a aknalt
hiämarduvat sügisõhtut. Ainult suur
ja iiksluine vaikus kõikjal. Isa lu­ges
oma voodis äsjasaabunud eesti
ajalehte ja oli nähtavasti omaga ra­hul.
Vanaisa ja Enn jäid linna, vist
mingi malemängu võistluse pärast.
Igav oli.
Järsku meenus mulle, et emal olid
siin ühed uuedjkingad, mida mina ei
olnud veei jalga proovinudki. Otsus­tasin
seda nüüd leha. Sobisid suure-päraseitl
- Mis sest,; et sammudes
kannast tublisti loksusid. Aga mood­sad,
peened kõrged kontsad, nen­dega
olen peaaegu ema pikkune! Aru­tasin
just mõtteis, et kui emaga tädi
Ilse sünnipäevale lähen, laenan need
kingad omale jalga, need sobivad mu
uue lilla kleidiga. Keerutasin end
veidi peegli ees, jalg takerdus põ­randavaiba
narmaisše, kukkusin. Sa­mal
momendil avanes-välisuks ning
\siseaiesid etnune j a mamma. Nad
märkasid mu kohmetunud olekut
nmg vanaema
„§ul oli muidugi igav?'
' .„Ja, ei . M a . ei teadnud momen°
dil kuidas daam vastama pidi ning
pärisin harjumise kohaselt: „Kus te
olite? Kes seal veel oli? Mis seal teh­ti
ja räägiti?" Siis tuli mulle küll
meelde, et daamid ju ei uudis-himüt-
'Se:nii.... ;
: Ema vist unustas ka oma daami-seisuse
jä hakkas õhinal seletama: ^
„Tore ja meeldejääv õhtu jM.
Proua Alev luges ülistava luuletuse
möödunud ESTCst ja onu Lemm
Kindel omaloomingut." Vanaema
võttis jutujärje oma kätte: ,yMitte
kedagi ei' räägitud tag;a, Südamera-hustuseks
oli sel õhtul kuulata luu­let
ja kellegil ei olnud igav. Uudne
idee."
Ma jäin mõtlema ja tulin ka välja
ideega, et minu sõprade sünnipäeva­del
võiksime ju meie nooremadki
igaüks midagi lugeda j a ette kanda.
„Täitsa õige", kiitis vanaeipa;
pvkuid see peab sündinja eesti keeles,
Sus on sellel lugemisel sügavam mõ-te...
Ma võtan sind teinekord selli­sele
õhtule kaasa."
Ühel pakasel jaanuari päeval, kui
loodus oli omale lumise rüü selga si­kutanud,
sõitsime, vanaemaga linnas
erilisele õhtule, tädi Kati juurde.
Muidugi pakuti meile teed ja piru­kaid,
kuid kõige rohkem -pakkus onu
Lemm, ta luuges oma luuletusi. Mul
oli soov teha omale mõned märkmed
nendest luuletustest ja kirjutasingi
talve kohta üksilduses:
Kõnnin üksinda,
silmis lumekõrbe pimestav paiste;
- saatjaks mul arakase urbunud
elüvaist,
ehkki maa veel tardunud ja
jäine., *
Kodumaast ja vabadusest oli Lemm
Kindlal palju salme ja laule loodud.
Ühe lühikese mõtte märkisin omale:
Jaapan tagasi saab Okinava. '
Kui kaua peab õigus ootama?
Mil kõik rahvad oma maa
röövlitelt tagasi saavad?
. Tal oli veel toredaid mõtteid luu­les,
kuid ma ei jõudnud kõiki oma
märkmikku kirja panna. Selle idee
aga, et kodustel koosviibimistelluge-da
luuletusi, võtan oma sõprusringis
kindlasti tarvitusele ja juba lähemas
HELLA LEIVAT
Miks on postimees ja Raks!
aina sõjajalal?
Postimees toob kirja kaug<
Raksl kohe kallal.
Siis, kill postimees oh
Raksi tunneb seda.
Kui ta oleks vähe suurem
ära sööks vist teda.
Terve päeva kutsu vaikselt
pehmel padjal tukub.
Järsku hirmus lorin algab,
kiri kasti kukub.
Õues vahel, nagu lõvi
hambad säärde naksab.
Postimees ka samakiireltl
Jalahoobl maksab.
Raksil pole palju tehsi,
postimeest vaid passib.
Kui on kirjad koju toodud
Sellise ringküsimuse esitas Stok-holmis
ilmuv ,,Noortdeht" neile
noortele, kel eesti keel on kodukee­leks
jä õppisid eesti keelt oma vasta­vates
rootsi koolides.
LIIS SÕBER, kes lõpetas Eriksda-li
Kõrgastmekooli j a läks edasi güm­naasiumi,
kirjutab: „Gümnaasiuriii
ioodusteaduslik haru on kolmeaasta­ne.
Ja kui kord gümnaasium on lõ­petatud,
siis loodan, et minul on või­malik
edasi õppida arstiteaduskon­nas,
sest tahan saada kirurgiks."
Liisi klassikaaslane, suur tenhise-ja
purjespordi harrastaja JÖHM
ANDRES TARMET õpib Štokholmi
Västertorbi gümnaasiumi matemaa­tika
harus füüsikat,.keemiat, bioloo­giat
+ teisi aineid j a kord nädalas
eesti- keelt, kirjutab muuhulgas:
,,Västertorbi gümnaasium toob kaa­sa
uut õppemiljööd ja uusi kaaslasi.
Loodan siiski, et kontakt vanade sõp­radega
jääb alles, slcautlus ja Siport-
Ifk tegevus pakuvad häid võimalusi
selleks.
Suvel Ronneby Brunnis võtan osa
tenniskürsuštest. Võtan osa tennise-
' ja laskevõistlustest. Kavatsen ka pur­jetada
oma „Laser"-jolliga väljasõi­dule
Sandhammi ligidusse. Suurema
osa suvest veedan meie suvekohas
Vindol, Štokholmi skäärides, et saan
vajalikku puhkust sügiseseks õppe-
• Malja oleks siis küli välae, •
kui ei oleks Raksit.
".Veelgi vähem oleks lõbu
tühjast kirjakastist.
V. Ä. KIMBERG-KOTKAS
ERIK TARMET õpib
Štokholmi Eesti Algkoolis eelviima­ses
klassis. Omab §amuti spordihu­vi,
nagu vend Johan -h suurepärase
Suvel, kui Sven ja Miku Kivioja
paisjärves paterdasid j a jaaniõhtu
lõkketule juures askeldasid ning
iiietsast müstilisi elukaid ootasid, oli
neil juba teada, et nende insenerist,
isa komandeeritakse ajutiseks töö-ülesandeil
Lõuna-Aafrikasse. Isal ja
emal ei olnud kerge lahkuda Toron­tost.
Siia jäid Sugulased, sõbrad, ees­ti
lasteaed ja eesti kool. Kes või mis,
neid seal kaugel asendaks?! Aga pois­tel
oli rännulust ja uudishimu 'kõigi
uue ja huvitava ^^uhtes.
11. juulü Lõüna-Aafrikas, Johan­nesburgi
lennuväljal maandudes, oli
kohe ''pisukest pettumust. Neil ei ol­nud
seal vastas ühtegi elevanti, lõvi,
krokodilli ega muud eksootilist elu­kat.
Päh! Oli vaid ees hoopis mood­ne
ja väga suurtsugune lennuvälja
hoone kõigi mugavustega.
Poisid teadsid, et Aafrika on ikka
kole 'kuum, kuid Durbani ligidal, kus
nende ajutine elegantne kodu, õits­vate
põõsaste j a suure supelbasseini-ga,
asub, oli õhtuti mi jahe, et tuH
kasu.tada elektri soojendajat laste ja
tubade soojendamiseks. Alates sep­tembrist
on Umad soojemaks muu­tunud/
Sven ja Miku kohanesid kiiresti,
nad ei tundnud ka erilist puudust te­levisioonist,
mis on osaliselt aafrika,
keelne. Nende 'köolipäfev algab kell
7.30 ja jõuab lõpule päeval kell 12.
Lasteaias, kus Miku õpib, valitseb
kerge ja rõõmus miljöö. Seinad täis
erksavärvilisi pilte, rõõmsaid värve,
väljas suur mänguaed. Sellel lõbusa-tujulisel
jõmpsikal on seal lusti
laialt. "
Svennu kool on otse vastupidi Mi­ku
lasteaiale. See on nagu sõjaväe
väljaõppe asutus. Koolivorm on neil
uhke. Vormiriietus koosneb: khaki-värvilistest
rohelistest lühikestest
pükstest, safaari jakist, põlvsokid-
-AAFRIKAS
dest ja mustadest lakkkingadest.
Juuksed peavad olema lühikeseks lõi­gatud.
Vandumine ja muidu ebavii­sakas
ja inetu käitumine on kategoo­riliselt
keelatud. Kooli ümber pärast
õppetundi ei tohi logeleda. Kodutöö
toob Sven igapäev hoolega koju ja
teeb seda korralikulit. õnneks sobib
selline kord oivaliselt Svennu iseloo­muga,
ta on sellega parist hästi ra­hul.
Ta oma koolitöös väga hästi eda­si
jõudnud. Jaanuaris läheb kolman-dase
klassi. Tore lõuna,aafrika mur­rak
hakkab talle külge jääma. Toron­tos
ju naljatati, et õpite kwa-zulu
keele ära ja hakkategi seda kodus
kõnelema... /
Sven ja Miku koos vanematega on
näinud zulude elamuid, oskusi, kul­tuuri
ja isegi nende nõida. Nad on
imetlenud loomadereservatsioonis ja
vabas looduses hipposid koos beebi­dega,
krokodille, rhinosoorust, seb­rasid,
kaelkirjakuid, baboonahve ja
mitmeiid liike hirvesid. Lõvisid veel
kohanud pole, kuid ega need näge-'
mata ei jäe. Varsti sõidavad nad jnä-gedesse,
mille koobastes leidub veel­gi
koopaelanike „kultuuri".
Nende kodusse siiski võõras kul-
. tuur ei tungi, sest vanemad on tuge­vad
eestlased. Rohuteadlasest ema
pn praegu oma poiste range kodu­õpetaja.
Ta õpetab neile suure hoole
ja armastusega eesti kooliraamatu­test
emakeelt ja kodus valitseb en­dastmõistetavalt
eesti, kultuur ja
meel.
Unustasin varem märkimata üht
'kasvatusvahendit Svennu koolist —
piits. Seda tunnevad sõnakuulmatud
ja ulakad koerapoisid omal tagumi­kul.
Sellist vahendit Svenriule ta pä­riskoolis
ei tutvustata, sest ta on ala­ti
sõnakuulelik ja heatahtlik. Piits
peab kasvatama õelaid ja seaduse­rikkujaid
poisse.
TÄDI .
TÜSE PÕHJENDU:
TT
Saime enne toredaid jõulupühi,
detsembrikuul, koolist lahti. Siis tuli
meeldiv täiv ja oleme praegu püha­de
vaheajal umbes kümme päeva.
Nüüd võime minna suusatama, 'kel°
.guga sõitma ja' muidu liimesse;mm--
•gima.:.•
Mulle meeldib teha lumememmi.
Mitu tükki kohe. Veeretan ühe lume­palli,
siis teise ja kohnanda. Tõstan
nad üheteise otsa. Panen memmele
mütsi pähe ja annan talle kepi kät­te.
Silmad teen pähklitest, nina jaoks
pean tooma suure porgandi. Hambad
tulevad väikestest kivikestest. Nii
valmistan mitu ilusat lumememme.
INGRID KÄNGSEPP
Toronto E.S. Täienduskool
u g e m
Hlnd?5.(H)
Laule Štokholmi lasteaia lastoM:
heliplaat
¥ärvi iga ©sa, kus on tähed! Tähtede
tähendus on: P —punane; H —
K — kollane,' S — sinine; R -°
llne;.V — valge; H L — W® imlieMm©;
Laialud: Kevad tuleb vilistades, õie°
kuu, Kui ma ükskord, Käokene, Me-
Mkene metsas, Pisike puravik, Päka­pikud,
Pipaiikoogi poisid j.n.©
Kassett.
Iga laupäeva hommikul tohin ma
seltskondlikus toas vaadata T.V.-d
koos oma õe jia vennaga. Siis sööme
kogu perekonnaga koos, üleval toas,
maitsvat hommikusööki. Lasteaia laul, Ilulugemine, Veli M -
^ , • , • la vellekene, Singel vingel, Vilgu väi-
Peale seda läheme raamatukogus- ' , v u 1 T^^i \.i - /^t.
se. Viin loetud raamatud tagasi ja ^
laename uusi. Raamatulkogus vaata­me
ka huvitavaid helifiime. Siis tu­leb
mul kodus tükk aega klaverit
harjutada.
Peale lõunasööki teen oma kooli­töid
ja õpin eriti eesti keelt. Pärast
on mul aega mängimiseks oma õe ja
vennaga.
• KRISTINE TAYLOR :
••: .'Toronto E.S. Täienduskool
$11.50 pluss Ont. müügimaks
ja postiga tellides saatekulu.
Ali oli mitu aastat õppinud pühas
linnas. Kui õpingi^d oli läbi, siis ostis
ta endale eesli, ladus raamatud ja
muu vara looma turjale ning asus
teele kodulinna poole. Kui ta ühest
külast läbi sõitis, siis hoiatasid teda
elanikud: „Ärge sõitke seda teed, här­ra,
sest selle tee ääres varitsevad
röövlid." • 'V ••
„Mis neil röövlitel on minuga tege­mist?"
küsis Ali.
„Nad võtavad sinult eesli ja raa­matud
koos muu varaga ja röövivad
ka riided seljast", seletasid külaela­nikud.
Õpetatud mees küsis veel: „Aga
kas neil on selleks õigust? Kas neil
on selleks olemas mõni põhjend?"
Külaelanikud nägid, kellega neil on
tegemist ja ütlesid: „Sõitke süs pea­legi,
kui lusti on."
Mägedes tulidki röövlid Älile kal­lale:
„Hüppa eesli seljast maha, meis­ter,
ja võta riided seljast, — aga kii­resti!"
• ."
õpetlane küsis: „Kuidas teie seda
nõudmist, põhjendate? Kus see kor­raldus
on kirja pandud?"
Üks röövlitest võttis malaka j a
tõmbas Alil paar korda üle turja.
Meister oli silmapilk maas, võttis
riided seljast ja andis raamatud ja
muu vara röövlitele. Kurvalt sam­mus
ta külasse tagasi.
külamehed juba ootasid teda ning
küsisid: „Kus on sinu eesel, raama­tud
ja miks oled ihualasti?"
Ali vastas: „Röövlid võtsid ära."
Mehed küsisid uuesti: ,Aga kas oli
neil selleiks õigust? Kas oli neil ole-
Miks karu kardab
0 •
Karu läks jalutama. Ta kohtas sää-semammit.
Karu teadis, et sääse-mammi
imes loomade verd. Ta tah­tis
sääselt teada, kellel on kõige ma­gusam
veri. Sääsk teadis, et inimese
veri on kõige parem. Ta aga ütles
karule, et inimesi on raske leida ja
inimesed on tugevad.
Karu tahtis siiski otsida inimest.
Ta otsis ja nägi jahimeest jõe ääres.
Jahimehe käes oli püss. Kui jahi­mees
nägi karu, laskis ta püssiga ka­ru
suunas. Karu jooksis metsa. Sel­lest
ajast peale kardab karu inimest.
- E T . . '
Toronto E.S. Täienduskool
mas mõni põhjend selleks?"
„01i küll", vastas õpetatud mees,
,,neiroli nii oivaline põhjend, nii tü­se,
nii rabav, et ma sellist polnud
elus veel näinud, ja ka ülikoolis pol­nud
sellest juttu."
OTTOJ. KIESEL
$58
Lehekülg „Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusejua. Toimetajad: Hella Leivat ja Helle Reikman. Toimetuse
.aadress:.c/o Hella Leivat, 16 Cortland Ave., Toronto, M4R 118
Vanaema jutustused on kaunimad
kui TV filmid ja kino) kuulame neid
meeleldi. Seekord jutustas ta meile
vastlapäevast: y
,,Sõitsin vastlapäevaks vanavane­matele
külla. Mul tull huik aega ron­giga
sõita, kuni sihtjaama jõudsin.
Jaamas ootas mind vanaisa hobuse­ga.
Oli hea limietee jä saan libise
hästi piki kuuskedest palistatud lu­mist
metsateed. Tükiajalise sõidu jä­rele
hakkaski vanaisa maja paistma
keset aeda, kus suvel oli nii palju ro­helust,
kuna nüüd oli kaetud lumivai-baga.
Vanaema ootas uksel ja soojas
toas tõi vanaema kohe kausitäie oa­suppi
seajalgadega lauale, töpuks
veel maitsvaid vastlakukleid.
Peale sööki võttisS^anaisa sea jala­luu,
puuris augu sisse ning tegi vurri.
V u r r . . . v u r r . . . v u r r i . . tpmbas va­naisa
ja õpetas mindki tõmbama.
Ma tõmbasin ja oh õnnetust, vurr
lendas vanaisa sulase habemesse, kes
pingil istus. Ma' muidugi vabanda­sin
ning temalegi tundus see naljana.
Otsustasime siis kõik iiheskoos
vastlasõitu teha!
mad Tinad ja muidu polevat õiget .
vastlapäeva.
Rehealt toodi suur kelk välja, pea­aegu
nagu regi ja sõit laks veski­mäest
alla. Sulane andis hoogu ta-ygant
ja kelk vuhises allamäge. Um-bespoolel
teel märkasime üht teist
kelku liuglemas. Suures tuhinas ei
saanud meie enam oma kelku pidur­dada
ja nii juhtus, et sõitsime teisele
kelgule, kus kari lapsi istus, otsa.
Mõlemad kelgud läksid ümber. Oh
seda lendamist pehmesse lumme! Oh
seda kilkamist ja kilamist! See tegi
palju nalja ja valu ei saanud meist
keegi, kuigi olime üleni lumised ja
mõni üleni mattunud lumme.
Tegime veel teise sõidu koos teise
kelguga mäest alla, siis aga oli juba'
pime ja vanaisa—ema arvasid, et on
küll julya sõidust, kuigi mina oleksin
veel neid sõite jätkanud."
Mullegi meeldib libiseda suuskeil
mäest alla, kuid usun siiski, et see
sõit veskimäelt võis küll põnev pila,
loodan, et kord võin seda sõitu seal
• ise-nautida.' ,
^-TÄDI.
Eesti
oma osa
aktusel kuulutati käesolev aasta Eesti keele- ja
sündmusele ülikool! aulas
Eesti Seltsi Täienduskool andis
Foto — S . Preem