Meie Elu = Our life, July 23, 1981

              MlELlAPÄEm, 23,
Hindrey viimase mmaaiii kohta •»
jinille suhtes pikemat aega valitses
teadmatus — on kenkUiud üles uusi
üksikasjalisemaid andmeid; Ajakh-}a
^Tulimuld" äsjailmunud k.a. esinie^
ses numbris on Valev üibopuu aval-danud
artikli „Hüidriy romaanikäsi»
kiri sõjajalus", milles tuleb esile ter­ve
rida fakte, millest meie avalikkus
siiani ei olnud teadlik. Aritkkel põh­jeneb
suures ulatuses jutuajamisele
prof. Hans Kauriga, kes 1941^^^
oli Tartu Eesti ICirjastuse peadirek­toriks
ja sellisena Hindrey viimaseks
kirjasaatjaks.
Mainitud kirjastus a^^
1941 Tartu vabastamise järele ainsa
kirjastusena Tartus, millele uute või­mude
poolt luba anti. Kirjastus te­gutses
endise K. Ü. Looduse ruumi­des
nirig Hans Kauri, kes varem oli •
olnud Eesti Teaduste Akadeemia pp-peraamatute
toimkonna juhataja, sai
selle peadirektoriks asjaolul, et mär­kida
kirjastuse seost Tartu Ülikooli­ga.
Sellest loodeti saksa ametivõimu­de
Vees foodustusi niihästi tegutse­misloa
saamisel kui kirjastuskava
teostamisel. ,
Abidirektoreiks olid ilukirjanduse
osakonnas ICÜ. Looduse' end, pea-korrektor
Helmilt Pürkop ja majan-dusosakonna
juhatajana endine Ees­ti
Kirjastuse Kooperatiivi omanik ja
juhataja August Pill. . ^ ^
Üks esimesi teoseid, mille uus kir­jastus
avaldas, oli Hindrey menukak,
romaan „Taaniel Tummi tähelend".
Raamat ilmus 1942 ja prof. Kauri
poolt antud jutuajamisest selgub, et
ka selle avaldamine ei sundinud pä­ris
ilma - komplikatsioonideta... Ro°
maani jaoks lubasid saksa võimud
paberit ainult 7000 eksemplari ulatiii°
ses, mis oli erakordselt vähe, arves°
se võttes et raamatuturg oli täest!
tühi ja eriti kui oli tegemist kõrge-väärtttslikü
uudisteosega.
Kuna Mathieseni
leidus arvele võtmatult teatud hulk
Loodusele kuulunud paberit, otsus­tati
ka see Hindrey romaani jaoks
kasutada. Nii trükiti romaani tegeli­kult
20000 eks. Seegi arv müüdi l üo
Mkese ajaga läbi. Hindrey honora­riks
oli 20% kaanehinnast, ning
Hindrey oli kogu suiranat kviteeri-des
tähendanud, ^t ta polevat varem
kunagi niipalju raha korraga kaes
hoidnud. Hindrey kasutas raha nis.
selleks, et^ Pühajärvelt Kangru ta­lust
endale pikemaks ajaks suvilat
ette üürida.
UUS lORMAM V '
• Uue romaani kirjutamise:idee oli'
kaudselt kirjastuse poolt inspireeri­tud,
kuigi mitte mingisuguse telli­mustööna
esitatud. Leiti, et ajaloolik
ne silmapilk tingiks eesti ilukirjan­duses
teost, mis kujtitaks meie rah­vuse
kujunemist ja küpsemist omaks
eesti ühiskonnaks selle nõudlikumas
mõttes, käsitledes eesti ühiskonna
arengul ärkusajast peale ja iseolemi­se
mõtte tekkimisest kuni riikliku
iseseisvuse saavutamiseni.
Mõne aja järele ipärast sellelaad­seid
eraviisilisi kõnelusi hakkas
Hindrey romaaniks materjali kogu­ma,
hankides ülikooli raamatukogust
vastavat ajaloolist kinjandust. Vars-toamatus,,
Mõnda mineviku Tartust" (Tallinn 1972) on artik-kel
K. Päidi sulest „kadunud seisusest" — Tartu voorimeestest,
mis oli tüüpiline näht Tartu linnapildis ja keda vanem generat-üsna
0
Pühajärve ja otepää ümbms - "Kangru'' Mu vasakul märgitud
musta rõngaga ümber.
HELSIMGI (M.E.)^^,3uomen Ka­valehti"
avaldas vene füüsiku ja tei­sitimõtleja
Andrei Sahharovi kirja,
mis saadetud salaja Gorki linnast
New Yorgis korraldatud rahvusvahe­lisele
kongressile. Tähelepanu vää­rib
see, et kiri avaldati tervlkliktma
ning ilma tsensuurita ja et sdtlesj
mainitakse ka mõned eesti vabadus-rPikas
artiklis Sahharov- raägilr sil-
"gulteiadlaste olukorrast maailma^
kuidmäailn^alaiuse kollektiivi. Edasi
autor hoiatab siis pi^ogressi ohtudest,
eriti aga sõjalistes asjades. Kirjutaja
meelest desarmeerimine olevat välti­matu
ja võimalik yaid ainult stratee­gilise
pariteedi põhjal ^ja ongi vaja
lisa lepinguid, mis' hõlmaksid 'kõik
mässihävitüsrelvad alates 'tuumarel-yadest.
Kõige huvitavamas osas kä­sitleb
ta inimõigusi.' • 1
Inimõiguste kaitsmine peaks ole­ma
rahvusvaheline. Vabadiis vaheta­da
informatsiooni liing liikuda va­abalt.
Sahharov usubl et selline olu­kord
ei võimaldaks selliseid traagi­lisi
vigu teha, nagu, on N. Liidu inva­sioon
Afganistaiii jne. iTa nõuab'
välismaa ajalehtede, aijakirjade ning
raamatule piiramatut müüki totali­taarsetes
riikides. Kõige tähtsam
oleks siiski tsensuuri likvideerimine.
Vene teisitimõtleja on veendunud^ et
välismaa raadiosaadete häiriminö tü-
T leks kohe lõpetada.
Tähtsale kohale Sahharov paigutab
„Ämnesty Internationali" tegeyuse jä
loetleb nimesid, kes on arvamusvan-
Töölaagrites teisitimõtlejaid piina­takse
julmalt. Punasele Ristile ega
rahvusvahelisele advokaatide liidule
pole lubatud Nõukogude töölaagreid
külastada^ Linnuteadlalne Mart Nik­lus,
luuletaja V^syi ^tus; füii^ika
õpetaja Oleksei Tiikhy, advokaat Lev-ko
Lukjanenko, keeleteadlane Viktp-ras
|>etkus ja Balyš Gajauskai on
kõik mõistetud süüdi kümneks
aastaks töölaagrišse mng viieks aas­taks
seesmisse maapakku.
Andrei Sahharov pöördub kõigi
maade teadlaste poole, et kaitsta
neid, keda surutakse. Ta palub kar
sutada kõiki avalikkuse ning diplo­maatia
võimalusi. Ta rõhutab, et
suhtlemne lääne ja iiõukogude kol­leegide
vahel on tähtsal kohal ja et
lääne teadlased peaks kasutama oma
mõju, et sellised vahendusüritused
saaks teoks.
Hoolikalt orgajliseeritud ja jäj-ele
mõeldud tegevus surutud isikute •
kaitsmfiseks kergendab nende olu­korda.
Kirjale järgneb veel järelsõna, mis
puudutab eesti vabadusivõitle'jat Jüri
Kukke. See kõlab sõnasõnalt:
,,P^S. Kirjutaniud juba selle ki^a,
sain teada, et Jilri Kukk oli surnud
töölaagris. Peale^selle Tatjana Osiipo-va
mõisteti 2. aprillil viieks aastaks
tööläagrisse ja viieks aastaks sees­misse
Inaapakku" ;
Karl August Hindrey maalimas
tl otsis ta endale ka sekretäri,
pidi valdama niihästi stenograafiat
kui masinkirja. Intervjueeritava mä­lu
järele laenati Hindreyle ka üli-
• kooli kantseleist sobiv kirjutusma­sin.
Romaani tegelik kirjutamine
sündis juba Pühajärvel, Kangru talu
suvilas, mis tal oli nüüd aastaiks et­te
üüritud.
Ajakirjanduses esinenud varase­mate
andmete kohaselt oli teada ka^
romaani pealkiri, milleks nimelt oli
süfhböölikale viitav ,^ovalged ak-naci'^
Hans Kauri mälu kohaselt ei
olnud seda nime valgusest peale ole-mais,
vaid see on tekkinud ilmselt
hetkeliselt, tõenäoliselt Pühajärve
loodusmuljete taustal. Ajena võis kõ­ne
alla tulla üks varahommikune ka-lastiisretk
suvel 1942 või 1943.
Hindreyl oli romaan kavandatud
triloogiana, s.o.: kolmeosalisena. Su­vel
1943 oli käsil romaani esimese
jDsä viimistlemine' Seda kinnitab ka
artikli autor. Valev Uibopuu kes su­vel
1943 ajakirjanikuna külastas
: Hindreyd Pühajärvel koos oma kdl-leegi
Vello Pekomäega. Tema mälu
kohaselt oli teose see osa suui^tes
joontes valmis. Ka kodumaine kir­jandusteadlane.
Otepää päritoluga
Oskar Kruus on kinnitanud oma teo­ses
,,Kirjanduslik Otepää" Hindrey
viibimist Pühajärvel suveks.
Tartu Eesti Kirjastuse peadirekto­ri
mälu kohaselt andis Hindrey oma
romaani triloogia esimese osa kasi»
kirja kirjastusele üle kas sügisel
1943 või sama aasta lõpui: Teos oli
umbes 300 jk. ulatusega. Ta sai ho­norari
arvel sel puhul 10000 marka
ettemaksu, kusjuures kirjastuse ma­jandusdirektor
August Pill säilitas
niihästi käsikirju kui vastavaid avan-sikvütungeid
endises Looduse kirjas­tuse
seifis. Ettemakse oli olnud nii-
; võrd rohkesti, et majandusdirektor
sellepärast rahutust tundis.
HAAS^V SISSEJUHATUS'^
Etteplakse olid saanud ka m
kirjanikud, kellel käsikiri veel pol­nudki'
sisse anlud, ms. Oskar Luts
oma uustrükkide arvel. Hans Kauri
ütleb mäletavat Hindrey romaanist
haaravat sissejuhatust sugestiivse
iuse näol. Romaani väl­jaandmine
ei saanud aga teostuda,
sest rindeolukord muutus varsti tõ­siseks,
Hans Kauri mäletab üsaks,
et Hindrey sai oma romaani arvel
veel uue 10 000 marga suuruse välja-jnaksu,
mis tegelikult oli mõeldud,
et soodustada tema võimalikku
maalt põgenemist. Sest üldiselt otsi-,
sid Juba tol ajal väga paljud maalf
lahkumise võimalust;
Ilmunud
kokkuvarisemise järele Tar­tu
juures 25. aug. evakueerus ülikool
ja Eesti Kirjastus Tallinna. Sinna
jõudsid kirjastuse peadirektor Hans
Kauri, samuti abidirektorid Helmut
Pürkop ja August Pill. Viimane.ei
asunud otseselt Tallinnas, vaid ku­sagil
ümbruses, nii et Hans Kauril ei
olnud temaga isiklikku kokkupuu­det,
vaid kontakti peeti üräl, telefoni^
teel.-.:; \ - ; •
Tallinna jõudis ka Hindrey. oma
abikaasaga. Saanud teada, et saksa
sõjaväevõimud on otsustanud loovu­tada
Eesti ruumi, informeeris Hans
Kauri sellest telefoniteel ka K. A.
Hiridreyd, soovitades tal otsida või-.
maiust Saksamäle pääsemiseks.
Hindreyle oli see olnud vastumeelne,
ning artiklist selgus, et ta on teinud
katset selle asemel 'Rootsi pääseda,
nis aga ebaõnnestus. ^
Tema romaani käsikiri jäi Tartu
Eesti Kirjastuse majandusdirektori
valdusse. Kuna isiklik kontakt Tal­linnas
jäi Hans J^auri ja August Pil­li
vahel saavutamata, ei saanud Hans
Kauri kunagi täpselt teada, kas Au­gust
Pill võttis käsikirja Tallinna
kaasa või mitte. Hans Kauri ja Hel­mut
-Pürkop lahkusid Eestist, Au­gust
Pill aga jäi kodumaale. Helmut
Pürkop oli Lundi ülikooli raamatu-koguametnik:
ja suri 1974.
KADu>aji) KÄSEicmr
August Pilli- kohta kodumaal ilmu'-
nud teatmeteoses „Eesti kirjandus­lik
biograafiline leksikon" (1975) ori
mainitud, et ta oH ajavahemikul 1944
—49 kirjastuse „Teaduslik kirjastus"
direktoriks ning et ta selle järele on
elanud pensionärina Tartus, surres
seal 1973. Nõnda sai August Pill 1944
Tartus kirjastuse direktoriks, mille
abidirektor ta oli olnud juba 1941.
Ta on avaldanud ajakirjas ,,Keel ja
kir j andus" mitmesuguseid huvita­vaid
mälesjtuskilde kirjanikest ja kir­janduselust.
Ei ole aga andmeid, et
ta õleks midagi maininud
JAKS:
oa
Hindrey suri Iruyanadekodus 9. I.
1947 võõra nime all. Hiljem on see
avalikult teatavaks saanud ja vasta­vad
andmed on avaldatud ka nõuko­gude
teatmeteoseis.! Hans Kauri oma
jutuajamises märigib; et ta on kodu­maalt
saariud teateid, nagu oleks
Hindrey Iru vanadekodus kirjuta­nud
veel ühe novellikogu, mille käsi­kiri
leiduvat ühes kodumaises k i^
jandusmuusemnis. Ta ei pea võima-tuksi
et ka romäanikäsikiri võiks lei»
düda mõnes arhiivis yoi muuseumis.
Ka juhtumil, kui August Pill selle
Talliiina tõi, on tõenäoline, et ta selle
uuesti Tartusse tagasi viis või esialgu
säilitas.
beliplaat
Rootsist viibis sim kontinendil k ü ­las
pedagoog Elmire Kägi, kes oli
üks kolmest ,JBesti Rahvarõivad"
raamatu kordustrüki toimetajaist.
Kutilsime, et tekstiilkunsti käsiraa­matut
on vee) 150 ekseniplari müü­mata,
millede kauane laos seismine
ei ole soovitav
(2 heliplaati pakendis)
Hind 118.00 pluss Oht. müüg!ma&s
tellides saatekulu
jamises ön prof. Kauri veel
märkinud, et ta on andmete avalik­kuse
ette toomisega viivitanud, ku­na
Hindrey enese saatuse ümber va­litses
hulk aegaebaselgus. Ka oli ole­mas
kartus, et käsikirja jälgede kät­tejuhatamine
o\e\s yarem võinud
kahjulikuks osutuda'neile inimeste-l^'
kes käsikirja oletatavasti püüd­sid
päästa ja selle olemasolu võibol­la
saladuses pidasid. Nüüdne aja-l^
äugus aga on kõiki neid asjaolusid
oluliselt muutnud, eeskät on selli­seks
teguriks August Pilli surm.
; ;Need,'kes -seda; väärtuslikku 'raa»
matut ei oma, peaksid selle kultuu­ripärandi
oma perekonnale;tellima.
Lähemat informatsoorii saab Eha
Tarmet Toomberg'iU, tel 239r5
Toronto, Ont. M4K 216
mllaš" ilmunud artiklis lei­dub
veel muidki andmeid saksa oku=
palsiooniaegsest kirjastustegevusest,
ms. Tartu ja Tallinna kirjastuste
selle perioodi ilukiriandüslike välja-
Pidulikel sõitudel pidi hobune ole­ma
eriti puhas, nii et valge taskurä­tikuga
üle laudja tõmmates pidi see
puhtaks jääma. Ja õige looma koht­lemine
mõnel unustusse ei vajuks,
asetati harilikult postijaamadesse ja
turule välja hobuse palve peremehe-
VOORIMEHE TROSKA ; .
Põhiliseks ;liiklusvahendiks oli tros^
ka, mille tagaosas asus iste. paarile
reisijale. Nimetus on germaani pärit­oluga
(Droschke). Kõige täpsemat
vahet teevad aga inglased. Meir levi­nud
troska nimetavad nad viktooria
sõidukiks. Troskad valmistati ena-,
muses kohapeal, kuid vedrud ja
kauem vastupidavad pool- ja täispa-tentteljed
toodi Saksamaalt, Riiast
Või Peterburist, Raudosa valmistati
harilikult seppade poolt, millele
järgnes polsterdaja töö, kes istmed
rohelise või punase kaleviga kattis
vja nahast vüimakaitse ehk verdeki
peale pani. Polstermeistri töö tehti
sageli voorimehe kodus ära. Tuntu-maiks
valmistajaiks olid Zimmer-manni
äri Suurturg 4 ning hiljem
Riia ja Võidu tänaval asunud Musta
töökoda; Sajandi' lõpul loobuti.raud-rehvidega
ratastest ja mindi üie
kummirehvidele, mis munakividel
vähem müra tekitasid j a ratta vastu­pidavamaks
muutsid. iParemaks rat­tameistriks
oli Teppo Saekoja täna­valt,
arvatavasti tuntud lõõtspiUi-meistri
vend. Kodarad tehti saare­puust
ja kinnitati eriliste nn. mots-kade
abil vändaazhi ehk pöia külge,
mis mitmehobusõidukil valmistati
harilikult rauast. Viimistlustööde
hulka kuulusid värvimine ja lakki­mine.
Tagakülge värviti lakeeritud
pinnale voorimehe registreerimise
number. Tingimata kuulus sõiduki
juurde latern, mis valgustas Öösõi-tudel.
Valgusallikaks oli laternas ha­rilikult
küünal, mis survevedru abil
ühtlases tasapinnas hoiti. Kahehobu-sesõidukiteloli
ees tiisel — pikk puu^
mis lahutas hobuseid. '
Saan oli kasutusel talvesõitudel.
Selle valmistamisega, mis oli mitu
korda lihtsam ja odavam, said hak­kama
kohalikud sepadki. Polsterda­ja
kattis istme rohelise või punase
plüüsfai või kaleviga. Saanimeistreid
oli linnas mitmes kohas, muu hulgas
'Peterburi ja. Pikal tänaval. Möödu­nud
sajandi lõpul muudeti saanide
pikkust, hakati valmistama pikemaid
. saane, mis püsisid paremini teel ning
pikemad jalased takistasid külglibi­semist.
Ka saanid lakeeriti.
Landoo oli mitmehobusõiduk, voo­rimeeste
keskel ländoriks nimetatud
(saksa keeles Landauer), milles rei­sijad
istusid vastastikku kahel ist-niel,
kusjuures mõlemal' pool o.li
oma vihmakaitse ehk verdekk. Sõi­duk
sai oma nime Lõuna-Saksa väi­kelinna
Landau järgi. Selle linna pii­ramisele
ihnus 1702. a. taolises 4-ist-melises
sõidukis rooma-saksa tule­vane
keiser Joseph L Sõiduki ees oli
2--4 hobust. 'Niisugused sõidukid
olid vaid rikkamatel ja neid kasuta­ti
üliõpilaste kommersisõitudel ja
leeris käies. 1920-ndate aastate algu­ses
olid landoode omanikeks veel ai­nult
Muna Riia tänaval'. Selge Karlo-vas
ja keegi Paul Kroonuaialt.
Kupee oli pealt kinnine sõiduk, mi­da
vedasid 6—8 hobust. Neid kasu­tati
rohkem linnadevahelistel sõitu­del
ning kommersi korral.
.-HÄKENDITÜÜBID .
Rakenditüüpidest, millised meie
vborimeestel kasutamist leidsid, ise­loomustagu
järgmisi: loogaga ühe-hobuserakend,
mida mõni kord vene
tüübiks nimetatakse, mis meil tänini
levinud. Looka sai kasutada puit-aisade
korral. Look pidi, voorimehel
olema võimalikult kerge ja vastupi­dav.
Loogapuudeks kasvatati maal
jalakat, toomingat ja paju. Voori­meestel
oli ikka ümara ristlõikega
look, sajandivahetiiseL levima haka­nud
nn. vene laiu looki kasutasid
talupojad ja linna veovobrimehed.
Rangid bii vene rakenditüübi
kandvam osa. Need püsisid hobusel
Inkumatult kaelas lentsid (leide, voo­rimeeste
keelepruugis shleide). abil
Viimased kinnitati oniakord rihmade
ehk trippidega aisa külge, et nad ho­buse
liikudes viltu ei vajuks, Jäiga ja
kompaktse kinnituse kogu rakendi­le
andis sedelgas, mis aisadel üles-alla
liikumist ei võimaldanud. Voori­meeste
sedelgas oli kerget tüüpi ega
erinenud maal kasutatavast. Valjad,
kaunistati kahe roseti ja nn. iluketi-
,ga. Osa valjastel, esines nn. ninarihm,
teistel mitte. Ohjad valmistati ena­mikus
nahast. Kuid eriti talvekuu-:
del, kui nahk pakases kaledaks tõm­bus,
tarvitasid voorimehedki kootud
vöökirjalisi ohje.
Läheneva sõiduki eest, hoiatami­seks
kasutati möödunud sajandil ai-sakelli,
mis algselt kasutasid posti­poisid;
Paljud neist valmistati Val­dais.
Nad valati seal grafiittiiglites
• vase ja isegi hõbeda lisamisel. Valu
koostist hoidsid meistrid saladuses
ja see pärandati põlvest põlve. Kui­das
aga sattusid Valdai aisakellad nii
massiliselt Eestisse, et neid praegu­gi
veel maaperedes küllaldaselt alles
on, jääb siinkohal lahendamata. Tõe­näoliselt
olid vene kaupmehed need,
kes neid Lõuna-Eesti.suurtele laata-dele
toimetasid.
Voorimehed kinnitasid aisakella
rihmaga vasaku aisa külge, kus see
aisa üles-alla liikudes kaunilt helises.
1920-ndatel aastatel keelati voori­meestel
aisakellade kasutamine ära,
et tuletõrjevankri kella helin pare-niini
tuntav oleks. Siis võtsid voori­mehed
kasutusele kuljused ehk kuri­nad,
millel oli 10—14 mahedalt heli­sevat
kellukest. Paremateks peeti
Saksamaalt toodud Victoria kulju­seid,
mis nahkrihmale õmmeldi. He­lisevad
kuljused tekitasid igaüks ise­moodi
heli ja nende helilist kokkuso­bitamist
nimetati timmimiseks. Tõe­näoliselt
on kuljuseid valmistiatud ka
Valdais.
VOORIMEESTE SEISUPAIGAD
.Esimese maailmasõja eelõhtul ula­tus
voorimeeste arv SSO-le. Neist um­bes
500 olid ühehobuse voorimehed,
ülejäänud sõitsid kahe hobusega.
Voorimeeste seisupaigad asusid
linnaväljakutel, nagu vaksali juures,
Raekoja ees. Pargi ja Tähe tänava
nurgal, puusjlla juures, loomakliini­ku
ees, Jaama väljakul, ülikooli ees
ja Henningi platsil.
Sõit linnas maksis 30—75 marka.
1922. a. ilmus esimene taksiauto. Pea­gi
loobusid paljud endised voorime­hed
oma ametist ja muretsesid tak­siauto.
1934. aastast langes voori­meeste
arv alla saja.; Mõnevõrra
kauem püsisid veo voori mehed, kelle
arv ületas kahekordselt sõiduvoori-mehi.
Näituse väljakul peeti veel ära
seltsi 30 aasta juubelipidu, kuid sel­lest
sündmusest tehtud fotol näeme
juba vanu mehi, kes ei kanna enam
ühtset ametivbrmi. Kauemat aega oli
seltsi esimeheks 1965. aastal surnud
Oskar Laurson.
Lõplikult hääbus voorimeeste te­gevus
ii)ärast Teist maailmasõda.
1950. aastate alguses sõitsid veel paar
troskat ja punktipanijaks jäi 1969. a.
manalasse varisenud August Viin
Puiestee tänavalt, kelle troska veel
1956. aastal viimaseid sõite tegi."
CCSI
BONN (EPL) — Bonni suurlehes
„Die Welt" kirjutab lugejakirjade
rubriigis E.W. Lindow:
,;Nagu Welt hiljuti teatas * tegi lii­du
siseminister Baum ettepaneku
Karl Marxi 100. surmapäeva puhul
1983 välja anda' malestiismündi ko­gujatele
5-margase kujul. See ette­panek
FDP-poUitiku poolt on äärmi­selt
võõrastav. '
Marksismi, kommunismi j ä bolshe-vismi,
mille vaimne isa oli Kari Marx
valitsuse all on aastakümneid soori'-
tatud ettekujutamatmd roimi. Welt
kirjutas, et inglaste arvestuse järgi
on alates: 1917 kommunismi nimel
mõrvatud 143 miljonit inimest. Veel
täna mõrvavad Karl Marxi vaimsed
pärijad paljudes maades lugematuid
ininlesi.
Liidu siseminister Baimi olgu mee­nutatud
Simon Wiesenthali tsitaa-ooPAAI>
IUPUD"( Vimplid)
suurus 10H"xir
^^^^ H^^^
Kleebitavad lipud
/ suurus 2!/2"x3"
Hind $-.85
Hindadele lisandub Ontario jae-^
müügimaks 1% ja postiga telli­des
saatekulu.
müügil „Meie Elu" falituses
958 Broadvlew Ave. Toronto, Oht.
M4K2R6
di st: „Rahvussotsialism oli idees ja
praktikas kuritegu. Kon nunism on
ainult praktikas kuritegu. Ohvrite
osas ei ole vahet."